esmaspäev, veebruar 28, 2011

Uus skulptuur: Struktuur ja kaos

11. veebruarist kuni 20. märtsini on Peterburi Новый Музей’s avatud skulptuurinäitus “Uus skulptuur: struktuur ja kaos”. Новый Музей, s.t Uus Muuseum (UM) on trendikal Vassili saarel asuv kaasaegse kunsti muuseum ja galerii. Tegemist on kompaktse ruumiga – ennast on sisseseatud 19. sajandi elamu kolmandale (püsiekspositsioon ja raamatupood) ning neljandale korrusele (galerii). Kokku ehk kõige rohkem 500-600 ruutmeetrit näitusepinda. Näituse “Uus skulptuur: struktuur ja kaos” kuraatoriks on Moskva galerii Pop/off/art galerist Sergei Popov.

Näitusest kirjutab Peterburi korrespondent Gregor Taul.








1

Kentsakas lugu – eelmises artiklis kirjutasin, et nonkonformistid võiksid loobuda oma kaasaegse kunsti muuseumi plaanidest, kuid juba mõned päevad hiljem avastasin, et selline kunstimuuseum on siin juba pooles plaanis realiseeritud. Uus Muuseum on erarahade ja -kollektsioonide põhjal loodud institutsioon, mis võib õigustatult uhkustada ühe kõige ulatuslikuma nõukogude underground-kunsti kollektsiooniga ning rea kaasaegse vene kunsti näitustega, mis juba omamoodi krestomaatilisteks kirjutatud on. Nii ma ei saagi päris hästi aru, mil moel Uus Muuseum (http://www.novymuseum.ru) sekundeerib Nonkonformisliku Kunsti Muuseumile (NKM) või milline on see kana, mida nad omavahel kitkuvad. Mõlema kollektsioon koosneb ju suuresti samadest nimedest (kuigi NKM kogu on vist rohkem Peterburi-keskne) ning võib jääda mulje, et nad asjatult proovivad enda valdustesse haarata ühte ja sama välja. Kuigi, väljapaistvaks ja fundamentaalseks erinevuseks on muuseumide suhtumine kunstnikusse kui sellisesse. Ütleme mustvalgelt: NKM silmis oli ja jääb kunstnik ühiskonna autsaideriks, UM asetab aga nii nõukogude põrandaaluse looja kui tänapäevase kunstnik-teoreetiku kultuurile nabaks.

2

Jalutades ringi UM püsikollektsiooni (mida aastas kvartaalselt värskendatakse – hetkel on väljas umbes 40 teost Aslan Tšehhojevi kogust) vahel, tekib just selline tunne, mis luuakse maailma erinevates suurtes kunstimuuseumides – teie ees on nüüd kaanon, imetlege ja uskuge seda, sest nemad on need, kes meile tänapäeva tõid. C’est la vie - ei taha seda UMile ette heita, sest ilma kaanoni, selgroota ringleks kultuur kaoses. Ja tõtt-öelda mitmetele maalidele selles kollektsioonis ongi omane fenomenaalne sisendusjõud ja kõnelemisoskus. Nende kätte usaldaks oma ajaloo või nii.



Jevgeni Mihnov-Voitenko (1932 - 1988) "Sõda ja rahu, ego ja id", 1959, õli papil

(Värvid on virutatud pappkastide jäänustele, hilisem omanik on need papid puust raamile kandnud.)




Aleksander Kosolapov (s 1943) "Kui ma olin laps, siis kummardasin ma Stalinit" (1987). õli lõuendil
PS: http://oneartworld.com/auctions/with?sale=S28&lot=55




Vitali Komar (s. 1943) ja Aleksander Melanid (s. 1945) "Jalta konverents: Parise valik", 1989, üli lõuendil

3

UM kiituseks tuleb veel seda öelda, et nende raamatupood keskendub kollektsioonis olevatele kunstnikele. Seal on nii telliskivi-mõõtu monograafiaid püsiekspositsioon leiduvate kunstnike kohta kui ka kümneid ja kümneid üldismaid teoseid, mis käsitlevad nii nõukogude underground’i kui tänapäeva kunsti.

4

Näitus “Uus skulptuur: struktuur ja kaos” jätkab samasugust professioonaalset rütmi, mille külastaja püsiekspositsioonil omaks võtab. Astun näitusesaali, kus mind võtab vastu naeratav ja lahke ja abivalmis ja noor ja eriline muuseumipreili (kui karkikatuurne negatsioon klassikalistele muuseumitädidele!), kes ulatab mulle näituseplaani ja – kataloogi ning lubab igasugustele küsimustele vastuseid jagada, kui mõni peaks tekkima.

5

Näituse kuraatoritekst on vormilt tõsine ja akadeemiline ning sisult triumfeeriv: näitusel on esindatud tänapäeva vene skulptuuri tipp, osalevate kunstnike seas on nii rahvusvahelisi tähti, kohalikke klassikuid kui ka noori, kuid juba biennaalikogemusega, kunstnikke, kes näitavad kätte suuna, kuhu nii vene kui maailma skulptuur edaspidi liigub. Sergei Popov kirjutab veel seda, et näitusest ei võta osa ükski kunstnik, keda võiks klassikalises võtmes skulptoriks (s.t peitliga töötavaks meistriks) nimetada – skulptuur on nüüdseks juba üle poole sajandi liuelnud avardatud väljal, ning on muutunud iseenesestmõistetavaks, et kaasaegsete probleemidega suhestuv skulptor kasutab oma töös laiahardelisi vahendeid erinevatest distsipliinidest. Kuid Popovi sõnul jääb skulptuurikunsti keskmeks siiski plastilisus ning nõnda paluski ta oma kunstnikel näitusele välja pakkuda teoseid, mis kompaksid või identifitseeriksid neid kehalisi, lihalisi, ruumilisi või kolmedimensioonilisi piire, mis eristavad skulptuuri kui sellist disainiobjektidest, installatsioonidest või muudest “mitte-skulptuuridest”.

6

Näitust saadab põhjalik, 24-leheküljeline kataloog, mis koosneb kuraatoritekstist, essee-mõõtu dialoogist Sergei Popovi ja Anatoli Osmolovski vahel ning kunstnike statement’idest oma teoste kohta. Kataloogi pärliks on venekeelse teksti vahele läbi kataloogi “peidetud” Rosalind Kraussi epohhiloov 1979. aasta essee “Sculpture in the Expanded Field”.





7

Enne kui teostest räägin, teeksin kokkuvõtte Popovi ja Osmolovski vahelisest vestlusest. Aga enne kui teen kokkuvõtte vestlusest, tutvustan teile kuraatori vestluspartnerit, Anatoli Osmolovskist,

kes oli üks 90. aastate keskseid kunstnikke Moskvas. Heidke pilt tema kodulehele (http://osmopolis.ru/) – see, mis ta tollal tegi, oli väga terane. Osmilovskit, veendunud vasakpoolset, vihastas, et ühiskond jättis unarusse sotsialismi inimliku poole, nagu teda vihastas ka asjaolu, et nii paljud kunstnikud minetasid oma poliitilise projekti. Oma provokatiivsete aktsioonidega (olgu siis kolm leopardi galeriis, performance hiigelsuure pronksist Majakovski õlul või inimskulptuurist kolmetäheline sõna Punasel väljakul) tõi Osmolovski nähtavale ühiskonna mädapaised ning jagas neile omapoolseid moraalseid hinnanguid. Kusagil nullindate keskel jättis Osmolovski aga aktsioonid sinnapaika ning hakkas vorpima eneseküllaseid ja intelligentseid abstraktseid skulptuure. See oli aeg, mil Moskvas toimus esimene kaasagse kunsti biennal (2005) ning linna sigines robinail kümneid uuenduslikke galeriisid. Ühiskonnas toimus oluline muutus, kunst ja kultuur muutusid taas populaarseteks (kui nii võib öelda), gängsterid pandi vangi või kadusid nad Hispaaniasse ning 90. aastate üleüldine identiteedikriis vormus millekski tänapäeva veneks. Selle kohta ütleb Osmolovski, et postmodernism ning selle lõputud naljad on möödas ning nüüd tuleb tõsiselt tööle hakata. Osmolovski tegeleb ise seejuures juba mainitud abstraktsete skulptuuridega, kuid ka intensiivse teoreetilise kirjutamis- ja kirjastamistööga. Ta on ise avaldanud sadu artikleid tänapäeva kunstist ning toimetab muuhulgas aastas mitu korda ilmuvat raamatusarja “Baas” (http://osmopolis.ru/baza_journal), milles avaldatakse nii tänapäeva vene kui välismaa teoreetikute kirjutisi kunstist ning kultuurist. Osmolovski põhjendab sellise seeria vajalikust tõsiasjaga, et kõige huvitavam osa tänapäeva kunstist ei leia aset mitte näitustesaalides, vaid teoreetikute kirjutistes. Jutust vaimdub, et ta arvab ennastki viimaste sekka. Lugedes tema võimekalt laetud analüüsi vene skulptuuri kohta, siis tahaks hüüda, et jaa!, sinu tekst on kordi vaimustavam kui nii mõnigi teos sellel näitusel!

8

Popovi-Osmolovski dialoog kannab nime “Uus skulptuur, vene traditsioon”. Popov küsib, kas vene skulptuuril on ülejäänud maailma traditsiooniga ka mingi eriline tunnus, mille peale Osmolovski vastab, et erinevalt ülejäänud maailma skulptuurist põlvneb kohalik skulptuur keskaegsest vene ikonostaasikunstist. Ikonostaas on lame skulptuur (плоскостная скультура). Ikonostaas on unikaalne kultuuriline fenomen, mis on omane vaid õigeusu kirikutele. Nii katoliku kui luteri kirikutes pääsevad kõik koguduse liikmed altarini, kuid ortodoksi kirikutes on ikonostaasitagune ruum tavainimestele suletud, see on püha tsoon. Selle salajase tsooni nimetab Osmolovski vene kultuuri fundamentaalseks komponendiks, millel põhinebki vene hingele nii omane paindumatute binaarsete opositsioonide rohkus. Sellest tulenevad nii kitsarinnalisus, silmakirjalikkus kui fanaatilisus, aga ka diskreetsus, väljapeetus ning implitsiitne looritatus. See konventsioon esilolevast ning varjatust on iseloomulik ka vene skulptuuritradistiionile, olgu need siis Malevitši arhitektoonid, Rodženko objektid või Tatlini vastureljeefid (või kuidas neid контр–рельеф'e või counter-relief'e eesti keeles nimetatakse?). Osmolovski sõnul puudub vene traditsioonis läänelik “ümar” traditsioon (Главное, что круглой в классическом понимании скульптуры, как в Европе, у нас нет), kuigi loomulikult on selliseid skulptoreid siin tegutsenud. Näiteks toob Osmolovski Itaalias sündinud belle époque’i skulptori Paolo Trubetzkoi, kuid lisab, et vene kunstiajaloolased on teda siiski enamjaolt libedaks läänemeelseks nimetanud. Popov lõpetab selle mõtte lausega: “Но все, кто занимался классической трехмерной скульптурой, выглядят очень подозрительно в русском контексте, кажутся заслачными казачками, слишком откровенными западниками”.

Osmolovski käib välja ka huvitava mõtte, mida ta kahjuks pikemalt lahti ei seleta: tungiva kaheplaanilisuse tõttu puudub vene skulptuuris refleksiivsus. Vene skulptuuril on küll nähtav ja nähtamatu pool, kuid milleks, millest ja kuidas skulptuur tehtud on, sellest ei räägi ei töö ega selle autor.

Vestluse teine pool keskendub tänapäeva kunstile. Popov kommenteerib, et vene skulptuuris puudub hetkel austatud eestkõneleja (öldes, et sina, Anatoli, võiksid see olla) ning välja on vallutanud korrumpeerunud trash-kunstnikud nagu Tsereteli või Burganova (фигуры скульпторов вообще заменились трэшевыми персонажами типа Церетели или Бурганова). Osmolovski vastab seepeale, et Tsereteli “pidu” Moskvas on ajalooline paratamatus. 20. sajandi vene avalik skulptuur oli ajaloo teenistuses ning sel ei jäänud muud üle kui olla massidele arusaadava ning meelepärase visuaalse keelega. Sellega tuleb leppida - tõenäoliselt ei saavutata Venemaal avalikus ruumis kunagi midagi märkimisväärset - kõik jääb galeriiseinte vahele. (Ведь, вполне вероятно, у нас не будет достижений в общественном пространстве, все так и останается в галереях.)

Karmid sõnad!

9

Kui nüüd teostest rääkida, siis avastasin galeriist koju tulles, kataloogi uurides, et 16 kunstniku teoste vahel jäi mulle märkamatuks vaid Anatoli Osmalovski puslik nimega “Tootem”. Iroonilisel kombel sai just sõnasepast Osmolovskist 50. aastate USA maalikunstniku Barnett Newmani sõnade ohver: “Sculpture is what you bump into when youback up to see a painting”. Töö otsa ma õnneks ei koperdanud, sest skulptuurinäitusel oleme ettevaatlikud nagú elevandid kingipoes, nagu tõlgitakse. Aga nüüd foto Osmolovski tööst, nagu see albumi sõnul välja võis näha:



Anatoli Osmolovski "Tootem" 2009, puu

10



Stanislav Šuripa. Seeriast "Äärealad"

Šuripa (s. 1971) teos pimedast magalast on konstrueeritud A4 tüüpi lehtedest. Šuripa teost saadab põhjalik artist statement, mis on kirjutatud nii keerulises vene keeles, et mul on sellest raske aru saada. Tundub, et ta räägib sellest, et A4 on omaette toimiv kultuurisüsteem, mis on meie jaoks saanud geneetiliseks koodiks ja standardiks, mille järgi oma silmad ja ajud üles ehitame. A4 on kommunikatsioon, luhtunud kommunikatsioon, on bürokraatia ning tekstipõhilisus, mille kunstnik vist dekonstrueerida proovib. Miks ta seda läbi magala-kuju teeb, seda ma põhjendada ei mõista.

Šuripa teosega seoses võiks ehk mõelda maketi ja skulptuuri omapärasele vahekorrale. Aga kunagi mujal.

11



(Anna Titova. Arhiiv. 2010. Erinevad materjalid)

Anna Titova (s. 1984) on õppinud kunsti Glasgows, Göteborgis ja Moskvas. 2009. aasta Moskva biennaalil osales ta kunstnikuna ühel kõrvalprojektil. Titova on kataloogis loobunud sõnaõigusest ning palunud enda kohta rääkida kolleegist kunstnikul Stanislav Šuripal. Šuripa seletab, et Titova töös esinevad nii reaalne kui ideaalne ruum, seletamata sealjuures mida üks või teine minu kui vaataja jaoks tähendada võiks. Aga reaalne ja vaimne ruum, see kõlab ju täpselt nii nagu Osmolovski eespool ikonostaasist ja vene kultuuri dihhotoomilisusest rääkis. Aga struktuur ja kaos? Kas riiulitel olematu arhiiv võib olla kaos? Õigupoolest pole seda kaost kogu näituse peale kusagil leida. Näituse üldpilt on ootamatult minimalistlik ning konkreetselt ja lädiadutult liigendatud.

12



Aleksandra Suhareva “Nimetu” 2008 – 2009. Akvarell, paber.

Aleksandra Suhareva (s. 1983) pretsedenitult armas saatetekst:

Скульптура или объект – мне кажется интересным это различие. Оно проходит в области значений, но оно существенно, так как определяет, как работает произведение, через какой модус оно достигает внимания зрителя.»

Saaksid vaid enamad inimesed aru, et tihti pole midagi paremat ja jõulisemat kui lihtsus. Suhareva objektid mõjuvad majesteetlike tammepuust seinakelladena, kuid tegelikult on nad vaid õhkõrnad ülevärvitud paberilehed.

13



Vitali Pušnitski “Templid, pangad ja vanglad”. 2009, graniitbetoon.

Pušnitski (s. 1967) betoonist vormid mõjuvad Suharevale vastupidiselt - oleksid nagu plastikust ja jalaga toksitavad, tegelikult aga kivist ja tahumatud. Vormid kujutavad erinevate kultuuriinstitutsioonide positiividest replikaate. Viiteks briti kunstniku Rachel Whitereadi “Maja” 1993. aasta Ida-Londonist. Tegemist ju õigupoolest jälle maketi-skulptuuri suhtega. See skulptuuri ürgne, vuuduulik omadus midagi eemalolevat hallata.

14




Arseni Šiljajev. C’est la vie . 2009, vineer (Pilt ühelt teiselt näituselt)

Mu selle näituse lemmikteos. Šiljajev (s. 1984) kirjutab oma teose saateks, et skulptuurikunsti puhul on oluline roll tee-ise töömeetodil (В скульптуре важную роль играют методы DIY или по-советски сделай–сам) . Šiljajev räägib edasi, et nõukaajal võis poolt ühiskonnast isehakanud skulptoriteks nimetada. Šiljajev kummardab sellele nõukogude traditsioonile, ehitades ka ise ühe totra objekti. Ehitusmaterjaliks valis ta vineeri, mis on sünonüümiks nõukogude mööblidisainile.

15



Olga Tšernõševa. "возьми ничто и храни хорошо"

Olga Tšernõševa (s. 1962) on osa võtnud 2001. aasta Veneetsia, 2006. aasta Sidney ning 2010. aasta Berliini biennaalist. Suurepärane skulptuur, ajas kõva häälega naerma.

16









(Aleksander Sokolov «Монтаж аттракциона» 2009. 2 videoprojektsiooni, polüpropüleen, puitprussid, 12x8x3m)

Aleksander Sokolov (s. 1955) emigreerus 70. aastatel Nõukogude Liidust Läände. Pariisis õppis ta skulptuuri ungarlase Miklos Dallose ateljees. Dallose õpetajaks oli Marcel Gimond, kelle õpetajaks oli omakorda Antoine Bourdelle. 80. aastatel seadis Sokolov end sisse Hispaanias, hetkel elab aga Berliinis. Ei tea, millega seoses Sokolov kuraatorilt privileegid välja on teeninud, kuid tema mastaapne, kogu ühte saali haarav teos, jätab varju kogu ülejäänud näituse. Installatsiooni pealkiri on laenatud Sergei Eisensteini samanimelisest 1923. aasta tekstist (ing. k "A Montage of Attractions", kas see võib e. k olla intervallide montaaž?). Eisensteini Potjomkini sõjalaeva kohtame ka ühel videoprojektsioonil. Teisel projektsioonil, mulle tundub, näidatakse eriti lähedalt filmitud pöörlevat Tatlini Kolmanda Internatsionaali monumenti. Tulles tagasi Osmolovski mõtte juurde, et vene skulptuuris puudub refleksiivsus, enese lahtiharutamine, siis palun väga, siin see on. Sokolovi installatsioon on Tatlini monument seestpoolt nähtuna.

17

Näitusest võtsid lisaks eelpool nimetatud skulptoritele osa veel Anja Šelud, Igor Šelkovski, Dmitri Kavarga, Sergei Ogurtsov, Ivan Pljuštš ja Irina Drozd, Haim Sokol ning Olga ja Oleg Tatarintsev. Täiesti juhuslikult sattusin pärast artikli lõpetamist Moskva kaasaegse kunsti galerii "Галерея на Солянке" kodulehele, kus avastasin, et täpselt see sama näitus toimus seal juba 2009. aastal (http://solgallery.ru/exhibitions/128). Nii imelik uudis, et ma ei hakanud artiklisse muudatusi tegema.

Kuidagi vassivalt mõjub seeläbi Uue Muuseumi reklaam, et tegemist on spetsiaalselt nende galerii jaoks disainitud näitusega. See reklaamlause tekitas esimesel lugemisel mingisuguse muige küll, et no, kelle jaoks siis veel disainitud, kui mitte teie ruumide jaoks. Kuraatori ja galerii poolt möku käitumine, et nad seda kusagil välja ei ütle, et näitus loodi kusagil mujal ja teises tuules. Aga toredalt ambivalentseks muutub seeläbi näituse nimi – uus skulptuur. Kas skulptuuris on kaks aastat vana veel uus? Ja juhul kui on, siis mis aastani selle näitusega uudsusega läbi ajaks?

18

See viimane “avastus” tõmbas näituselt mõned head punktid alla. Oli ju kogu aeg tunne, et oh, nüüd sattusin küll peale millelegi olulisele ja praegusele. Kuid võta näpust, sain vaid selle tuulde. Aga kui see naljakas pettumus välja jätta, siis võtan kuraatori ees mütsi maha. Näitus on põnev, uljas ja kohati humoorikas ning venelased võivad oma skulptorite ärksa loomingu üle täiega uhkust tunda - vähemalt galerii seinte vahel. Siiani pole tõesti õnnestunud näha-kuulda, et Peterburis midagi märkimisväärset avalike kunstiteoste vallas oleks korda saadetud (kui Voina silla-aktsioon välja jätta). Kui midagi näen, annan teada.




2 kommentaari:

rebekap ütles ...

Piitri reportaažid on väga lõbusad! Aga uuri edaspidi ka, kes on need erarahastajad, sest nii palju kui mina tean, on vene kunstimaailm tore koht, kus maffia raha saab pesta. Võidavad kõik - või mis? ;)

Jõudu Neeva jõe kallastel :)

Anonüümne ütles ...

Kui ma järgmine kord galeriis mõnda gängsterit näen, siis küsin, mis värk tal selle kunstiga on

Gregor