Tartu Kultuuritehas endises pärmivabrikus on isehakanud loomeinkubaator - kultuuriahi, kus jõudsalt kerkida ja küpseda. Keegi selle ahju iseärasusi muidugi veel ei tunne – kas tal on komme keskelt tooreks jätta ja ainult isuäratav pealiskoorik küpsetada või kipub hoopis põhja kõrvetama?! Üritasime Uue Nooruse ja Pärmivabrikulistega siit-sealt nuppe keerata ja vaadata, milleks Tartu Kultuuritehas võimeline on.
Tartu Kultuuritehas endises pärmivabrikus on isehakanud loomeinkubaator - kultuuriahi, kus jõudsalt kerkida ja küpseda. Keegi selle ahju iseärasusi muidugi veel ei tunne – kas tal on komme keskelt tooreks jätta ja ainult isuäratav pealiskoorik küpsetada või kipub hoopis põhja kõrvetama?! Üritasime Uue Nooruse ja Pärmivabrikulistega siit-sealt nuppe keerata ja vaadata, milleks Tartu Kultuuritehas võimeline on.
29.maist kuni 7. Juunini küpsetasime Pärmivabriku esimest festivalipirukat JUUMI. Ega see katsetamine pole ka niisama läbi klaasi vahtimine - tõelise loomeprolena tuleb kütte saamiseks kõvasti ise sütt ahju kühveldada, nii et higi otsaees lõõmamas. Töö tehases hõlmab endast suurema osa ajast mopi lükkamist ja radiaatorite tassimist. Kõik, mis kultuuri puutub, on unetute ööde arvel. Aga ilmselt aitab see muidu väetitele kunstiinimestele kaasa oma hinge ja keha tasakaalu leidmisele. Tahaks loota.
Juumi taigna keerasime kokku kodustest komponentidest:
Põhjaks Kultuuritehase põhitoodang kultuuri ja kunsti näol, kerge linnaruumi touch’iga. Täidiseks segasime kokku käputäie kunstiaktsioone piknikuga emajõekaldal, lisasime Protoeclectika ja jätkasime vahustamist näitustega ja Tartu Lugudega teemal Tartu industriaalpärand, lõpuks keerasime köögikombaini põhja ja mikserdasime hoolimata säilivuskuupäeva ületamisest sisse Vastiku Disko. Peale raputamiseks õpitube.
Maitseelamusi ja kõhutäidet jagus tõelistele kultuurigurmaanidele ja –õgarditelegi. Kui valdavalt kestis rahumeelne teejoomine arutelude ja spekulatsioonide saatel, siis Protoeclectical ja Vastikul Diskol kippus päris kultuuriorgiaks kätte ära minema. Mõnus on vaadata, kuidas muidu rahumeelsed inimesed eufooriliselt helisid ja rütme õgivad. Inspireeriv.
Seltskondlikele söömaaegadele kohaselt tõsteti Juumi käigus nii mõnigi toost. Avapiknikul paigutas Chaneldior Erkki Luugi kõne saatel emajõkke oma monuka. Neid võiks seal ilmselgelt rohkem olla. Vastukaaluks Kalevipojale Soome lahes. Eks Tartu loovrahvaski tahab oma vabadussambaid, mille üle vaielda ja kakelda. Turu poolt üle silla tulles näeks Pärmivabriku esises jõekäärus juba kaugelt väikseid (loome)vabaduse kuulutajaid.
Festivali viimasel reedel kutsus Leene Nola kokku visuaalse arutelu Spekulatiivne Spektaakel, et esitada küsimusi ja saada vastuseid. Sain valgustuse osaliseks. Tagantjärgi vaadates võis asi olla ka pingelisest prožektorisse vahtimisest… Arutelu hõlmas endas teemaarendusi ideede ja nende kehastuste üle. Mõte on oluline, aga kui mõtet kuidagi serveerida ei oska, siis on tegu mõttetu mõttega. Ehk siis tagasi varem mainitud tõsiasja juurde: terves kehas terve vaim, aga kõik peab tasakaalus olema – kui inimene riputab endale kirevaid sulgi, siis eeldame talt suurejoonelisi ideid, kui neid pole, saab meile osaks pettumine. Seetõttu ei üritanud ka Juumi ennast suuremaks puhuda, kui ta oli. Juumi on võrreldav vanaema rabarberikoogiga, natuke hapu, aga ometi lihtne ja maitsev.
Ainus vahe on ilmselt selles, et pärast kiiret allakugistamist hakkas kõhus keerama ja usun, et tõeline trall Tartu Kultuuritehases läheb alles nüüd lahti.
Helen Tammemäe
Juumi peakokk
Fotod: Gregor Taul & Helen Tammemäe
tartu.kultuuritehas.ee
laupäev, juuni 27, 2009
Kultuuri kergitamisest Pärmivabrikus
teisipäev, juuni 23, 2009
Next train to transcendental
Biffi avaldus on esmapilgul üsna arusaamatu. Miks hakkas kardinal ühtäkki nägema krikule ohtu just keskkonnakaitsjates? Olgu, kui sinu voodi juurde ilmub Solovjovi vaim siis on see kindlasti elamus. Kuid auväärne kardinal on siiski kõrgestiõpetatud ning elunäinud mees ning kindlasti kogus ennast pärast esimest ehmatust ning suutis sellesse, mida Solovjov rääkis, suhtuda ka vajaliku kriitikaga. Ning, nagu teada, toimuski nende vahel intellektuaalne vestlus. Millised oleks võinud siis olla argumendid, millega Solovjov – olgu muld talle kerge – kardinali veenis? Spekuleerime.
Võtame kõige üldisemalt. Niisuguse suursuguse religiooni nagu katoliiklus, ambitsioonid on kahtlemata pantokraatlikud ning selle mäng käib kõige kõrgemate panuste peale – pääsemise ja apokalüpsise peale. Ehk siis täpsemalt, selle peale, et olla see, kes sõnastab päästetud või mittepäästetud saamise korra. Ning mängitakse seda mängu muidugi teiste omasuguste vastu. Kui nii, lihtsustatult vaadata, siis võib küll öelda, et vanade mängurite, tuntud ideoloogiate ja religioonide kõrvale on tõusnud uus tegija. Kuigi esmapilgul peaks keskkonnakaitse olema justkui loodusteaduste ja majanduse valdkond, siis on siiski lihtne märgata, et environmentalism on asunud üle võtma teemasid, mis on traditsiooniliselt olnud religiooni pärusmaa. Ka environmentalismi keskseks ideeks on päästmine, variatsioonis, et nad väidavad, et inimene suudab päästa planeedi Maa. Ja see on mõnes mõttes võibolla isegi suurejoonelisem kui kiriklik lubadus isiklikule lunastusele. See on ka kõrgema kaarega kui ideoloogiate maailmavallutusplaanid – jah, vanaisad nägid vaeva maailma anastamisega, isad reformimide ja revolutsioonidega, maailma päästmine on aga next level.
Globaalsetest programmidest üksi jääks väheks, see oleks tühine suurushullustus, kui see ei suuda Suurt Võitlust pakkuda igapäevase ja igaühele jõukohasena. Katoliku kirik näiteks on seda suutnud, selle tarvis on söögipalvused, iganädalane kirikuskäimine jms, väiksed asjad, mis siiski otsustavad inimese paiknemise hukatuse ja päästmise skaalal ning lõpeks otsustab ka kogu maailma saatuse.
Kuid midagi sarnast pakub ka environmentalism. Loomulikult on suurimaks keskkonnaprobleemiks saastav suurtööstus, kuid ka iga inimene, sõltmata seisusest ja päritolust, võib maailma päästmisest osa saada - kui ta tunnistab keskkonnateadlikku mõtteviisi ning võtab omaks igapäevase environmentalistliku rutiini. Näiteks pärast igat toidukorda eraldab plastiku, klaasi ning orgaanilised jäätmed. Ja nii kolm korda päevas, iga päev ja põhjalikumalt neljapäeva õhtuti (sest prügivedajad tulevad enamikus lääneriikides reede varahommikul ning mõttekas oleks selleks ajaks kuhjata ukse taha kastikesed sorteeritud jäätmetega). Seda ei ole palju nõutud, kuid seda tuleb teha järjekindlalt ning sellisel teguviisil on globaalsed tagajärjed - kui inimesed ei pea kinni igapävastest taaskäitlemisereeglitest, tõmbavad nad häda kaela nii endale kui teistele. Isegi tühipaljas kodukeemia käitlemata jätmine võib põhjustada viljaikaldust, nurisünnitusi ja kahepäiste vasikate ilmaletulekut; piirkondades, kus keskkonnakaitse vastu eriti jõhkralt patustatakse või kus selle vajalikkusest üldse kuuldudki pole, langevad lastel välja juuksed ning nende kehades hakkavad vohama vähkkasvajad, joogivesi muutub mürgiseks ning inimesed surevad noorelt. Et niisuguseid õudusi ei sinu ega kellegi teisega ei juhtuks, tuleb ka igapäevastes toimetustes silmas pidada keskkonnanõudeid ning vajadusel nõuda ka teistelt nende järgimist. Nii saabki argipäev osaks suuremast eetilisest süsteemist.
Varased environmentalistlikud grupid olid tihti suhteliselt radikaalsed, kutsudes üles kuni täieliku ühiskonnast eraldumiseni, senise ühiskonna radikaalsele ümberkorraldamisele ja mõistsid hukka kogu tarbimiskultuuri ning globaalse tootmis- ja kaubandussüsteemi. Selge, et sellised liikumised jäid suhteliselt marginaalseteks ning vähemalt keskklassile jäid nende ideed ka võõraks. Ning kusagilt sealt pärineb ka siiani levinud kuvand environmentalistist kui metsas elavast unabomberist. Kuid siin on toimunud tugev areng ning kaasaegne environmentalism ei ürita enam mõttetult sundida inimkonda kollektiivsele loobumisele. Selle asemel on environmentalism edukalt intrgreerinud tarbimiskäitumise oma eetilisse maailmapilti. Tänu tekkinud mahetootmisele, taaskäitlustööstusele jne on tarbimiskultuur ise muutunud üheks oluliseimaks osaks environmentalismist. Tarbimiskultuur iseenesest on ebamoraalne, selles mõttes, et see on süütu ja stiihiline, seni kuni see omandab eetilise tähenduse läbi tarbijate valikute. Selleks on objektid ning materjalid jaotatud headeks ja halbadeks – linnamaastur on halb, hübriidauto parem, jalgratas kõige parem; puuvillane on hea, sünteetiline halb, heades tingimustes kavatatud kanade liha söömine eetiline, halbades tingimustes kasvatatud kanade liha söömine ebaeetiline jne. Ja ka kõige pisemad tarbimisvalikud, näiteks paberkoti või kilekoti kasuks otsustamine saab niimoodi universaalse kaalu. Samas ei tähenda selliste eetiliste valikute langetamine enam ülejäänud ühiskonnast eraldumist, mugavustest loobumist vms. Ning sellega on võetud barjäärid keskkonnateadlikkuse levikult massidesse.
Olgu. Keskklass on keskkonnateadlik. Aga lõplikuks läbilöögiks on vaja siiski ka eliidi heakskiitu.
Ning environmentalistidel pole siingi põhjust silmi maha lüüa – lähiajaloost leiab lausa vanatestamentlikult õpetlikke lugusid selle ilma vägevate ülbusest, järgnenud karistusest ja meeleparandusest. Mõned näited:
Briti valitsus ja töösturid eirasid loomaõiguslaste proteste uudse, eriti tõhusaks peetava jõusööda vastu, mis segas veisetoiduse sisse veiseliha ning luujahu. Loomakaitsjad nägid selles niigi ebahumaansetes tingimustes peetavate veiste koletut sundimist kannibalismile, kuid lihatöösturitele niisugused lillelapsikud argumendid muidugi korda ei läinud. Tulemused olid katastroofilised. Nagu tagantjärgi tuvastati, põhjustas lehmade toitmine lehmalihaga hullu lehma tõve (Bovine spongiform encephalopathy ) epideemia, mis lisaks muteerus inimesele nakkavaks vormiks ning tappis sadu britte ja põhjustas kohaliku veisekasvanduse hävingu. Kannibalismikirele andunud lehmad aga põletati tuleriitadel.
G. W. Bush keeldus tunnistamast keskkonnakaitse doktriini - treehuggeritele järeleandmine tähendanuks kodumaisele tööstusele lisakoormise pealepanemist ja ei tundunud seega niigi aina suurematesse võlgadesse mattuva riigi huvides olevat. Järgnevalt tabasid Ameerikat ootamatult ülivõimsateks paisunud orkaanid ja üleujutused. Tagantjärgi tuvastati sellise katastroofidelaine põhjusena liiglaialdane metsaraie ning kekskkondahävitav tööstus USA rannikualadel, millede tõttu avaookeanilt lähtuvad õhumassiivid ei maandanud oma jõudu enam rannikumetsade puulatvu sasides, vaid tormasid takistamatult otse linnade peale.
Järgmine president kirjutas kohe alla mitmetele keskkonnakaitsedokumentidele ning näeb environmentalistlike ettekirjutuste järgimises ka peamist jõudu, mis pööraks riigis majanduse jälle õitsengule. Ning praeguseks ongi USA majanduslangus hakanud pidurduma (sest seoses keskkonnaprojektide ning senise tööstuse keskkonnasõbralikumaks kohandamisega on loodud hulgaliselt uusi töökohti ning investeeritud uude tehnoloogiasse).
Ka britid asusid meeleparanduse teele ning 2012 toimuvate Londoni olümpiamängude peaatraktsioonina on välja kuulutatud keskkonnasõbralikkus. Null-süsinikdioksiidi-olümpiamängud on väljend, mida mantrana korrutavad nii kuninganna kui peaminister.
Kokkuvõttes, ma arvan, on igati õigustatud väita, et environmentalism pakub terviklikku eetilist süsteemi ning käitumiskoodeksit, mille vastu eksimisel on tõesti ka konkreetsed negatiivsed tagajärjed, kuni kõikehävitavate ülikatastroofideni välja.
Kas on veel kellelgi hetkel midagi samaväärset kõrvale pakkuda? Tundub, et mitte. Paavstil kindlasti mitte, kuigi ta tõsti üritab – näiteks homoabielusid taunides. Hale. Ja nii libisebki õigus ja kompetents salavtionit pakkuda environmentalistide kätte.
Karda, kardinal Giacomo Biffi, sest metsaline on valla, see pöörane peseb praegu luikedelt naftat maha ja lükkab kaldaleuhutud vaalu tagasi merre!
Nüüd asja juurde
RADICAL NATURE
Art and Architecture for a Changing Planet 1969 – 2009
Barbican Art Gallerie. London.
Tegemist on väljapanekuga, mis pakub üht võimalikku jutustust viimaste kümnendite kunsti- ja arhitektuuriajaloost.
Kõigepealt ajalisest määratlusest. Miks alates 1969? Näituse saatetekstidest sellisele daatumile põhjendust ei leia. Et viimased 40 aastat, kena ümmargune number? Vaevalt. Mis juhtus 69? Esimene inimene astus Kuule. Ka see tundub suhteliselt irrelevantne. Mis veel võiks olla numbri 1969 taga? 1969 taga on muidugi 1968. See tundub loogilisem. Kuraatorid on võtnud algupunktiks aasta, mis tuli pärast 1968 aastat. 1968 tudengite tänavarahutuste hääbumisega koos hääbusid teadupoolest lootused ühiskonda radikaalselt reformida, see on aasta, mis tähistas üldise arusaama järgi poliitiliste utoopiate lõppu. Sealt korjavadki RN kuraatorid järje uuesti üles ning jätkavad katkenud jutustust. Vähemalt tundub selline selgitus mulle näituse endaga enim klappivat.
Niiusugune pikk ajaskaala ning distsipliinideülesus tingib paraku selle, et näitus on - arvestades seda ajalist ja kultuurilist territooriumit, mida hõlmata soovitakse - hõre ning valikud tunduvad tihti pigem juhuslikena. Muidugi võib sedagi ekspositsiooni võtta wunderkammerina, kuid w-kammeri morbiidsus ja mittelineaarsus oleks minu meelest vastuolus näituse antud loomusega. See on ikkagi katse suurt heroilist lugu jutustada (või seda jutustust jätkata). Hea tahtmise korral võib ekspositsiooni hüplikuses näha võibolla ka omamoodi jõudemonstratsiooni või pimekatset – et näete, saab võtta siit ja võtta sealt, üsna umbropsu, kahmata kunsti ja haarata arhitektuuri ning lükkida need kõik siis ökokunstiajalukku ja näete - see meigib senssi. Beuys kasutas vilti, mett ja rasva – looduslikud materjalid, ökokunstnik. Haacke minimalistlikud installatsioonid – ökokunstnik. Selles loo-loogikas kaotavad vanad kategooriad nagu futuristlik arhitektuur või kontseptuaalne kunst olulisuse, fookusse kerkivad teistsugused aspektid ning vaataja silme ees rullub lahti hoopis uus, environmentalistlik kultuurilugu.
Olgu. Aga kuidas siis asi tundub? Ja tundub väga posiitiivne. Mis on seda kummalisem, et tegelikult võiks väljapanekule ette heita nii mõndagi -laialivalguvust, hüplikust, kontseptuaalset pealiskaudsust, mida iganes. Ja isegi teema ise - Art and Architecture for a Changing Planet 1969 – 2009 - noh, me ju teame, et asjad ei ole tegelikult läinud väga hästi. Kuid lugu, mida Radical Nature jutustab, on nii relvitukstegevalt positiivne, et kaob isegi tavapärane soov dekonstrueerida ja demüstifitseerida.
Ma arvan, et siin on oma osa näituse kujunduskontseptsioonil. Kuigi pealkiri lubab justkui mingit ajaloolist ülevaadet, ei ole teosed järjestatud kronoloogiliselt, vaid läbisegi. Ja see tuleb jutustusele kindlasti kasuks. Näiteks avastasin, et kasvõi mina ise, mõeldes tagasi näitusele, paigutasin justkui iseenesest kõige lõppu tööd, mis pärinevad tegelikult ajalise skaala algusosas – 70test pärinevad arhitektuuriutoopiad. Sest neis on neis silmatorkavat ja siirast positiivsust, vaimustavat vitaalsust, mida hilisematest kümnenditest enam eriti ei leia. Kuid niimoodi, jättes kõrvale aja lineaarsuse, on jälle võimalik konstrueerida Happy Ende ja vaadata uljalt tulevikku.
------------------------------------------------
Luke Fowler
Bogman Palmjaguar
2007 dokfilm
Bogman Bluequartz Palmjaguar on üksik vana mees, kes elab Shotimaal Flow Country rabade vahel. Bogmani teeb tähelepanuväärseks asjaolu, et ta ei tee enam vahet endal ja keskkonnal. Tal on diagnoositud paranoiline skisofreenia. Näiteks ei erista ta oma terviseprobleeme ja rabade kehvakese ökoloogilist olukorda, need lähevad teineteiseks üle, need on üks ja sama. Bogman Bluequartz Palmjaguari soov kaotada oma isiksus ning sulanduda keskkonda on nii tugev, et ta ei suuda enam isegi näidata oma nägu, ta peab seda peitma erinevate maskide taha (kotkamask, konnamask, karumask, sulgedega karnevalimask) ning parema puudumisel tõmbub niimoodi kägarasse, et nägu jääks varjatuks. Ta häbeneb oma inimlikku palet, häbeneb oma nina, mis pole nokk, häbeneb oma suud, mis pole järvesuu, häbeneb oma arukaid silmi.
Kaunis ja traagiline lugu inimesest, kes soovib loodusega üheks saada. Aga ta ei saa, ta ei saa.
Henrik Hakansson.
Fallen Forest
16 ruutmeetrine lahmakas vihmametsa. Need puude tarvis on ehitatud spetsiaalne toite- ja valgustussüsteem, need puud elavad ja kasvavad. Ning see kõik toimub 90 kraadise nurga all. Ning peab ütlema et see nihestatus mõjub isegi üllatavalt jõuliselt.
Kataloogis üritatakse kunstniku tegevust väljavabandada sooviga “juhtida tähelepanu inimese ja looduse mittebalanseeritud suhtele”. Seda ma ei usu. Pigem on siin kõhedusttekitavat ülbust ja vaimustavat vastutustundetust. Panna vihmamets enda ees roomama! See on muljetavaldav.
Joseph Beuys
Honeypump at the Workplace.
Vana rebane on oma mee ja vilditeemaga ka environmentalistide südamed võitnud.
Ant Farm
Dolphin Embassy
1974-78
Valdavalt arhitektuuriüliõpilastest koosnev ja üsna legendaarne grupp kes oma imago ja elustiili poolest meenutasid pigem biitmuusikuid kui arhitekte. Tuuritasid ringi koos bänidega ja aegajalt lasi mõni rikas sell neil oma maavaldustes landarti teha - nende tuntuim projekt on Cadillac Ranch Texases, millest on saanud üks Ameerika ikoone.
Mingil hetkel eksperimenteerisid nad siis mõttega luua inimeste ja delfiinide vahele püsiühendus. Kahjuks ei selgu näituselt, kui põhjalikult või tõsimeelselt Ant Farm Dolphine Embassy kallal tegelikult töötas, miks projekti hülgas jne. On vaid visandid startrekilikust saatkonnahoonest ning mõned fotod sellest, kuidas pikkade juuste ja habemetega arhitektid püüavad delfiinidele midagi selgeks teha.
NY arhitektuuribüroo Diller Scofidio + Renfro
The Blur Building
EXPO 2002
Expo paviljonina ehitati Shveitsi Neuchateli järvele tehissaar, mille mehhanismid hoidsid saart pidevas paksus udupilves. Saarele ja tagasi viisid maismaalt sillad. Korraga mahutas pilv kuni 400 inimest.
1982
Agnes haris üles kaks aakrit maad Manhattanil. Kahjuks puudus jällegi pikem selgitus, mis oleks öelnud näiteks, et kuidas, kuidas küll teostati selle taiese kõige keerulisem osa, et kuidas, kuidas küll hankisAgnes Denes enda käsutusse sellise maalapi sellises kohas. Public art konkurss? Rikkad vanemad? Kuritegelikud sidemed?
Kuid confrontation on tõesti kaunis - kuldsed viljapead, kombain ja pilvelõhkujad – see on utoopia, kus ühinevad sotsrealism ja american dream (objektiivsuse huvides peab küll ütlema, et tegu tundub olevat ühega nendest keskkonnaprojektidest, mis paistavad piltidel paremad välja kui lives – aerofotodelt on näha, et põld asus tegelikult üsna eemal, trööstitul tühermaal, nii et ainult õigesti kadreerides ja madalalt võttes saab fotosid, kus WTO tornid – olgu taevas neile armuline - või vabadusesammas sulavad viljapõllu sisse).
Richard Buckminster Fuller.
dokfilm Modelling Universe aastast 1976.
Kui film algab veepiisale zoomimisega, siis on selge, et lõppeda ei saa see vähema kui kogu universumi paikapanemisega. Nii ka läheb ja võtab see aega 13 minutit, kusjuures vahepeal jõuab herr Fuller demonstreerida täiesti käegakatsutavat kuid täiesti imepärast geodeesilist mudelit, mis käib kokku tetraeedriks ja lahti keraks.
Üdlse on see üdini positiivne filmike. Näiteks üks stseen: herr Fuller seisab ookeanikaldal ja osutab näpuga mullikestele lainevahus “Bubble!” hüüatab ta rõõmsalt. Ja veel “Bubble!” ja veel “Bubble! Bubble! Bubble!” ja ta on tõesti õnnelik.
pühapäev, juuni 14, 2009
Kuvataideakatemia TASEmel
Marja Patrikaineni üks puudel
Elina Tuhkanen, üks puuseen
"„TASE’09” Toompeal Rüütelkonna hoones on parasjagu kirju ja segane näituseprojekt. Ühelt poolt tungib sõõrmeisse majesteetliku, kuid määnduva Rüütelkonna hoone lõhn ning teisalt võistlevad olemisõiguse eest ligi 90 kunstiakadeemia BA ja MA tudengi lõputööd." Nii kirjeldab Tanel Veenre artiklis oma esmamuljet. Kuid lisaks Eesti Kunstiakadeemia lõpetajatele peidab end selles suurejoonelises, kuid kergelt kaduvikuhõngulises hoones (millest saab muide kohe vabade kunstide teaduskonna peakorter) väike erinäitus Soome Kuvataideakatemia tudengitelt.
Kitsas koridor läbi „räbuesteetikas plakatite“ (Veenre) viib viie ruumi poole ning juba siin kohtub külastaja Alma Heikkilä hiiglasliku maaliringiga, millest möödumisel kustub aga valgus ning vaataja saab ainult eemalt tulles/minnes aimata, mida ta päriselt ei nägema ei saagi. See, mida talle aga edaspidi näidatakse, jaguneb laias laastus kaheks - ühelt poolt trash-baroki parimas vaimus installatsioonikunst ja teiselt poolt minimalistlik ja maitsekas suund nagu näiteks Heikkilä teine töö, peenetundeliselt ruumi sulanduv„Kaksikud“. Või Elina Tuhkaneni „Puuseene seeria“, mis näitab mikromaastikke puuseentel, igal seenel üks kaader. Olendeid nendel näha ei ole, ainult kellegi/millegi tegevuse jäljed – keegi on kaevanud uru, vajutanud pehmesse rohtu lohu, puu on langenud jne. Rüütelkonna kõrgetes ruumides tunduvad mikromaastikud eriti mikrod.
Pasi Rauhala installatsiooni nimi „Liiga palju“ võiks tegelikult olla selle teise suuna üldtunnus, lausa meetodi nimetus. Pimeduses hiilgab väike külmkapp, mis ajab üle ääre kartuleid. Vanas majas võib kõike juhtuda. Marja Patrikainen keerabki vinti veel rohkem üle ning tema igavikumetsas õitseb täiesti ennastunustavalt tundmatu floora, olles ühtlasi lo-fi käsitöölisuse ja porolooni võimas enesekehtestus. Selles totaalses keskkonnas, kus kokku on saanud dekoratiivkurgid, metallketid, looma-ja linnutopised, on kõik nii ülivohav ja ebatervelt ülekülluslik. Kõike on liiga palju. Samuti on Patrikaineni puudlid liiga suured (turjakõrgus ca 1.50) ja kaetud võika kuhila makrofleksiga. Kohevale makrofleks-soengule vastandusid õrnalt valgete karvadega kaetud „pügatud“ osad. Punased keeled ripakil, tuleb külastajal end ebatervete mutant-puudlite vahelt läbi pressida ruumi sügavusse, kust teda lopsakast lehestikust vahtisid ühed silmad. Kui järsku lülitatakse peale helitaust, tekib kujutlusse stseen, kus kunstnikust ema on maalinud oma lapse näo täis tribal-mustreid ja lükanud põõsastesse, saamaks kätte oma kunstivideot. Saateks kiirtee automürin ja dialoog stiilis „Kaua ma pean veel siin olema?!“ „See võtab ainult hetke kullake....see läheb palju kiiremini kui siis, kui emme sind maalis..“ Tuleb meelde õdedest kunstnikepaar Twin Gabriel, kes on kasutanud näiteks oma lapsi kui pintsleid, kastes nende juukseid peaalaspidi värvi sisse ja lapsi ringikeerutades siis „maalinud“. Ühesõnaga, mitte ainult kunstnik olla ei ole kannatus, vaid ka kunstniku lähikondlane. Elina Tuhkaneni video, mis eksponeerib ka nö köögipoolt, demonstreerib seda päris humoorikalt.
Kokkuvõttes tundub soomlaste väljapanek väga tugev ja terviklik. Sellele libedale teele ma aga ei sooviks astuda, et võrrelda ülakorrust (EKA lõputööd) ja alumist korrust (Kuvataideakatemia). Soomlaste komplekt on kokku valitud Villu Jaanisoo poolt ja seega ei saa neid ülevaatenäitusega kõrvutada. Mida aga võib teha, on tuua kõrvale Kuvataideakatemia enda lõputööde ülevaatenäitused Helsingis kolmes galeriis ning isegi sellelt üldiselt foonilt vaadatuna tunduvad Rüütelkonna hoones eksponeeritud tööd eristuvad ja tugevad. Minu jaoks oli nende lõputöödenäituste huvitavaim töö ka Tallinnas üles astunud Pasi Rauhala interaktiive installatsioon „Puhallus“. Ruumis rippusid föönid, mis inimese lähedust tunnetades ennast käivitasid. Õhuvool, mis vastu külastajat põrkas, tõukas aga föönid liikuma, nii et ühelt hetkel (olles sisenenud täiesti vaiksesse ja paigalseisvasse ruumi) avastad end kesed metsikult võnklevaid fööne, mis põrkavad kontrollimatult kiikudes sinuga kokku ja toksivad igast küljest. Lähed ruumist välja ning jälle jääb kõik vaikseks...
Taustainfo mõttes on võibolla huvitav välja tuua, et Kuvataideakatemias koosneb lõpetamise protsess kahest isiknäitusest või osalemisest vähemalt kahel grupinäitusel. Lisaks saab iga lõpetaja kohtuda kunstikriitikuga, kes kommenteerib tema tööd või näitust. Huvitav on veel välja tuua, et lõpunäitused seal toimivad ka eduliselt müügikohtadena, kust omandavad tööd nii nt Kiasma, erakollektsionäärid/muidu huvilised kui soetatakse töid ka kooli enda kogusse. Näitusel ringi käies vaatavad siltidelt vastu väikesed delikaatsed täpikesed, mis annavad märku edukast tehingust. Kuna meil siin teadupärast kunstiturg puudub ja lõputöid kollektsioneeritakse üldse üsna harva, siis jääb üle loota, et järgmisel aastal, kui EKA valikväljapanek Kuvataideakatemia lõputöödenäitusega liitub, on see a) eelkõige loomulikult tugev tervik b) suudab seal luua iseseisvalt kontakte ja sattuda ringlusesse. Rüütelkonnas eksponeeritud viisikust panin ma küll mõned meiliaadressid tallele paremat tulevikku ootama.
Alma Heikkilä "Nimeta"
Marja Patrikainen "Igavikumets" 2009
Elina Tuhkanen "Puuseene seeria" I-V, 2007-2008
Elina Tuhkanen "Foliae Lubricato"
Pasi Rauhala "Liiga palju"
Pasi Rauhala "Puhellus", pilt leheküljelt (kust saab väikese ülevaate teist Kuvataide lõputöödest ka): http://www.kuvankevat.fi/galleria
Marja Patrikainen "Puudlid" 2008
Alma Heikkilä "Kaksikud"
----------------------------------
Maarin
laupäev, juuni 13, 2009
Pehmet masina-horrorit
K. Schroderus
M. Copper. Whaling Station, 2009
J. Haanperä. Big Lightprojector, 2009
Kiasma näitus „Horror Vacui“ annab kolmele kunstnikule (Markus Copper, Jari Haanperä ja Kimmo Schroderus) vabad käed, et „täita ruumi massi, heli ja valgusega“. Konsept rõhutab agressiivsust ja lubab totaalseid keskkondlike kogemusi. Pealkiri tähendab hirmu tühja ruumi ees (ja seega ruum pingutab selle nimel, et täituda); või siis täielikult (maniakaalselt) kaetud pildipinda.
Masinad ja moodustised, mis Kiasma avarad ruumid täitsid, on küll suurejoonelised, aga mitte eriti maniakaalselt mõjuvad. Lähtudes valge kuubi programmist, oli igale objektile eraldatud piisavalt ruumi, et see uhkes üksinduses mõjule pääseks. Tekkis tunne, et masinad olid toodud ära kuskilt oma keskkonnast ja nüüd eksponeeritakse neid kui uurimisreisi saaduseid – ilusasti eraldatud, puhastatud ning vaatajatele steriilsesse keskkonda vaatamiseks välja pandud. Masinad olid enesessesulgunud, väheliikuvad ja tardunud ning mõjusid muuseumieksponaatidena väga turvaliselt ja ohutult. Kuna töö nende väljamõtlemiseks ja valmistamiseks on olnud nii suur, on raske uskuda, et nad on loodud ainult esteetilistel põhjustel (millistena neid Kiasmas eksponeeriti). Neil peab olema mingi praktiline väärtus, aga tundub, et seda teadmist koos masinatega oma ekspeditsioonilt kaasa pole toodud. Meenusid Star Trek jms stiilile ja objektidisainile rõhuvad futuristlikud lugulaulud - tegemist võis olla mingi kadunud tsivilistsiooni jääkidega ning masinate tegeliku eesmärgi ja otstarbe teadjad on hävinud. Nüüd ongi perfektsed süsteemid seiskumas või töötavad veel inertsist mõnda aega edasi, et siis vaikselt maha käia.
Mingit horrorit ei ruumi hõivamise ees ega muidu ka Kiasma ekspositsioonist välja ei tule. Närvikõdi ka mitte. Kogemus on ohutu, turvaline ja ülimalt esteetiline. Kahtlemata on masinad salapärased ja müstilised, aga oleks oodanud midagi ... äkilisemat. Masinanäitus, mis pakkus hoopis teistsuguseid emotsioone, oli Erik Alalooga näitus "Parakinemaatiline fantasmogooria" Haapsalu Piiskopilinnuse keldrites eelmise aasta suvel Kultuurikatapultide raames. Tookord tuli meelde mitte Star Trek, vaid Mad Max oma roostes ja robustse maailmaga. Eksperimendid lossikeldris stiilis „keskaegsed piinamisriistad“ - turistlik, ülevõlli atraktsioon ja natuke trash meelelahutus. Alalooga masinad mõjuvad isegi klassikalises näitusesaalis (sama väljapanek nt Tartu Kunstimajas) päriselt ohtlikult ja mina pole neid siiamaani julgenud proovida - võib-olla on rooste näiteks vahepeal edasi söövitanud ja raudvaiad ei lähegi enam mu peast napilt mööda, vaid lähevad mu koljust läbi nagu nuga võist. Ei, tänan, nad tekitavad kõhedust juba eemalt vaadates. Selle taustal mõjus ka kõige robustsem ja vaatajaga nagu mingissegi kontakti astuda püüdev masin Kiasma näituselt – rütmiliselt nuga viibutav roostes mütsakas – väga igavalt.
Masinad on kaasaegses kunstis üsna popp suund ja näitusekontekstis kohtab neid üsna regulaarselt. Mulle nad meeldivad, kuna ühelt poolt seovad need kunsti teadmistega kõrvalaladelt – peab orienteeruma füüsikaseadustes, keemias, tehnoloogias jne. Või siis olema võimeline vähemalt koostööks vastavate spetsialistidega. See kõik annab omakorda märku kunstnikust, kes ei ole mitte arhetüüpne romantiline udupea, vaid hoopis insener-tehnilise mõtlemisega tegelane. Teiselt poolt on nendes masinates mitte-praktilisuse luksust. See on pikk nikerdamine, tohutu töö ja mõnes mõttes täiesti mõttetu pingutus, et luua täiuslik, kuid ebapraktiline monstrum. Mille eesmärk peaks olema tekitada esteetilist kogemust (juhul kui vaataja olemasolu või puudumine ei muuda masina töös midagi – nagu Kiasma näite puhul) või füüsilist kogemust – ohutunnet, närvikõdi, põnevust (nagu Alalooga masinate puhul, mille tegelik võimekus selgub alles siis kui oled end selle meelevalda usaldanud ja raudvarbad su ees mingi keerulise kaadervärgi liikuma panevad). Viimasena mainitud suunda kohtab aga palju harvemini, millest on kahju, sest kaua sa ikka jaksad safe-paly ja puhta esteetika peale erutuda...
M. Copper. Kursk, 2004
M. Copper. Stabber, 2009
Kõige elamuslikum sellelt näituselt oli hoopis üks ettekavatsemata lisandus - see dramaatilises prožektorivalguses toimuv on nimelt liftiparandaja hädaabiväljakutse.
K. Schroderus. Dark Cloud, 2004.
Selle töö paigutus andis talle muidugi lisadimesnioone - seistes selle all ning vaadates Kiasma kõrval seiskunud ehitustegevust koos kraanade jms atribuutikaga, sai mustast pilvest igas mõttes must pilv praeguse majandus-jms-situatsiooni kohal...
----
E. Alalooga masinad ja publik, kes sinna kenal suvepäeval piiskopilinnuses jalutades sattus. Kõige huvitavam oli pealt kuulata vanahärrade omavahelisi vestluseid, kes arutasid, kuidas need masinavärgid küll tehtud on. Olles harjunud nõukaaja kitsastes tingimustes "peedist pesumasinale trumli" tegema, pakkus valmistaja saladustele jälilesaamine ja äraarvamine neile suurt pinget ja tehnilised diskussioonid paisusid kohati päris ägedateks.
käis, nägi ja pildistas
Maarin Mürk
