25 kauneimat eesti raamatut 2009

Tekkinud mõtteid jagab Margus Tamm

Sissejuhatuseks tasuks lugeda Sirpi.





See on logo, tänu millele on Eestis tervelt 25 kauneimat raamatut. Autor Heino Prunsvelt.




Mõned üldised tähelepanekud

1. Kohalikul raamatuturul on viimastel aastatel toimunud tuntav ideoloogiline joondumine: lisaks tavapärasele kooslusele, kus tooni annavad kunstialbumid ja kokaraamatud – värvilised aksessuaarid, mille peamiseks funktsiooniks on ilmestada mööblit - tuleb selgi korral väga selgelt esile rahvusluse teema. Rahvuseepos... rahvariided... Eesti kaardid...

2. Zhürii hindamiskriteeriumitesse on siginenud mõiste „paberivalik“. Ka selles võib näha ideoloogilist joondumist, sedapuhku lääneeuroopaliku keskkonnateadlikuse jõudmist ka siinsetesse esteetikakategooriatesse - õnnestunud paberivaliku all peetakse enamasti silmas keskkonnasõbralike või taaskäideldud materjalide kasutamist.


Kõigepealt ütlen, et ma ei oska midagi öelda terve rea raamatute kohta. Need on raamatukujundused, mida zhürii iseloomustab sõnadega „klassikaline kompositsioon...korralik kujunduslik ülesehitus...lihtsalt ja loomulikult seatud....kõiki häid tavasid järgiv“.
Samuti pole mul vähimatki huvi avada ühtegi kokaraamatut. Ja ka lasteraamatute armsad illustratsioonid jätavad mind külmaks (erandiks Urmas Viigi psühhedeelne „Jõemehike“, mis tripib täiega).


Järgnevalt lähemalt raamatukujundustest, mis tundusid mulle ühel või teisel põhjusel intrigeerivad.


F. R. Kreutzwald
KALEVIPOEG
Illustreerinud ja kujundanud Andres Tali
Kirjastanud SE&JS
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Žürii: Uus lähenemine rahvuseeposele. Lakooniline ja lihtne kujundus seostub põhjamaise kargusega.



Kuigi zhürii nimetab seda „uueks lähenemiseks rahvuseeposele“, on tegemist selge katsega naasta juurte juurde. Andres Tali kujundus töötab samas diskursuses kui ikooniliseks saanud Kristjan Raua „Kalevipoeg“ - lähenemine on paatoslikult tõsine, see on Algtekst, Alusraamat, kus kujunduse lakoonilisus väljendab rahvuse ürgühtsust ja põhjamaist päritolu, illustratsioonide sünge toon aegade hämarust ja eestluse kui kollektiivse kehandi alateadvust. Sellisena on raamatudisain teemakohane, kuid samas on nii jäetud kasutamata peeaaegu et ajalooline võimalus lisada rahvuslusele mingigi uuem mõõde – tunduvalt põnevam oleks näha eepose uustrükki, mille kujundus ei kõneleks surnud esivanemate seniilsel häälel, vaid hõlmaks endas ka kaasaegsemat maailmavaadet, rahvusluse kui minevikkusuunatud teravikuga ideoloogia dekonstruktsiooni, mängulisemat ning eneseteadlikumat kultuurikihtides sobramist – Eesti eklektiline ajalugu ja eestluse lausa armaskohmakalt läbinähtavad konstrueerimiskatsed pakuks ju iseenesest rikkalikku ainest: baltisaksa estofiilide naiiv-romantism, von Baeri kliiniline analüüs, ärkamisaegne populism, klikiaegne soft-fashism, nõukogudeaegne „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik“ esinduseestlus jne. Ainuüksi juba Kreutzwaldi kirjapandud eepose enda pseudoautentsus oleks piisav põhjendus mängulisemale lähenemisele. Kuid ainus intriig, ainus viide ajalooteadlikusele, mida Andres Tali rahvuseepose-käsitlusest parima tahtmise juures võiks leida, on päisekirjade art decolik lahendus, milles võibolla peitub õhkõrn allusioon läinud sajandi kolmekümnendate ideoloogilisele kliimale.
Kui jätta kõrvale ideoloogiline küsitavus, siis on Andres Tali „Kalevipoja“ näol, nagu öeldud, tegemist üsna laitmatu teostusega. Terviklik, läbimõeldud ja stiilne, pidulik kuid lakooniline vorm, mis sõidab kindlalt mööda peateed, kordagi ilmselgesse campi kaldumata. Küll aga torkab silma, et illustratsioonid ning makett on üksüheselt sarnased Andres Tali varemkujundatud eeposega Vanem Edda. Raske öelda, kas tegemist on geopoliitilise sooviga näidata Kalevipoega kui Edda II-te, projitseerides sellega Eestit põhjamaade hulka, või siis on lihtsalt kujundajal „selline periood“. Peab ka nentima, et Vanema Edda illustratsioonid olid tervikuna tugevamad, „Kalevipoja“ illustratsioonide tase on tunduvalt kõikuvam, on õnnestumisi ja ebaõnnestumisi - kuigi Tali puhul pole kahtlust tugevas joonistuskoolis ja vilunud graafikukäes, ei ole tema graafiline stiil siiski päris lõpuni veenev, näiteks ühesugune diagonaalne viirutamine mõjub halvematel hetkedel üsna lapsikult.
Enim huvi pakub illustratsioonide juures aga Tali lähenemine nimikangelasele Kalevipojale – tegemist on veelgi brutaalsema ja robustsema karakteriga kui seda oli Kristjan Raua nurgeline vägilane. Tali Kalevipoeg on sitke, lihaseline ja kõõluseline, pöetud pea ja rippuvate munanditega ambaal. Tekitades allusioone nagu: „kurikamõrvar“...„pime roolijoodik“... „eesti ehitajad röövisid Soomes juveelikauplust“.
Selline skinhead-Kalevipoeg lisab rahvuseepose uusväljaandele kahtlemata ajakohasust ja sügavamat ühiskondlikku mõõdet.


Andrus Kivirähk
JUMALA LOOD
Kujundanud Mart Anderson
Kirjastanud Eesti Päevaleht
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Žürii: Stiilne ja jõuline, kindlas laadis kujundus. Klassikaline kujundusprintsiip kasutatuna koos spetsiaalselt loodud fondiga annab tulemuseks tavapärasest huvitavama lahenduse



Mis meil siin siis on? Tekst: keegi, kes kõneleb Jumala nimel. Värvid: kuldne, must ja valge. Kirjatüüp: marurahvuslik.
Kui ma oleks näiteks rootslane (lätlane, hollandlane, udmurd, usbekk, inglane, iirlane, navaho-indiaanlane, austraalllane jne), tunduks see raamat mulle jäle. Aga kuna ma kuulun esoteerilisse subkultuuri nimega eestlased, siis ma tean, et see, et Andrus Kivirähk edastab vaheldumisi Jumala ning ühe surnud vabadussõdalase kõnet, tähendab hoopis muud, kui see, kuidas see kõlab. Ja ma tean samamoodi ka, et see, et Mart Anderson on rajanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis rahvuslik-konservatiivse tüpograafiakoolkonna, kus tegeletakse peamiselt Paul Luhteina, Jaan Jenseni ja teiste keskpäraste kroonudisainerite kopeerimisega, tähendab hoopis muud, kui see, kuidas see kõlab.




Triin Tamm
RETROSPEKTIIV. RETROSPÉCTIVE. RETROSPECTIVE
Kujundanud Triin Tamm
Kirjastanud Triin Tamm
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Žürii: Hea rütmitajuga tehtud must-valge sisukujundus, oskuslik varieerimine fondisuuruse ja tekstimahuga. Kaas kui ebaoluline komponent selles lihtsusetaotluses puudub.



RAUL RAJANGU. LUMINOSO
Koostanud Anneli Porri ja Indrek Sirkel
Kujundanud Indrek Sirkel
Kirjastanud Anneli Porri
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Žürii: Intrigeeriv, tavapärastest piiridest väljuv, kuid peegeldab hästi raamatu olemust.



Tanel Veenre
EHE. KAHTLUSED KUNSTI KUJUL
Kujundanud Angelika Schneider
Kirjastanud Tanel Veenre
Trükkinud Pakett
Žürii: Tavapärasest erinevalt eksponeeritud ehted pääsevad hästi mõjule. Vaba ja tundlik, voolav, rangesse raami surumata kujundus. Halltooniga esitatud tekst toetab õhulist, kerget üldmuljet, suunab põhitähelepanu ehetele.



Tegemist on kusntialbumitega ning nende kujundused omandavadki mõtte just antud zhanri kontekstis. Tüüpiliselt väljendavad kunstialbumid iha jääda ajas püsima: raamatud on massiivsed, kasutatud paber võimalikult kvaliteetne ja vastupidav, layout igavalt aupaklik, ning kogu sisu kaitseb kaduviku eest tugev kaas, mida võimaluse korral ümbritseb veel omakorda vastupidav kaanekarp. Niisuguseid kunstialbumeid on hea riiulisse panna, aga juba puhtfüüsiliselt ebamugav kätte võtta ja lapata. Nii lebab papist pantserisse peidetud õrn ja haavatav „puhas kunst“ avastamise ootuses nagu mollusk oma karbis.
Sel juhul polegi vahet, kui sisukad ja hästikujundatud need kataloogid on – ikka vaatab juba kaanelt vastu rida vanamoodsaid kunstikontseptsioone.
Meediumina ei loo säärased pidulikud pildiraamatud vahetut isiklikku sidet, vaid vastupidi, rõhutavad distantsi - sest nad pole mõeldud olema siin ja praegu, vaid alati kuskil mujal, pürgimas kunstiajalukku, ootamas tunnustust tulevastelt põlvedelt.


Nii Triin Tamme kui Indrek Sirkeli albumikujundused mängivad ennast välja niisuguse kontseptsiooni eitamisele. Julgemalt teeb seda Triin Tamm, kes on üldse loobunud oma „Retrospektiivi“ puhul kaantest. Tema kataloog ei vaja avamist, sest seda pole kaante vahele suletud, piisab pealevaatamisest ja juba on vaataja ühtlasi näinud sisu. Seega ei projitseeri Triin Tamme kunstialbum ennast ajalukku või tulevikku, vaid astub ümbritseva maailmaga koheselt vahetusse kontakti. (Olgu, õigluse huvides tuleb möönda, et tegelikult on Tamme kataloogil küll kaaned vahvalt ärarebitud, kuid edasi on tema käeke miskipärast takerdunud ja kataloogi algusse on alles jäetud vinjettidega tiitellehed jm. pidulik-sissejuhatav dekoor).
„Retrospektiivi“ juures on kindlasti oluline, et Triin Tamm on ühes isikus nii albumi kunstnik, disainer kui kirjastaja. Seega puudub tavapärane tööjaotus koos sellest tulenevate probleemidega - kui kunstikataloog valmib erinevatel väljadel tegutsevate professionaalide järjestikuste operatsioonide tulemusena, nõuab väljadevaheline suhtlus – materjali üleandmine disainerile, disaini heakskiit tellija poolt jne – pidevat tõlkimist ja seega soodustab haaramist üldarusaadavate stampide järele. Mis veelgi olulisem, säärane tööjaotus lahutab juba ette sisu ning vormi (kunstniku töö ja disaineri töö), mistõttu lõpptulemusena sündiv tervikteos pole olemuselt pea kunagi päriselt terviklik, vaid kujutab endast kompromissi või konflikti sisu ja vormistuse vahel. Kogu produtseerimisprotsessi endaleallutamisega aga suudab Triin Tamm eelpoolloetletut vältida: „Retrospektiivi“ sisu ja vormi vahel puudub katkestus, albumikujundus on üsna mänguline ja rutiinivaba, kuid seejuures terviklik ja põhjendatud. Nii näiteks ei anna kohati skisoidne ja selgete seosteta pildimaterjal „kunstniku elust ja loomingust“ tavapärast asjalikku ülevaadet, kuid teeb seda teistsugusel viisil, pakkudes fragmente autori psühhogeograafiast.
Triin Tamme album „Retrospektiiv“ on ühtaegu nii kunstiprojekti ülevaade, sellesama projekti laiendus ja lõpeks võetav ka ühe teosena sellest projektist. Seega midagi enamat kui üksnes kulunud formaadi dekonstruktsioon.

Indrek Sirkelil päris niisugust vabadust pole olnud, tema kujunduse aines on klassik Raul Rajangu ja see on seadnud teatud normid, kuid Sirkel pareerib ootuspärast pidulikkust ning ajalooihalust iroonia abil - kataloog on pakitud kilesse (kilepakend teadupoolest on täiesti steriilne ega kõdune ka miljoni aasta jooksul) kunstnik Raul Rajangu nimi on kataloogikaanele trükitud suurte kuldsete tähtedega ja presstrükis. Iroonia ilmneb kataloogi kättevõtmisel – hea leid on värdjalik kaanepaber, mis eemalt meenutab nahka või linoleumi, kuid näppude vahel on pehme ja pussakas, ka sisu on suures osas trükitud võimalikult kulunudilmelisele paberile, nii et Raul Rajangu teoste reprod näevad sellel ka äsjatrükitutena välja lamedad ja tuhmid, otsekui halvastisäilinud kunstiajalugu. Niisiis püüab ka Sirkel oma disainiga kõnetada justnimelt olevikku, praegust hetke – ja kasutab selleks väljapressimist, annab kogu kataloogi füüsilise efemeersusega mõista, et kui te seda nüüd kohe ei vaata, siis varsti pole enam, mida vaadata.

Kahe eelneva lähenemise taustal esindab kolmas, Angelika Schneideri kujundatud Tanel Veenre „EHE“ oma „tundlik sisu - jäik formaat“ ülesehitusega justnimelt kunstikataloogide tavapärast traditsiooni. Raamat on silmatorkavalt eksklusiivne – hõbevalged kaaned, laitmatult kvaliteetne paber, kosmilised fotokollaazhid, pidulikult õhuline ülilaiade reavahedega tekstiladu. Ülespildistatud ehted on taustast väljapuhastatud, need on ding an sich, millel pole midagi pistmist välise kontekstiga. Veenre enda kirjutatud sisutekstid on hämar segu filosoofiast ja pihtimusest, on tunda, et autori sõnad tulevad tema hinge põhjast, sellelt piirilt, kust edasi enam pole võimalik kõnelda.
Huvitavaks aga muudab asja see, et „EHE“ vajutab romantismiajastust pärinevate kunstiklisheede pedaali põhja, jättes samas vindi ülekeeramata. Veenre ei tee seda tavapärast viimase hetke sammu kõrvale, ei põika kõikeväljavabandava iroonia ja campi varju. See on see, mis ta on, aus-naiivne, hingesttulev-egomaniakaalne.
Kuivõrd Veenre näol on tegemist muuhulgas ka kohaliku skeene ühe tunnustatuma ja mitmekülgsema moeloojaga, oleks naiivne arvata, et ta ei orienteeru suurepäraselt kitshis ja campis, identiteedimängudes, iroonias ja topeltiroonias. Seega tuleks antud albumi ja autoripositsiooni puhul pigem näha teadlikku riskikäitumist.
Teisalt võib siin tegemist olla ka veidi üldisema tendentsiga: kui kaasaegne kunst on valdavalt „sisult sotsiaalne ja vormilt efemeerne“, siis traditsiooniliselt kuskil kunsti äärealadel paiknenud zhanrid – nagu näiteks ehtekunst – on asunud taaskasutama „kõrgele kunstile“ omistatud ja nüüd mahajäetud aristokraatlikke poose ja positsioone. (Kusjuures iseenesest pole põhjust, miks ei võiks justnimelt näiteks „dekoratiivne tarbekunst“ seda endale lubada – puudub sel ju nn päriskunsti süükompleks, sest erinevalt „puhtast kunstist“ ei saanud dekoratiivkäsitööst kunagi märkimisväärset kultuuriimperialismi tööriista, nn tarbekunstnikud ei krabanud enda kätte kunagi sellist hulka kultuurilist kapitali kui avangardi suurkujud. Seega puudub nn dekoratiivsel käsitööl nüüd ka sund tulla pilvedest alla maa peale oma surelikkust demonstreerima).
Tulemuseks on igatahes intrigeeriv kvintessents sellest, milline üks ajastuteadlik ja konjunktuuritundlik kunstialbum tavaliselt ei ole.


Kogu galeriid näeb siit