Mr. Bernstein seal ja siin

Boris Bernstein on eesti kunstiteaduse Suur Vana Mees. Seda tõsiasja kinnitasid statistiliselt Artishoki aastakokkuvõtted 2009: kõige enam mainitud nimi neis oli Boris Bernstein. Viimased aastakümned Ameerika Ühendriikides resideerunud eesti kunstiteadlaselt ilmus läinud aastal Eestis kaks tähelepanu pälvinud raamatut: „Visuaalne kujund ja kunstimaailm“ ning mälestusteraamat „Vana kaev“. Aasta lõpus tegi ta ootamatu kunstiteadusliku comebacki Tartu Kunstimuuseumi kuuekümnendate ametlikule kunstile pühendatud ettekannete päeval „Tulevik sünnib täna“.

Nii ei jäägi Artishokil muud üle, kui kuulutada 2009 Bernšteini aastaks. Tugev virtuaalne käepigistus ja respect!

Sellega seoses toob Artishok TV teieni vanameistri eksklusiivse videoloengu „Karm stiil – siin ja seal“. Loeng on lindistatud Bernsteinide California kodus 2009. aasta augustis ja ainukordselt ette mängitud Tartu Kunstimuuseumis sama aasta septembris. Filmis perekond Bernstein, tõlkis ja subtiitrid lisas Mailis Hudilainen.

Lisaks vaata ka:
Gregor Tauli arvustust Kulka aastapreemia pälvinud kogumikule
„Visuaalne kujund ja kunstimaailm“
Martin Rünk`i intervjuud Boris Bernsteiniga 2006. aasta Estonian Art`is


Artishoki toimetuse nimel Liisa Kaljula ja Indrek Grigor

Karm stiil - seal ja siin from Artishok on Vimeo.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

"Hämmastavalt tark raamat ning võimas lugemiskogemus," Gregor Taul, Artishok

Eesti kunsti krestomaatilisemaid kunstiteadlase portreid
Nikolai Kormašov. B. Bernsteini portree. 1965. Õli, vineer. Eesti Kunstimuuseum

Punakaspruunis ülikonnas seisev mehefiguur, keha otsevaates, pea poolpöördes paremale. Vasakus käes piip, parem käsi taskus. Heledal foonil figuuri taga suur pruunides toonides ruut. (Muuseumide Infosüsteem, museaali kirjeldus)

Kui Kultuurkapital käesoleva aasta alguses 2009. aasta preemiaid jagas, oli Boris Bernstein juba ammu Ameerikas. Better late than never. Koos „Disko ja tuumasõja“, uue Vabaduse väljaku ja viimase laulupeoga märgiti Boris Bernsteini „Visuaalne kujund ja kunstimaailm“ läinud aasta parimate kultuuritegude hulka, ühtlasi tunnustati staažikat kunstist kirjutajat ja EKA emeriitprofessorit pikaajalise panuse eest Eesti kunstiteadusesse. Gregor Taul keerab aasta kunstiteadusliku monograafia „Visuaalne kujund ja kunstimaailm“ lehti ja mõtiskleb kunstimaailma üle.


1

Esmalt raamatu pealkirjast, kahest mõistest, mis teosele kontseptuaalseks raamistuseks on. Kunstimaailma mõiste pärineb institutsionaalse kunstiteooria rajajatelt Arthur Dantolt (kes termini 1964. aastal kasutusele võttis) ja George Dickie’ilt, kes kunstimaailma toimimise programmiliselt lahti seletas. Kunstimaailma mõiste on oma aja laps: läänes kobrutanud kuuekümnendad ei küsinud endalt enam niivõrd “mis on kunst?”, vaid pisut albimalt, “millal on kunst?”. See oli vastuoluline aeg nagu iga teinegi. Kunstinäitustel esinesid nähtamatud asjad ja kakad, kunstnikud veristasid end otse näitusekülastajate silme all. Nurjatu aeg, ent kunstimuuseume ja –galeriisid kerkis pinnale nagu Mehhiko lahes naftat. Sellises külluses vahetus kunst Danto sõnul kunstimaailmaga. Ehk kunst on siis, kui kunstimaailm nii tunneb. Kunstiotsustus sünnib “kunstiteoreetilises atmosfääris”, kus tähtedena säravad kehad nagu muuseum, massimeedia, kunstiteaduse instituut või teised taolised.

Raamatu teiseks kandvaks terminiks on visuaalne kujund. See on miski, mis sünnib koos inimesega, saadab teda läbi ajaloo ning jätab endast lõpmatul hulgal erinevaid jälgi, mille abil saame jälgida kunsti sündi ja arengut. Visuaalne kujund on kultuuriajaloo uurimise keskne artefakt (või mentefakt, kui soovite).

2

Käesolevas kirjatöös toetun raamatu viiendale ja ühtlasi viimasele peatükile, millel nimeks “Kolmas kuningriik” (küllap piibellik metafoor tulevale-olevale kunstimaailmale, mis kogu maailma valitseb [1]). Et raamatu ülesehitus on kronoloogiline, jõuab viimane peatükk otsaga tänapäeva ning pakub-suunab mõned viidad ka tulevikku. Järgnevalt toon välja viis-kuus probleemi, mis nimetatud peatükis enim tähelepanu pälvivad ning mis minu arvates ka kogu raamatu keskseteks teemadeks või avastusteks on.

3

5. Peatüki puhul on suuresti tegemist 18. sajandi kultuuri süvaanalüüsiga. Teesiks on, et just siis kujunes välja tänapäevani käibiv kunsti mõiste, millega kaasnes iseseisev spetsiifiline kultuurisfäär. Jumala eest, lugege neid lehekülgi, mis kiirgavad erudeeritusest!

4

Bernsteini kultuurianalüüs keerleb enamasti ikonoklastiat puudutavate küsimuste ümber. Nii pakub ikonoklastia Bernsteinile ka võimaluse ajaloolise avangardi sünni ja olemuse lahti seletamiseks. Lihtsustatult – kui avangard ütles lahti traditsioonilisest kujutamisest, siis hävitas ta “vana pildi”, mis polnud muud kui ikonoklasm. Aga selliste idée fixe’idega on juba kord niimoodi, et kui lugeja saab pooltuhat lehekülge ikonoklasmi, siis muutub see deus ex machinaks. Raamatu järgi võiks väita, et lääne kunstiajalugu polegi palju rohkem muud kui ühe ikonoklasmi juurest teise juurde liikumine. Sinusoidne spiraalis liikumine.

Bernsteini lugedes ei avaldu avangard mitte keeruliste sotsiokultuuriliste ja teaduslik-tehniliste muutuste taustal, vaid lugejale presenteeritakse ajaloo ideeline metatasand. Kardan, et Bernstein poleks sellega kuidagi nõus, aga mulle tundub ta idealistliku, platonliku mõtlejana. Bernstein küll rõhutab selgesõnaliselt, et tema ei ole essentsialist, kuid raamatu essentsialismijätked on paratamatud.

5

Bernstein laseb ajalooliste kunstivoolude eest kõneleda enamasti tolleaegsetel filosoofidel. Filosoofilistes arutluskäikudes (lõikudepikkused tsitaadid pole erandlikud) koorub välja ajastute hegellik (ja otsitud) tuum, varju jääb aga kunsti ühiskondlik plaan, tema sotsioloogia.

6

Kui Danto ja Dickie kohandasid kunstimaailma teooria otseselt oma ajastu kultuurisituatsioonile, siis Bernstein projitseerib kunstimaailma mõiste kogu möödunud kultuuriajaloole. See annab talle võimaluse eri ajastuid ühe puu järgi võrrelda-tüpologiseerida. Tuleb aga öelda, et Bernstein tõmbab range piirjoone ajastute vahele, mida iseloomustab tänapäevane kunstimaailm (murrangupunktiks 18. sajand), ja kus maali, skulptuuri ja teisi kunste “elati” meie maailmast erinevalt. Bernsteini projekt on sellest tulenevalt nauditavalt klaar, autor valdab ajaloolasele nii vajalikku paratamatuse kunsti. Uurija aeg ei lähe sassi uuritava ajaga.

7

“Paratamatuse kunsti” puhul pean silmas seda, et Bernstein pole mingi sotsiaalse kunstiajaloo kirjutaja. Raamatu suur mulje on, et elu on karm, aga õiglane, ajalugu aga paindumatu ja kuri nagu tank. Kunst on mitmel puhul selle tanki juht, kõrvalistuja või laskemoon olnud. Mõnikord on kunst muidugi ka tankitõrjes osalenud. Suurest paugutamisest hoolimata puudub kunstil eraldiseisev (humanistlik) missioon. Bernstein näikse ütlevat, et kui kunstil üldse mingi eesmärk on, siis on selleks tähendamine.

8

Platoonilisusest hoolimata on Bernstein siiski sotsioloogiline mõtleja. Mudeldanud maailma, meeldib talle õhtu lõpuks siiski mõõta, kui palju ühes või teises ajas või kohas “tähendamist” on. Mõõtmine käib kvantitatiivselt, uuritakse numbrite ja tähtede abil, mida näitavad rollid, institutsioonid ja tegevusalad nagu seda on kunstinäitus, -publik, -kriitika, -avalikkus, -muuseum, -maitse, -kaubandus, konnossöörlus originaalteos või autor.

9

Minu arvates on see kõik (kunstimaailma teooria) natuke liiga lihtne, et seletada kunstikultuuri. Art World sobib kirjeldama viimase poolsajandi suundumusi (ArtReview Power Hundred’it või KUMU Muutuvat maalikunsti, onju), kuid kaugemale minnes (nii ajas kui tungides), oleme ikka nõutud nagu, noh, kraanid Mehhiko lahes.

10

“Visuaalne kujund ja kunstimaailm” on tihe kunstiteaduslik tekst, milles kohtuvad nii traditsiooniline ajalookirjutus, uus kunstiajalugu, kohati üsna raskesti läbi puretavad filosoofilised sissepõiked, kuid lisaks veel sajad, kui mitte tuhanded silmaringi laiendavad efektsed lookesed kultuuriajaloost. Lisaks veel mitmed võõrsõnade konglomeraadid. Tulemuseks on barthes’ilik “tekstimõnu”, milles valitseb aga oht, et lugeja unustab teose viitava iseloomu.

Tülinorimine võib juhtida tähelepanu eemale peamisest – Bernsteini teos on hämmastavalt tark raamat ning võimas lugemiskogemus, piisava fantaasia korral igal juhul elu leht-lehelt muutev emotsioon.


_______________________________________________________________
[1] Muide, sõna maailm kohta lisab Bernstein, et see kunstikultuuris 20. sajandi künnisel populaarseks muutunud sõna (näiteks ajakiri “Mir iskusstva”) tähistas riiklik-poliitilisest metafoorikast loobumist, mis oli “kõigiti kooskõlas uue demokraatliku vaimuga, kinnitades ühtlasi kunstilise sfääri eneseküllasust omaette tervikliku kosmosena”.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Põdur Zagrebi tšellomängija Ciqo külmetas kehvas garaažis

Artishok koosseisus Liisa Kaljula ja Margus Tamm käis rõudtripil koos bussitäie graafiliste disaineritega. Pikemas plaanis oli külastada Brno graafilise disaini biennaali, lühemas plaanis põigati läbi ka Varssavist ja Viinist.





Ülemisel pildil: Brno graafilise disaini biennaali poster. Autorid: Adam Machacek ja Sebastien Bohner
Alumisel pildil: Artishoki risoom Viini muuseumikvartali välimööblil MUMOK-i ees.



-------------------------------------------------------------------------------------------

Esimene peatus
Varssavi 22. plakatibiennaal




Esiteks, Varssavis Wilanówis on maailma vanim plakatimuuseum. Teiseks, Wilanówis toimub igal paarisaastal maailma vanim plakatibiennaal. Pole muidugi ime, et plakatist sai vintage just sotsialismileeri riigis, sest see tekstilist ja pildilist elementi ühendav meedium sobis priimalt sotsialistliku riigi nõudmistega, et kunst peab olema ideoloogiline, selge, lihtne - plakatlik! Seega, poputatud ja soositud meedium, mille pildilise elemendiga võis magustoiduks veidi mängida, kui soolane toit söödud - ideoloogilised nõudmised tekstilises täidetud. Ka 2010. aasta plakatibiennaali suurim õnnetus oli nn. ideoloogiline, ehk siis - sotsiaalne plakat. Tõenäoliselt tundub sellise žanri edendamine korraldajatele õilis, aktuaalne, ühiskonda laiemalt kõnetav vms. ja seetõttu on nad tubli kolmandiku ekspositsioonist täitnud moraliseerivate lihtsameelsustega.

Lühike ülevaade olukorrast ideoloogilisel võitlusväljal anno 2010:
Seoses Bushi-ajastu lõpuga on senine liider - sõjavastasus (USA pommilennukid, hitlerivuntsidega Bush, vampiirihammastega Rice jmt.) täielikult esirivist välja kukkunud ning juhtima on läinud naisõiguslus (burkadest väljapiiluvad õnnetud mosleminaised, perevägivald jne.). Samas ei tasuks sõjateemat veel täielikult maha kanda, sest ka sellel näitusel võis juba täheldada märke Obama-vaimustuse lahtumisest ja järgnevatel aastatel võib seega prognoosida sõjateema mõningast tagasitulekut. Tihedalt naisõigusluse kannul on keskkonateema (kliima soojenemine, tuumajäätmed, vihmametsade raiumine jne.) ning veidi tagasihoidlikumat, kuid seda stabiilsemat positsiooni hoiab ka fashismiteema (natsionalismi varjus pead tõstev fashism, rassivägivald jmt).

Ideoloogiliste posterite kuldmedal
Maja Wolna (Poola)

Äramärgitud ideoloogiline poster
Mieczyslaw Wasilewski (Poola)

Barakobama
Autor teadmata

Varssavi Biennaali üldmulje oli pigem illustratsioonikeskne, jätkates sellega omaaegset kuulsusrikast Poola-Tšehhoslovakkia-DDRi plakatitraditsiooni, mis keskendus selgelt figuratiivsetele kujunditele ega huvitunud eriti abstraktsetest mängudest grid-süsteemi ja tüpograafiaga. Niimodi moodustas graafiline disain Varssavi pakti maades arvestatava vastukaalu Lääne-Euroopa modernistlikule graafilisele disainile, mille lipulaevaks sai Šveitsi-Taani-Hollandi abstraktne minimalism.
Seda, et tegemist oli ideoloogiliselt tingitud kooldumistega, näitab kasvõi see, et postsotsialistlikes maades on aina valdavamaks saanud tüpograafiakeskne plakatikunst, samas aga õitseb figuratiivne stiil edasi Ladina-Ameerikas.

Äramärgitud ideoloogiline poster
Marcin Mroszczak (Poola)

tüüpiline Varssavi kooli plakat - kesksel kohal võimalikult efektne figuratiivne metafoor, kompositsioon ja tüpograafia ülikonservatiivsed

Leszek Zebrowski

stiil: Varssavi

Ralph Schraivogel (Šveits)

Ralph Schraivogel (Šveits)

Autor teadmata

Autor teadmata

Autor teadmata

Kaubanduslike plakatite kategooria kuldmedal "Buttonfly", Sagmeister Inc. (USA)

Näha Stefan Sagmeisteri tehtud Levi Straussi rõivabrändi plakatit on mõnevõrra üllatav - see Austria päritolu, peamiselt USAs tegutsev ja hetkel kuskil Indoneesias mediteeriv graafilise disaini popstaar on senini suutnud jätta endast mulje, et kommertsiga ta põhimõtteliselt ei tegele. Ainult plaadiümbrised, self-initiative projektid ja näitusetegevus.
Sagmeisteri popstaarinärvist aga räägib näiteks see, et kui presidendikandidaat Obama soovis talt tellida valimisplakateid, siis teatas Sagmeister, et ta on spirituaalsel rännakul, ega kavatse seda presidendivalimiste pärast katkestada.

Lõpetuseks üks meie lemmikplakateid Varssavi biennaalilt. Nunnu ja nilbe. Nii nagu ainult jaapanlased oskavad:

Kultuuriplakatite kategoorias äramärgitud töö "Bondage", Kazuhiro Kikuch (Jaapan)

---------------------------------------------------------------------------------

Järgmine peatus
Viini muuseumikvartal, Kunsthalle, MOMUK


Kunsthalle Keith Haring`i show kreatiivsem külg oli New Yorgi peoskeene, ruineerivam tema radiantse beebi stiilis kunst, eriti sellistes publikukuumades kohtades nagu NYC`i metroojaamad. Ka Haring alustas muide graafilise disainerina ja tema muutumatule stiilile rajatud looming on hea näide kunstimaailma piiril toimuvast brändingust, mille apoteoosiks poodidekett Pop Shop, mis olid maast laeni haringi stiilis dekoreeritud poekesed, kust sai osta haringi stiilis T-särke jmt. Viimane Pop Shop suleti New Yorkis 2005. aastal, kuna pood ei suutnud enam tasa teenida kopsakat SOHO rendipinda. Haring`i bränd elab aga edasi AIDSiteavituses - näiteks Madonna on pühendanud mitmeid viimaseid tuure Haring`i mälestusele, annetades piletitulu AIDSivastaseks võitluseks. Kunsthalle ekspositsioonis õnneks välditi AIDSi-teemalist pateetikat.


Viini Kunsthalle programm näib 2010. aastal tiirlevat linna ja tänavakultuuri ümber, Haring`ile järgnevad Basquiat ja Banksy, New Yorgile autotööstuslinn Detroit aka Ford aka General Motors aka Chrysler townile pühendatud näitus.

-------------------------------------------------------

MOMUK pakub samal ajal vähem blockbuster programmi: näitus "Pictures on Pictures" demonstreeris modernistliku maalidiskuruse elujõudu kunstiajalugudes postmodernismile reserveeritud 20. sajandi teisel poolel. Tegemist on niisiis järjekordse huvitava üllitisega modernismi taasavastamise-trendi vaimus.

Kuulujutud modernismi surmast on osutunud tugevasti liialdatuteks

Ja kohe-kohe oli avanemas samuti modernismi altarile toodud "The Moderns. Revolutsioonid teaduses ja kunstis 1890-1935".

-------------------------------------------------------

Lõpp-peatus

Brno 24. graafilise disaini biennaal

Brno Biennaal on maailma vanim graafilise disaini biennaal, mis on järjepidevalt toimunud aastast 1963. Ka segastel üleminekuaastatel jätkas Tšehhi riik biennaali toetamist ja nii on endisest idabloki esindusbiennaalist sujuvalt saanud maailma üks prestiizhikamaid graafilise disaini festivale. Seda toetust - aga ka rahvusvahelist tähelepanu - oli tunda biennaali kuraatoritöös, mis oli trendikas ja nooruslik, vimkadega professionaalne, aga ka biennaali kujunduses, mis kätkes endas arvukalt suuremaid ja väiksemaid kontseptuaalseid mänge ja lihtsalt rõõmsameelset efektitsemist.

pappkastid ja -torud, milledes plakatid Brnosse saabusid

Kuigi konkurss biennaalile oli individuaalne, oli ekspositsioon grupeeritud riikide kaupa. Kokku oli esindatud ca 40 riiki, arvukamad "delegatsioonid" olid Tšehhil, Saksamaal, Jaapanil, Hiinal, Šveitsil ja USAl.
Iga riigi sektsiooni juhatas sisse vastava maa keeles pangramm (alfabeedi kõiki tähti vähemalt ühekordselt rakendav lause, mida graafilised disainerid kasutavad kirjatüüpide esitlemiseks). Eestit esindasid sel aastal Marko Kekišev, Margus Tamm, Kristjan Jagomägi, Ivar Sakk, Jaan Evart ja "Põdur Zagrebi tšellomängija Ciqo külmetas kehvas garaažis". Et eesti keeles just selline pangramm on, oli meile üllatuseks ja pani tõsiselt elu üle järele mõtlema. Vrd. näiteks: ingliskeelne "The quick brown fox jumps over the lazy dog" - "Väle ruuge rebane hüppas üle laisa koera". Või taanikeelne "Sexy qua lijf, doch bang voor 't zwempak" - "Seksika kehaga, pelgab siiski end ujumistrikoos näidata". Või prantsuskeelne "Portez ce vieux whisky au juge blond qui fume" - "Võta see pudel head vana viskit ja vii sigaretti suitsetavale blondile naiskohtunikule". Või korea keelne: "키스의 고유조건은 입술끼리 만나야 하고 특별한 기술은 필요치 않다. " - "Suudlemise juures on oluline, et huuled kohtuksid, kõik muu tuleb juba iseenesest."

Suzana Kubikova, David Prezina (Tšehhi)

Petr Pscolka (Tšehhi)

Catelijne van Middelkoop, Ryan Pescatore Frisk (Holland)

2x Edgar Bak (Poola)

Martin Woodtli (Šveits)

Toyotsugu Itoh (Jaapan)

Jaapan oli biennaalil üks arvukamalt esindatud maid. Jaapani popkultuur on tuntud oma infantilismi ja nunnu poolest. Näiteks allolev tüpograafia: kõigepealt alfabeedis, et saaksime aru, kuidas antud font toimib, ja seejärel juba täiesti jaburas tõlkes Katsushiko Hokusai "Laineks"!

2 x Yoshimori Okada (Jaapan)

Two Times Goldstein (Saksamaa)

Nina Pavicsits (Austria)

Kun-Jun Park (Lõuna-Korea)

2 x Zhao Lulu, Yang Zhaoming (Hiina)

3x Hong Chong IP (Hiina)

-----------------------------------------------------------------------------------

Sümpoosion

Biennaali avamisnädalasse jäi lisaks pidevalt tiksuvatele vernissaazhidele ka rahvusvaheline sümpoosion "Kas ideedest tänapäeval piisab?" Kahepäevase sümpoosioni esinejateks olid žüriiliikmeid ja hulk disainereid üle terve kera:

Oded Ezer (Iisrael) pani alustuseks pähe täiesti tobeda tüpograafilise punkariharja. Mis kokkuvõttes sobis suurepäraselt tema presentatsiooni ja töödega, mis kõikusid intrigeerivalt kuskil tõsise tüpograafilise eksperimenteerimise ja sellise tegevuse parodeerimise vahel. Liiga anarhistlik, et olla akadeemiline disain ja õnneks ka liiga nerdy, et olla punk.

Typesperm
Embrüonaalne alfabeet ja sellest valminud videoklipp, mis kujutab alfabeetilise loote arengut, oli niivõrd jabur, et selle klipi ostis ära New Yorgi MOMA (mille Arhitektuuri ja Disaini osakond peab olema kas peene huumorimeelega või päratult jõukas, sest omandas hiljuti ka näiteks @ sümboli)

Ja siin on 50 pakki mullinätsu, mr. Ezeri poolt läbimämmutatud ja tüpograafiaks mätsitud.
-----------------------------------------

Petr Babák (Tšehhi) tutvustas Praha verivärskele Tehnilisele Raamatukogule loodud visuaalset identiteeti, mis ühendas väga õnnestunult ranget tehnitsistlikku minimalismi ja mängulisust. Näiteks on lugejate suunamiseks ruumid märgistatud IQ-arvudega. Eeldus oli, et inimesed suunduvad suurema IQ-numbriga saalidesse. Ja nii ka läks. Lambad.

Raamatukogu betoonpinnad joonistas täis Dan Perjovschi (Intervjuud temaga võib lugeda 2009 aasta 3-4 KUNST.EEst).

--------------------------------------------------------

Kuulsusrikas Karel Martens, kes on 50 tegevusaasta jooksul mänginud juhtivat rolli hollandi graafilises disainis.

----------------------------------------------------

Martin Woodtli (Šveits)
esindab Šveitsi uue kooli graafilist disaini, mis tõukub oluliselt ära Brockmanni ja Billi klassikalisest nn. šveitsi rahvusvahelisest stiilist. Keskmes on jätkuvalt tüpograafia, kuid kaine, lõpetatud minimalism on asendunud obsessiivse protsessikesksuse, paljukihilisuse ja fragmentaarsusega.


-----------------------------------------------------

UK-s elav Andrzej Klimowski, kes on teinud arvukalt sürrealistlikke plakateid ja raamatukujundusi ning välja andnud mitmeid graafilisi novelle. Seejuures on armas asjaolu, et neis kõigis on enamasti kesksel kohal napilt rõivastatud proua Klimowski.

3 x proua Klimowski

Klimowski junior
---------------------------------------------------

"Eye" peatoimetaja ja üks omanikke, viljakas muusikakriitik ning 80te dadaistliku sünt-pop ansambli Landscape endine liider John Walters rääkis muusikast ja graafilisest disainist. Ehk siis - lappas numbrite kaupa ajakirja Eye ning kirjeldas graafilist disaini muusikaterminites. Walters`i ettekandest õhkas usku sünesteesiasse ja omaenda ajakirja.
------------------------------------------------------

Krüptiline jaapani disain: Sato Koichi rääkimas haigra`st, üsna vähetuntudt žanrist, mis kujutab endast visuaalset haikut.

-----------------------------------------------------------------------------------------

Auhinnagaalanurk

Biennaali Grand Prix 2010 – Cornel Windlin (Šveits)

Esikoht plakati kategoorias - Ralph Schraivogel (Šveits)

Brno linnapea eripreemia - Petr Bosák ja Robert Jansa (Tšehhi), kes olid kujundanud Brno Kunstimajale äärmiselt popika visuaalse identiteedi, mis keerles loperguse, vastavalt kellaajale värvi ja kuju muutva ringi ümber...

...sümboliseerides sel viisil kunstielamuse kordumatust, mis galerii fassaadil nägi välja nii! (Kunstimajas oli samal ajal üleval biennaaliga haakuv näitus "Eden", mis keskendus kommunistliku utoopia keelele Tšehhoslovakkia graafilises disainis, filmis, kirjanduses, olmes. Kunstimaja suur saal oli muudetud hiiglasliku pojektsiooniga kosmoselaevaks, kuhu sai astuda läbi ovaalsete avauste ning vaadata vanu kosmosefilme. Seda, kui oluline tööstusharu oli Tšehhoslovakkias kosmosefilmide žanr, näitab kasvõi asjaolu, et sellele tekkis peale teine kiht - Tšehhoslovakkia kosmosefilme parodeerivate kosmosefilmide žanr.)

Praha TypoDesignClub auhind läks Saksamaale Cyan`ile

Kes olid otsustajad? Vaade žüriinäitusele



Karel Martens

Ajakiri "Eye" ei jätnud kasutamata ühtki võimalust: ka žüriinäitusel sai lapata viimaste aastate numbreid ja vajutada endale naha peale ajakirja logo.

2006. aasta Grand Prix läks Portugali, vaated toonaste laureaatide Lizá Ramalho + Artur Rebelo täitsa-täitsa näitusele 2010. aastal


Eelmise plakatibiennaali grand prix

--------------------------------------------------------------------------------------

Satelliitnäitused

Tegemist oli tõesti kogu linna hõlmava üritusega, nii et lisaks peanäitusele oli avatud hulk satelliite, mis peamiselt tegelesid graafilise disaini ajaloo ehitamisega.
-----------------------------------------------------------------

Uncanny. Surrealism and Graphic Design

Uurimuslikest satelliitnäitustest kõige suurejoonelisem oli kahtlemata Rick Poynor`i kureeritud "Uncanny. Sürrealism ja graafiline disain". Rick Poynor on EU üks prominentsemaid disainiteoreetikuid, "Eye" ajakirja üks asutajaid ja pikaajaline peatoimetaja, kelle sulest on ilmunud mitmeid disainerimonograafiaid ning kes astus üles ka tüpograafia juubelile pühendatud filmis "Helvetica" (2007). Lisaks tavapärastele sürreaalsetele kollaažidele tegeles "Uncanny" ka tüpograafiaga, uurides sürrealistlike typeface`ide kujunemislugu alates Max Ernstist (kelle näituse puhul Stockholmi Moderna paar aastat tagasi muide sürrealistliku tüpo võistluse korraldas) kuni päris kaasaega välja.

------------------------------------------------------------------


Personaalia tüüpi satelliit oli sel korral pühendatud tšehhi graafilise disaini klassikule ja tüpodisainerile Jan Solperale

----------------------------------------------------------------------

Big Mag

Selle projekti taga on põhjalik kultuurantropoloogiline infokogumistöö - muuhulgas tehti ajakirjade online-andmebaas, kuhu kõigil soovijatel oli võimalik infot ja pilte üles laadida. Tänu millele jõudsid kuraatorite ette ka täiesti marginaalsed koopiamasina-ajakirjad, ühekorra-projektid jne.
Vt. ka http://www.bigmag.cz/

Niisiis, galerii kolmest hoonest ühe katusekorrusele ronides sai näha näitust Tšehhi alternatiivsetest ajakirjadest peale idabloki lagunemist: alternatiivse sildi all käidi siin välja nii klantspaberil kultuuriajakirjandust kui tõeliselt väikest ajakirjandust, mille tiraažiks võis olla paarkümmend ja lugejaskonnaks üks spetsiifilise muusikamaitsega tutvusringkond.
Sellegipoolest oli üldmulje rabav - milline pulbitsev produktiivsus! Meil võiks samalaadseid ajakirju näppudel üles lugeda, Tšehhi puhul saab aga rääkida sajakonnast suuremast või väiksemast zinest! Peamine buum oli aga 90te esimesel poolel ning nullindateks oli enamik alternatiiv- kultuuri- ja elustiiliajakirju juba välja surnud ühiskondliku protsessi, mida sotsiaalteadustustes tuntakse termini all "new normalisation", tagajärjel.

Näituse näpuniisutusnurk


Underground kultuuriajakiri "Vokno" hakkas samizdatina ilmuma juba 1979, asutajaks tšehhi dissident František Stárek, ajakiri koondas enda ümber intellektuaalse ringi, mille liidreid aeg-ajalt arreteeriti, aegade lahedamaks minnes sai "Voknost" aga lihtsalt teise kultuuri ajakiri, mille kujundus tegi läbi kõik arvutiajastu saabumisega kaasnenud tüsistused.

"Analogon" on huvitav ajakiri selles mõttes, et tema missiooniks näis olevat siirdeaja Tšehhi kiiresti importida varem keelatud ideed nagu sürrealism, psühhoanalüüs, strukturalism jmt., sest kes teadis, kuidas see kõik seekord lõppeb.

Praha flanööridele mõeldud taskuajakiri "Navigator"

Veel üks urbanisti rõõm "Post"

Hiiglane "Raut", millele puhusid üheksakümnendatel hinge sisse graafiline disainer Aleš Najbrt ja fotograaf Tono Stano. Najbrt on "Rauti" iseloomustanud kui dream come true ajakirja, milles iga persoon, olgu tuntud või tundmatu, sai võrdselt lehepinda ning mille tohutu layout andis ka talle kui kujundajale täiesti uued loomingulised võimalused ja väljakutsed.



"Soap" on samuti graafiliste disainerite poolt algatatud eksperiment, mille formaat pidevalt muutub

Tšehhi Kunst.ee "Umelec" (Kunstnik) ilmub lisaks tšehhi keelele ka inglisekeelsena, osutades seeläbi ambitsioonile olla kogu Kesk-Ida-Euroopa kaasaegset kunsti hõlmav ja suunav väljaanne

Alates 2002. aastast ilmuv fotoajakiri "Fotograf"

Tantsuajakiri "Tanec"

Esmapilgul diskrimineeriv, kuid nagu hiljem selgus, kontseptuaalne lahendus: kõik samizdatid olid asetatud põrandale, samas kui klantsajakirjad olid eksponeeritud seintel, viidates sellele, et see väike ajakirjandus ei ole kunagi jõudnud ajaleheputkade newsstandidesse. "Sensual mind" või "Napor" lihtsalt ulatati sulle, ja mõningate numbrite puhul koos helikasseti või üllatusmunaga.
Sellegipoolest kahju, et antud ajakirju polnud näitusekujunduskontseptsioonist lähtuvalt võimalik lapata - võimalik, et samizdat-ajakirjad oleks pakkunud anarhistlikke layouteksperimente, või vähemalt jõulist amatöörlikkust, võrreldes "pärisajakirjade" valdavalt mittemidagiütlevate ja ambitsioonitult heamaitseliste lehekülgedega - kaanekujundused olid paljudel microzinedel igatahes paljulubavad.

-----------------------------------------------------------

The Devil, Death and Schwarzenegger.

Etnograafiamuuseumis sai näha biennaali kõige kunstiliselt terviklikumat satelliiti: "Kurat, Surm ja Schwarzenegger. Aafrika filmiplakat Wolfgang Stäbler`i kollektsioonist". Innukas sakslane, eurooplaste jätkuv eksotiseerimiskirg, Nigeeria horror ja Ghana hollywood ehk Gollywood, mis muide on filmiproduktsioonilt H- ja B-woodi järel maailmas kolmandal kohal.
Ghanas kasutati kottidele ja plagudele maalitud filmiplakateid 1980ndatel VHS süsteemiga külast külla sõitvatel filmilavkadel, kuni televisiooni ja videomaki levik ning trükitud plakat selle traditsiooni välja sõid. Kunstnikud ei olnud tihti filmi ennast näinud ja lähtusid plakati loomisel filmi pealkirjas ja iseenda fantaasiast. Plakatite autoreid polnud seda postitust tehes kuskilt võtta, mistõttu allpool jäävad nimetamata nende nimed ja kolonialism jätkub.

Tundub olevat aktuaalne teema..

--------------------------------------------------------------------------------------------

Lõpetuseks
something completely different

Tundus juba, et Brno on maapealne paradiis, kui...
...viimasel Brno päeval...
Esmalt köitis Artishoki tähelepanu helikopter, mis rippus ühe koha peal taevas.

Pahaendelisus kasvas, kui jõudsime kesklinna - see kubises raskevarustuses märulipolitseinikest, vanalinna tänavad olid blokeeritud... Inimesi läbi ei lastud, selgitusi ei jagatud... kõigil paluti hoida Vabakast ehk Svobodjakist eemale...

Ümberkaudsed poed olid "Tehnilistel põhjustel 26.6.2010 suletud".

Kasutades kilbina pressikaarte ja relvana tšehhi keele oskust, õnnestus meil siiski politseinikest, hundikoertest ja metalltõketest mööda pääseda ning katastroofipiirkonda siseneda.

Ja seal see oli - pisuke isoleeritud geiparaad tühjal keskväljakul!
Veidi lehvitati lippe ja tatsuti tšehhi geiroki "Ja jsem gei!" saatel.

Kokkuvõttes õpetlik näide sellest, kuidas vähemuste õiguste kaitse abil saab vähemusi väga edukalt muust ühiskonnast isoleerida, ehk - poliitkorrektsus turns bad.

Loe ka Jakob Karu "Vähemuste kaitse, äärmuslik"

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back