Kiwa „Wildlife documentaries“ Draakoni galeriis 11.01.-23.01.2010.
Tekst: chaneld:or
Tekst: chaneld:or
„Wildlife documentaries“- see kõlab ametlikult ja usaldusväärselt, umbes nii nagu mõni Animal Planet`i saade või loodusfotograaf Sven Začek`i näitus välismaal. Viimasel juhul oleks galeriiseintel tõenäoliselt fotod saaki tabanud jäälinnust, händkakust, hundipesakonnast metsas, jne. „Wildlife documentaries“ autoriks on aga Kiwa, kes oma pressitekstis teatas, et talle meeldib metsik loodus, seal reisimine ja selle salvestamine, aga ta ei ole see, kes teeks loodusfotode/videote/helide näituse.
Näitusel on eksponeeritud mustvalged tekstimaalid, kus jookseb äratuntavatest keelemärkidest koosnev arusaamatu kood. Kontseptsioonis on autor selgitanud, et koodi moodustab teatud arvutiprogrammi tõlgendus reaalselt eksisteerivatest looduspiltidest, videotest ja helisalvestistest. Selliseid tõlgendusi võib näha näiteks siis, kui avada tekstitöötlusprogrammiga mõni pildifail. Nii võib tavaline passipilt muutuda pikaks tekstiks, mille sissejuhatus on selline: „Ų˙į˙žExifMM“. Kiwa nimetab seda protsessi funktsionaalseks valeinterpretatsiooniks, mille tulemusel tekib arusaamatu tekstiräga, mis on niisama mõistetamatu nagu metsik loodus, mida sellegipoolest võib uurida ja imetleda. Tõepoolest – naudinguprintsiip on näitusel vägagi kohal. Tekstiräga tekitab tekstinaudingut, mida kiwalikult krüptiline steriilsus teadlikult võimendab, ja mida kinnitavad oma fotodega näitusel kaasa löövad Toomas Volkmann, Alan Proosa ja Toomas Thetloff. Volkmanni fotol on Kiwa tekstimaaliga seotud elitaarne ja dekadentlik erootiline vihje, Proosa fotol immitseb tekstirägast välja poeetikat, kultuslikku melanhooliat, Thetloff loob oma fotoga aga korda ja kehtestab võimu – kaost külvav tekstiräga on lihtsalt üks pilt seinal. Need kolm teost justkui võtavad enda peale kõik näitusega kaasnevad ihad, selleks, et vaataja neisse liigselt ei takerduks.
Funktsionaalne valeinterpretatsioon – kas ei väljenda see mõiste mitte teadlikku valetamist olukorras, kus tõde on aimatav? Aga mis on valetamine? See on lihtsalt üks tõlgendusviis, mille mõõdupuuks on tõde. Ja see on omakorda mudeli vastavus originaalile, nagu kõneles Tartu vabamõtleja Jaan Lüsi möödunud sügisel Vaal Galeriis Kiwa kuraatorinäituse „Hall signaal“ avamisel. Küsimus on selles, kuidas selle mõõdupuuga ümber käia! Kas otsida mooduleid ja imperatiive kultuuriloost, leides näiteks panmetaforismi või kaotatud metanarratiivi, mille ekspluateerimine näib Eesti kaasaegse kunsti puhul paiguti kohustusliku hea maitse hulka kuuluvat. Kahtlemata on see olnud vajalik püssirohi kunstimaailma võimupositsioonide ja ühiskondliku mõttemaastiku ümberkujundamiseks. Kuid „Wildlife documentaries“ puhul on tegemist millegi muuga, mistõttu ei tohiks end väga segada lasta Kiwa varasemast loomingust ega üldse stiiliajaloost – mõnikord on kunstiteosest olulisem see, millele kunstiteos viitab.
Selle näituse puhul näivad kunstiteosed viitavat usalduse küsimusele väga fundamentaalses võtmes. Fookuses ei ole mitte lõuendil eksponeeritud koodid, vaid maalidele lisatud selgitused selle kohta, mis need koodid tegelikult tähendavad. Kohati väljendab seda tegelikkust ainult vorm- näiteks installatsioon-gloobus, millel on maakaardi asemel seesama mustvalge kood, mis maalidelgi. Kiwa teravnurksust võibki seekord kasutada infoühiskonna vastu, kus igal sekundil paisatakse maailma nö arusaadavas keeles ja kõrgele tõeväärtusele apelleerivat informatsiooni. Näiteks on maailmas praegu majanduskriis, seagripp tõstab varsti jälle pead, teadlased kutsuvad kunstlikult esile Suure Paugu, jne. See on jooksev informatsioon, mis tugineb vankumatutele tõdedele inimese ja maailma olemuse ning ülesehituse kohta. Need tõed toimivad rahulikult edasi, kuigi mingi osa kultuuriteooriast kuulutas nad juba ammu muinasjuttudele sarnanevateks lugudeks ja metanarratiiv lasti põhja juba kolmkümmend aastat tagasi. Aga keel polegi võimeline muud peale lugude moodustama, see on tähenduslikkuse lõks, millest teadlikult konstrueeritud koodide kaudu välja ei murra – iga uus keeleliselt määratletud konstruktsioon, olgu ta nii alternatiivne kui tahes, on järjekordne kood-mõistatus. Eespool tsiteeritud Jaan Lüsi sõnul aitab keele vastu matemaatika, küllap siis selle keeleliselt väljendamatu osa. Küllap aitabki keelelõksude vastu kõik see, mis keeleteadvusest väljapoole jääb. Näiteks seesama väljendamatu metsik loodus, millega Kiwa tegeleb. Nüüd on aga küsimus selles, kumb on rohkem tähenduslikkuse lõksus – kas Kiwa või näiteks loodusfotograaf Sven Začek? Viimase puhul tundub lõksuteooria olevat kunstlikult genereeritud ja täiesti üleliigne dramaatika – nii mõnigi paradokside käes vaevleja võiks mõista, et mõnikord on jäälind lihtsalt jäälind, ja ongi kõik. Seesama jäälind ongi pääsetee meie keelesüsteemist – temaga kohtudes ei pea me mõtlema Charles Darwin`ile ja Carl Von Linné`le. Tõtt-öelda ei pea me tema kohta isegi „jäälind“ ütlema, vaid me võime wittgensteinlikult vaikida. Teadupoolest austab seda vaikust ka Kiwa.
Kontseptsiooni kohaselt püüdis Kiwa funktsionaalse valeinterpretatsiooni meetodil tekitada kaose, milles tähenduslikkus lõpeb. On küsitav, kas ja kuidas see kaos tekkis, samuti ei saa olla kindel, et kaos ja eespool mainitud vaikus on üks ja sama asi. Ühest küljest on Kiwa tekstimaalides olemas lausa karjuv, ülevõimendatud tähenduslikkus. Selle külje kasuks räägivad kunsti metafoori olemasolu, tugeva kontseptualiseerituse fakt, tööde visuaalsus ja teatud esteetilise imperatiivi järgimine ning Volkmanni, Proosa, Thetloffi tööde kohalolu. Teisest küljest on tegemist tähenduslikkuse karjuva puuduolekuga, mida kohtab ka varasemates Kiwa teostes – näiteks „Tähestikus ilma A`ta“, milles ei ole väljendatud ilma A`ta tähestikku, vaid hoopis sellist, kus A asemel on tühi koht ehk A rõhutatud puuduolek. Tekib küsimus, kas tähenduse puuduolek on hoopis rõhutatud tähendus? Selgust võib otsida 2004. a suvel Rael Artel Gallery`s teostatud Andreas W kuraatoriprojektist „Puudumise kohalolu“. Katkend Andreas W näitusekontseptsioonist – „…ja just puudumine on see, mis ilmub nagu ületeravustatud intensiivsus, räägib pikalt, segaselt ja arusaamatult“ – meenutab Kiwa tekstiräga, mis on tähendusetu ja ülevõimendatult tähenduslik ühekorraga. Kiwa tegeleb justkui puudumise kartograafiaga (nt alternatiivkartograafiline võte gloobusel), tühikumustrite genereerimisega. Samas loovad need mustrid uut kultuuriteksti ja on küsitav, kas nende abil on võimalik ületada dualistlik barjäär sümboolse kultuuri ja looduse vahel.
Piisaks vaid ühest jäälinnu nokalöögist, et saata tagasi kultuurikihtide vahele see tekstiräga, mis püüab end tähenduslikkusest lahti rebida. Nii võiks ka Kiwa teosed muutuda kultuuriliseks makulatuuriks, kui selle tekstiräga hulgast ei immitseks üht teatavat eluvett, mille moodustab inimlik intuitsioon. Nõnda näiteks ilmutab end ühel maalil koodi vahelt värviline katkend Johann Köleri maalist „Truu valvur“. Seda ei pannud sinna arvutiprogramm, vaid orgaaniline inimene, mis sest, et katkend on oma kontekstist masinliku toorusega välja rebitud, sümboolse kultuuri survel ikoonistatud ja julmalt ülejäänud märkide hulka arvatud. Valiku tegi siin loodus, võimalik, et iha kaasabil. See annab Volkmanni, Proosa ja Thetloffi kaasatusele järjekordse varjundi. Kiwa andis siin mõista, et juhul, kui ta peaks jäälinnu nokalöögile alla jääma, ja kui tema näituse puhul on tõesti tegemist kõigest kultuuriga, võib leiduda keegi, kes kasutab seda kultuuri oma pesamaterjalina või pildina seinal. Kunsti paradigma ei suuda end lahti rebida keelest niikaua, kui pole lõplikult vabanetud niigi hõredaks õõnestatud kunsti metafoorist. Seni on tähenduse puuduolek sümboolse kultuuri hulka kuuluv nähtus.
