BLUE-COLLAR BLUES POEETILISELT

Tellervo Kalleinen & Oliver Kochta "I love my Job", 2008. 4-kanaline videoinstallatsioon, kaadrid videost


Tanel Rander kirjutab poeetiliselt sinikraede bluusist:

Näituse „Blue-Collar Blues“ (Tallinna Kunstihoones 21.12.2009 - 31.01.2010) kirjalik kontseptsioon oli kuraator Anders Härmi poolt üheselt ja otseselt seotud 01. juulil 2009. a jõustunud Töölepingu seadusega ja sellest tuleneva tööhõive problemaatikaga praeguses majanduslikus olukorras. Niisiis oli tegemist eelkõige sotsiaalpoliitilise projektiga, milles kunst asub tõe väljendamise meediumina vahendlikul positsioonil. Siinkohal meenub üks Anders Härmi varasem projekt, st Tallinna XIV Graafikatriennaali kuraatorinäitus „Political/Poetical“, milles käsitleti kunsti ja poliitika omavahelisi suhteid. Kriitika pööraski peamist tähelepanu „Blue-Collar Bluesi“ poliitilisele küljele. Hannes Rumm kirjutab 21. jaanuari 2010. a Sirbis järgmist: „Härmi kureeritud „Blue-collar blues” on üks väheseid töö, töötajate ja ettevõtjate suhete ning igapäevaste tööga seonduvate probleemide hea üldistusjõuga analüüse. Kahjuks on peavoolu meedia sel teemal statistika registreerimise kõrval pakkunud vähe tõsist analüüsi“. Sellega ütleb Hannes Rumm, et näituse puhul oli tegemist analüüsiga, mille edastajaks oli peavoolu mittekuuluv meedia ehk kunst. Tõepoolest! Ühiskonnas, mille liikmetel puudub harjumus oma õigusi avalike ja omaalgatuslike massiaktsioonide abil kaitsta, võiks kunst olla ühiskonda analüüsiv, tõde sünteesiv ja probleeme võimendav meedium. Kaasaegne sotsiaalse suunaga kunst seda teoreetiliselt ongi, ehkki selle toimivus on seotud kunstniku vastutuse ja pädevusega, samuti kunstniku tegevuse autentsust puudutavate küsimustega. Olen seisukohal, et sotsiaalkunsti puhul tuleb erilist rõhku pöörata kunstniku tegevuse aluseks olevale stiimulile ja kunstniku isiklikule positsioonile oma kunstiteose suhtes, hoolimata sellest kui tundlikule sotsiaalsele närvile tema teos osutab. Muidugi pole välistatud, et leidub situatsioone, kus võib olla kasulik see idealistlik imperatiiv unustada.



Nagu öeldud, keskendusid kriitikud „Blue-Collar Bluesi“ poliitilisele küljele, takerdudes kohati (Ants Juske, 28.12.09, EPL) teoste esituse (teose kõrval tekst) ja formaadiga (videokunst) seotud esteetilistesse pseudoprobleemidesse, jättes täiesti tähelepanuta asjaolu, et näitusel oli olemas võimas poeetiline mõõde, mille kogemiseks tuli lihtsalt töödesse ja võimalik, et ka iseenda empaatiavõimesse piisaval määral süveneda. Näituse poeetiline mõõde immitses bljuusina poliitiliste sõnumite keerisest ja televiisorite kandilisusest ning laiendas näitusekontseptsioonis osutatud päevakajalised küsimused sootuks abstraktsematele teemadele.

Tugevalt poeetiline oli näiteks Marge Monko video „Foorum“ töötuks jäänud vene naistöölistest, kes olid asetatud oma saatusemäärajate, st poliitikute positsioonile. Hukatud arutamas omaenese surmaotsust- kunstis on neil selleks võimalus, mujal mitte. Esteetilisest küljest sarnaneb olustik tuttavatele momentidele nõukogudeaegsetest filmidest, kus ettevõtlikud naised asuvad lahendama kontrolli alt väljuvat olukorda sõnadega „Tüdrukud, võtame midagi ette!“. Kunstiteose sisuline tõekriteerium muudab need ettevõtlikud naised aga suud maigutavateks topisteks või tühjadeks padrunikestadeks. Sellest fantasmist tekkiv poeetiline valuaisting on kibe nagu tõde, mis Eléonore de Montesquiou tekstivideotes on juba mehhaaniliseks hauataguseks hääleks muutunud.

Visuaalselt domineerivamad tööd on Denes Farkas`i „Superstructure“ ja Santiago Sierra „Huicholid- 89tk“. Viimase puhul on tegemist mustvalgete fotodega ühe väljasureva väikerahva esindajatest, sealjuures on kõik eksponaadid kuklaga vaataja poole. Seal pole mitte ühtegi indiviidi, ainult kaastundeobjektid, kapitalismi ja kaasaegse kunsti poolt korduvalt kasutatud kahuriliha! Samamoodi võib kujutada igat inimest tööd puudutava seadusandluse valguses, kus indiviidist saab „töötaja“, kelle elu jaguneb töö- ja puhkeajaks, mille üle otsustab tööandja kui inimsaatuste raamatupidaja. Poliitilise teose poeetiline element viitab siin võõrandumise küsimusele, mis on keskne probleem ka marksistlikus humanismis. Santiago Sierra töö „160cm joon tätoveeritud 4 inimesele“ põhiprobleemiks ongi võõrandumine kui selline. „Inimesed, mida te teete, see on ju teie keha, see on ju teie elu!“ tahaks ma karjuda ka neile, kes igal hommikul oma püdela keha vastumeelselt ülikonda valavad ja oma elu peenraha vastu välja vahetavad.

Näituse keskseim töö näib olevat Francis Alys`i „Harjutamise poliitika“, milles kangastub pilt „demokraatlike väärtuste“ keskele paigutatud hääleharjutusi tegevast ooperilauljannast ning tema kõrval erootilist tantsu harjutavast striptiisitarist. Mõlemad on üheaegselt inimesed ja institutsioonid, üksteisega ilmselges huvide konfliktis, millest väljub võitjana füüsiline dominant. Nii strippar kui lauljanna tegutsevad institutsioonidena selleks, et kultiveerida iha ja unustust, lastes võõrandavatel protsessidel indiviidide keskel rahus toimetada. Inimene ise on aga pidevalt vahelduva iha ja rahulduse auru all. Ihaküsimus ei puuduta ainult selliseid „banaalseid“ nähtusi nagu klassikaline kommertskultuur ja seksibisnes, see puudutab kõike, mis inimest iseendast võõrandab. 20. sajandi alguse vasakpoolsed eesotsas Hans Pöögelmanniga pidasid ka alkoholitarbimist parempoolseks nähtuseks, kuivõrd see tekitab unustust ja võõrandumist. Just selles kontekstis mõjus oma turvalises konstrueerituses pisut häirivalt Tallervo Kalleinen`i ja Oliver Kochta-Kalleinen`i „Õudsed situatsioonid tööl“, kuigi läbi huumoripsühholoogia võib neid käsitleda inimlikkuse meeldetuletajatena, iseasi, kas selline huumorisoon meie kohalikus kontekstis ka tööle hakkab. Kohaliku probleemistiku foonil mõjus V. Jeremic`i ja R. Rädle monumendiseeria õõnsalt ja arusaamatult nagu „Amelie“ film. Kennedy Browne`i pliiatsiteooria manas aga silme ette kõleda rahvusvahelise ruumi, kus juurteta proletariaat lendab tuules ringi nagu äravisatud hamburgeripaber. Seda tõsiasja summutatakse kõikvõimalike utoopiate ja müütidega (rahvuslus, konsumeristlik kosmopoliitsus), freudistlike kannatustõrjevahenditega (õnn, armastus), meelelahutuse (striptiis, alkohol), ilu (seks, kaunid kunstid) ja naudinguga (alkohol, seks) juba vähemalt 100 aastat. Väga illustreerivalt mõjusid aga hiljutised seltskonnaajakirjanduse fotod Kuku klubi 75-ndast sünnipäevast, kus Kunstihoones purjutav kunstimaailm lonksas kibedat tõebljuusi otse 89 huicholi ees või siis nende selja taga.



Marge Monko "Forum", 2009, video



Denes Farkas "SUPERSTRUCTURE (these are not bloody exit signs, ehk kuhu sa omast arust lähed?), 2009, installatsioon



Francis Alÿs "Harjutamise poliitika", 2005 – 2007, video. Koostöös Rafael Ortega`, Julien Devaux`, Cuauhtémoc Medina` ja Performaga. Õigused kuuluvad kunstnikule ja Peter Kilchmanni galeriile Zürichis


Santiago Sierra "89 huicholit"


Näituse kohta loe lähemalt veel siit!
Fotod saatis Anders Härm, suured tänud!