Next train to transcendental

RADICAL NATURE

Barbican Art Gallery

kirjutab Margus Tamm

2007 veebruaris sai kardinal Giacomo Biffi ilmutuse. Kardinal ärkas keset ööd ning nägi, et tema aseme jalutsis seisab 19. sajandi vene müstik Vladimir Solovjov. Nad vestlesid pikalt, kogu öö. Hommikul tegi kardinal avalduse – ta ütles, et Antikristus on tulemas. Jah, ta on siiapoole teel. Ja enamus läheb temaga kaasa, sest tema sõnad on head ja tema eesmärgid õilsad. Sest Antikristus on roheline, looduskaitsja ja environmentalist.

Biffi avaldus on esmapilgul üsna arusaamatu. Miks hakkas kardinal ühtäkki nägema krikule ohtu just keskkonnakaitsjates? Olgu, kui sinu voodi juurde ilmub Solovjovi vaim siis on see kindlasti elamus. Kuid auväärne kardinal on siiski kõrgestiõpetatud ning elunäinud mees ning kindlasti kogus ennast pärast esimest ehmatust ning suutis sellesse, mida Solovjov rääkis, suhtuda ka vajaliku kriitikaga. Ning, nagu teada, toimuski nende vahel intellektuaalne vestlus. Millised oleks võinud siis olla argumendid, millega Solovjov – olgu muld talle kerge – kardinali veenis? Spekuleerime.

Võtame kõige üldisemalt. Niisuguse suursuguse religiooni nagu katoliiklus, ambitsioonid on kahtlemata pantokraatlikud ning selle mäng käib kõige kõrgemate panuste peale – pääsemise ja apokalüpsise peale. Ehk siis täpsemalt, selle peale, et olla see, kes sõnastab päästetud või mittepäästetud saamise korra. Ning mängitakse seda mängu muidugi teiste omasuguste vastu. Kui nii, lihtsustatult vaadata, siis võib küll öelda, et vanade mängurite, tuntud ideoloogiate ja religioonide kõrvale on tõusnud uus tegija. Kuigi esmapilgul peaks keskkonnakaitse olema justkui loodusteaduste ja majanduse valdkond, siis on siiski lihtne märgata, et environmentalism on asunud üle võtma teemasid, mis on traditsiooniliselt olnud religiooni pärusmaa. Ka environmentalismi keskseks ideeks on päästmine, variatsioonis, et nad väidavad, et inimene suudab päästa planeedi Maa. Ja see on mõnes mõttes võibolla isegi suurejoonelisem kui kiriklik lubadus isiklikule lunastusele. See on ka kõrgema kaarega kui ideoloogiate maailmavallutusplaanid – jah, vanaisad nägid vaeva maailma anastamisega, isad reformimide ja revolutsioonidega, maailma päästmine on aga next level.

Globaalsetest programmidest üksi jääks väheks, see oleks tühine suurushullustus, kui see ei suuda Suurt Võitlust pakkuda igapäevase ja igaühele jõukohasena. Katoliku kirik näiteks on seda suutnud, selle tarvis on söögipalvused, iganädalane kirikuskäimine jms, väiksed asjad, mis siiski otsustavad inimese paiknemise hukatuse ja päästmise skaalal ning lõpeks otsustab ka kogu maailma saatuse.
Kuid midagi sarnast pakub ka environmentalism. Loomulikult on suurimaks keskkonnaprobleemiks saastav suurtööstus, kuid ka iga inimene, sõltmata seisusest ja päritolust, võib maailma päästmisest osa saada - kui ta tunnistab keskkonnateadlikku mõtteviisi ning võtab omaks igapäevase environmentalistliku rutiini. Näiteks pärast igat toidukorda eraldab plastiku, klaasi ning orgaanilised jäätmed. Ja nii kolm korda päevas, iga päev ja põhjalikumalt neljapäeva õhtuti (sest prügivedajad tulevad enamikus lääneriikides reede varahommikul ning mõttekas oleks selleks ajaks kuhjata ukse taha kastikesed sorteeritud jäätmetega). Seda ei ole palju nõutud, kuid seda tuleb teha järjekindlalt ning sellisel teguviisil on globaalsed tagajärjed - kui inimesed ei pea kinni igapävastest taaskäitlemisereeglitest, tõmbavad nad häda kaela nii endale kui teistele. Isegi tühipaljas kodukeemia käitlemata jätmine võib põhjustada viljaikaldust, nurisünnitusi ja kahepäiste vasikate ilmaletulekut; piirkondades, kus keskkonnakaitse vastu eriti jõhkralt patustatakse või kus selle vajalikkusest üldse kuuldudki pole, langevad lastel välja juuksed ning nende kehades hakkavad vohama vähkkasvajad, joogivesi muutub mürgiseks ning inimesed surevad noorelt. Et niisuguseid õudusi ei sinu ega kellegi teisega ei juhtuks, tuleb ka igapäevastes toimetustes silmas pidada keskkonnanõudeid ning vajadusel nõuda ka teistelt nende järgimist. Nii saabki argipäev osaks suuremast eetilisest süsteemist.

Varased environmentalistlikud grupid olid tihti suhteliselt radikaalsed, kutsudes üles kuni täieliku ühiskonnast eraldumiseni, senise ühiskonna radikaalsele ümberkorraldamisele ja mõistsid hukka kogu tarbimiskultuuri ning globaalse tootmis- ja kaubandussüsteemi. Selge, et sellised liikumised jäid suhteliselt marginaalseteks ning vähemalt keskklassile jäid nende ideed ka võõraks. Ning kusagilt sealt pärineb ka siiani levinud kuvand environmentalistist kui metsas elavast unabomberist. Kuid siin on toimunud tugev areng ning kaasaegne environmentalism ei ürita enam mõttetult sundida inimkonda kollektiivsele loobumisele. Selle asemel on environmentalism edukalt intrgreerinud tarbimiskäitumise oma eetilisse maailmapilti. Tänu tekkinud mahetootmisele, taaskäitlustööstusele jne on tarbimiskultuur ise muutunud üheks oluliseimaks osaks environmentalismist. Tarbimiskultuur iseenesest on ebamoraalne, selles mõttes, et see on süütu ja stiihiline, seni kuni see omandab eetilise tähenduse läbi tarbijate valikute. Selleks on objektid ning materjalid jaotatud headeks ja halbadeks – linnamaastur on halb, hübriidauto parem, jalgratas kõige parem; puuvillane on hea, sünteetiline halb, heades tingimustes kavatatud kanade liha söömine eetiline, halbades tingimustes kasvatatud kanade liha söömine ebaeetiline jne. Ja ka kõige pisemad tarbimisvalikud, näiteks paberkoti või kilekoti kasuks otsustamine saab niimoodi universaalse kaalu. Samas ei tähenda selliste eetiliste valikute langetamine enam ülejäänud ühiskonnast eraldumist, mugavustest loobumist vms. Ning sellega on võetud barjäärid keskkonnateadlikkuse levikult massidesse.

Olgu. Keskklass on keskkonnateadlik. Aga lõplikuks läbilöögiks on vaja siiski ka eliidi heakskiitu.
Ning environmentalistidel pole siingi põhjust silmi maha lüüa – lähiajaloost leiab lausa vanatestamentlikult õpetlikke lugusid selle ilma vägevate ülbusest, järgnenud karistusest ja meeleparandusest. Mõned näited:

Briti valitsus ja töösturid eirasid loomaõiguslaste proteste uudse, eriti tõhusaks peetava jõusööda vastu, mis segas veisetoiduse sisse veiseliha ning luujahu. Loomakaitsjad nägid selles niigi ebahumaansetes tingimustes peetavate veiste koletut sundimist kannibalismile, kuid lihatöösturitele niisugused lillelapsikud argumendid muidugi korda ei läinud. Tulemused olid katastroofilised. Nagu tagantjärgi tuvastati, põhjustas lehmade toitmine lehmalihaga hullu lehma tõve (Bovine spongiform encephalopathy ) epideemia, mis lisaks muteerus inimesele nakkavaks vormiks ning tappis sadu britte ja põhjustas kohaliku veisekasvanduse hävingu. Kannibalismikirele andunud lehmad aga põletati tuleriitadel.
G. W. Bush keeldus tunnistamast keskkonnakaitse doktriini - treehuggeritele järeleandmine tähendanuks kodumaisele tööstusele lisakoormise pealepanemist ja ei tundunud seega niigi aina suurematesse võlgadesse mattuva riigi huvides olevat. Järgnevalt tabasid Ameerikat ootamatult ülivõimsateks paisunud orkaanid ja üleujutused. Tagantjärgi tuvastati sellise katastroofidelaine põhjusena liiglaialdane metsaraie ning kekskkondahävitav tööstus USA rannikualadel, millede tõttu avaookeanilt lähtuvad õhumassiivid ei maandanud oma jõudu enam rannikumetsade puulatvu sasides, vaid tormasid takistamatult otse linnade peale.
Järgmine president kirjutas kohe alla mitmetele keskkonnakaitsedokumentidele ning näeb environmentalistlike ettekirjutuste järgimises ka peamist jõudu, mis pööraks riigis majanduse jälle õitsengule. Ning praeguseks ongi USA majanduslangus hakanud pidurduma (sest seoses keskkonnaprojektide ning senise tööstuse keskkonnasõbralikumaks kohandamisega on loodud hulgaliselt uusi töökohti ning investeeritud uude tehnoloogiasse).
Ka britid asusid meeleparanduse teele ning 2012 toimuvate Londoni olümpiamängude peaatraktsioonina on välja kuulutatud keskkonnasõbralikkus. Null-süsinikdioksiidi-olümpiamängud on väljend, mida mantrana korrutavad nii kuninganna kui peaminister.

Kokkuvõttes, ma arvan, on igati õigustatud väita, et environmentalism pakub terviklikku eetilist süsteemi ning käitumiskoodeksit, mille vastu eksimisel on tõesti ka konkreetsed negatiivsed tagajärjed, kuni kõikehävitavate ülikatastroofideni välja.
Kas on veel kellelgi hetkel midagi samaväärset kõrvale pakkuda? Tundub, et mitte. Paavstil kindlasti mitte, kuigi ta tõsti üritab – näiteks homoabielusid taunides. Hale. Ja nii libisebki õigus ja kompetents salavtionit pakkuda environmentalistide kätte.

Karda, kardinal Giacomo Biffi, sest metsaline on valla, see pöörane peseb praegu luikedelt naftat maha ja lükkab kaldaleuhutud vaalu tagasi merre!




Nüüd asja juurde

RADICAL NATURE
Art and Architecture for a Changing Planet 1969 – 2009
Barbican Art Gallerie. London.

Tegemist on väljapanekuga, mis pakub üht võimalikku jutustust viimaste kümnendite kunsti- ja arhitektuuriajaloost.

Kõigepealt ajalisest määratlusest. Miks alates 1969? Näituse saatetekstidest sellisele daatumile põhjendust ei leia. Et viimased 40 aastat, kena ümmargune number? Vaevalt. Mis juhtus 69? Esimene inimene astus Kuule. Ka see tundub suhteliselt irrelevantne. Mis veel võiks olla numbri 1969 taga? 1969 taga on muidugi 1968. See tundub loogilisem. Kuraatorid on võtnud algupunktiks aasta, mis tuli pärast 1968 aastat. 1968 tudengite tänavarahutuste hääbumisega koos hääbusid teadupoolest lootused ühiskonda radikaalselt reformida, see on aasta, mis tähistas üldise arusaama järgi poliitiliste utoopiate lõppu. Sealt korjavadki RN kuraatorid järje uuesti üles ning jätkavad katkenud jutustust. Vähemalt tundub selline selgitus mulle näituse endaga enim klappivat.

Niiusugune pikk ajaskaala ning distsipliinideülesus tingib paraku selle, et näitus on - arvestades seda ajalist ja kultuurilist territooriumit, mida hõlmata soovitakse - hõre ning valikud tunduvad tihti pigem juhuslikena. Muidugi võib sedagi ekspositsiooni võtta wunderkammerina, kuid w-kammeri morbiidsus ja mittelineaarsus oleks minu meelest vastuolus näituse antud loomusega. See on ikkagi katse suurt heroilist lugu jutustada (või seda jutustust jätkata). Hea tahtmise korral võib ekspositsiooni hüplikuses näha võibolla ka omamoodi jõudemonstratsiooni või pimekatset – et näete, saab võtta siit ja võtta sealt, üsna umbropsu, kahmata kunsti ja haarata arhitektuuri ning lükkida need kõik siis ökokunstiajalukku ja näete - see meigib senssi. Beuys kasutas vilti, mett ja rasva – looduslikud materjalid, ökokunstnik. Haacke minimalistlikud installatsioonid – ökokunstnik. Selles loo-loogikas kaotavad vanad kategooriad nagu futuristlik arhitektuur või kontseptuaalne kunst olulisuse, fookusse kerkivad teistsugused aspektid ning vaataja silme ees rullub lahti hoopis uus, environmentalistlik kultuurilugu.

Olgu. Aga kuidas siis asi tundub? Ja tundub väga posiitiivne. Mis on seda kummalisem, et tegelikult võiks väljapanekule ette heita nii mõndagi -laialivalguvust, hüplikust, kontseptuaalset pealiskaudsust, mida iganes. Ja isegi teema ise - Art and Architecture for a Changing Planet 1969 – 2009 - noh, me ju teame, et asjad ei ole tegelikult läinud väga hästi. Kuid lugu, mida Radical Nature jutustab, on nii relvitukstegevalt positiivne, et kaob isegi tavapärane soov dekonstrueerida ja demüstifitseerida.
Ma arvan, et siin on oma osa näituse kujunduskontseptsioonil. Kuigi pealkiri lubab justkui mingit ajaloolist ülevaadet, ei ole teosed järjestatud kronoloogiliselt, vaid läbisegi. Ja see tuleb jutustusele kindlasti kasuks. Näiteks avastasin, et kasvõi mina ise, mõeldes tagasi näitusele, paigutasin justkui iseenesest kõige lõppu tööd, mis pärinevad tegelikult ajalise skaala algusosas – 70test pärinevad arhitektuuriutoopiad. Sest neis on neis silmatorkavat ja siirast positiivsust, vaimustavat vitaalsust, mida hilisematest kümnenditest enam eriti ei leia. Kuid niimoodi, jättes kõrvale aja lineaarsuse, on jälle võimalik konstrueerida Happy Ende ja vaadata uljalt tulevikku.



------------------------------------------------

Luke Fowler
Bogman Palmjaguar
2007 dokfilm

Bogman Bluequartz Palmjaguar on üksik vana mees, kes elab Shotimaal Flow Country rabade vahel. Bogmani teeb tähelepanuväärseks asjaolu, et ta ei tee enam vahet endal ja keskkonnal. Tal on diagnoositud paranoiline skisofreenia. Näiteks ei erista ta oma terviseprobleeme ja rabade kehvakese ökoloogilist olukorda, need lähevad teineteiseks üle, need on üks ja sama. Bogman Bluequartz Palmjaguari soov kaotada oma isiksus ning sulanduda keskkonda on nii tugev, et ta ei suuda enam isegi näidata oma nägu, ta peab seda peitma erinevate maskide taha (kotkamask, konnamask, karumask, sulgedega karnevalimask) ning parema puudumisel tõmbub niimoodi kägarasse, et nägu jääks varjatuks. Ta häbeneb oma inimlikku palet, häbeneb oma nina, mis pole nokk, häbeneb oma suud, mis pole järvesuu, häbeneb oma arukaid silmi.
Kaunis ja traagiline lugu inimesest, kes soovib loodusega üheks saada. Aga ta ei saa, ta ei saa.

Henrik Hakansson.
Fallen Forest

2006

16 ruutmeetrine lahmakas vihmametsa. Need puude tarvis on ehitatud spetsiaalne toite- ja valgustussüsteem, need puud elavad ja kasvavad. Ning see kõik toimub 90 kraadise nurga all. Ning peab ütlema et see nihestatus mõjub isegi üllatavalt jõuliselt.
Kataloogis üritatakse kunstniku tegevust väljavabandada sooviga “juhtida tähelepanu inimese ja looduse mittebalanseeritud suhtele”. Seda ma ei usu. Pigem on siin kõhedusttekitavat ülbust ja vaimustavat vastutustundetust. Panna vihmamets enda ees roomama! See on muljetavaldav.

Joseph Beuys
Honeypump at the Workplace.

Vana rebane on oma mee ja vilditeemaga ka environmentalistide südamed võitnud.

Ant Farm
Dolphin Embassy
1974-78

Valdavalt arhitektuuriüliõpilastest koosnev ja üsna legendaarne grupp kes oma imago ja elustiili poolest meenutasid pigem biitmuusikuid kui arhitekte. Tuuritasid ringi koos bänidega ja aegajalt lasi mõni rikas sell neil oma maavaldustes landarti teha - nende tuntuim projekt on Cadillac Ranch Texases, millest on saanud üks Ameerika ikoone.
Mingil hetkel eksperimenteerisid nad siis mõttega luua inimeste ja delfiinide vahele püsiühendus. Kahjuks ei selgu näituselt, kui põhjalikult või tõsimeelselt Ant Farm Dolphine Embassy kallal tegelikult töötas, miks projekti hülgas jne. On vaid visandid startrekilikust saatkonnahoonest ning mõned fotod sellest, kuidas pikkade juuste ja habemetega arhitektid püüavad delfiinidele midagi selgeks teha.

NY arhitektuuribüroo Diller Scofidio + Renfro
The Blur Building
EXPO 2002

Expo paviljonina ehitati Shveitsi Neuchateli järvele tehissaar, mille mehhanismid hoidsid saart pidevas paksus udupilves. Saarele ja tagasi viisid maismaalt sillad. Korraga mahutas pilv kuni 400 inimest.

Agnes Denes

Wheatfield – A Confrontation
1982

Agnes haris üles kaks aakrit maad Manhattanil. Kahjuks puudus jällegi pikem selgitus, mis oleks öelnud näiteks, et kuidas, kuidas küll teostati selle taiese kõige keerulisem osa, et kuidas, kuidas küll hankisAgnes Denes enda käsutusse sellise maalapi sellises kohas. Public art konkurss? Rikkad vanemad? Kuritegelikud sidemed?
Kuid confrontation on tõesti kaunis - kuldsed viljapead, kombain ja pilvelõhkujad – see on utoopia, kus ühinevad sotsrealism ja american dream (objektiivsuse huvides peab küll ütlema, et tegu tundub olevat ühega nendest keskkonnaprojektidest, mis paistavad piltidel paremad välja kui lives – aerofotodelt on näha, et põld asus tegelikult üsna eemal, trööstitul tühermaal, nii et ainult õigesti kadreerides ja madalalt võttes saab fotosid, kus WTO tornid – olgu taevas neile armuline - või vabadusesammas sulavad viljapõllu sisse).

Richard Buckminster Fuller.
dokfilm Modelling Universe aastast 1976.

Kui film algab veepiisale zoomimisega, siis on selge, et lõppeda ei saa see vähema kui kogu universumi paikapanemisega. Nii ka läheb ja võtab see aega 13 minutit, kusjuures vahepeal jõuab herr Fuller demonstreerida täiesti käegakatsutavat kuid täiesti imepärast geodeesilist mudelit, mis käib kokku tetraeedriks ja lahti keraks.
Üdlse on see üdini positiivne filmike. Näiteks üks stseen: herr Fuller seisab ookeanikaldal ja osutab näpuga mullikestele lainevahus “Bubble!” hüüatab ta rõõmsalt. Ja veel “Bubble!” ja veel “Bubble! Bubble! Bubble!” ja ta on tõesti õnnelik.

Fuller

Fuller ja universum

universum

Fuller ja bubble

Fuller ja bubble

Fuller ja bubble

Fuller ja bubble

Bubble!

Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble! Bubble!