2007. aastal hakkas Peterburis ilmuma ajakiri Проект Балтия / Project Baltia, milles kõneldakse Loode-Venemaa, Baltimaade ning Soome arhitektuurist ja disainist. Numbreid on seni ilmunud 11 ning 12. on peagi valmimas. Project Baltia on paralleelselt vene- ja ingliskeelne väljaanne ning ka kaasautorid pärinevad erinevatest riikidest. Lisaks ajakirja publitseerimisele, korraldab toimetus ka aktiivselt näituseid ning loenguid. Tallinnas sai Project Baltia vahendusel 2010. aasta suvel näha Leningradi modernismile pühendatud fotonäitust. Peterburis toimuvad loengud pea üle nädala (1) ning neil kokkusaamistel on suur publikumenu. Kui 10. märtsil oli külla kutsutud läti arhitekt Uldis Silis, siis oli disainigaleriisse Xtile kogunenud pea sadakond kuulajat. Nädal aega hiljem oli üheks kaasaegse asustuse struktuure käsitleva ümarlaua kõnelejaks kutsutud ka Emil Urbel. Kahjuks kuulama ei jõudnud.
Project Baltia numbreid on võimalik osta Arhitektuurimuuseumist. Ajakirja saab lugeda ka Rahvusraamatukogus, TLÜ Akadeemilises Raamatukogus ning TÜ Raamatukogus.
Kuigi ajakiri on Tallinna ja Tartu lugejale lihtsasti ligipääsetav, teeksin siinkohal siiski lühiülevaate viimasest numbrist, et juhtida õigele asjale võimalike lugejate, ning miks mitte ka kirjutajate, tähelepanu.
Project Baltia numbrid on ülesehitatud erinevate teemade kaupa (2). Kui varasemad numbrid on käsitlenud teemasid nagu vesi, turism, funktsionaalsus, ruum kui elamispaik, deutche welle, ruum ja haridus, modernismi moderniseerimine, alternatiivne linn, fassaad, norm, siis käesolev number lahkab kunsti ja ruumi temaatikat. Ütlen kohe kõige olulisema - peatoimetaja Vladimir Frolovi käe all on erinevad numbrid põimutud kokku hämmastavalt koherentseteks raamatu mõõtu teosteks. Teemad on välja valitud aja nõudel, s.t mis on hetkel aktuaalne ning kipitav, ning ajakirjas vormitakse need küsimused lahti mõne lihtsa ja nutika jaotuse järgi. Ajakirja suurimaks panuseks on aga see, kuidas kaasautorid loomulikul viisil oma kirjeldustes räägivad samal ajal nii Venemaas, Soomest, Eestist, Lätist kui Leedust. Nii veenavad nad vähemalt mind täielikult, et ma ei ela mitte Eestis, vaid Baltias. Ja nagu ikka, kaasnevad maailma laienemisega uued võimalused, aga ka kohustused.
1
126-leheküljeline ajakiri jaotub järgnevalt: lk 6 - 16 toimunud üritused, 17 - 78 kunst ja ruum, 79 - 88 peatükk "Diskussioon", kus vesteldakse Soome, Eesti ja Läti arhitektuurimuuseumide direktrissidega, 89 - 106 peatükk "Design lab", kus läbi erinevate numbrite tutvustatakse viite kõige paremat disaini- või arhitektuuriteost, 107 - 126 peatükk "Disain ja tehnoloogia", mis on tegelikult pehmemaks tehtud reklaam - aus värk.
2
Kunsti ja ruumi suhet vaagitakse läbi kolme alapeatüki: installatsioon, väliruum ning siseruum. Aga alapeatükkidele eelneb soome arhitektuuriteoreetiku Juhani Pallasmaa suurepärane essee "Aesthetics and existential space: the dialectics of art and architecture". Pallasmaa toob oma ettekandes mängleva kergusega välja kümnete euroopa mõtlejate kristallselged tsitaadid, milles avalduvad isegi hirmutavalt lihtsalt arhitektuuri ja kunsti fundamentaalsed omadused ning nende omavaheline suhe. Paar näidet:
"A painter can paint square wheels on a cannon to express the futility of war. A sculptor can carve the same square wheels, but the architect must use round wheels," writes Louis Kahn. This metaphorical chacarcterization of the fundamental differences between art and architecture emphasizes the uselessness of artistic works as opposed to the essential utility of architectural structures. The first takes place primarily in the realm of fictitious, illusory, and mental imagery, the scond in the actual physical and social reality. One is born of irrational and emotive responses, the other operates solely in the realm of rationality. Richard Serr, the sculptor, also points out the ontological usefulness of architectural space and even denies its potential as artistic expression due to its very utility. "(...) Architectural structures are premised on the notion of inhabitable space." On the other hand, in the sculptor's view total uselessness is the constitutive quality of artistic space: "To deprive art of its uselessness is to make it other than art."
lk 19
Art originates in the emergence of the human cosciousness of self and the encounter with the world. "How could the painter or a poet express anything other than his encounter with the world", as Merleau-Ponty writes. The philosopher's remark also applies to architecture, in my view. The basic motive of art today, is the very same it was 20 000 years ago among the cave painters. That timeless motive of art is the enigma of existence.
Architecture is usually understood to originate in the act of dwelling or inhabiting. In my view, however, architecture has a dual origin; it arises simultaneously from the acts of inhabitation and glorification. "Architecture immortalizes and glorifies something. Hence there can be no architecture where there is nothing to glorify, " as Ludwig Wittgenstein argues. Since its beginning, architecture has structured limitless physical space into distint places and given space its human meaning. "A house is an instrument with which to confront cosmos," as Bachelard suggests.
lk 19
Põhjus, miks ma need read siin välja toon, seisneb selles, et ajakirja toimetus kaunis nõustub nendega ning avab selles raamistikus ka kogu järgneva diskussiooni. Pallasmaa kirjutis on nagu hea ja kurja tundmise puu, mis annab lugejale kätte vahendid mõistmaks, kas järgnevalt jutuks tulevd arhitektid, disainerid ja kunstnik on aru saanud oma töö spesiifikast või mitte.
3
Installatsiooni alapeatükk koosneb Frolovi säravast esseest "On Installations and the Evil of Embellishment" ning tema intervjuust Vilen Küünapuga, mille järel tutvustab Aleksei Levtšuk Künnapu "Jõekella", mis 2010. aastal Londoni Arhitektuurifestivali raames Southwarki katedraali ees seisis. 13 leheküljel tutvustatakse ka Peterburi külje all Zelenogorskis toimunud noorte arhitektide festivali "Arterija", mis on mõeldud eksperimenteerimiseks väikevormidega. Peterburi Arhitektide Liidu poolt korraldatav festival on ülioluline seepoolest, et riigis, kus pea sajaprotsendiliselt dikteerib arhitektuuri näo tellijate omavoli, puudub noortel arhitektidel võimalus end eksperimentaalselt realiseerida. Lõpetatakse ülikool ning hakatakse konventsionaalseid hooneid vorpima.. Küllap tõi antud festival välja tõsiasja, et paljud noored arhitektuuritudengid ei suudagi installatsiooni-alal eksperimenteerida ning kriitiliselt mõelda. Kuid loodi ka lummavaid installatsioone, mis ümbritseva endale allutasid.
Siinkohal võiks välja tuua Frolovi iroonilise kriitika Wikipedia suunal, mis väidab, et installatsioon on alati kohaspetsiifiline. Frolov vaidleb, et sellele vastu, tuues näiteks mitmed Ilja Kabakovi installatsioonid, millele on omane hoopis ülejäänud konteksti enese alla matmine, s.t - tõeline installatsioon loob uue konteksti. Frolov kirjutab:
Can architecture be an installation? Architectural structures themselves are probably incapable of acting as installations. The purpose of architecture is always to provide shelter,a roof, or a Home. And this purpose cannot be changed without switching to another genre of art. Architectural space is fundamentally neutral and unshakable (and in this respect comes close to landscape - which explains the term "built environment", used in the West). Installations, however, on the contrary, plunge us, for as long as we are looking at them, into their own picture of the world, and this yet again underlines the fact that they belong to the visual arts."
Frolovi esseega seoses meenub positiivse näitena Objekt nr 2011, mida ma ise küll kahjuks ei näinud. Selles installatsioon elustuvad iseenesest kõik need erinevad teoreetilised teemad, mida Project Baltia käesolevas numbris käsitletakse. Seda enam, et puhtemotsionaalselt on on pikk, külm, vastik, tuuline, masendav, porine, kohutav, haigestav, nüristav, unistav talv Baltia maade essentiaalne ühiskogemus. Olen seda meelt, et Objekt nr 2011 tuleks meie piirkonda tuleval varakevadel tuuritama saata.
4
Teises, väliruumi käsitlevas alapeatükis, kirjeldavad Frolov ja Anton Kalgajev esmalt Peterburi kohutavat ajalootaaka:
There are at least two places on Earth where any sculpture will prove to be a monument. The first is the cemetery The second is St Petersburg. The only simple sculpture in St Petersburg is a sandcastle.
lk 51
Frolov kirjeldab Peterburis aset leidnud näitust "Uus Formalism", kus noored kunstnikud pakkusid välja skulpturaalseid lahendusi linnatänavatele. Üllatuslik kombel planeeriti mitmed skulptuurid magalatesse:
"Pprofessors, a group of artists, proposed a four-meter-high piece called Duck Lego for the district of Utkina Zavod ('Ducks' Oxbow'); this is semantic contextualism and it has formal ties to the assembled quality of prefab architecture. Kirill Shamanov simply restored his predecessor' 'poles in the forest' Finally, Roslan Tavasiev decided to 'drown' the cathedral from the Peter and Paul Fortress in one of the ponds of Ozerki. if the first two projects are bound up with the current fashion for the 'soviet' and 'naive-Modernist' (their authors are unconcerned by problems to do with the links between the centre and the periphery), the third casts doubt on the very possibility of establishing such links. At least, we can not help wanting to see this project as having a critical orientation: after all, the artists could not seriously be proposing creating a kind of Kitezh-piter-grad?
lk 50
Sellega seoses meenub skulptuurinäitus "Lühiajaline. Suuremõõtmeline" Tartus (millise artikli Artishokile juba pool aastat võlgu olen!) ning vestlus kuraatori Jevgeni Zolotkoga, kes rääkis, et kui ta tõesti peaks Tartu linna mõne püsiva kunstiteose püstitama, siis ehk ainult Annelinna, kus kogu kunst piirdub vaid kahe võrratu seinalahendusega Tõnis Kimmeli poolt. Nojah, õieti on veel Lotte lasteaed ja muudki (3), kuid see kogus ei ole võrreldav kesklinnaga,kus leidub kõriauguni skulptuure, aga ka häid installatsioone, nagu näiteks Eduard Tubina monument, mida käesolevas ajakirjas tutvustab Ilja Arhipenko.
Litauras Nekrosius teeb välisruumi peatükis veel ülevaate Artishokiski kajastust leidnud Vilniuse skulptuuripargist, Europos Parkasest.
5
Ka siseruumi peatükk on inspireeriv lugemine, mis koosneb Andres Kure ja Mihkel Karu intervjuust "Kunst ja Kodu" kujundaja ja peatoimetaja (1973 - 1981) Andres Toltsiga, Frolovi kirjutatud Vantaa Laurentsiuse kabeli tutvustusest ning keskustelust Peterburi galeristi ja disaineri Maria Gisitšiga.
Minu jaoks eriti huvitav oli intervjuu Gisitšiga, kes on juba kümme aastat disaininud peterburlaste kodusid, kuid selle kõrvalt pidanud ka missioonitundlikku galeristiametit, mille kohta ta ütleb, et see töö hakkab vilja kandma alles 20 aasta pärast.
Tooksin välja kaks lõiku, mis ma arvan, et sobivad kirjeldama ka olukorda eesti kunstiturul:
Esmalt küsib intervjueerija Juri Molodkovets, et mida üldse tähendab kunstiteose koduseinale riputamine. Millised on selle nõudmised? Gisitš vastab:
"If we are talking about a serious work of art, then it is always a personality. When you acquire serious art - it does not matter how much it costs - you bring in to your home a conversational partner who will daily pose you questions from your walls. And the better the art, the longer your conversation will last. If art provokes you to talk, feel, and have associations that pull out of the recesses of your mind, then it is good art. So you should display it with great courtesy: you have to understand that it's a member of the family who needs to be treated with respect. The light and colouring of the interior and the work of art must 'intermerry'.
Intervjueerija küsib ka seda, et milline on postsovetlike inimeste arusaam kunstist ning kas tänapäevast kunsti üldse aktsepteeritakse või ostetakse? Gisitš vastab:
"This is a catastrophic problem - even in St Petersburg, acity of culture. Because people are unwilling to make an effort to discover controversial things for themselves.
I'm patriot of St Petersburg, but now still I'm a pessimist when it comes to our city. People here are not ready to buy contemporary art, and if they are ready, they spend a very long time discussing the price and trying to knock it down... And all beacause people lack self-confidence (minu rasv - G.T) Confidence in themselves, not in art! Confidence in their own choice, in their own taste. They may even like a thing, but they do not understand how they are going to live with it or what their friends might think of it. This goes for art for both the home and the office. Which is why things, that are complex, interesting, and of high quality find it difficult to make way in St Petersburg.
In Moscow the situation in this respect is much simpler. At Art Moskva we have even sold an installation - we were almost only ones to do so (and we sold it, incidentally, to a St Petersburg lad who lives in Moscow). Nevertheless, I will always be a parasite on St Petersburg. What is more important for us here, is to show our artists. Whether we manage to sell them here or not is another matter - because I earn money in another field, as a designer. My gallery is what i invest my money in.
I repeat: in order to buy a work of art, you have to have money and you have to have self-confidence. It is the second of which we have a shortage here. in St Petersburg even wealthy people are lacking self-confidence. Right now, there is an awful lot of branding. And branding is out to kill individuality, while art is individuality. A brand is a template. And it is much simpler to but a template that everyone understands, to dress yourself in it, spray it on yourself as a perfume, sit down in it, or fly off to it... the whole of today's world is aimed at driving people in to these templates, since that makes it simpler to sell things to them. But there will always be a certain number of people who will try to escape from the template and do things on their own way. And it is for these people that we work.
(lk 73 - 74)
*
Aga olgu! Ma ei saa ka kogu ajakirja ümber kirjutada. Muretsega endale number ning nautige kriitiliselt! Jah, kordaksin ka seda, et hea oleks, kui me enda igapäevase kontekstina ei tajuks vaid keeleruumiga piirduvat maailma.
*
*
Viiteid:
(1) http://theoryandpractice.ru/organizers/649-proekt-baltiya
(2) http://www.facebook.com/album.php?aid=126007&id=187062963050
(3) http://www.tartu.ee/nyydisarhitektuur
*
Gregor Taul
neljapäev, märts 31, 2011
Project Baltia
2007. aastal hakkas Peterburis ilmuma ajakiri Проект Балтия / Project Baltia, milles kõneldakse Loode-Venemaa, Baltimaade ning Soome arhitektuurist ja disainist. Numbreid on seni ilmunud 11 ning 12. on peagi valmimas. Project Baltia on paralleelselt vene- ja ingliskeelne väljaanne ning ka kaasautorid pärinevad erinevatest riikidest. Lisaks ajakirja publitseerimisele, korraldab toimetus ka aktiivselt näituseid ning loenguid. Tallinnas sai Project Baltia vahendusel 2010. aasta suvel näha Leningradi modernismile pühendatud fotonäitust. Peterburis toimuvad loengud pea üle nädala (1) ning neil kokkusaamistel on suur publikumenu. Kui 10. märtsil oli külla kutsutud läti arhitekt Uldis Silis, siis oli disainigaleriisse Xtile kogunenud pea sadakond kuulajat. Nädal aega hiljem oli üheks kaasaegse asustuse struktuure käsitleva ümarlaua kõnelejaks kutsutud ka Emil Urbel. Kahjuks kuulama ei jõudnud.
Project Baltia numbreid on võimalik osta Arhitektuurimuuseumist. Ajakirja saab lugeda ka Rahvusraamatukogus, TLÜ Akadeemilises Raamatukogus ning TÜ Raamatukogus.
Kuigi ajakiri on Tallinna ja Tartu lugejale lihtsasti ligipääsetav, teeksin siinkohal siiski lühiülevaate viimasest numbrist, et juhtida õigele asjale võimalike lugejate, ning miks mitte ka kirjutajate, tähelepanu.
Peterburi seinad
9. klassi lõpueksamil Prahasse ütles giid, et küll te näete, mõne aasta pärast on ka Tallinna tänavate seinad samaväärselt täissoditud. Aga ei näinud, nii ei läinud. Tänagem või süüdistagem selles - kuidas kellelegi - eestlaste loomuomast alalhoidlikkust, linnavalitsuse tulemuslikke vastulahinguid või üleüldist fantastilist leplikkust. See-eest on Peterburis kõikvõimalike seinapindade moonutamine omandanud linnapildis sedavõrd totaalse ulatuse, et raske on leida mõnda maja, elektrikappi, liiklusmärki või bussipeatust, mida poleks soditud, kritseldatud, sirgeldatud või klepsudega täidetud.
Järgnevalt Gregor Tauli fotopäevik Peterburi seinadest.
