Neljapäev, märts 31, 2011

1 ümarlaud, 3 varianti / One roundtable, in three versions

24. märtsi Kunstiministeeriumi saates olid John Grizinich Mooste Kunsti- ja Sotsiaalpraktikate Keskusest, John Fail Tallinnas ja Helsingis tegutsevast projektiruumist Ptarmigan ning Elijah Värttö, kes veab eksperimentaalmuusika sarja Servataguse Muusika ja galeriid EAST. Olles elanud Eestis erineva pikkusega aja, on kõigil kolmel külalisel erinevad kogemused siin projektiruumi/sündmuste organiseerimisega. Vestluse teemadeks ongi omaalgatuslik kultuurielu Eestis (Tallinnas) ning selle korralduslikud ja sisulised väljakutsed.

Radio program Ministry of Art hosted in March roundtable about self-organized cultural initiatives in Tallinn/Estonia, which are run by persons who have moved to Estonia some time ago. John Grzinich from Mooste Center for Art and Social Practices, John Fail from project space Ptarmigan (Tallinn/Helsinki) and Elijah Värttö form alternative music series called Servataguse Muusika and from EAST gallery discussed different aspects of organizing something here and shared their experiences and observations about scene here.



Eetris - saate salvestamine Klassikaraadios: (vasakul paremale) Elijah Värttö, John Fail, John Grzinich / On Air - making of at Klassikaraadio studio: (from left to right): Elijah Värttö, John Fail, John Grzinich

Kokkuvõttes tekkis sellest vestlusringist kolm varianti / At the end there is three slightly different versions of this roundtable:

1) originaal inglise keeles on kuulatav siit / original in English can be heard here:
http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1197003

2) 24 märtsi Kunstiministeeriumi saade tervikuna (sisaldab ümarlaua tõlgitud ja pealeloetud versiooni (aga ei, Maarin Mürk ei teinud nelja erinevat häält :) + Tartu möliseb rubriigi, kus Indrek Grigor ja Peeter Krosmann arutasid Eesti kunsti ajaloo V köite üle) on kuulatav siit:

Full radio program Ministry of Art which was on the air on 24th of March (included translated and over-read roundtable + column "Tartu mumbles" where Indrek Grigor and Peeter Krosmann discuss 5th edition of Estonian history of art) in Estonian can be heard here:

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1200223

3) ja lõpuks - ümarlaua tõlge eesti keelde on transkribeeritud kujul loetav nüüd Artishokis! Voldi lahti! / And finally, translated version of roundtable is now readable here in Artishok! Unfold!




Maarin Mürk: Kõigepealt palun tutvustage, kes te olete ja millega tegelete?

John Grizinich: olen helikunstnik ja pärit küll Ameerikast, kuid elan juba 10 aastat Euroopas ning neist 8 aastat olen elanud Eestis. Olen lähemalt seotud Mooste kunsti- ja sotsiaalpraktikate keskusega MOKS, mille juures hakkasin tegutsema praktiliselt kohe peale Eestisse saabumist - seega juba 7 aastat tagasi. MOKS-i juures tegelen koos Evelyn Müürsepaga pea kõigega - praktiliste asjadega, kuid samas aitan välja arendada ka sealset programmi. MOKS tähistab sel aastal oma 10ndat loomingulist tegutsemisaastat, nii et pean ütlema, et tegemist on olnud tõepoolest hämmastava teekonnaga.

John Fail: Minu nimi on John Fail ja ka mina olen ameeriklane. Viimased kaks aastat olen töötanud aga peamiselt Soomes, projektiruumiga Ptarmigan. Viimane on alternatiivne kultuuri- ja kunstiruum, mis tegutseb väljaspool Helsingis toimivat rahalist süsteemi ja kunstimaailma. Ptarmigan sai mujale sobimatute kunstiprojektide platvormiks ning teatud moel selliseks põrandaaluseks kommuuniks. Kolisin Tallinnasse sellise kultuuriruumi teist asukohta avama - see saab toimuma juba järgmisel kuul - ning ka see on pühendatud eelkõige kultuuri- ja kunstiprojektidele. Suur tähelepanu on ka haridusprojektidel ning alternatiivsetel hariduslikel töötubadel ning selle ettevõtmise suurem ja üldisem eesmärk võiks erinevate ürituste korraldamise kõrval olla alternatiivsete kunstikommuunide vahelise suhtlusvõrgustiku loomine Helsingis ja Tallinnas. Minu ülesanne on hoida seda kõike toimimas.

Elijah Värttö: olen elanud Eestis, Tallinnas nüüd juba üle 2 aasta. Kaks aastat tagasi hakkasin tegema ka alternatiivmuusika sarja Servataguse Muusika, mille eesmärk on kaasata erinevate regioonide - näiteks Soome, Venemaa, Leedu, Eesti jne - eksperimentaalmuusikuid ning korraldada seda vähemalt korra kuus. Kui sellise asjaga tegeleda, siis tekib üha rohkem kontakte - isegi nii kaugetelt nagu Austraalia või Kanada, Hispaania või Prantsusmaa. Nüüd on see projekt ka Euroopa Kultuuripealinna ürituste nimekirjas. Lisaks vean EAST Galeriid, mille tegevus nüüd varsti mõneks ajaks ilmselt peatub.

MM: Kuidas ja miks hakkasite siin oma platvorme tegema?

J.G: Ilmselt ootavad Eestis elavad inimesed sellele küsimusele konkreetset ja lihtsat vastust, kuid paraku sellist pole olemas. Olin parasjagu Euroopas esinemas kui sattusin ka Eestisse, kuid tegelikult olin mõelnud juba enne seda, et mida teha. Mul on isegi meeles üks väga konkreetne juhtum - kui külastasin Horvaatias üht sõpra ning seal tekkis kujutlus kunstiruumist kusagil väiksemas kogukonnas, kus kunst oleks loodusele lähemal ja kus saaks ellu viia teatud sorti resideerumisprogrammi. Jalutades üksinda mööda rannajoont ja nähes üht tühja maja, hakkasin seda kõike enda jaoks juba täpsemalt ette kujutama ning rääkisin asjast ka sõbrale, kuid peagi unustasin selle mõtte. Aga praktiliselt aasta pärast olin endale tookord visualiseeritud paiga leidnud - ja see oli MOKS, mis oli oma tegevusega just alustanud ning selles mõttes jõudsin sinna täpselt õigel ajal. Koos Evelyniga oleme töötanud intensiivselt kogu programmi kallal ning omalt poolt olen kaasa toonud kontaktid, mida on aja jooksul väga palju eriti Euroopas tekkinud. Selle asemel, et oodata, et teised aitaksid mind, leidsin, et nüüd on hoopis minul aeg hakata aitama teisi ning püüdsin luua võimalusi erinevateks vahetusprogrammideks, üritusteks jne. Nii et võib öelda, et see oli tegelikult üllatus ja kokkusattumus ning ma olen pidevalt väga õnnelik meie tegevuse ning nende võimaluste üle, mis on avanenud. Juba ainuüksi MOKS-i tegevuspaik on väga ebatõenäoline - tegemist on ju külaga.
Samas pean tunnistama, et jättes kõrvale selle, mille olen loonud Moostes, siis tunnen siin Eesti kunstiruumis tegutsedes end endiselt ikkagi välisvaatlejana. Seega ei mõista ma tihtipeale kõike, mis ümber toimub ja küsin tihti kõrvalolijate, nagu näiteks Maarin, sinu, arvamust. Tunnen, et tihtipeale tekitabki see palju segadust, sest inimesed arvavad, et MOKS on ainult välismaalastele, aga tegelikult on ju MOKS avatud kõigile ning me kaasame pidevalt Eesti kunstnikke. Just seda tahaksingi väga rõhutada, et oleme tõesti avatud kõigile.

MM: Elijah, miks sina oled Eestisse püsima jäänud?

E.V.: Ma arvan, et minu puhul pole oluline koht ise - see oleks võinud toimuda kus iganes, aga ma lihtsalt sattusin siin olema ja mul ei olnud raha - olin selle reisimisega ära kulutanud. Ja ma ei tahtnud ega saanudki minna tagasi Austraaliasse ega tahtnud tööd kuskil Skypes näiteks ning hakkasin otsima uusi tegevusi. Mõtlesin, et jään siia ja hakkan organiseerima muusikaüritusi - Austraalias mul ei olnud töö kõrvalt väljundit oma muusikalisele tegevusele ning siin olles olid kõik mu muusika tegemise instrumendid jäänud sinna. Ja nii ma hakkasingi mõtlema, et kui ma ei saa ise esineda, siis pakun seda võimalust teistele. Praegu on siin tegutsemas palju indie-bände, eksperimentaalmuusikuid, aga samas puudub siinsete regioonide vahel suhtlus, kuigi kõik on ju nii lähedal. Nii ma mõtlesingi, et viin kokku need bändid, keda olin kohanud näiteks Leedus, Norras ja Venemaal. Hakkasin tegema uurimustööd ja koguma üha rohkem kontakte ning kui sa juba kord sellist tegevust oled alustanud, siis ei saa enam lõpetada. Minu ettevõtmine hakkas omasoodu minema ning sinna kõrvale on tekkinud palju igasugu muid võimalusi. Tulebki lihtsalt võimalused ära kasutada.

J.F: sellele, miks ma Eestis olen, on ka mul keeruline vastata. Tegutsedes Soomes, avastasin end väga sageli Eestit külastamas. See oli justkui teatud vabanemine Soomest - mitte ainult majanduslikust aspektist vaid ka kultuurilises mõttes. Nende väikeste kokkupuudete põhjal leidsin, et Tallinn on palju avatum linn - see on omadus, mida olen püüdnud tuttavatele korduvalt selgitada ja seda ei olegi nii lihtne teha. Ilmselt on kergem mõista, mis on nn kinnine linn - näiteks Helsingi, seal on omaalgatuslikke kultuuriprojekte väga raske organiseerida. Kui John rääkis siin ennist sellest, et oleme kõrvalised isikud või väljast tulnud isikud, siis leian, et Ptarmigani identiteet ongi suuresti just sellele asjaolule üles ehitatud. Nii et tulles siia Tallinnasse, ei näe ma Ptarmiganil vajadust olla niivõrd alternatiiv, vaid lihtsalt olla see, mis ta on ja vaatame, kes sellega kaasa tuleb. See on lihtsalt uus valikuvõimalus oma aja veetmiseks ja mingite ideede elluviimiseks. Ma olen kindel, et kui me nüüd peagi publikule uksed avame, siis tulevad välja ka ilmselt meie head ja vead ning inimesed peavad tegema omad valikud.

MM: Mind paneb imestama, et teie suust kõlab uue algatuse ellu viimine nii lihtsalt...

E.V: Ma tooksin siin paralleeli Austraalia immigrantidega, kes kõik asutavad seal oma ettevõtteid ning hoiavad neid tegusatena. Kui sa juba oled kord lahkunud oma kodumaalt, siis ei ole sul enam ema, kes nõuaks, et peseksid ära nõud või lähedasi, kes toetaksid sind keerulistes olukordades, laenaks raha näiteks. Sa pead ise toime tulema. Nii et kui sa tõesti lahkud ja lähed väga väga kaugele, siis pead enda jaoks panema paika prioriteedid ning mõtlema, mis on sinu jaoks tegelikult kõige olulisem. Pead arvestama sellega, et vahepeal oled täiesti pankrotis ning et sa pead tegema ehk närust või igavat tööd, ei saa olla enam insener, vaid pead töötama hotellis või mujalt taolises paigas, kuid ma pean ikkagi oluliseks seda tunnet, et minu veedetud aeg on hästi veedetud aeg. See, et Austraalias loovad immigrandid enda ettevõtteid, on seotud ka asjaoluga, et nad ei saa kohe astuda kohalikku sotsiaalsesse suhtlusvõrgustikku ega olla selle ühiskonna osa. See on väga loomulik ning saab osaks kõigile, kes lahkuvad oma kodumaalt väga pikaks ajaks ja väga kaugele.

J.F: Ma olen alati pidanud end mingis mõttes kunstnikuks, kuigi ma pole käinud kunstikoolis, ma ei tee oma näituseid ega osale selles mõttes kunstimaailma dialoogis. Viimasel ajal motiveerivad ja huvitavad mind inimesed, sotsiaalsed suhted ning sellega seotud projektid ja ideed. Ptarmigan sündiski ju tegelikult igavusest ning sellest sai mõnes mõttes väga praktiline projekt, mis viib inimesi kokku. Sellest on saanud minu elu täiesti loomulik osa, sest nüüd ma mõistan, mida ma tahan teha - ehk et ma ei taha töötada kontoris ega olla insener. Loomulikult tuleb selliste valikute puhul puutuda kokku finantsiliste küsimustega - et kuidas sellist asja ikkagi ellu viia, kuid praeguseks olen jõudnud päris mugavasse olukorda, kus olen iga päev tänulik mulle antud võimaluse eest sellist asja teha.

J.G: See on omamoodi paradoksaalne, sest millegi alustamine kõlab ju väga lihtsalt, kuid samas võib see olla kõige keerulisemaid asju üldse. Näiteks mina pidin ületama kõik oma tõekspidamised ning loobuma eelarvamustest, mida olin endaga kaasas kandnud. Pidin alustama kõike algusest. Aga nagu John juba ütles, on see kõik väga praktiline ja MOKS-i puhul oli õpetlik ja oluline see, et me ei pidanud hakkama midagi leiutama. Me lihtsalt viisime kokku juba olemasolevad indiviidid ja kogukonnad. See oli tegevus, mis tulenes nende endi vajadusest olla sotsiaalselt rohkem ühendatud nii üksteisega kui kogukonnaga või ühendustega nagu MOKS. Seega olid pigem kunstnikud need, kes dikteerisid selle tegevuse, mitte meie. Selline sotsiaalpraktikate keskus ei ole intellektuaalne konstruktsioon ega ka teoreetiline idee, vaid on välja kasvanud praktilisest vajadusest. Sa ei pea konstrueerima olukordi, vaid tuleb lasta lihtsalt ideedel ise määrata, kuidas ja miks asjad arenevad. See on väga erinev lähenemine võrreldes nö. kinnise kogukonna toimisega või kontrollitud ja juhitud kunstimaailma mudeliga ning need on mustrid, kuhu me üritame ise mitte langeda. Avatuse hoidmine on meile endile ka suur väljakutse.

JF: ma arvan, et meie kõigisse tegevustesse on teatud kriitilisus juba sisseehitatud, kuna me pole huvitatud niivõrd igapäevase mustri taastootmisest, mis on määratud kapitalismi struktuuride poolt. Ma ei taha küll öelda, et me tahame muuta maailma, aga me loome ikkagi muutuseid sotsiaalses mustris, ja seda nii esteetiliselt, kuidas inimesed suhtuvad mingitesse asjadesse ja kuidas oma aega veedavad. Ma ise ka ei mõtelnud nii nagu ma praegu mõtlen isegi kaks aastat tagasi, aga praegu on kahtlemata väga rahuldust pakkuv mõelda, et on võimalik muuta viisi, kuidas inimesed oma aega veedavad.

ME: JG rääkis enne oma positsioonist kui natuke väljaspoolseisjast kohaliku kunstimaailma suhtes. Kuidas teie teised end positsioneerite? Kas see, et te olete erineval ajahetke tulnud Eestisse ja hakanud siin midagi korraldama – kas see, et te pole siin nö üles kasvanud annab teile mingi eelise või toob kaasa ka mõned takistused vo just praktiliselt tasandil? Mõtlen mitte rahvuse tasandil, aga just skeenele tulemise suhtes.

JF: ma ei mõtle üldse oma positsioneerimisele.

EV: ma ei teadnudki, et mul üldse on positsioon.

JF: ma olen siin olnud kaks kuud, kohtunud erinevate inimestega ja võin öelda, et tunnen end optimistlikuna. Ma pole näinud siin midagi, mis paneks mind kahtlema selles, mida ma tahan teha. Aga ma ei hakka ka teesklema, et ma tean, mis siin üldiselt toimub.

EV: ma arvan, et rahvuslus on tegelikult siin oluline. Muusika muutub kogu aeg, nii et ei ole vahet, kas sa oled siin elanud kogu oma elu või siia alles sattunud. Varasemast tean ma Polymeris tegutsevaid inimesi ja olen teinud Tanel Saare ja Sandra Jõgevaga koostööd. Kõik need asjad on tekkinud juhuslikult, aga mingeid inimesi kohalikul skeenel pead sa teadma. Pead ikka tegema mingit taustauuringut. Isenesest ma arvn, et see on täiesti ebaoluline, et ma olen välismaalane. Eelised on andnud see, et ma olen varem selles regioonis reisinud ja esinenud muusikuna ning leidnud nii kontakte.

JF: kui me tegime Helsingis Ptarmingani, siis meie jaoks oli välismaalane-olemine väga oluline. Me tegime nii veidraid asju ja kui inimesed taipasid, et me pole kohalikud, siis nad järksu panid pildi kokku, et aaa, sellepärast on nad ongi nii imelikud – naeratavad ja tutvustavad ennast jne. Tõesti, me alati püüdsime panna kõik, kes meie üritusi külastasid, tundma end kogukonna või perekonnana. See poleks olnud nii kerge, kui me oleks seal üles kasvanud ja teadnud, kuidas inimesed nö peavad reageerima või kuidas seal on kombeks reageerida. Ma arvan, et see meie avatud töötas, inimesed lasid oma valves oleku natuke maha ja kogesid seeläbi uusi asju.

JG: ma arvan, et oma välismaalane-olemist on võimalik rõhutada ainult teatud aja vältel. Teatud hetkest pead ikkagi hakkama aru saama, mis siin toimub; eriti kui tahad teha pikaajalisemat asja. Tuleb aru saada ka laiemast kontekstist – enne Eestisse tulekut elasin Sloveenias ja see kogumus post-sovietlikust riigis elamisest aitas palju ka siin kohandumisel, mitte ma ei sadanud alla otse läbinisti kapitalistlikust riigist nagu Ameerika. Siia kolides ma juba teadsin, mida sotsiaalsete mustrite suhtes tähele panna jne. Kui sa tahad inimestega kontakti leida, siis sa pead teadma, miks nad nii mõtlevad ja käituvad; kui sa tahad nö silda ehitada. Muidu nad vaatavad sind 10 aastat ja ikka mõtlevad, kes sa selline oled ja mida sa teed. Aga võibolla just need inimesed tahvad kogeda midagi, mida sa saaksid pakkuda.

EV: ma arvan, et paljud isegi ei tea, et just mina neid asju organiseerin. Kui ma ise käisin Melbournis muusikaüritustel, siis ma ka ei mõelnud, kes seda kõike korraldab, vaid vaatasin ikka seda, kes esineb. Võibolla sellepärast ma ei oskagi seda korraldaja-olemist eriti tähtsustada ja end kuidagi positsioneerida.

JF: anonüümne olemisel on kindlasti oma võlu. Helsingis ka keegi ei tea, kes ma olen.
EV: muide, ma olin kuulnud Ptramiganist – üks bände, kelle ma tõin, rääkis, et on selline veider nohikute koht; et ma võiksin sellega tutvuda. Ma arvan, et selliste kohtadega ei käigi kaasas väljapaistavad korraldajaisikud.

JG: Eestis on väga tugevalt see korraldaja-kultus. Inimesed ütlevad näiteks, et nad ei käi selles galeriis, kuna see on mingi teatud grupi koht. Näitus ise võib olla väga sisukas, aga asjad on isiklikud. Sellepärast ma tahan olla natukene teadlik, et aru saada, kuidas asjad toimivad. Moksi on ka süüdistatud sarnases asjas – et me oleme mõeldud ainult välismaalastele, kuna mina olen välismaalne. Nii sa kaotad osa kohalikust publikust, lihtsalt selle valearusaama tõttu.

JF: ma nõustun siin Elijahiga. Ma ei saa veel aru eesti keelest, nii et kui inimesed minu ümber sosistavad, et ma ei taha minna selle kuraatori korraldatud üritusele – siis ma õnneks lihtsalt ei saa aru sellest! Ma ei tea kuulujutte, jaotusi ega muud sellist, seega ma olen kõigele avatud ning sellised eelarvamuslikud barjäärid ei hoia tagasi.

MM: ma küsin seda sellepärast, et mina isikulikult ei kujuta ausalt öeldes ette, et ma koliks kuhugi mujale ja alustaks kohe mingit projektiruumi. Alustades MÄRZi, me mõtlesime ikka väga täpselt, milline on maastik siin praegu ja mida oleks mõtet teha jne.

EV: see on siis nii, kui sa tahad kõike kontrollida. Ma ei plaani neid asju, ma lihtsalt vaatan, mis juhtub.

JF: ma otsisin seda ruumi, kus Ptarmigan nüüd on, tükk aega, ootasin, et saada võtmeid ja nüüd ma juba ootan, et üritused hakkaksid toimuma. See ettevalmistusfaas on igav, kogu lõbu algab siis, kui sa avad uksed ja vaatad, kes sisse astub, sest ma ei tea, kes tuleb. Samamoodi Helsingis me lihtsalt saatsime info välja ja see on tänu Internetile üsna lihtne. Tallinnas kui väiksemas linnas peaks see info levitamine veel lihtsam olema. Ma ei otsi mingit erilist tüüpi publikut.

MM: aga millised kriteeriumid on teie jaoks oma tegevuse hindamisel olulised? Kuidas te saate aru, et nüüd on hea üritus olnud?

EV: olen tähele pannud, et mida vähem inimesi muusikaüritusel, seda parem. Või tegelikult on oluline esitluse kvaliteet. Olles korraldanud igasuguseid erinevaid üritusi, siis see on täiesti imetlusväärne, mis moel inimesed suudavad heli tekitada. Isegi kui kohal on olnud ainult 10 inimest, on nad olnud õnnelikud ja rahul. Vahel on publiku vähesus muidugi fustreeriv, eriti kui on olnud artiklid ajalehtedes, sa oled isiklikult teinud reklaami ja lõpuks tulevad kohale ainult need inimesed, kellele sa oled isiklikult kutsunud. Aga kui esinemine on hea olnud, siis pole ka sellest hullu.

JF: muidugi on raske, kui inimesi ei tule. Aga kui ma proovin nüüd mõelda idealistlikult, siis kriteerium oleks see, et inimesed, kes on seda üritust korraldanud või on olnud osalised, lahkuvad natuke muutunud maailmatajuga. See võib juhtuda minu kui korraldajaga, publikuga vms; tegelikult polegi sellist vahet, me kõik lihtsalt kogeme seda koos. Inimesed avastavad mingi uue oskuse või muudavad natukene oma vaadet maailmale, isegi kui see juhtub ainult natuke.

MM: kuidas sa sellest muutusest aru saad?

JF: vahel nad ütlevad, et vot, see oli nüüd suurepärane. Aga üldiselt inimesed naeratavad, on rõõmsad jne. Vahel nad hakkavad pärast ise midagi tegema, saavad inspiratsiooni. See on kõige parem tagasiside.

EV: üldiselt saadki lihtsalt meeleolust aru. Paljud platvormid on üsna suletud, aga ma ise üritan programmi hoida avatuna, et see poleks mitte ainult minu isikliku maitse põhjal. Pigem üritan hoida enda maitse tagaplaanil ja vaadata lihtsalt, kas need, kes tahavad esineda, on kirglikud, kas nad teevad midagi, mida siin palju ei tehta jne. Ma ei taha anda ruumi millelegi, mida on juba liiga palju.

JF:. Selline marginaalne olek on minu jaoks ka oluline, marginaalne mitte halvas mõttes.
EV: täielikult marginaaliates ei saa opereerida, see pole majanduslikult võimalik, aga võibolla niimoodi poolenisti.

JG: meil on MOKSis selle üle palju arutelusid olnud, et kes on Moksi publik, sest meil pole publikut traditsioonilises mõttes. Igaüks, kes on mingiski faasis osaleja olnud, ongi publik. Mitte eemalseisev jälgija, vaid just osaleja. Residentuur töötab väga hästi, workshoppidega on vahel täituvusega probleeme, aga kui inimesed on juba seal, siis on üsna lihtne aru saada, kui asi on õnnestunud. Nad inspireeruvad, lähevad koju ja teevad oma versiooni. See on idee kopeerimisest mitte kui vargusest, vaid kui tagasisidest. Meil on nüüd võrgustik inimestest, kes on Moksist inspiratsiooni saanud. Oleks kõige murettekitavam, kui inimesed enam ei tuleks, kui Moks jääks liiga vaikseks. Need kõik on täiesti teistsugused kriteeriumid kui ametlikul kunstimaailma tasandil. Kuigi ka meie sõltume paljuski avalikust rahast, seega me ei saa hoia end marginaalsetena. Kuna see pole meie raha, mida me kasutame toimimiseks, siis me ikka tahame leida kontkati laiema ringi inimestega.

MM: kui kerge või raske on olnud leida toetust – vabatahtlike, toetajad jms. Mitte niivõrd finantsilises mõttes, vaid just inimeste mõttes?

JF: see on olnud üks kõige rahuldustpakkuvamaid aspekte üldse. Sõbrad ja toetajad jne – kogu minu isiklik sotsiaalne sfäär muutus mingi hetk Ptarmiganiks. Eriti kui inimesed saavad aru, et keegi ei saa raha selles eest, mis toimub, keegi ei teeni eriliselt selle pealt, siis on nad veel abivalmimad.

EV: kui mul ei oleks mõnda head sõpra siin, oleks see kõik veelgi raskem kui see praegu juba on.

MM: Elijah, kas see isiklik võrgustik tekkis kiiresti?

EV: see polegi tegelikult nagu võrgustik, lihtsalt mõned inimesed. Paar nooremat tüüpi, kellele see koht meeldis ja kes tegid oma üritusi, andsid EASTile mööblit jne.

JF: tegelikult võiks siin meie asemel istuda ka ükskõik kes vabatahtlikest, sest see pole nii, et mina olen boss ja sina ori baarileti taga. Me teeme seda koos ja igaüks võib organiseerida oma ürituse. Ma olen lihtsalt tüüp, kes maksab renti ja lükkab tagant kui midagi tükk aega ei juhtu. Vähemalt see on see, kuidas ma tahaks, et asjad oleksid.

MM: Elijah, sa mainisid ka enne, et ei taha teha asju, mida on siin juba palju – kas te tunnete, et täidate mingit lünka ja kuidas eristute teistest initsiaiividest?

EV: ma polegi kindel, kas ma üldse tean, mis mujal toimub. Kui ma hakkasin oma asja tegema, siis mul pole enam aega välja käia; varem ma käisin väga palju. Ma olen nagu aheldatud selle maja külge. Kõik näitused, mis EASTis on olnud, on juhtunud juhuslikult, inimesed lihtsalt võtavad üendust. On ainult üks avaldus, mille ma tagasi lükkasin, mingi kahtlane ameerika tüübi tehtav plakatinäitus. Ma pole olnud eriti valiv ja enamus inimesi, kes siin näituseid teevad, teavad mind muusikaürituste kaudu, näiteks Eleriin Ello ja Villem Jahu teadsid mind, kuna olid seotud Kuldaväert Karudega. Mulle meeldib see, et kohas, kus on muusika, on ka kunstiteosed.

JF: mulle küll üldse ei meeldi sõna kuratoorne praktika, aga kuna Ptarmigan on minu looming, siis ma tahaks, et asjad, mis siin juhtuvad, mahuksid minu ettekujutusse sellest, milline see koht on. Samas on seda raske defineerida, lihtsam on sellest aru saada konkreetsete ürituste kaudu. Osadele näitusetahtjatele Helsingis me seletasime, et see pole lihtsalt Ptarmingani tüüpi asi – me ei taha, et külastajad oleksid passiivsed, see pole selline tüüpiline galerii, vaid keskendunud osalusele. Helsinkis oli mitmeid organisatsioone, kes ka rõhutasid osalemist, aga need olid üsna suured oma mastaabilt, mitmeaastased projektid jne. Teha seda tõelisel DIY tasandil oligi võibolla meie erinevus. Tallinna kohta ma ei oska veel öelda, võibolla meid eristabki siin see tugev seos Helsingiga, et me teeme asju mõlemal pool asju ja viime nii inimesed kokku.

EV: mõned asjad, mida ma tahtsin teha, ei hakanudki siin tööle. Inimesi lihtsalt ei tulnud. Vahel on vaja iga asja peale vaja eraldi inimest, kes sellega tegeleks. Ma tahtsin teha näiteks klassikalise muusika õhtuid, rahavamuusika õhtuid, strip-performanceid jms. Aga alati on palju ideid, mis ei realiseeru, kuna on vaja inimesi, kes nenedega konkreetselt edasi tegeleksid. Asjad juhtuvad aeglaselt, kui sul pole suurt kollektiivi käepärast. Võibolla on see minu miinus, aga samas ma ei näe ka, et Eestis oleks üldse väga palju kollektiivseid initisiatiive. Kõik teevad oma asju individuaalselt, ei tundu olevat võrgustike eriti kusagil.

MM: John, milline on see lünk, mida MOKS täidab?

JG: see, et kogu meie kontsentratsioon on residentuuril, on siin üsna ainulaadne. Lisaks asukoht, see lõhe Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel – kultuurijaotus on väga ebavõrdne. Esimene ja teine Eesti on kaks täiesti eri maailma. Linna- ja maapiirkonna vahe ei ole muidugi mitte ainult Eesti probleem. Mooste enda elanikud oma väga aktiivsed kõikvõimalikes huvitegevuses ja seega me arendame Moostet koos nendega, toome ka uusi algastusi ja inimesi sinna jne. Ma arvan, et selline koostöö väikeasulates on üsna haruldane. Lisaks on MOKS koht, kus inimesed saavad keskenduda eksperimenteerimisele – kui valmistada ette oma näitust näiteks Tallinnas, siis tähendab see töötamist suure surve all, kuna sa tead, et see saab olema väga nähtav väljaastumine. Töötades siinsel kunstiskeenel, on ikkagi surve tahta inimestele muljet avaldada jne. Töötades aga Moostes on sul suurem vabadus, keegi ei ole sinu suhtes selles mõttes kriitiline. Saab lihtsalt asju katsetada, mitte muretseda oma kuvandi pärast.

MM: millised on teie juures toimuvad järgmised sündmused?

EV: Servataguse Muusika festival on küll alles novembris, aga seal on tulemas tõesti palju esinejaid – näiteks Jaapanist, Lätist, Venemaalt, Soomest jne. Tahaks teha mitte lihtsalt alternatiivset asja, vaid rohkem seikluslikku lähenemist helile.

JF: selle vestluse salvestamise hetkel ei saa ma veel välja öelda kinnitatud üritusi Ptarmigan Tallinna jaoks, aga hoidke silm peal aprilli lõpul kui me oma uksed loodetavasti avame!

JG: MOKSis on praegu mitmeid residente ning sellega käib kaasa Ykohtumiste ja Helikoosolekute sarja erinevad üritused. Kevadel toimub meil ka kolm heliworkshoppi, aga selle aasta suurim üritus on suvel koostöös Tuned Cityga, kus me keskendume arhitektuurse keskonna ja heli omavahelistele mõjudele.

Transkribeerinud Annika Kuuda (Klassikaraadio) ja Maarin Mürk.









Kommentaare ei ole: