Kujutava- ja Rakenduskunsti sihtkapitali kandidaadid

Alljärgnev peegeldab mõningasi mõtteid seoses Eesti Kultuurkapitali sihtkapitalide komisjonide vahetumisega. Tähelepanu all on sealjuures ennekõike Kujutava- ja Rakenduskunsti sihtkapital.

Hiljaaegu tekkis kultuuriministeeriumi dokumendiregistrisse Kulka sihtkapitalide uue koosseisu kandidaatide nimekiri.
Kandidaadid on tugevad ja otsustamine saab kindlasti keeruline olema. Nimekirja natuke lähemalt vaadeldes tekib aga rida küsitavusi.

Esmalt hakkab silma, et mõned institutsioonid on väga agarad kandidaate esitama. Eriti agar on olnud Eesti Kunstiakadeemia 6 tõstatusega (ühe puhul küll kaastõstataja), moodustades nii natuke üle veerandi kõikidest kandidaatide esitajatest. Kuna reglemendis pole määratud, palju võib üks institutsioon kandidaate esitada, ei saa ka mingit probleemi olla. Küll läks mõte aga sellele, et Eesti Kunstnike Liit, kes seekord on esitanud kõigest kolm kandidaati (ühe puhul kaastõstataja), võiks ennast kokku võtta – nende nimekirjas on umbes tuhat liiget, seega võiks järgmine kord näiteks 10% oma liikmetest kandidaadiks tõstatada.
Minnes natuke tõsisemaks. Nimekiri on esitatud Kultuuriministeeriumile, kes peaks kokku kutsuma komisjoni, mis määrab sihtkapitalide liikmed. Üks kandidaatidest seal nimekirjas on Piret Lindpere, kes töötab ka Kultuuriministeeriumis. Kas ei teki konfliktne situatsioon? Ministeerium tõenäoliselt eitab probleemi, selgituseks tuleb a la: ollakse taaskord õiglased ning igaühel peaks olema võimalus ning Eesti on nii väike riik, et korruptsioon ja huvide konflikt on põhjendatud.
Edasi, 22 kandidaadist 16 on Eesti Kunstnike Liidu liikmed. Mis iseenesest tekitab ühe täiesti kõrvalise probleemi. Hetke koosseisus on ainult üks sihtkapitali komisjoni liige, kes ei ole EKL liige. Suur on tõenäosus, et järgmises on kõik EKL liikmed. Edasise mõttekäigu jätan lahtiseks....
Ning jätkates samas vaimus: kes on see komisjon, kes otsustab komisjoni? Paljud kandidaatidest on tõstatatud eesmärgiga, et nad esindaksid tõstatava organisatsiooni huve ja paljud esindama personaalset ekspertarvamust? Mil määral järgitakse kandidaatide valimisel huvide konfliktist hoidumise printsiipe? Jne.

Esitatud mõttekäigud on väga kiirelt kokku pandud ja ei apelleeri eriti millelegi muule kui püüdele tuletada lugupeetavale lugeja meelde, et Kujutava- ja Rakenduskunsti sihtkapitali aastane eelarve on u 22 miljonit (´09 seis) ning oma tegevusega omab see mõõtmatut mõju Eesti kunstimaastikule. Tegu ei ole suvalise komisjoni kokkuklopsimisega, vaid valdkonna ühe (kui mitte kõige) tähtsama komisjoniga. Seega kutsun üles kõrgendatud tähelepanule nii komisjoni moodustamise protsessi kui ka valitud komisjoni töö suhtes.

Markus Toompere