Leningradi plakatid

Peterburi plakatid on üheksal juhust kümnest näotud. Nad karjuvad, nad märatsevad, nad võitlevad omavahel ja nad võitlevad seinte ja vaatajatega, nad lahmivad kõige suvalisemate šriftidega, nad ei oska töödelda informatsiooni ega jaotada tekstimasse, nad on värvipimedad ja üldse täiesti persses. Selles plaanis mõjub värskndavalt Leningradi plakatite lugu. Mustvalgelt – siis oli üks partei, üks vaenlane, üks rahastaja, üks arusaam ja üldse üks suur üks. Leningradi plakat ei pidanud võitlema turumajanduse hammasratastega, vaid arenes rahu- ja teravmeelselt, toetudes eelkäijatele tsaariaegses Peterburis.




1

Venemaa esimene plakatinäitus toimus 1897. aastal Peterburis ning kandis nime “Rahvusvaheline kunstiliste afiššide näitus” (Международный выставки художественной афиш). Näitusel eksponeeriti pea 700 reklaamplakatit 13 erinevast riigist. Järgmine plakatinäitus toimus 1912. aastal samuti Peterburis ning kandis nime “Kunst raamatutes ja plakatitel” (Искусство в книге и плакате). Näitus keskendus noorele ja algupärasele vene plakatikunstile. Oma loomingut esitasid põhjamaist juugendit või nn severnõi moderni viljelevad Mir Iskusstva kunstnikud Mihhail Vrubel, Valentin Serov, Jevgeni (ka Eugene) Lansere, Ivan Bilibin, Boriss Kustodijev, Mstislav Dobužinski, Aleksandr Benois, Leonid Bakst, Konstantin Somov ning avangardistid Vassili Kandinsky, Mihhail Larionov, Natalja Gontšarova, Kazimir Malevitš jt.

(Olgu meeldetuletuseks öeldud, et meie rahvusliku plakatikunsti esimesteks varblasteks on Aleksander Uuritsa 1910. aastal loodud III Eesti kunsti näituse plakat, Nikolai Triigi 1916. aasta kunstinäituse plakat ja Eduard Wiiralti plakat 1919. aasta Eesti kunsti ülevaatenäitusele. Oleks väga kena, kui keegi hea uurija läheks rahvusest kaugemale ning tutvustaks meile ka 19. sajandi plakatikunsti Eesti- ja Liivimaal.)



1897. aasta plakatinäituse plakat. Ivan Porfirov




Eduard Wiiralt, 1919


2

Pärast 1917. aasta revolutsiooni allutati Venemaa plakatikunst Kommunistliku Partei propagandamasina teenistusse. Propagandaplakatite tootmise kõrval olid mitmed autoritekollektiivid seotud ka kinoplakatite loomisega, kuna kinematograafia oli noore riigi kunstiliik number üks. Riigi parimad plakatistid koguti Moskvas asuvatesse Reklamfilmi ja Sovkinosse, Leningradi kunstnikud realiseerisid end Lenfilmi juures. Plakatite loomisel kasutati kaadreid filmidest, peamiseks töömeetodiks oli litograafia. 1925. ja 1926. aastal toimusid Moskvas esimesed kinoplakatinäitused, mis 1925. ja 1927. aastal vastavalt ka Pariisi ja Milaanosse rändasid.



Jelizaveta Lavinskaja, 1920. aastad




Vennad Stenbergid, 1920. aastad




?



Aleksander Rodženko, 1920. aastad




Nikolai Burasov ja Viktor Borissov, 1926



Kazimir Malevitš, 1927





Grigori Prussakov, 1929





Vennad Stenbergid, 1928






Vennad Stenbergid, 1928






Nikolai Borissov ja Grigori Prussakov, 1928



3


Lõviosa 20. aastate alguse poliitilise sisuga nõukogude plakatitest valmisid Venemaa Telegraafi Agentuuris ehk ROSTAs (Rossiskoje Telegrafitšeskoje Agenstvo). Rosta läks ajalukku oma “akendega”, milleks olid propagandistlikud plakatid, mis selgitasid töölisklassile revolutsiooni olemust ning jutustasid trafaretselt ja lollikindlalt, kuidas üks korralik nõukogude inimene käituma peab. ROSTA kunstnikud (kellest kesksed olid Vladimir Majakovski ja Mihhail Tšeremnõhh Moskvas ja Vladimir Kozlinski ja Vladimir Lebedev Petrogradis) vorpisid plakateid käsitsi, kasutades šablooni (tiraaž ei olnud šabloonide kulumise tõttu väga suur, ehk maksimaalselt 150, kuid väikese tiraaži korvas tuhandete erisuguste plakatite tegemine). Need plakatid laotati enamasti poodide tühjadele vitriinidele või riputati kaupluste vaateakendele, mille ees alalõpmata järjekorras seisvad kodanikud propagandistlikke sõnumeid enesesse ammutada said. ROSTA akende autorid töötasid teadlikult šabloonimeetodil, mis andis neile võrreldes trükikojatööga suurema loomingulise (nii pildilise kui tekstilise) vabaduse. 1920. aastate teisel poolel ideoloogiliste plakatite tootmine tsentraliseeriti, võeti range kontrolli alla ning tulemuseks olid kõigile tuttavad jõulised ja ülbed sotsrealistlikud plakatid nagu Nina Nikolajevna Vatolina surematu “Ne poltai!”



Vladimir Majakovski, 1921




Vladimir Lebedev





Vladimir Majakovski

4

20. aastatel tõusis Leningradis esile teatriplakateid loov uus põlvkond, kuhu kuulusid Nikolai Akimov, Vladimir Kozlinski ja Vadim Rõndin. Kui varem olid teatriafišid enamasti ühte nägu, koosnedes pealkirjast ja näitleja portreedest, siis noored kunstnikud-stsenograafid proovisid plakatitel väljendada lavateose kandvat ideed.

Näituseplakateid tootsid kahe sõja vahelises Leningradis peamiselt vennad Georgi ja Vladimir Stenberg, Aleksander Deineka, Aleksei Pahhomov ja Vassili Svarog. Et tollased näitused käsitlesid uut maailmakorda, siis püüti ka plakatitel välja tuua see, mille poolest üks või teine põllumajandus-, tehnoloogia- või kunstinäitus seondus kaasaegse eluga.

5


1930. aastate teisest poolest 1960. aastate alguseni valitses plakaktikunstis sotsrealism. Koos Hrutšovi sulaga vabanes tardumusest ka plakatikunst. Tsensuuri haare nõrgenes, Läänest imbus aina enam informatsiooni sealsete kunstipraktikate kohta, vähehaaval toodi päevavalgele vene avangardistid ning paranes ka üleüldine elujärg Nõukogude Liidus, mis tähendas laienenud kultuuri- ja meelelahutussfääri, mis omakorda tingis kasvava plakatinõudluse.

1967. aastal korraldasid Leningradi plakatistid “Esimese ülevenemaalise plakatinäituse”, kus eksponeeriti varem loodud propaganda-, kultuuri- ja meelelahutusplakateid ja spetsiaalselt näituse jaoks loodud sotsiaalseid plakateid ehk nn autoriplakateid, mille sisu autorid ise valisid. Näitus mängis olulist rolli plakatikunsti aktiviseerimisel, võites nii näitusekülastajate poolehoiu kui kutsudes suhteliselt marginaliseerunud kunstiliigi juurde mitmeid andekaid alustavaid kunstnikke. Plakatikunsti senises marginaliseerituses oli põhisüüdlaseks konservatiivsete maalikunstnike poolt juhitav Kunstnike Liit, mis oma positsioone kaitstes ei tunnistanud plakatižanri kunstide hulka liigitamist. Nende sõnul ei kuulunud plakatid mitte kunstiteostena näitusesaalidesse, vaid hariduslike- ja informatsiooniliste teadetena kultuurimajade ja tehaste seintele.

Kunstiajaloolane Aleksander Medvedjev kirjutab Leningradi-Peterburi plakatikunsti antoloogia sissejuhatuses, et kui plakatistid korraldasid 1970. aastal esimest Leningradi plakati ülevaatenäitust, siis eraldas Kunstnike Liit neile Bolšaja Morskajal asuva näitusemaja kõige ligipääsmatumad ja ebaadekvaatsemad seinapinnad. Plakatistid pidid paigutama oma teosed tualeti uste ümbrusesse ning koridori lagede alla, ilma et neile oleks seejuures korralikke redeleid võimaldatud. Medvedjev nimetab 70. aastate plakatiste kaskadöör-kunstnikeks, viidates sellele, kuidas viimased lae alla ronimiseks mitmeid toole üksteise peale ladusid..

(Plakatikunsti näitusesaalidesse jõudmise kohalt olid meie kunstiametnikud Moskva ja Leningradi omadest progressiivsemad. Esimene “Balti plakat”, s.o eesti, läti ja leedu uuemat plakatikunsti tutvustav näitus, avati 1964. aastal. 1973. aastast hakati Nõukogude Eestis korraldama iga-aastast “Autoriplakati” näitust, mis kujunes põhiliseks noorte plakatistide taimelavaks.)











6

Igal juhul tasusid kaskadööride-näitustekorraldajate ponnistused ära, sest näitused läksid korda nii kunstikriitikutele kui laiemale publikule. 70. ja 80. aastatel korraldati Leningradis üle kümne erineva plakatinäituse ning pead tõstva plakatikultuuri rüpes arenes jõudsalt edasi ka Leningradi plakatite üldine kunstiline tase. Arenes sedavõrd, et Leningradi-Peterburi plakati antoloogia ei häbene nimetamast neid kahte aastakümmet Peterburi plakati kuldajaks, ajaks, mil Leningradi seinad olid üheks suureks näitusesaaliks.

Märkigem, et tõelise hoo saavutas plakatikunst perestroika ajal, seega siis, kui ilma tõsiste tagajärgedeta võis kritiseerida võimu ning plakat asetus rolli, kuhu see ehk kõige paremini sobib - s.o kuninganarri rolli. Sotsiaalsed plakatid hakkasid teineteise võidu lahti pigistama Nõukogude Liidu mädapaiseid ning tulemuseks olid särtsakad aforism-plakatid, mis mõjusid plakatitena.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist plakatikunsti kõrge tase lagunes. Plakat polnud enam ühe partei poliitiliste ambitsioonide kõrgekvaliteediline täidesaatja (või selle sama partei poolt võimsalt subsideeritud kunstiliik), vaid tuhandete ärplevate tellijate ja esimeste arvutit taipavate “graafiliste disainerite” koostöös sündinud ilmetu sodi. Seda tänaseni. Antropoloogiliselt paeluv.

7

Teatrit:









































Näitust:

























Ühiskondlikku elu:







































Teravmeelsust:
























Külma sõda:
















Sporti ja tervist:










8

Город герой Ленинград