Jaanus Orgusaare funktsionaalne metafüüsika

Näituse vaade

Näituse vaade, seinal riiul "Comb"

Näituse vaade

Jaanus Orgusaare näituse „1 1” (17. juuli – 2. august 2009, Tallinna Kunstihoone Galerii) põhjal kirjutanud Elnara Taidre

Käesolev artikkel ei pretendeeri näituse täielikule ülevaatele, vaid keskendub eelkõige kunstniku kasutatud geomeetriliste motiivide sümboolsele kontekstile ning eksponeeritud tööde ornamentaalsele aspektile.(*)

Kui Orgusaare rõiva- ja jalatsidisaini eristasid voolavad, kohati biomorfsed vormid, siis viimasel ajal tema kunstitoodangus jõuliselt esile kerkinud mööbliesemed, valgustid ja arhitektoonid põhinevad rangetel geomeetrilistel kujunditel; see põhimõte kehtib sageli ka nende objektide struktuuri moodustavate ornamendielementide puhul. Iseloomulike eredate värvide asemele tulid vaoshoitud toonid, tuues esile Orgusaare lemmikmaterjali – vineeri – loomuliku faktuuri. Geomeetriliste vormide juures on aga oluline asjaolu, et kunstnikku on inspireerinud nn platoonilised kehad ja bioonika: tema tööd mängivad läbi püha geomeetria kontseptsiooni arhitektuuri – ning antud juhul ka sisearhitektuuri – harmoonilisest kooskõlast inimese, looduse ja universumiga uuel, kaasaegsel tasandil.

Kuni uusajani laialt praktiseeritud püha geomeetria kujutab endast universaalse korra metafoori: Platon nägi geomeetrias parimat keelt, mis suudaks kirjeldada Ideede maailma.(1) Püha geomeetria mastaapsemaid monumente on keskaegsed katedraalid, mille vormid ja proportsioonid pidid koostama kosmogoonilisi diagramme, väljendades universumi kui jumaliku loome ülimat loogikat (vt http://home.earthlink.net/~ov/Cathedral.jpeg või https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEht_IyPhioygy4yv_GMsmf9Hg1T2ll76uxUxtavLHP5mxNzBLmeyOlBQX07nMvkOM9hcpl2cS4snE2YSuZZX-9jpgjAZxNLb-0fLsa6NzlzWp1kL-5Hodkfa3QKv_FhSpStQ8Zu/s400/cathedral.gif). Veel 1600. a. kasutas Johannes Kepler püha geomeetria sümboolikat oma Päikesesüsteemi mudelis (vt http://en.wikipedia.org/wiki/File:Kepler-solar-system-1.png). Ettekujutus geomeetrilise vormi võimest kontseptualiseerida fundamentaalseid, universaalseid mõisteid ja nähtusi, esitades protsesse ja vahekordi visuaalse sümboli kujul, mille aluseks on matemaatilised seadused, on iseloomulik mitte ainult Lääne mõtteloole: selliseid põhimõtteid on välja toodud erinevate kultuuride ja kontinentide sakraalarhitektuuri ja -kunsti puhul.

Olulisel kohal pühas geomeetrias on nn platoonilised kehad – viis korrapärast hulktahukat, mille ainulaadsus seisneb selles, et kõik nende tahud on võrdsed, korrapärased hulknurgad ja igast tipust lähtub võrdne arv servi. Platoonilisi kehasid on viis: tetraeeder (püramiid), heksaeeder (kuup), oktaeeder, dodekaeeder ja ikosaeeder (vt http://galatea.art.tartu.ee/~illi/oppe/qge/kunstigeomeetria/sakraal/poplaton.gif). Arvatakse, et Platon pidas neid silmas dialoogis „Timaios”, kus kirjeldas kosmoloogiat geomeetria metafoori kaudu, esitades Pythagorase õpetusele lähedase idee algelementidest ja nende numbrisümboolikast tuletatud vastavusest korrapärastele hulktahukatele (kuup kui Maa jne).(2)

Geomeetrilisi põhikujusid on käsitletud „kristalliseerunud” jumaliku mõttena: renessansiajal oli levinud nn corpo transparente, läbipaistvast materjalist esoteeriliste kehade kontempleerimise praktika, mis pidi viima universumi seaduste ilmutusliku mõistmiseni. Viite sellele võib leida munk-matemaatik Luca Pacioli portrees (Jacopo de Barbari, 1495; vt http://galatea.art.tartu.ee/~illi/oppe/qge/kunstigeomeetria/sakraal/pacioli.jpg), kusjuures hulktahuka kuju on siin keerulisem: aluseks võetud platoonilise keha struktuuri on edasi arendatud: Paciolit on kujutatud talle omistatud leiutisega, nn rombokuupoktaeedriga.(3) 15. – 16. sajandil peeti uute korrapäraste hulktahukate loomist omaette kunstiks. Paciolilt matemaatikatunde võtnud Leonardo da Vinci on illustreerinud ka teadlase traktaati „De divina proportione” („Jumalikust proportsioonist”, 1509), kujutades lisaks ikoonilisele Vitruviuse mehele ka kõikvõimalikke hulktahukaid, kaasaarvatud Pacioli enda leiutatut (vt http://www.math-inf.uni-greifswald.de/mathematik+kunst/pic/polyeder/leonardo-proportione-1024.jpg). Leonardo joonistuste stiil on mõjutanud „müstiliste” geomeetriliste kehade kujutamise traditsiooni: ajastuvaimust annab tunnistust 1568. a. avaldatud Wentzel Jamnitzeri raamat „Perspectiva Corporum Regularium” (vt http://www.georgehart.com/virtual-polyhedra/jamnitzer.html). Korrapäraseid hulktahukaid on uurinud ja oma töödes kujutanud Paolo Uccello, Piero della Francesca ja Albrecht Dürer.

Seega platoonilised kehad on traditsiooniliselt kuulunud sakraalse teadmise valdkonda ning isegi teadlaste eksperimendid segunevad siis müstilise kogemusega: ka 20. sajandil oma töödes korrapäraseid hulktahukaid kasutanud Maurits Escher, keda inspireeris relatiivsusteooria, taoltes eelkõige erilise, metafüüsilise reaalsuse loomist, inimese visuaalse taju ja „normaalse” loogika proovilepanemist (vt http://musaranias.files.wordpress.com/2007/01/escher_waterfall.jpg või http://britton.disted.camosun.bc.ca/escher/stars.jpg). Sarnase vaatepunkti on võimalik välja lugeda ka Orgusaare näituse pressiteates: „.Mind on inspireerinud Platoni viis keha (eriti tetraeeder ja ikosaeeder), mis vaatamata iidsele päritolule ja lihtsusele on siiani ruumi mõistmise alus ning justkui inimese dimensioonide taju piir. Püüdlen selle taju laiendamise ja nende piiride ületamise poole...”(4). Samas tuleks siiski rõhutada, et Orgusaare kui disaineri eesmärgiks on liikuda sakraalsest ruumist inimeste elukeskkonda, muuta ja mõjutada eelkõige igapäevast ruumi ja selle taju, luues seejuures laiemaid seoseid ka looduse ja selle seadustega.

Orgusaare tööde konstruktsioon kujutab endast sageli platoonilistest kehadest arendatud korrapäraseid, kuid tunduvalt keerulisemaid struktuure, nii et lõpptulemus meenutab pigem nn archimeedilisi kehasid (vt http://www.math.nus.edu.sg/aslaksen/pictures/archimedeans.gif). Viimaseid tuletatakse platoonilistest kehadest, lõigates tipud tasandiga ära niimoodi, et tekivad rohkem kui ühte tüüpi korrapärastest hulknurkadest koosnevad hulktahukad – seda meetodit on laialt kasutatud ka renessansiajal „esoteeriliste kehade” tuletamiseks. Näiteks jalgpalli palli kujuga nn tüviikosaeedri (ingl. k. truncated icosahedron) tahkudeks kujunevad võrdkülgsed kuus- ja viisnurgad (vt http://www.creative-science.org.uk/football/icos.jpg).

Sarnase loogika järgi on ikosaeedrist (kahekümnetahukas, mille aluseks kolmnurk) kaudselt tuletatud Orgusaare geodeetilise kuppelmaja-arhitektooni „Nomaad” struktuur, kuigi see hulktahukas on muudetud niivõrd keeruliseks, et läheneb pigem kerale. Hulgaliste tahkude tõttu mõjub peaaegu ümmargusena ka lamp „Galaktlan”, mille modelleerimise aluseks on dodekaeeder (kaheteistkümnetahukas, aluseks viisnurk), autoripoolse lisandusena on aga selle iga tahu kohta üksteist paisutuspunkti.(5) Orgusaar rakendab sarnaseid struktuure nii interjööri kui eksterjööri puhul: tema objektid, isegi kuppel „Nomaad”, on reeglina kokkupandavad ning seeläbi eriti funktsionaalsed ja ökonoomsed. Kerakujuline „Nomaad” meenutab Richard Buckminster Fulleri futuristlikke arhitektuuriprojekte, millest on Artishokis juba kirjutatud.(6)

Fuller on samuti projekteerinud võrgupõhise koorikstruktuuriga geodeetilisi kuppleid (vt http://www.bdonline.co.uk/Pictures/468xAny/m/c/p/Montreal_expo_ready.jpg), lähtudes „universumi loomulikust analüütilisest geomeetriast“, seda nii sümboolses (tema arvates koosnes universum tetraeedrite jadast) kui otseses mõttes. Fuller on kasutanud oma visionaarsetes projektides looduslike struktuuride loogikat, näiteks veemullide koospüsimise seadust, mis peaks tagama minimaalsete vahenditega konstruktsiooni püsivuse ja vastupidavuse vee suhtes (vt http://www.km2.de/blog/wp-content/uploads/2008/12/eden_project_geodesic_domes_panorama.jpg). Seetõttu peetakse tema ideid bioonika – elektroonika valdkonna, kus mikroelektroonika ja nanotehnoloogiate baasil luuakse eluslooduse, bioloogiliste meetodite ja loodussüsteemide eeskujul uusi tehnoloogilisi lahendusi(7) – lähtepunktiks. Fulleri ideeks oli rakendada mikromaailmas esinevaid vorme inseneri- ja arhitektuuri valdkonnas, kasutades võimalikult säästlikke konstruktsioone ja materjale: selles mõttes on Orgusaare arhitektoonide ja arhitektuurimakettide esteetika üsna lähedane Fulleri enda arhitektuurimudelitele (vt http://www.kettlesyard.co.uk/exhibitions/archive/bmc2_k.jpg ja http://www.lablog.org.uk/wp-content/bucky.jpg).

Bioonikast on inspireeritud ka Orgusaare disainiobjektid: raamaturiiuli „Comb”, aga ka kuue jalaga tugitooli „Kelvin“ lähtekujuks on rakupõhine struktuur, mille moodustavad viisteist üksikkujundit, mis on omavahel kokkupuutes.(8) Ka lambi „8 cells” konstruktsioonis on samasugused hulktahukad ühendatud molekuli või rakufragmenti meenutavasse keerulisemasse struktuuri (autor ise kirjeldab seda kui „kaheksa esimest rakku”(9)). Algmooduli aluseks on siin ilmselt olnud nn tüvioktaeeder (ingl. k. truncated octahedron, vt http://www.cs.utk.edu/~plank/plank/origami/kaleido_pics/truncated_octahedron.gif), kusjuures selle tahud – ruudud ja võrdkujulised kuusnurgad – moodustuvad hoopis nutikalt kokkupandud vineerist ringidest ning ei paista väga silma, nagu ka „mõttelised“ ruudud – tühjad kohad lambistruktuuris, mida täidab ainult valgus. „8 cells” tundub olevat suguluses Orgusaare installatsiooniga „Rakud”, mis oli käesoleval aastal väljas näitusel „Loomakari” Tallinna Kunstihoones. Kuju proportsioonid on leitud nii hästi, et see kannatab nii vähendamist kui suurendamist, mõjudes harmooniliselt ja monumentaalselt. Selline suurendamismäng justkui püüab tõestada valitud geomeetriliste vormide universaalsust, kehtivust erinevates kontekstides, funktsioonides ja mastaapides.

Kaasaegsed püha geomeetria pooldajad on võtnud kasutusele tänapäeva teadmisi mikro- ja makromaailmast: nende teooriad lähenevad mõnes mõttes bioonika printsiipidele, kuid eristuvad metafüüsilise tõlgenduse tõttu. Geneetilise koodi, DNA struktuuri geomeetriline kuju põhineb keerulistel matemaatilistel algoritmidel, seega, „puhta vormi” ja geomeetria nähtamatu, tavateadvuse jaoks mittemateriaalne maailm määrab meie keha ülesehitust ja selle eksistentsi.(10) Ühelt poolt on geomeetriline mudel parimaks viisiks keeruliste mikroprotsesside kirjelduseks (ka kaasaegne teadus vajab metafoore, et väljendada teadmisi, mida pole võimalik lõpuni lahterdada): prootonite, elektronide ja neutronite aatomituuma ümber keerlemise trajektoorid näitavad protoelementide liikumist piltlikult, esitatav loogiline muster ei vasta sageli tegelikkusele.(11)

Kuid teiselt poolt pole geomeetriline konstruktsioon pelgalt teaduslik metafoor protsessi lihtsustatud tähistamiseks, vaid ka reaalselt toimiv alus-skeem. Kuigi tavasilmaga nähtavas looduses esineb geomeetrilisus harva (geomeetrilisele vormile vastandiks on „biomorfne” objekt), omavad paljud fundamentaalsed mikro-elemendid üsna ranget geomeetrilist kuju. Nõnda näiteks on molekulidel geomeetrilistel kujudel põhinev struktuur. Orgusaare tool „Visitor” meenutab tetraeedrikujulise molekuli (näiteks CH4, vt http://nanotech.sc.mahidol.ac.th/genchem/bonding1/ch4nh3.jpg) ülesehitust, tema töö manifesteerib geomeetrilist vormi, mis meenutab mikromaailma struktuure, esineb nii teoorias kui looduses ning on seega „universaalne”.

Molekuli kuju on ornamentaalne moodul-motiiv, mille peale on üles ehitatud Orgusaare sirm „Eclipse” ja veerev garderoob „Rolling”. Teistes tema „ornamendipõhistes” objektides, mille üldkuju on üsna lihtne ning kus põhilise efekti loovad kandvate pealispindadena toimivad õhulised mustrid, on kasutatud aga geomeetrilistest kujudest – valdavalt ringist – tuletatud motiive. Selline on roseti kujuga kõlarihoidja, mis meenutab geomeetriliseks mustriks stiliseeritud lilleõit, kuid assotsiatsioon on liikunud siin vastupidist teed – stiliseeritud ei ole lilleõit, vaid sarnase kujutise tunneme ära mitmes ringi ristumisest tekkinud struktuuris. Sarnaselt toimib ka polsterdatud ukse „Odyssey” – siinkirjutaja isiklik lemmik, jäi kahjuks kõnealusel näitusel eksponeerimata – dekoor.

Ringide ristumisest sündinud rosetil põhinevad ka lauad seeriast „Om” ning lamp „Solar”, seda motiivi on aga kaasajal nimetatud elulilleks.(12) „Elulille” kuuekordne sümmeetria teeb selle sarnaseks heksagonile, ning väidetavalt on selle struktuurist tuletatud nn Metatroni kuup – müstiline keha, mis sisaldab endas kõiki platoonilisi kehasid. Ühelt poolt oleme platooniliste kehade sümboolika juures tagasi, teisalt aga esineb selline motiiv laialt ka rahvakunstis, eriti puunikerduses, kaunistades õllekappasid, kirste ja teisi tarbeesemeid – kunagine kaitsetalismani funktsiooniga märk on muutunud siin puhdekoratiivseks (vt http://en.wikipedia.org/wiki/File:FoL_Sanok_1681.jpg).

Orgusaare objektid tunduvad taas ühendavat ornamendi dekoratiivse ja sümboolse funktsiooni: töö pealkiri „Om” viitab tõenäoliselt meditatiivsele aspektile, mis kaasneb kordusele rajatud geomeetrilise ornamendi silmitsemisele. Tugevalt väljendunud keskpunktiga mustrimotiiv täidab siin mandala rolli: eluruumi kontekstis selle vaatamine võib soodustada keskendumist ja rahunemist, mõjutades oma kasutajat mitte ainult esteetiliselt, vaid ka tajupsühholoogiliselt. Samas jäävad sümboolse potentsiaaliga motiivid siiski üsna diskreetseks ega mõju pealetükkivatena – veendunud materialistist vaataja võib rahulikult selle tähenduskihi välja jätta, pöörates tähelepanu eelkõige objektide funktsionaalsele ja esteetilisele harmooniale.

Orgusaare „ornamentaalsete” objektide puhul mängib olulist rolli valgustus – esiteks tuleb valguse käes paremini esile struktuuride mitmekihiline loogika: paljud objektid mõjuvad erinevates valgustingimustes erinevalt. Nõnda on vineerist „punutud” laelambid seeriast „Nest” esmapilgul lihtsalt põnevat punumistehnoloogiat kasutades valmistatud kerad, kuid pirni valguses tuleb esile ka lambikupli teine visuaalne efekt: seestpoolt valgustatuna moodustavad vineeritriipude ristumiskohad lambi konstruktsioonis erinevaid geomeetrilisi kujusid (rombe, kuue tipuga tähti ja isegi „Muhu mände”), luues uue tähenduskihti. Lisaks tekitavad ažuursete objektide varjud ornamendi „pikenduse”, hõlmates niimoodi kogu keskkonna objekti ümber ning luues erilise atmosfääriga omaruumi.

Kunstihoone Galerii ekspositsiooni võiks tinglikult jaotada kolmeks põhiosaks – disainiobjektid, arhitektuuriprojektid ja kunstniku „laboratoorium”. Galerii esimest ruumi täitsid erinevad sisekujunduse elemendid, iseseisvate kunstiobjektidena mõjuvad mööbliesemed ja valgustid, teises ruumis domineerisid arhitektuurilised ja arhitektoonilised projektid. Justkui nende kahe ruumi vahel laua peal oli välja pandud Orgusaare portfoolio ning kõikvõimalikud kavandid, algoritmite arvutused mustrite ning objektide konstrueerimise tarvis ja teised abimaterjalid, võimaldamaks vaatajal heita pilk kunstniku tööprotsessile ning saada parem ülevaade tema kontseptsioonide tagamaadest.

Orgusaar tegutseb mitme distsipliini vahel, viies „renessansiinimese” kombel kokku reaalteadust, esteetikat ja metafüüsikat: funktsionaalsed disaini- ja arhitekturiobjektid on tuletatud matemaatika seaduste abil, samas oma visuaalse täiuslikkuse tõttu mõjuvad puhtad geomeetrilised kujud peaaegu müstilistena. Orgusaare kunstipraktika meenutab mõnes mõttes hiliskeskaja ja renessansi hermetistidest kunstnike meetodit, mis ühendas matemaatika seadusi müstilise traditsiooniga.

(*) Autor vabandab, et tehniliste probleemide tõttu on liikumine linkidelt illustratsioonidega tagasi artikli juurde mõnevõrra tülikas, mistõttu ei saa kõnealune tekst toimida hüpertekstina sujuvalt nagu see oli esialgselt plaanitud. Loodetavasti saab see probleem peatselt lahendatud.

(1) Robert Lawlor. Sacred Geometry. London: Thames and Hudson, 1995, lk. 9.

(2) Samas, lk. 96.

(3) Samas, lk. 17, 106.

(4) http://kunstihoone.ee/index.php?mode=pl_kunstihoone_yritused&yid=351&yritus=n2itus&asukoht=KH_Galerii&aeg=arhiiv&lang=est&club=1&page=13

(5) Autori kirjavahetus Jaanus Orgusaarega, 19. IX 2009.

(6) Margus Tamm. Next train to transcendental: Radical Nature, Barbican Art Gallery. – Artishok, 23. VI 2009, http://artishok.blogspot.com/2009/06/next-train-to-transcendental.html

(7) Vaata näiteks http://en.wikipedia.org/wiki/Bionics

(8) Autori kirjavahetus Jaanus Orgusaarega, 17. IX 2009.

(9) Tiina Kolk. Peatus jalgratta leiutamise teel. – http://www.tarbija24.ee/?id=145473

(10) Robert Lawlor. Sacred Geometry, lk. 4.

(11)Vähemalt nii seletas meile keskkoolis keemiaõpetaja. Aatomi struktuur võiks näha välja nii http://works.tarefer.ru/25/100091/pics/image003.gif või hoopis nii http://www.nanoworld.org.ru/data/20030901/1125/008.jpg

(12) Vaata näiteks http://en.wikipedia.org/wiki/Flower_of_Life

Geodeetiline kuppel "Nomaad"

Laelamp "Galaktlan"

Tugitool "Kelvin"

Installatsioon "Rakud"

Laelamp "8 cells"

Ruumieraldaja "Eclipse"

Tool "Visitor"

Polsterdatud uks "Odyssey"

Laelamp "Solar"

Laud "Suur Om"

Laelamp "Nest"

Laelamp "Nest-2"