Kangelastest kaabakad

2010. aasta 8. detsembrist käesoleva aasta 16. maini on Vene muuseumis avatud näitus “Vene ajaloo kangelased ja kaabakad”. Peterburi kirjasaatja Gregor Taul käis näitusel ja nägi, kuidas kunsti abil kaabakatest kangelasi tehakse.






Kord sattunud Vassili Jossifi poeg ebamugavasse olukorda ning proovinud sellest perenime abil puhtaks pesta. Üritusest teada saanud isa oli maruvihane: “Ei, sa ei ole Stalin! Sina ei ole Stalin ja mina ei ole Stalin. Stalin on Nõukogude võim. Stalin on Stalin, kes on ajalehtedes ja portreedel, ta ei ole sina ega isegi mitte mina!” Kujundlik lugu lubab tõdeda, et tihti on nii, et ajaloo markantseimate suurmeeste ja –naiste lõustad kujunevad oma ajastut esindavateks nägudeks. Nendelt arhetüüpsetelt näolappidelt kaovad (s.t kaotatakse) inimisiksuse iseloomunüansid ning ainukordsetest lohkudest ja kortsudest saavad kartulivaod, millel rügavad miljonid tuvastamatud näovarjud. Tõstatub hüpotees, et kui muidu hindame portreemaali puhul portreteerija oskust tabada persooni kordumatut omapära, kas siis “Staliniks” saanud inimeste portreede puhul peaksime hindama portreteerija oskust kaotada portreteeritav ning asendada see rahva, võimu või usuga, mida portreteeritav ainuisikuliselt tähistab? Juhul kui portreteerija käsitöö õnnestub, kas võib siis tema propagandateost kunstiteoseks nimetada?

Stalini molu lugu on sarnane Jumala palge juhtumile. Pole teada, et mõni maalikunstnik oleks Jumalaga kohtunud, kuid nende portreteeritav on ikka ühtsoodu paljasjalgne habemik. Arvo Valtoni romaanis “Kirjad kasetohul” satub tuhande aasta tagune ugandi poiss Maano (maakeelne Michelangelo?) maalima Novgorodi Antoniuse kloostri kirikukuplile Jumalat, kes loob esimest inimest Aadamat. Jumala ja ugandi orjapoisi kohtumine kulmineerub järgnevalt:


“Töö kestis pikki päevi. Kui Maano alt tehtut vaatas, nägi ta, et kõik on just nii, nagu meister Onufri oli ette näinud. Välja arvatud kummagi kuju näopilt, mille maalimise Maano oli teadlikult viimaseks jätnud.

Vahepeal oli haigus vana munga maha murdnud, nõnda et ta üldse enam kohal ei viibinud. Teiste kaudu oli Maanole edasi öeldud, et ta võib töö iseseisvalt lõpetada, küll Onufri pärast üle vaatab ja kui vaja, siis võib midagi ka ringi teha.

See oli suur usaldus. Esimest korda kavatses Maano oma õpetaja usaldust kurjasti tarvitada. Ei, mitte kurjasti, vaid oma kavatsuse kohaselt.

Loodavale Aadamale maalis Maano isa Onufri näo, kuid ilma habemeta, sest kui üks inimene alles luuakse, siis vaevalt tal habe ees on. Kui meistri joonistusel oli loodava inimese pea kummargil ning ta nägu polnud selgesti näha, siis Maano pildil oli nägu üles Jumala poole pööratud ja ilmes oli tänulikkust loomise eest. Nägu oli pildil hästi nähtav ning noormees ei kartnud, et tema lahendus halvem on ja et meister sunnib seda ringi tegema.

Teine lugu oli Jumalaga. Kogu keha ning ka pea asend olid just sellised, nagu isa Onufri pildil ette nähtud, kuid vihase loojanäo asemel oli midagi muud.

Oli ju meister ise kord seletanud, et kunstnikule saadetakse nägemus ning seetõttu võib Jumala või tema poja nägu olla erinevatel kunstnikel pisut erinev, kuigi aegade jooksul on välja kujunenud üsna ühtne kuju ja ilme. Kuna praegu oli lõplikuks tegijaks Maano, siis võis ta ju oma nägemuse välja pakkuda. Vähemalt nii annaks asja seletada.

Maano oli otsustanud nende Jumalale maalida maajumala näo. See oligi tema kaua kavandatud kättemaks, mis mitmete juhuslikult leitud mõtete kaudu lõpuks just niisuguse kuju võttis. Las vahivad novgorodlased, kes on põletanud ta küla, röövinud külaelanike varanduse ja tapnud hulga mehi, Maano isa sealhulgas, nüüd harduses kiriku kupli poole ning näevad seal mitte oma, vaid hoopis üleoleva ilmega maajumalat, kes on valmis siinseid inimesi nende pahategude eest karistama.
See oli asi, mida Maano sai teha kättemaksuks enda orjastamise eest.

Milline siis oli maajumala nägu? Maano maalis talle jõulise kandilise lõua ning tugevad põsesarnad, sügaval asetsevad sinised silmad ning nisukollase juuksepahmaka. Maajumal sai lõpuks Maano kadunud isa nägu.

Jah, nimelt isa, tubli künnimehe ja pere kaitsja sarnane oli see kirikukuplile maalitud maajumala nägu. Vaevalt mõni teine kunstnik enne Maanot on nii palju kordi kujutatud kristliku pealiku nägu just sellisena maalinud.

Näis, mis isa Onufri selle kohta ütleb. Kas laseb ringi teha?

Maalides oli Maano mõelnud ka meistri pooleldi nöökamiseks lausutud sõnadele, et kui ta ei maali nende Jumalale meelepärast pilti, siis too ei hoia kätt all ning Maano võib tellingutelt alla prantsatada.

Seda ei juhtunud. Järelikult oli ka kristlaste Jumal nõus, et ta endale siin kirikus just sellise näo oli saanud.
“


Arvo Valton “Kirjad kasetohul” 172 – 175 (Tartu: Ilmamaa, 2010)


Valtoni rahvuslikult magusa udujutu tõin välja selleks, et luua lugejale aimdus, kui üheplaaniliselt nauditavalt (?) võis näitus vene vaatajatele mõjuda. Näitus ei proovigi esitada küsimusi ajalookirjutamise (täpsemalt küll ajaloomaalimise) kohta, vaid toob ilma suurema valehäbita vaatajateni LOO vene ajaloo kangelastest ja kaabakatest. Näituse nimi viitab kogu vene ajaloole, kuid ekspositsioon käsitleb peamiselt vaid XX sajandit ning pea poole kuraatori valikust moodustab pildimassiiv Leninitest ja Stalinitest. Näituse mahukas kataloog katab küll kogu vene ajalugu, kuid see ei vähenda vägisi pealetükkivat kahtlust, et näitus korraldati selleks, et kinnitada nii sotsrealismi kui nõukogude kangelaste koht maailma kultuuriloos.

Noh, koolis ju õpetati, et ega Speeri arhitektuur või Okase laemaal ikka päris õige kunst ole. Esteetilisel pilgul on raske sellest paratamatust eetilisest müürist üle kiigata. Sellele samale eetilisele selgroole toetudes lisaksin veel seda, et eriliselt ebameeldivaks muudab näituse viis, kuidas maalikunsti kuninglike traditsioonide valguses eksponeeritakse ka kaabakaid kangelastena. Nii et kokkuvõttes tüütu näitus, mille korraldajad peaksid KUMU erinevatest nõukogude kunsti näitustest õppust võtma.

*

Lõpetuseks peaksin lugejatelt siiski vabandust paluma, et lugu nõnda ühepoolselt tauniv sai. Näitust on loomulikult võimalik lugeda veel tuhandel erineval moel ning nii mõnigi lugu võiks neist olla naljakas, mitmetahuline või sügavalt rahvusülene. Võtke või Olga Della-Vos-Kardovskaja 1909. aasta Nikolai Gumiljovi portree. Portreel kujutatud parimas eas luuletaja abiellub mõne kuu möödudes võrratu noore poetessi Anna Ahmatovaga, nad sõidavad mesinädalatele Pariisi, sõidavad Pariisi, kus pruut sõbruneb Modiglianiga..