neljapäev, märts 31, 2011

Peterburi seinad

9. klassi lõpueksamil Prahasse ütles giid, et küll te näete, mõne aasta pärast on ka Tallinna tänavate seinad samaväärselt täissoditud. Aga ei näinud, nii ei läinud. Tänagem või süüdistagem selles - kuidas kellelegi - eestlaste loomuomast alalhoidlikkust, linnavalitsuse tulemuslikke vastulahinguid või üleüldist fantastilist leplikkust. See-eest on Peterburis kõikvõimalike seinapindade moonutamine omandanud linnapildis sedavõrd totaalse ulatuse, et raske on leida mõnda maja, elektrikappi, liiklusmärki või bussipeatust, mida poleks soditud, kritseldatud, sirgeldatud või klepsudega täidetud.

Järgnevalt Gregor Tauli fotopäevik Peterburi seinadest.




1


Järgnevad fotod võiksid kirjeldada mis tahes Peterburi kesklinna tänavat suvalisel ajahetkel. Kesklinna prospektide ja uulistate seinad on küll metropolilikult kirjud, aga ka pagana üksluised.








Kehel eelneval fotol on luksuslik Stroganovi palee Nevski prospekti alguses. Hoone on ühtlasi Vene Muuseumi filiaal. Grafiti nime ei küsi.




Eelmisel fotol Volõnski tee Talvepalee läheduses.




Gorohhovaja tänava sein




Sein Nevski prospekti Raamatumaja kõrval









Eelnevad kolm fotot kõnelevad huvitavast paradoksist. Paar aastat tagasi tuli Vene muuseum välja minu arust väga hea mõtte ja teostusega - Gribojedovi kanali ääres asetsevatele majadele "riputati" elusuurused koopiad muuseumi meistriteostest. Maali kõrvale pandi ka tutvustav tekst telefoninumbriga, millele helistades võib kuulata lühiloengut antud maali kohta. Õnnetuseks ei pidanud õue toodud maalid eriti kaua vastu - need kas pätsati või lõhuti kohapeal. Vandalismi järel näeb olukord Vene muuseumi ja Nevski prospekti vahel välja eriti markantne, just nagu oleksid antiinstitutsionaalsed grafiti-inimesed pidanud maha triumfaalse lahingu nende jaoks läppunud Vene Muuseumi vastu.




Aktiivne reklaamija Kazanskaja tänaval.




Pilt on tehtud Dostojevskaja metroojaama juures.



Hei mees, müü mulle oma auto! Marata tänav.



Tagaplaanil Arktika ja Antarktika muuseum Marata tänaval.



Uulitsa Dekabristov






S. Tjulenina tänav Kaasani kiriku taga.




Gorohhovaja tänav.





Kaks eelmist fotot kirjeldavad olukorda Sadovaja tänaval.



Lomonossovi tänav, kuhu koonduvad mitmed klubid ja pubid. Mais tahaks kirjutada artikli Peterburi plakatitest, siis tuleb suur hunnik neist kindlasti Lomonossovi tänava piirkonnast.



Tavapärane talvevaade Moika jõele. Eks 5 miljoni inimese sekka mahub ikka piisavalt idioote, kelle käsi keskmisest kergemini toole kanalisse lennutab. Kuigi samas on pisut ebaaus mõista hukka siinseid inimesi, kes prügikaste ei kasuta. Kultuur on selline, "kõik" teevad nii: sööd šokolaadi, saab otsa - viskad paberi maha; lõpetasid aga kaldapealsel õlle - jätad pudeli sinnasamma. Tõused toolilt püsti - viskad tooli minema.




Valesti (tegi, et) parkis.



Gorohhovaja tänav



Moika kaldal. Kõik aiapostid on äramärgistatud!


2


Eelnevad fotod kirjeldasid olukorda kesklinna tänavatel, s.t seal, kus voorivad miljonid turistid ning kus linnaisad tunnevad häbi, et fassaad on korrast ära - vohab erosioon, nii füüsiline kui vaime.

Kesklinna seintel pudub kunstilise väärtusega grafiti. Eks see on kaunis mõistetav, kuna ikka leidub kusagil mõni korrakaitsja, kes grafititegija vahele võtaks. Seetõttu elutseb intrigeerivam osa grafitist arusaadaval kombel kangialustes ja sisehoovides, kus autoril on rohkem aega oma tööga tegeleda. Õnnetuseks on aga suurem osa kesklinna kangialustest tänaseks päevaks suletud elektrooniliste väravate taha. Too ühtviisi salapärane, teisalt tüütult otsekohene viina- ja kusehaisune raskolnikovilik kangialuste- ja trepikodadekultuur on välja suremas.

Kesklinna grafiti (aga ka plakatite ning šabloonikunsti) ainsaks paeluvaks osaks on poliitilised sõnumid. Grafiti on läbi ajaloo olnud poliitilise võitluse usaldusväärseks pärisosaks, mis on alustatud revolutsioone, lõpetanud sõdu, svõidelnud välja vabaduse jne.















Ülemise viie autoriks on Grupp Peremen ("muutuste grupp"): http://groupper.livejournal.com. Nad taotlevad paremat kodulinna. Viimane suurem aktsioon oli neil suunatud jääpurikate ja linnavalitsuse (kes esimeste eemaldamisega hakkama ei saa) vastu. Peremen on julge ja ülbe, natuke liigagi, sest kui kohtad ühe šablooninga tehtud töid kahekümnes erinevas kohas, muutub see tüütuks.



Rksmb puhul on tegemist noorte kommunistidega (http://rksmb.ru/about_en.php). Nad on aktiivsed ennast nii seintel kui tänavatel demonstreerima. Viimati pidasid nad USA-vastase miitingu viimase saatkonna ees 29. märtsil (http://www.sptimesrussia.com/index.php?action_id=4&photo_id=23&photo_action=1).

Alumise šablooni taga seisavad siinse grafitimaailma vanad ässad grupist Zatšem? ("milleks?"): http://www.google.com/images?hl=en&client=safari&rls=en&q=зачем+граффити&bav=on.2,or.r_gc.r_pw.&um=1&ie=UTF-8&source=og&sa=N&tab=wi&biw=1279&bih=600.




Õigeuskliku organisatsiooni misjonimissioon.


3

Kui liikuda kesklinnast välja, jääb teele aina enam kangialuseid, mis on avatud. Kui teil on huvi ja aega urbaanseteks sekeldusteks, siis kõndige need erinevate linnaosade kangialused süsteemselt üksteise järel läbi.














Suurepärased isetekkelised Peterburi müüti ketravad reljeefid. Kamennoostrovski prospekt.




Donskaja tänav Vassili saarel.




Ligovski prospekti kultuuritehase õu.



Klassika!








Viimased kolm fotot pärinevad samuti Kamennoostrovski prospektlt. See on prospekti poolt vaadates ülimalt elegantne maja, mis ehitati XX sajandi alguses neoklassitsistlikus stiilis (seal elas 20. aastatel parteiboss Kirov, kelle kodumuuseumi külastamist ma interjöörihuvilistele tungivalt soovitan). Maja tagahoov on hoopis teine ooper: sein laguneb, aknad on katki, kõikjal grafiti ja haisevad prügikonteinerid. Mulle tundub, et selline fassaadi-tagahoovi dihhotoomia iseloomustab kogu Peterburi..






Tagahoov Liteinõi prospekti ja Belinskovo tänava nurgal.




Marata tänav.



Dostojevskovo tänava tapeet






Kahe ülaloleva grafiti autoriks on grupp nimega Incubus Project, mis on tuntud ja tunnustatud nii Peterburis kui ka ülejäänud Venemaal ja küllap natuke ka piiri taga, sest neil oli Berliinis galeriinäitus. Incubus Project loob industraalseid kujutisi, toob välja juhtmeid ja kanaleid, ammutab inspiratsiooni Kraftwerkist ja Amon Tobinist, rikastades seinasid tabavalt kohaspetsiifiliste mitmekihiliste trafarettidega. Vt: http://www.stencilrevolution.com/photopost/showgallery.php?ppuser=120320&cat=500 ja http://www.urbanartcore.eu/incubus-project-stencil-art-photos/.




Taskupärane hostel, kus Peterburis ööbida: Graffity Hostel (http://www.graffitihostel.ru/en)



4


Kui proovida teha mingisuguseid üldistusi siinsete seinte kohta, siis võiks kriitilise noodina öelda, et Peterburi tänavakunstil (olgu see grafiti, trafaretikunst või plakatid) puudub originaalne keel. Sõna otseses mõttes - siin on raske leida grafitit, mis oleks kirjutatud kirillitsas. Lõviosa on ikka ladina tähestikus ning inglise keeles. Sama võib öelda ka visuaalse keele kohta, mis on laenatud Lääne populaarkultuurist.

Seda, miks enamus tagidest ingliskeelsed on, kirjeldab järgmine väljavõte ühest suvalisest ameerika reisiblogist:


It is disappointing to see many english words, hip-hop nicknames and negative slogans popping up in many locations in St. Petersburg. It is always disappointing to see graffiti on historical buildings and art anywhere.

This is one part of American culture we wish had not appearred in Russia. The music and dancing is great but the graffiti ... There is a group trying to organize hip-hop culture in Russia in their own way, you can see on their website and write to them about what you think. So far I just see a copycat of the American hip-hop 25 years ago.

Hip-hop culture, music, break dancing and prolific graffiti, has fertile ground in Russia because it was not allowed in 1970 when hip-hop culture started in America.
The grafitti branding is found in arches, courtyards, buildings and fences and as happened in America, the local government is playing catchup to stop the vandalism part of the activity.


(http://www.virtualtourist.com/travel/Europe/Russia/Gorod_Sankt_Peterburg/Saint_Petersburg-564323/Warnings_or_Dangers-Saint_Petersburg-Street_Crime-BR-1.html#ixzz1IBOB8kT0)

Üheks õpetlikuks näiteks võiks Peterburi grafitikunstnikele olla Odessas tegutsev võrratult omapärase visuaalse keelega grupp supergrafika (http://damncoolpics.blogspot.com/2008/08/odessa-graffiti-street-art.html).

Aga nüüd näiteid kodustatud Ameerikast:



Vassili saarel Peterburi Kunstiakadeemia külje all.






Eelmised 2 on Petrogradi saarelt.




Said nüüd, Banksy!















5


Naljakaks osaks Peterburi seintest on rüütellikud armastusavaldused.











Kusagilt sealt ülevalt sai Ira teada, et teda armastatakse.




Gribojedovi kanal Kaasani kiriku ees.

6


Mõned pildid võitlusest grafiti vastu.




Täiskohaga töökoht!










Kui seinale on kogunenud piisav hulk sodi, siis värvitakse teatav hulk ruutmeetreid korraga näiteks roosaks. Tulemuseks on väga lollid mustrid.




Ülaloleva fotoga järgmine lugu. Kõndisin mõned nädalad tagasi kella seitsme paiku õhtul mööda Nevskit Fontanka poole ühte raamatupoodi loengut kuulama. Loengu teemaks oli sotsiaalne protest (http://theoryandpractice.ru/seminars/13959-sotsialnyy-protest-11-3). Ajastus oli täpne, sest alles mõned päevad tagasi olid kunstirühmituse Voina liikmed keset päeva Nevski prospekti lõpus peksa saanud. (http://www.sptimesrussia.com/index.php?action_id=2&story_id=33696&highlight=art%20market) Lühidalt: Mõni aeg tagasi ostis Banksy eeluurimise all vangis istunud kunstnikud kautsjoni vastu vabaks. 3. märtsil kõndisid kunstnikud koju pressikonverentsilt, kui neid ründas kamp mehi, kes neid linnarahva ees peksma kukkusid. Kamp karjus, et kodanikud, hoidke eemale, me oleme korrakaitsjad! Ja mis kõige hullem - nad olidki politseinikuid, kes hetkel tööl ei olnud. Jälk värk.

Vot, kõndisin siis kõrvaklapid peas Fontanka poole. Ühes käes kannan ikka fotokat, et juhul kui midagi silma jääb, siis kohe klõpsan. Jelissejevi kaubamaja juures tajusin, et minuga samas suunas liigub räuskav mees, kes inimesi tülitab. Ei lasknud ennast häirida ning jalutasin kiires tempos edasi. Olin mehe juba unustanud, kui jõudsin tolle grafitini, millest ülal pilt oli. Kuna oli pime aeg, läks objektiivi sättimisega kauem aega, kuni ühtäkki see vastik sell, keda enne olin tüli norimas näinud, mind ründas. Haaras õlast, tõukles ja mörises mulle näkku, et siin ei tohi pildistada, kelleks ma ennast pean. Kõige hirmsam tema käitumise juures oli see, et ta apelleeris ülejäänud linnarahvale, et minu puhul on tegemist ohtliku inimesega, kelle vastu peaksid kõik sallimatust välja näitama. Fanaatiline ja vist stalinistlik suhtumine, et kui sa ei ole meiega, oled sa meie vastu ja keegi ei tohi olla sinu poolt. Jа grafiti pildistamine on tingimata spioneeriv + intellektuaalne tegevus, mida tuleb koheselt takistada. Õnneks olid selleks päevaks ajad muutunud - ei rutanud keegi purjus meest toetama, nagu ei teinud keegi ka minu täbarat olukorda märkama. Inimesed proovisid lihtsalt oma elu elada. Tajusin heroilise šansi lähedust, tõukasin mehe pikali ja kõndisin ruttu minema, ilma et oleksin kordagi tagasi vaadanud.

Loengus, mida kuulama läksin, räägiti peaasjalikult Voinast (http://en.free-voina.org). See oli nii kihvt kogemus. Väike loenguruum meenutas esmalt autokooli teooriatundi, kuhu on kogunenud 15 võhivõõrast inimest, keda ei ühenda siin maailmas miski muu, kui soov autoga sõita. Ainult et sealsed inimesed tahtsid sotsiaalselt protestida. Tunniajasele loengule järgnes tunniajane aktiivne vaidlus, et kuidas ja mis ja miks ja kellega, millal protestida ja kas Venemaal on sellest üldse kasu.. Kogu saal võttis üksteise järel sõna. Keegi tõi näiteks soome poliitilise teatri, keegi teine rääkis, et Venemaa tagumistes nurkades on Interneti-ühendus riigi poolt teadlikult kallimaks tehtud, et inimesed ei pääseks nii kergelt ligi vabale informatsioonile ja toituksid kindla sisuga telekanalite uudistest.. Auditoorium koosnes säravatest noortest ja keskealistest inimestest, kes loengu lõppedes nagu üks pere Nevski poole tagasi jalutasid.

Kuulates pealt nende inimeste nurinat, et lõppkokkuvõttes on nad võimu (see kõikjale valgunud koll, mis algab sünnitusmajast ja võiks lõppeda surnuaia valvuriga) suhtes võimetud, hakkas neist kohati päris kahju, nii et ikka meenusid need Georgi Fedotovi sõnad: "Vene elu ja vene riiklus - kaose katkematu ja piinarikas ületamine tahte ja mõistusega."

7

Moskvad elab grafitikunstnik nimega Igor Ponosov (http://prokvadrat.ru), kes on koostanud kolm raamatut vene tänavakunstist. Esimesed kaks neist, trükitud 2005. ja 2007. aastal, on sirvitavad ka Internetis (http://objectsbook.ru/index.php?/books/first-book/). Viimane raamat on 2009. aastast, seda Internetis ei ole. Seal õhutab ta vene tänavakunstnikke end loominguliselt realiseerima ka läbi kolmedimensiooniliste objektide. (Eks seegi on paratamatu paradoks, et kahes esimeses raamatus hurjutab ta venelasi originaalsuse puudumise pärast, kuid kolmandas riidleb, et miks me ei tee juba kolmedimensioonilisi asju nagu teised Läänes.. Oh jah, see on üks lai teema, et mis siis ikkagist on originaalne, kas temaatika või tehnika, stiil või käekiri, hing või miski muu.

Aga ühel hommikul leidsin Moikalt kurja ussiga võitleva vanamoori. Ma arvan, et tal on lugu, aga ma ei suuda seda üles leida.














































5 kommentaari:

p ütles ...

pöidlad püsti esimese meeldiva ja tunduvalt neutraalse aktuaalse grafitianalüüsi peale mida eesti keeles ilmumas näinud olen

lassebosse ütles ...

Muide, armastuse avaldamise traditsioon on ka eestivenelastel, Tartus Raatuse ühika ees all asfaldil oli aastaid suurelt Oksana, ja ljublju tebja.

ARTISHOK ütles ...

Haa, ja, olen sellest Raatusest ilusat fotot näinud. Odessas oli ka rannapromenaadil üks suur süda koos nimetähtedega. Oli nii suur, et ei mahtunud kuidagi kaadrisse.

Tea-tea-ei tea-ei tea, vene inimestel on vist ikka nii, et kõige pealt tulevad kirjapandud tähed ja alles seejärel kujutised ja muud ähmasused..

*

Aitäh pöialde eest, püüan veel. Algul kavandasin artiklit hoopis teistmoodi, kogusin kuujagu erinevaid kirjutisi ja mõtteid, et enda jaoks (ja siis veel lugejale) kuidagigi mõistetavaks teha, miks siin nii palju grafitit on ja mida sellega peale hakata. Noh, et tabada seda Maa peale sattunud marslase kohmetust, kui grafiti on sinu silmade ees sama veider kui mis tahes muu asi sellel planeedil.

Aga marslase teadvuseni ma loomulikult ei jõudnud, nii et ma siis ainult kopeerisin seda, mida nägin.

Seda ka jah, et ka Eesti grafitist peaksid inimesed kirjutama (nii neutraalselt kui ka + või - laenguga) enne veel kui sellest eesti grafiti saab. Ah, kõlas nagu sõnamäng.

Gregor

pille ütles ...

Armastusavaldused "graffitirüütlitelt" on siiski liigutavad!!

Siis tuleb seda graffitit siiski taluda,ka kohtades,kus see tundub kultuuriväärtuste sodimisena?....
Vastamata armastus on üle jõu muidu südameL kanda.
(kunstnik Tallinnast)

KSPR ütles ...

Sel talve oli Peterburis ka väga popp aerosoolvärvidega küll armastusavaldusi küll muid slõuganeid lumevallide peale lasta. Kui mõni neist oli vaimukas, siis enamasti nägi erkjas-sinine või oranž porises-lumises tänavapildis võrdlemisi grotsekne välja.

Täägimine (sodimine..) on siin tõesti üks ropult levinud vaba aja veetmise viise pisinoorte seas. Õhtusemal ajal liiklustihedamates kohtades võib näha punte ning kambakesi 13-16-aastaseid markeritega jooksmas seina juurest seina juurde.

No ja selliste "kunstnike" suhtumist näitab hästi näiteks ka mu oma kortermaja uks, mis nüüd kevadel sai üle värvitud värskelt (huvitav tava Venemaal - vana grafiti kaeti tuhmpunase värviga). Möödus 12 tundi, mille jooksul 'krunt' ära kuivas ning uksele ilmus kolm erksavärvilist täägi autorite pseudonüümide näol. Grafiti-kultuurist on suuremas pildis tõesti raske rääkida.

Niipalju veel, et nüüd pärast Banksy filmi on päris paljud hirmsasti huvi hakanud tundma šabloonide vastu ning mõne kuu jooksul tekkis Kunstiakadeemia ümbrusesse ja koridoridesse päris mitu katsetust, millest paljud on juba saanud kevadiselt värske kihi majavärvi peale : )