Lucky Loosers

Tanja Murvaskaja “Lucky Loosers” 16. aprill – 3. mai 2009 Tallinna Linnagaleriis


Tanja Muravskaja jätkab Eesti avaliku elu tegelaste käsitluse ja omapärase “videoportree” žanriga. Seekord leiame galeriis rinnaportreed prominentsetest kohalikest venelastest, kelleks on Anna Levandi, Boriss Tuhh, Tatjana Muravjova, Dmitri Klenski, Mihhail Stalnuhhin ja Eduard Toman. Valitud seltskonda on palutud lühikese ajalõigu jooksul (kuni 4 min) vaadata kaamerasse, mõeldes erinevatele episoodidele oma elust.


Suuri ekraane vaadates tekib tahtmatult küsimus, kas portreteeritavad on kunstniku pilgu ees kaitsetud, seda eriti tänu Muravskaja videoporteede formaadi ajalisele aspektile, mis ei too välja momendiseisundit ühe kaadri piirides ega konstrueeri psühholoogilise portree põhimõttel “kogukujundit”, vaid toimib hetkede kontiinumis, kus on raskem vältida juhuslikke võbelusi, näoilmeid? Või vastupidi, kasutavad nad olukorda oma huvides ära, võttes nagu peegli ees rea sobivaid ilmeid, et jätta endast hea mulje? Enesepaljastuse võimalust välditakse peaaegu kramplikult, hoidudes liiga vabast miimikast ja hoiakutest, kuid ometi toimib see kohati enesepaljastusena.
Vaadates kaamerasse, üritavad modellid pigem poseerida kui mediteerida: hoiak on üldiselt sirge, näos kerge naeratus (või selle rõhutatud puudumine), pilk on suunatud sihikindlalt objektiivi ega hakka eriti alla-üles-kõrvale ekslema, nagu seda mõttesse jäänud inimesel kombeks. Tekib tunne, et olles kursis filmitava materjali eesmärgiga – portreed saavad eksponeeritud galeriis, kus suurem osa külastajaid on eestlased – püüdsid portreteeritavad vähemalt mingil määral suhestuda eesti publikuga, võib-olla isegi võtta positsioon kogu eesti ühiskonna suhtes – kas sõbraliku (Anna Levandi, Boriss Tuhh) või range, veidi noomiva (Dmitri Klenski, Mihhail Stalnuhhin).
Tõstatatud probleem vene intellektuaalsest eliidist Eestis saab aga pealkirjas väljatoodud “õnnelike kaotajate” mõiste kaudu huvitava varjundi. Venelasi on Eestis (arvuliselt, mitte protsentuaalselt) vähe ning ehkki eestlastega konkureerimine nõuab pingutusi, on vene kogukonna siseselt midagi saavutada suhteliselt lihtne, mis võib kergelt tekitada illusiooni oma erakordsusest, viies sageli enesekriitika vähenemiseni. Olen kuulnud, et Venemaa venelased olevat sageli olnud ebameeldivalt üllatunud Eesti venelaste ülbusest ja ülespaisutatud enesehinnangust. Näituse tegelaste puhul see fenomen siiski ei kehti, nad on pannud ennast maksma ka eestlaste jaoks.
Muravskaja eksperiment portreteerimisega on üsna huvitav: ei ole juhuslikus hetkes inimesele iseloomuliku ilme oskuslikke “tabamisi”, nagu seda fotolt sageli oodatakse, pole ka – nagu näiteks maalis – psühholoogiliste joonte väljatoomist neid nähtavalt rõhutades, märkamatut silmatorkavaks muutes. Muravskaja loobub mingil hetkel igasugusest autoripositsioonist ning jääb neutraalse, dokumenteeriva lähenemise juurde. Kunstnik ei kasuta montaaži, täiendavaid visuaalseid efekte – ainult valgustus, kus inimfiguuri tausta pimedusest väljatoov valgusekimp loob paraadportree atmosfääri. Samas on sellist valgustust – nn keldriluugivalgust – kunstiajaloos kasutatud portreedes ja teistes kompositsioonides, kus olulisel kohal religioosne, filosoofiline või üldinimlik aspekt, ühesõnaga midagi olemuslikku; näituse pressiteate kirjutanud Reet Varblane ei maininud Rembrandti juhuslikult. Lisaks võiks siin meenutada Caravaggiot ja tema järgijaid, Jose de Riberat, George de La Tour’i jt.
Vanade meistritega teeb Muravskaja lähedaseks materjali perfektne valdamine, kujutatava täiuslik esitlus. Juba vormilahenduse tasandil, anonüümsete portreede galeriina oleks see väga hea seeria, kaasaegse eesti (foto)kunsti silmapaistev näide. Kombinatsioon suurepärasest teostusest ja nutikalt väljatoodud psühholoogilistest aspektidest on piisavalt eneseküllane, et muuta näituse kontseptsioon kuidagi üleliigseks, isegi segavaks. Hea portree ei vaja tingimata rõhutatult sotsiaalset konteksti (kuigi, loomulikult, on sellest tingitud) ning tundubki, et Muravskaja suureks huviobjektiks on inimene ning tema süvapsühholoogiline, isegi olemuslik käsitlus, sotsiaalse teema kaasamine loob aga tema projektidele mõnes mõttes valet rõhuasetust. Samas peab tunnistama, tema võime saada oma modelliks – ja seega ka mõttekaaslaseks – mistahes tuntud tegelasi on imetlusväärne.

Elnara Taidre