Kultuuriministeerium saigi granaadi

Nüüd on selge, uueks kultuuriministriks sai Rein Lang, kindlasti tuli see paljudele ootamatult, samas natukene järele mõeldes ei olegi see ju väga üllatav. Alljärgnevalt üritan natuke prognoosida, millised muutused võivad antud valdkonda ees oodata.
Esimese positiivse tendentsina loodan ma KMi kui asutuse efektiivset toimimist. Lang sai ministriks momendil, kus etteheited KMile olid küll suunatud eelmisele ministrile, kuid oma olemuselt oli suur osa ametkonna tegemata tööl. Näiteks võin tuua kurikuulsa Riigikontrolli auditi, kus lõplik järeldus oli, et minister tegeleb ikkagi poliitiliste otsustega, sisuline töö jääb kõrgema ametkonna vastutusele, kes ei jõua oma asjadega valmis või on lihtsalt ebakompetentne. Siin tuleb koheselt välja tuua ka paar fakti KMi ametkonna kaitseks: a) KMis on ministeeriumite lõikes kõige väiksem palk b) KM on ministeeriumide lõikes kõige alakomplekteeritum. See on kaasa toonud sarnase olukorra nagu 1999. aastal kui Rein Lang kutsus KUKU raadios ministeeriumisse granaati heitma. Tähenduses, KM on tänases olukorras võrdlemisi teovõimetu institutsioon, kes rabeleb meeleheitlikult, et kuidagigi ennast õigustada. Granaadi-Rein, tulevase kultuuriministrina, on seega olukorras, kus ta peab ära tõestama, et antud institutsioon ei vääri tema enda ellukutsutud kohtlemist (granaati). Ma siiralt tunnen kaasa KMi ametnikele, kuna nad peavad nüüd vähemalt kaks korda rohkem tööd tegema. Ametnikud (mõni eelmisest riigikorrast saati ikka KMis) on saanud endale reaalselt poliitilise juhi, mitte mõnevõrra labiilse koorijuhi. Seega kokkuvõttes ma prognoosin, et on lootust saada toimivam ministeerium.

Puudutaks mõnevõrra ka maailmavaatelist problemaatikat. Loovisikud on ikka kaldunud vasakule. Selles pole iseeneses midagi hullu, kuna elame demokraatlikus riigis ja kõigil on õigus oma maailmavaatele. Samas on esile kerkimas suhteliselt valjuhäälne jõuk loovisikuid, kes ajavad taga mingit neo-kommunistlikku, neo-marksistliku – lihtsuse mõttes markeerin nad terminiga „punast“ – retoorikat. Kuna eelmine minister ei allunud eriti hästi argumenteeritud vaidlustele ja selgitustele, siis oli temaga võimalik punastel teemadel väga hästi diskuteerida, reaalsusele ei apelleerinud ju kumbki pool. Ma garanteerin punastele, Langi loosung teie vastu on „No pasaran“. Milles probleem seisneb? Punaste soov liberalistlikku ühiskonda ehitada sotsialistlik kultuurikeskkond on oma printsiibilt väga väga rumal ja tulevane minister teab seda ning kõik sellise ideega loovisikud kaotavad momentaanselt tõsiseltvõetavuse.
Punaste retoorikast jääb mulle tihti mulje, et loovisikud oleksid nagu puudega inimesed, kellele peaks vastavalt puude raskusele toetust maksma. Lisaks sellele peaks veel olema töövõimetuspensionid ja muu vajalik infrastruktuur, et vaeseke ikka hakkama saaks. Ma olen nõus, et looviskutele peaks toetusi maksma ja et neil peaks olema elementaarsed sotsiaalsed garantiid. Samas, olles osalenud aruteludel ja lugedes tekste, pole loovisikud isegi aru saanud, mida nad soovivad. (Kunstniku palk? Sobib! Aga kui palju, mis alustel ja kelle raha eest.) Neid toetusi peaks minu meelest makstama samadel alustel, nagu makstakse ettevõtlustoetusi, põllumajandustoetusi jne. See punaste retoorika ennast klassifitseerida kui puudega inimesi võib lõpuks tekitada situatsiooni, et neid võetaksegi kui selliseid.
Kultuuripoliitika.
Kuigi KMil on aegajalt kombeks kokku kirjutada kõikvõimalikke arengukavasid, on need suures plaanis võrdlemisi mõttetud ettevõtmised (vähemalt Kultuuriministeeriumi strateegiline arenguakava aastateks 2011-2014), kuna näilise kaasamise asemel kirjutatakse see ikkagi kusagil kantseleis mingi ametniku poolt kokku, suuresti eelmist arengukava aluseks võttes. Palju olulisem on kultuuripoliitika aspektist koalitsioonileppesse kirjutatud kultuuri puudutav lõik. Mida alljärgnevalt punkthaaval vaatlen: (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/loe-irli-ja-reformierakonna-uue-valitsuse-tegevuskava.d?id=42617455)

1. Riigitoetuste suunamine ennekõike professionaalseks loometegevuseks
See punkt käsitleb eelkõige Kultuurkapitali. Oluline on siin, et selgesõnaliselt öeldakse välja, et Kultuurkapitali aluspõhimõtteid ei muudeta. Teine äärmiselt oluline alapunkt on eesmärgi seadmine katta Riigiasutuste tegelikud väljaminekud riigieelarvest, et KULKA vahendid läheksid eelkõige loovisikutele ja erakollektiividele. Kuid siin on üks aga. Nimelt, kuigi riigiasutused saavad juurde finantskindlust ja KULKA all vabaneb enam vahendeid loovisikutele, tähendab see vähemalt neljaks aastaks KMi sisemist kinninaelutamist. St kui KMi eelarve kasvab, siis on vaja kompenseerida riigiasutuste eelarvesõltumatust KULKast, mis omakorda tähendab, et teiste KMi võimalike projektide jaoks vahendeid lihtsalt ei jätku. Mis omakorda tähendab näiteks, et ideed „Kunstniku palk“ ministeeriumi alla paigutada pole lihtsalt võimalik.
Viimane alapunkt peaks vabakutselistel kõrvad liikuma panema. Nimelt kaalutakse võimalust muuta loovisikute seadust, et lahendada vabakutseliste tunnustatud loovisikute ravikindlustusprobleemi. See on suur samm, et antud küsimus on punktina koalitsioonileppes. Ent kuidas lahendatakse definitsiooniprobleemid nagu näiteks mõiste „tunnustatud“ tähendus ja „vabakutselise“ staatus ning jõutakse õiguste ja kohustuste osas kokkuleppele. Ma olen täiesti kindel, et kuna tegu on väga problemaatilise ja keerulise küsimusega, siis ministeeriumil puudub huvi antud teema puhul initsiatiivi näitamiseks. Eriti, kuna seda ei saa lahendada nii, et kõik rahule jääksid, kindlasti tulevad kusagilt punased, kes tituleerivad iga lahenduskäigu kapitalistide uueks relvaks, et orjastada loovisikuid. Isiklikult näen siin eelkõige kohta vabakutselistel ise sõna võtta, ja järjepidevalt.

2. Kultuurile rohkem raha. (ei viitsi kogu punkti välja tuua, lisaks puuduvad sellel alapunktid)
Tegu on ümara punktiga, mida analüüsida on pointless. Vaadake KMi eelarveprognoose lähima viie aasta lõikes – Rein Lang, palju õnne Teile selle punkti eest. See on üks lubadus, mis läheb sinna 10% hulka, mida täita ei suudeta.

3. Kaasamine, koostöö väärtustamine loome- ja erialaliitude ning valdkondlike keskustega
Siin on Langil tõsiselt vedanud, loodud on ministeeriumi vähimagi pingutuseta Kultuurikoda, linnuke kirjas. Siiski on tegu taaskord võrdlemisi formaalse punktiga, mis on kohustuslikus korras kirjas. Kuna koostööd, kaasamist ja väärtustamist ei ole võimalik objektiivsete kriteeriumidega hinnata, on see punkt juba sisuliselt ette täidetud.
Oluliseks alapunktiks on muidugi kohustus minimaalselt samas mahus maksta kultuuripreemiaid.

4. Kultuuri kättesaadavuse parandamine
Ma jätan antud punktist laulupeo ja filmi välja ning alles jääb kaks olulist lubadust (st pole tingivas kõnes kirjutatud). Esimene on lubadus parandada professionaalse kunsti kättesaadavust väikelinnades ja asulates. Ma pean antud punkti ääretult oluliseks, samas minu meelest peaks see tähendama KMi all sellist mõõdukat programmi (kusagil eelarvega 90 000 - 100 000 EURi). Ent on probleem, vt punkt 1. Alaprogramme ei tule. Seega ministeeriumi võimekus otseselt antud probleemiga tegeleda kahaneb märgatavalt. Siinkohal võiks muidugi pikalt heietada ka sel teemal, kuidas maakohtades kultuurimajad/rahvamajad on masu tõttu otsad nii kokku tõmmanud, et sisulist koostööd annab väga vähestega teha. Aga see selleks. Teine punkt lubab rohkem ja paremini kättesaadavaks teha kultuuriajakirju. Vabandust, aga milliseid ajakirju ja kui palju? Ilmselgelt on tegu punktiga, mille on sisse kirjutanud kodanik, kellele tundus, et kultuuriajakirju ei saa kätte ja ju siis on probleem nende netiversioonides. On on.

5. Ood betoonile. Fikseeritakse ära, mis ehitatakse, ERM tuleb.

6. Kultuurieksport
Tegu on esimese tõsiseltvõetava punktiga koalitsioonilepingu kultuurilõigus. Siin on reaalselt ka mingisugune analüüs taga ja suudetud tabada sisulisi valupunkte. Luuakse EASi ekspordi arenduse kõrvale kultuuriekspordi meede, mis arvestab ka valdkonna spetsiifikaga. Toetatakse valdkondlikke arenduskeskusi. Kultuuriekspordis kasutatakse eesti diplomaatilist võimekust. Ehk siis markeeritakse ära kolm väga olulist suunda, kuidas kultuuri eksportida. Siiski, ma tooks välja mõned nõrgad küljed. Esiteks ei leita inimesi, kes sellega tegeleksid, kes tahaksid, sellel puudub piisav knowhow, kellel seda on, tegutseb ammu mujal valdkonnas. Teine tähelepanek on diplomaatilise võimekuse kasutamine. Lang on endine välisminister, seega peaks ta enamvähem aduma, mis seis on. Mulle enesele ja ka paljudele teistele on siiani jäänud arusaamatuks, millega tegelevad meie kultuuriatašeed Moskvas ja Brüsselis jne. Tähenduses, et minu meelest diplomaatiline korpus ei taha, oska ega suuda eesti kultuuri eest asukohamaal seista. Ma usun, et tegu on suuresti kommunikatsiooniprobleemiga ja siin võib isegi Langil võimalus olla.

7. Kultuurihariduse suurem sidumine üldharidusega
Antud punkti alapunktid on väga kidakeelsed. Siiski on tegu väga perspektiivika lubadusega. Nimelt oma töös Kunstimajas avastasin ma väga kiiresti, et võti galeriile elu sisse saamiseks peitub üldhariduskoolides. Tulevast kunstihuvilist tuleb varakult kasvatada ja tekitada temas harjumus näitustel käia. See võtab kõigest natukene aega, aga on väga tulemuslik. Antud punkti põhiliseks probleemiks saab kahe ministeeriumi vaheline koostöö vajadus. Ma pole kindel, kuidas suhtub HMi ametnik sellesse, kui korraga tuleb kusagilt KMi ametnik ja hakkab tegema ettepanekuid õppekavade muudatuseks. Suur osa ministeeriumivahelisi koostööprojekte läheb inimliku suhtluse nahka. Alati leidub kusagil mingi ametnik, kes lihtsalt on nii tark, et tema kõrval kõik teised kahvatuvad.

8. Eestimaa kultuurilise palge mitmekesistamine
Ma hea meelega antud punkti ei torgi, aga kasutan võimalust üheks arvuliseks näiteks. Kultuuriminsteerium eraldas kirjandusprojektidele 73 000 eurot, selle all on kolm programmi. Kultuuriministeeriumn eraldas Vana Võrumaa kultuuriprojektidele 136 000 eurot.
No comments

9. Muinsuste ja kultuuripärandi tutvustamine, kaitsmine ning hoidmine
Punkt sellest, kuidas eesti kultuuri konserveerida nii, et konservi tähtaeg oleks pikem ja etiketi järgi sisu ülimaitsev.
Punkide 8 ja 9 puhul olen nõus igasuguste kriitiliste märkustega, pole minu teema.

10. Autoriõiguste ja intellektuaalse omandi kaitsmine
Igati korralik punkt koos oma alapunktidega ja ei kätke endas midagi tähelepanuväärset.

11. Loomemajanduse käsitlemine osana Eesti uuest majandusest
See on punkt, kus ma peaaegu lõpuni jään eriarvamusele. Punkt sellest, kuidas loovisikutest ettevõtjad teha ja selleks vastav infra tekitada. Esimene asi, mis kuradi uus Eesti majandus. Kas Reformierakond kavatseb Eesti uue majanduse ehitada loomemajandusele? Jeesus Kristus! Siit tuleb välja RE majandusfilosoofilne stagnatsioon. Loomevaldkond on olnud kogu aeg väga oluline osapool majanduses, alates kõikvõimalikest folkidest lõpetades disainiga. Alustades kuulsatest dirigentidest/heliloojatest lõpetades kultuuripealinnaga. Need on suhteliselt pinnapealsed näited, kuna analüüs, milliste mehhanismidega täpselt (mõõdetavalt) kultuur majanduses töötab, on hetkel töös. Kuid sellised tipptasemel kultuuriüritused tekivad vaid siis, kui on mingisuguses mastaabis töötav kultuurisektor ning valitseb arusaam, et suur osa antud valdkonna tulemusest ei peagi olema seotud aktiivse majandusprotsessiga. Milles probleem? Ma tsiteerin Valimisstuudios esinenud Rein Langi: „Kultuuri saame raha suunata ainult siis, kui majandusest jääb üle.“ Kas see tähendab, et uut Eesti majandust hakatakse üles ehitama siis, kui vanast majandusest jääb midagi üle?
Teine antud retoorika probleem seisneb ikkagi nägemuses, et loomeinimesed tuleb sundida ettevõtlusvaldkonda. Loomemajandus tähendab loovisikutest väikeettevõtjate vorpimist. Probleem on selles, et antud meede ei tooda mitte kunagi sinna suunatud raha tagasi. Minu arusaam töötavast loomemajandusest (olemasoleva kõrval) oleks omamaise kapitaliga ettevõtete suunamine kasutamaks mingis ulatuses loomevaldkonda, riigi eesmärk oleks riskide leevendamine.
Kuid antud punkti puhul jääb probleemiks ikkagi RE arusaam, et kultuur on majandusväline nähtus, millele saab vahendeid suunata ainult eeldusel, kui kuskilt jääb üle (muuseas selline seisukoht on teravalt vastuolus koalitsioonileppe kultuurilõigu sissejuhatava osaga). Kultuur ei soovi jääke, kultuur soovib osa enda tekitatud kapitalist, et see uuesti kultuuri investeerida. Ma kahtlen, kas sellise seisukoha selgitamine ka õnnestub.

Kokkuvõttes.
Prognoosin, et järgmise nelja aasta jooksul saavutab kultuur parema positsiooni, kui tal hetkel on. Langi-suguse kaliibriga poliitiku ego ei luba tal ebaõnnestuda. Erinevalt oma eelkäijast (-käijatest) saab ta aru, et tema ülesanne ei ole valdkonna juhtimine, vaid olla antud ministeeriumi poliitiline juht, st sõlmitud lepingu (koalitsioonilepingu) realiseerija. Neis 11 punktis on üsna palju tingliku kõneviisiga punkte ning üldfilosoofilisi heietusi, mis jätab taganemisruumi. Samas on mõned olulised kitsaskohad markeeritud ja lubadusena punktide kaupa lahenduskäik toodud.
Minu teatav optimism antud momendil on seotud pigem asjaoluga, et tekkinud koalitsioonist märkimisväärselt paremaid valikuid ei olnud. Teiseks, Kultuuriminsteeriumit ei pea juhtima ei koorijuht, teatrijuht ega muud vahvad kultuurijuhid. Ministri ülesanne on olla eelkõige poliitiline juht ja jurist sobib selleks päris hästi.

Markus Toompere