Paperdolls: Back In School

DIY
padjad ja vaip
pehmed võtmehoidjad
(pildid PD blogist ja autorilt)


Näitus EKA galeriis, 16.06-03.07.2009

Kõigepealt taustinfo: Paperdollsi nime taga on Hanna Tiidus, Kadri Klampe, Marta Kisand, Tuuli Antsov ja Virge Loo, kõik EKAs disaini õppinud. Ehk siis, sellest ka näituse nimi Back In School, disainerid on tagasi koolis. Paperdolls on kontseptualism disainis; kuidas saavutada vabadus lõigete konstrueerimisest ja nii muuta moedisaini vähem sõltuvaks reaalsusest. Kujund, millest kõik alguse sai, oli pabernukk kui mix graafilisest ja moedisainist, sellele toetudes lõi ühendus uue viisi moedisaini kasutada, ehk siis muude esemete kaudu kui rõivad. Esimene toode, mis on seni ka müüduim, oli riidest pross, mille peale trükitud erinevalt kujundatud pabernukud; neile on nüüd lisandunud ka näiteks märkmikud ja voodipesu . Kui hakata sildistama, siis võiks öelda, et tõsiselt postmodernistlik idee (selle sõna igati positiivses tähenduses), taaskasutada tuttavaid kujundeid, modifitseerida ja varieerida ning kohandada täpselt iga tarbija unikaalsete vajadustega (umbes nagu Apple iPod vms). Aga tegelikult pole sellisel sildistamisel muidugi mõtet.




Näituse ekspositsioon on segu dekoratiivsusest ja utilitaarsusest: esemed on näidatud seoses oma funktsiooniga, aga funktsioon on presenteeritud siiski kui kunst. Pildiraami on lisatud foto, aga see on siiski traditsiooniliselt valgel seinal, pross on kinnitatud kleidile, mis omakorda ripub laest riidepuul (mis on samuti üks toode). Patjadest ja vaibast on konstrueeritud telekanurgake. Muuhulgas on näitus ka arvutiajastueelselt interaktiivne: hästi nostalgilistele taburettidele on pandud valik uuematest toodetest, st märkmikest, ja vildikad. Igati lahe, tuletab tõesti kooliaega meelde. Omaette võiks välja tuua näituse selgitavate tekstide kujunduse: mitte lihtsalt traditsiooniline autor-teose nimi-aastaarv kolmainsus, vaid iseseisev graafiline teos, üheaegselt info, reklaam ja mäng traditsioonilise lõiketehnoloogia arvel (juba tekkiv seos „Osavate käte“ raamatutega on graafilise disaini poole pealt 10/10 väärt).

Ühelt poolt on Paperdolls justkui öko: materjalid, mida kasutatakse, on enam või vähem siiski loodussõbralikud, rääkimata käsitööndusliku tootmise eelistest. Teisalt on need tooted, nagu suurem osa Eesti noorema põlvkonna trendidisaini, kuidagi topeltstandartsed oma vajalikkuse suhtes – tarbija saaks ilma nendeta väga hästi hakkama, aga kui ta väga tahab, suudab ta neile ka funktsiooni välja mõelda. Pigem luksusdisain, kui midagi muud. See on tegelikult suurepärane strateegia, sest kes ikka päris igapäevaeluks funktsionaalsuse alusel valitud tarbeesemeid disainerilt ostab, ikka „staatusesemeid“ (siit edasi mõelda kaubafetišism, klassiidentiteet ja Karl Marx) või, kui see paremini kõlab, „väga-väga ilusaid asju, mida väga-väga tahaks“. Hoolimata neokäsitöönduslikkusest on Paperdollsile omane brandindus, mis on toodud uuele tasandile: disain on samaaegselt ka signatuur, pabernukk kui allkiri on immanentne ja kõikjal kohal.

Kui hakata mingeid paralleele otsima disainiajaloost, on Paperdolls seotud Skandinaavia modernismiga. Lihtsad jooned ja graafilisusekesksus toob meelde Marimekko ja mitte ainult; vormi stiilne funktsionaalsus viitab juba orgaanilise disaini alustaladele nagu näiteks Alvar Aaltole. Kaasaegsest vaadates on Paperdollsis midagi defineerimatult taanipärast: lihtne, aga vaimukas. Ka materjalid on eelkõige Põhja-Euroopale omased. Teine, millega võrrelda võiks, on Jaapani disain, eriti graafilise poole pealt: äratuntavad lihtsad kujundid, eristav faktor on ainult värvide vähesus. Paperdollsi disaini puhul on huvitav, kuidas esemete vorm ja ornament on üksteisest lahutatavad ja võimelised iseseisvalt eksisteerima; kui peaks otsustama, kumb neist kahest lõpuks domineerib, jääb peale graafiline osa. Kahemõõtmelisuse ülimuslikkus kolmemõõtmelisuse ees pole tootedisainis just väga tüüpiline, jällegi on see nagu hommage 1960ndatele.

William Morris oleks igal juhul Paperdollsi üle uhke. Mõjuv ja äratuntav graafiline keel ning tähelepanu kontseptsioonil, rääkimata tõestusest, et sada aastat hiljem on väikesed käsitöönduslikud disainerikollektiivid eksisteerivad, populaarsed ja võimelised oma loomingust heal tasemel näitusi koostama.



Triin Jerlei