Pühapäev, juuni 19, 2011

Haraldi habemest Bice kirsipunaste huulteni

Liisa Kaljula Veneetsia biennaali avamisnädalalt

Avamisreportaažid tähendavad lugejale muidugi kahte: kehvasid näitusevaateid viimasel hetkel kaadrisse astuvate külastajatega ja pinnapealset popfilosoofiat kiiruga alla neelatud kunstiteoste teemadel. Veneetsia biennaali prevjuu päevad on kolm väga tihedat päeva enne biennaali ametlikku avamist, mis on mõeldud ennekõike ajakirjanikele, kus käib aga ka hoogne kunstimaailma lobitöö ja niisama pretentsioonikate catwalk. Kui sa oled ametlikult akrediteeritud ajakirjanik, peab sul olema taskus peatoimetaja kiri ja üks kunsti või arhitektuuri teemal kirjutatud artikkel. Kui sa oled fashionista - siis have fun! Olen sattunud lugema pahaste ja tüdinud ajakirjanike artikleid selle aasta prevjuu päevadest, kus kurdetakse rohkete pealiskaudsete fashionistade üle, kes segavad paviljonide sabades erialast infovahetust, arutades, millisel riigil on kõige ägedamad suveniirkotid ja kus toimuvad parimad peod. Samas tähendab avamisnädal ka seda, et paviljoni sisse astudes võib sattuda kunstniku või kuraatori peale. Avamisnädal on kunstimaailm kogu tema kirevuses!

---„Valgus on ammu olnud kunsti üks põhiteemasid, aga biennaali teemana oleks see pisut igav,“ Bice Curiger---

Kuraator Bice Curiger on tänavuse biennaali, mis kannab nime "ILLUMInations", suuresti üles ehitanud biennaaliinstitutsiooni enesepeegeldusena. Veneetsia biennaal on kunsti olümpiamängud, kus maailm käib iga kahe aasta tagant mõõtu võtmas ja reeglistik näeb ette, et võisteldakse rahvuslippude all (ja mitte niivõrd riigilippude all - sellest annavad tunnistust näiteks Wales`i ja Šotimaa paviljonid). Curigeri huvitab ühelt poolt rahvuse tähendus kaasajal - mida see õigupoolest tähistab - teisalt pakub ta välja, et kui rahvus on teatav illuminatsioon, siis kas ei võiks niisama hästi rääkida kunstist kui ILLUMInatsioonist?

---„Rahvuspaviljonid on 20. sajandi ajalugu ja nad tuleks säilitada,“ Bice Curiger---

Curiger ei ütle meile, et rahvus on tobe või anakronistlik, ta küsib hoopis, kuidas rahvusest globaliseerunud maailmas mõelda. Ja seda mõtet kannavad ennekõike kuraatorinäituse sees asuvad neli parapaviljoni, mis on tellimus neljalt valitud kunstnikult, kes osalevad seeläbi näituse kureerimises: Monika Sosnowska, Franz West, Song Dong ja Oscar Tuazon. Ent Curiger on seekordsel biennaalil käitunud ka julgelt impressaariona, kutsudes esinema muljetavaldavalt suurel hulgal noori kunstnikke – kolmandik kuraatorinäitusel esinejatest on alla 33 aasta vanad – kõrvutades neid Veneetsia kunstiajaloo suure monoliidi Tintorettoga. Kui sa oled biennaali kuraator, siis sa oled kuninganna, sul on kõik hoovad, et kõrvutada oma noori favoriite renessansi suurmeistriga (ja Veneetsia muuseumid on kaasamisest heldinud). Ent Curiger on Szeemanni mantlipärijana kahtlemata huvitatud ka poeetilistest efektidest, mida sellised kõrvutused esile lahvatama panevad. Arsenale ja Giardini keskpaviljonid on esmapilgul vähepoliitilised, rafineeritud, esteetilised, retseptsiooniproblemaatikale suunatud, ent poliitilisus on lihtsalt enam tõmbunud tööde süvastruktuuridesse ja ilmneb sageli kõrvutustes.

Mind ei üllata Curigeri valikud, kui ma tuletan meelde, et tema esimene monograafia oli Meret Oppenheimi oma ja et ta on kureerinud Kunsthaus Zürichis näitusi nagu "Endstation Sehnsucht" ja "The Expanded Eye". Curiger on terve oma karjääri jooksul seisnud sellise kunsti eest, mis tegeleb retseptsioonipiiride avardamisega. "ILLUMInations" on muidugi ka kummardus Arthur Rimbaud`le ja Walter Benjaminile. Benjamin mõistis sügava illuminatsiooni all reaalsusest saadavat supernaturaalset taju, uncanny kogemust, mis oli tema uskumuse kohaselt plahvatuslik, sest ta võis anda tõuget sotsiaalseteks revolutsioonideks.

Iseloomustades viimast 12 aastat biennaali ajaloost ütles biennaali president Paolo Baratta, et see on olnud liikumine ühe mõjuka šveitlase habemest teise kirsipunaste huulteni, pidades silmas Harald Szeemanni ja Bice Curigeri. Szeemanni võib muidugi pidada õpetajaks, kes on laotanud oma "kontrollitud kaose" kaanoni üle kogu kureerimise praktika, ent Curiger käib tema jälgedes, mis puudutab kureerimise poeetikat, mitteilmseid kõrvutusi ja kvaasisekkuvat suhtumist kunstnike töösse. Ja "ILLUMInations" on kõike muud kui kunstimessi tüüpi näitus - mida võis ette heita mõne varasema biennaali kuraatorinäitusele - siin on õhku nii vastuvõtuks kui teostevaheliseks pingeks.


A nagu Arsenale ja B nagu Bice

Rashid Johnson, 1977, Ameerika Ühendriigid

Rashid Johnson on noor ameerika post-black kunstnik, kelle stiilis on läbiv teatav koloniaalluksus, karusnahad ja potipalmid ja nipsasjakestega riiulid. Ma pean kõvasti oma kujutlusvõimet pingutama, et mõelda sellest, kuivõrd erinev on tema teoste vastuvõtt siin Veneetsias ja seal Harlemis, aga ma tean, et see on oluline koht, kui me tahame päriselt suhestuda postkolonialistliku sõnumiga tema töödes.

Mai-Thu Perret, 1976, Šveits

Mai-Thu Perret "Flow My Tears" koosnes tegelikult enamatest osadest, halogeenkolmnurga juurde juulus veel vaevuaimatav kolmnurga jälg kõrvalseinal ja itaalia sürrealistliku moelooja Elsa Schiaparelli skeletonkleidi koopiat kandev mannekeen. Perret` tööd on sageli feministlikud ja peaaegu alati järeleandmatult avangardimüüti püüdvad ning teda tõesti huvitab läinud sajandi alguse modernistlik esteetika. Kuigi Curiger pareeris kõik viited teemanäitusele valgusest kunstis, peab ütlema, et seekordse biennaali on vallutanud halogeenlambid ja fluorestsentsvalgus. Ja mitte üksnes kuraatorinäitusel, vaid ka linna peal ja rahvuspaviljonides, minimalistlikud halogeentorud, helendavad halogeenkeskkonnad, fluorestseeruvad keskkonnad...

Meris Angioletti, 1977, Itaalia

Meris Angioletti "Stanzas" kujutas endast pimedat tuba, mida täitis stereoaudiofilm, näiteks üksteisest üle sosistavad hääled, mis kordasid "Rrose Sélavy". Hommage Marcel Duchamp`ile oli muidugi omal kohal, sest vanameistri vaimus teravmeelset ready made installatsiooni on tänavu palju - kõige tipuks rootsi kunstnik Klara Liden oma museaalse ekspositsiooniga erinevatest maailma paikadest näpatud tänavaprügikastidest, mis tõi talle - "nii vaimukuse ja raevukuse kui ka oskuse eest tuua avaliku interventsiooni loogika muuseumiruumi" - ametliku äramärkimise.

Franz West "Extroversion"

Curigeri tellitud parapaviljonid toetasid väga kenasti tema küsimist rahvuspaviljonide tähendusest tänapäeval, kuigi ta ei rünnanud neid hetkekski, ta lihtsalt historiseeris nad elegantselt, öeldes, et rahvuspaviljonid peavad jääma, sest nad on 20. sajandi ajalugu. Kui hiina kunstnik Song Dong ehitas Arsenale sissekäiku oma õhulise kodumaja, siis siin Franz Westi parapaviljon - reproduktsioon tema Viini köögist säbrulise rohelise tapeedi ja seintel rippuvate kunstnikest sõprade töödega. Franz West on tänavuse Kuldse Lõvi omanik.


Haroon Mirza, 1977, Suurbritannia

Haroon Mirza võttis biennaali presidendilt avamisnädalal vastu noore kunstniku preemia. Youtube näitab, kuidas ta peale kätlemist kraapsu tehes lavalt kohmakat auhinda järele vedades kähku jalga laseb ja selles on vana institutsiooni ja noore kunstniku kujundlikku kohtumist. Mirza värsked hightech readymade installatsioonid kasutavad enamasti lihtsat kodust elektroonikat, millele on antud läbi kummastava surisemise või vilkumise uus, uncanny elu: http://www.youtube.com/watch?v=PIuZYrTAN4g

Emily Wardill, 1977, Suurbritannia

Emily Wardilli "Sick Serena and Dregs and Wreck and Wreck" räägib suuremas plaanis sellest, et tugevalt lavastuslikud videonarratiivid on aktuaalsed. Wardilli artistlik manerism oma shakespearliku kõne ja renessanslike poosidega jäi meelde ja pani mõtlema sellele, et kui installatsioonis on moes pigem minimalism, siis videos on selgelt jälgitav teatav loovust pühitsev barokne suund. Ja Wardillil kahtlemata on, mida pühitseda.

Sahryar Nashat, 1975, Šveits

Shariar Nashati "Factor green" on video kunstimuuseumis salapärast pakki lahti harutavast noormehest, kes leiab selle seest enigmaatilise helerohelise objekti, mida ta mööda vanade meistrite ekspositsiooni veab, seda siia ja sinna maha asetades, sellel istudes ja seistes. Mis on kunstimuuseum ja kuidas seal peaks käituma? Veel üks teos, milles võis tajuda Bice Curigeri kuraatorikarismast - segu rangusest ja pretentsioonikusest, mis laheneb nurga taha keerates ootamatult lapselikku meelelisusse nagu Johannesburgi kunstnik Nicholas Hlobo tohutu nahast draakon otse püha Arsenale südames.

Ryan Gander

Ryan Gander`i "Your Present Time Orientation (First Act) - Random Abstraction" viitas jällegi kõrgmodernismile ja selle ambitsioonidele omailmade ehitamisel, ehkki seina äärde laiali tõstetud geomeetriline abstrakt kõneleb samal määral ka dekonstruktsioonist ja desorientatsioonist. Modernismi lahti võtmine on ikka veel aktuaalne - reflekteerivas mõttes elame me siiski postmodernistlikul ajastul.

Shannon Ebner

Urs Fischer

Urs Fischeri monumentaalsete figuraalsete küünalde komplekti on kriitikud Tintoretto kõrval pidanud näituse teiseks raskuskeseks. Siin vahast koopia "Sabine tütarde vägistamisest", mis põleb ja mõõdab aega biennaali lõpuni novembris. Fischeri memento mori komplekti kuulusid veel realistlik elusuurune kuraator ja bürootool, mida leegid olid päris tublisti juba lõpu poole nilpsanud.

Christian Marclay

Veel üks monumentaalne ajateemaline töö. Christian Marclay "The Clock Rules" on 24 tundi kestev video, mis sämplib tuhandeid momente maailmakinost, kus on juttu ajast, ning näitab ühtlasi külastajatele kella. Olin Arsenale keskpaviljoni lõpus niisiis pool kuus õhtul...

Monica Bonvincini

Monica Bonvincini glamuursete taevatreppide ekspositsioon "15 Steps to the Virgin" oli üks fasionistade lemmikpaiku. Ma ei pannud pahaks, kui nad kaamera peale kohemaid positsioonid sisse võtsid, seljad kokku ja nimetissõrmed pikalt ette: yeah!

Llyn Foulkes

Nairy Baghramian, 1971, Iraan

Iraani kunstnik Nairy Baghramian oli minu seekordse kuraatorinäituse üks lemmikuid. Tema düsfunktsionaalsete esemete maailm lähtub igapäevaelust, ent annab sellele uusi kurioosseid dimensioone. Baghramian asus teismelisena Iraanist elama Saksamaale ja tegutseb hetkel Berliinis. Kodumaal ta sedalaadi kunstipraktikat ilmselt viljeleda ei saaks. Meenub Sharijah Biennaali direktori Jack Persekiani vallandamise juhtum Araabia Ühendemiraatides. Tore tendents on see, et Arsenale ja Giardini, mis on ehitatud G 8 maailma kohaselt, on end selgelt ümber orienteerimas G 20 maailmale: Bice Curigeri kutsutute seas on nii iraani, mehhiko, argentiina kui hiina kunstnikke. Ent muidugi ka suurel hulgal ka šveitslasi.

Amalia Pica, 1978, Argentiina

Gabriel Kuri, 1970, Mehhiko

Nathaniel Mellors, 1974, Inglismaa

Veel üks lopsakas videonarratiiv, mille moodustasid õigupoolest kaks sümmeetriliselt paiknevat skriiningruumi, mille keskel toimetas robootiline installatsioon ühe keskse tegelase hüperrealistlike rääkivate peadega.

Norma Jeane

Üks kunstimaailma salapäraseid staare, Marilyn Monroe kodanikunime ja surmadaatumit sünniaastana kasutav Norma Jeane, laseb ka seekordse biennaaliteose luua publikul: hiiglasuur pehme punane plastiliinikuubik ja valge kuup ootamas usinaid käsi...

Mõned klassikud ka - Sigmar Polke...

...Peter Fischli ja David Weiss...

...ja Cindy Sherman

Monika Sosnowska, 1972, Poola

Monika Sosnowska kujundatud parapaviljon oli elegantselt tapetseeritud ja viisnurgakujuline ning selle sügavad nurgad olid lausa loodud fashionistade jaoks...

Haroon Mirza

Haroon Mirza elektroonilised dada vaimus lahendused olid ka tegelikult šikid - siin näiteks krobeline kullatükk hüplemas rütmiliselt elektrivoogude mõjul, mis suunatakse pikali asetatud kõlarisse - sümpaatne segu mcgyverlusest ja ekstsentrilisusest.

Katharina Fritsch

Türgi

Ayşe Erkmen "Plan B"

Türgi paviljon oli suur rõõmus vaatajatele avatud veepuhastusjaam, mis filtreeris lakkamatult Veneetsia kanalite vett. Ja linnas sai hingata!

Hiina

Cai Zhisong "Cloud Tea"

Hiina tutvustas ennast seekord läbi idamaise rafineeritud meelelisuse, installatsioonides mängisid pearolli lõhnad, aurud ja pilved. Siin on Cai Zhisong oma pilveinstallatsiooniga paviljoni esisel murul - mees mustas üritab pilve kõigutada.


G nagu Giardini


Soome

Vesa-Pekka Rannikko "And All Structures are Unstable 2011"

Soome paviljon - põhjamaine, aeglane, protsessiivne. Soomlaste pidu ühel Veentsia saartest - mitte.

Ungari

Hajnal Nemeth "CRASH - Passive Interview"

Ungarlased olid kahtlemata meeldejäävad oma avariiteemalise ooperiga - paviljoni komplekti kuulus lisaks laulvatele videotele veel lömmisõidetud keskklassi auto ja avariiaariate librettod noodipultidel. Giardini peatänavatel pole lihtne end kehtestada, aga ungarlased said hakkama.

Šveits

Thomas Hirschhorn "Crystal of Resistance"

Thomas Hirschhorn tegeles Šveitsi paviljonis barokselt postapokalüpsi teemaga, luues kristalliseerunud keskkonna kõigest sellest, mis meist võiks järele jääda. "Crystal of Resistance" kui inimkonna kristalliseeruva mõtte sümbol, mida Hirschhorni jaoks kehastab muidugi kunst kui kontsentreeritud vaimsus, mis vastandub priiskavale ennast kordavale mõttele, mida kehastab tarbimine. Hoolimata loodud keskkonna totaalsusest ja priiskavast esemelisusest ütleb Hirschhorn ise, et ta otsustas kohe alguses, et tema töö saab koosnema neljast komponendist: armastusest, filosoofiast, poliitikast ja esteetikast.

Suurbritannia

Mike Nelson "I, IMPOSTOR"

Saba Briti paviljoni sissepääsu ees tähendas - liialdamata - 2 tundi ootamist ja nii mõnigi demokraatliku riigi kodanik leidis ja ei jätnud seda ka enda teada, et selline inimeste väntsutamine elitaarse ventileeritud külastuse nimel on kohatu ja meie aja vabadusi eirav. Ent britid jäid endale kindlaks ja järjekord seisti kamba peale ära. Sees ootas - ma ei tohiks üllatust rikkuda - tõeline paviljon paviljonis...

Venezuela

Francisco Bassim "Gran Interior"

Korea

Lee Yongbaek "Love is Gone, but the Scar will Heal"

Venemaa

Andrei Monastõrski ja Kollektiivsed Aktsioonid "Empty Zones"

Boris Groys tõi Venemaa paviljonis vaatajateni dissidentlikku kontseptualismi - Andrei Monastõrski ja Kollektiivsed Aktsioonid - ning andis samal ajal õues teleajakirjanikele terve rea intervjuusid.

Taani

Han Hoogerbrugge "Quatrosopus"

Taani

Taryn Simon "American index of the Hidden and teh Unfamiliar"

Kui Rootsi eksponeeris sel aastal Moderna Museeti kureerimisel rafineeritud abstraktset kunsti, esitledes Fia Backströmi ja Andreas Erikssoni, kellelt olid väljas tööd, mis olid inspireeritud Västmanlandi provintsist, "kus Eriksson elab ja peab stuudiot peale Berliinist lahkumist, kus ta kannatas urbanistlikust keskkonnast tuleneva elektromagneetilise hüpertundlikkuse all", läks Taani teist teed ja pühendas oma fookuse sõnavabadusele. Paviljoni kureeris Ateenas baseeruv Katerina Gregos ja õieti oli kogu projekt rahvusvaheline ja - hea kaasajatundliku närviga (Hiina, WikiLeaks, meediavabaduse koomaletõmabine Ungaris ja infovoogude jälgimine UK-s ja USA-s). Taani, nagu paviljoni brošüür uhkelt teatab, on Worldwide Press Freedom Index stabiilselt top kümnes olev riik ja reputatsiooni hoidmiseks vastavas vallas ka kannatusi kandnud, kuid näituse püstitus mõjus veenvalt ja ennekõike muidugi tänu problematiseerivale ja mittepopulistlikule hoiakule. Han Hoogebrugge näiteks käsitles sõnavabadust läbi neljapealise lõhestunud persona, mis heitles erinevate arvamuste vahel, pöörates kordamööda ette erinevaid nägusid, Taryn Simon seevastu esitles Ameerikas kunstlikult viljeletavat valget tiigrit, mis teinekord võib tähendada õnnetusi nagu Kenny, raske vaimse ja füüsilise puudega valge tiiger, kelle igapäevaelu on vavealine, ent kellel on ometi sinisemad silmad ja valgem karv kui ühelgi tema Ameerika kaaslasel.

Hispaania

Dora Garcia "The Inadequate"

Veel üks avamisnädala eelis - võib juhtuda, et jalutad paviljoni sisenedes otse sisse ka artist talk`ile, mis on väike, sõbralik, intiimne ja keerleb oluliste küsimuste ümber. Hispaania paviljoni peateemaks oli sel korral "The Inadequate" - vormiliselt on tegu üha täieneva marginaalide arhiiviga - seega küsimused võimuga ja võimuta olekust. Siin vestlevad autor Dora Garcia, Barbara Casavecchia ja Davide Savorani.

Saksamaa

Christopher Schlingensief "Christopher Schlingensief"

Saksa paviljon näitas retrospektiivi läinud aastal surnud saksa teatri-, filmi-, ooperilavastaja Christopher Schlingensiefi loomingust, mis oli õieti totaalne keskkond või kogukunstiteos, mille sugestiivsusele aitasid kaasa nii loodud kiriklik interjöör, seintel vilkuvad ja üksteist sugestiivsuses üle trumpavad videod kui ka spirituaalne valgustus.

Ameerika Ühendriigid

Allora ja Calzadilla "GLORIA"

Giardini südamesse Ühendriikide paviljoni ette oli kummuli keeratud tank, mille lindikutel vähemalt kirjade järgi terve avamisnädala jooksis olümpiavõitja ja mitmekordne maailmameister Dan O`Brien, paviljonis sees võimlesid aga militaarlennukite sisseseadel ameerika akrobaadid. Suurriiklikult suurejooneline, ent sellest hoolimata suurepärane.

Serbia

Dragoljub Todosijević-Raša "Light and Darkness of Symbols"

Serbia paviljoni teemaks oli "Light and Darkness of Symbols" ja autoriks Dragoljub Todosijević - Raša, kes käsitles muu hulgas kõrglaetud sümbolite tähenduse fluktuatsiooni.

Austria

Markus Schinwald

Austria lipu all esinev Markus Schinwald suutis selle aasta rahvuspaviljonidest kõige paremini tabada ajastu vaimu - vananevad yuppied puhtas modernistlikus arhitektuurses keskkonnas arusaamatuid hädariitusi sooritamas, väljapeetud aeglusega üle uste ronimas või jalga seinapraost välja sikutamas. Schinwaldi teine ekstravagantne huvi - skolioos - avaldus väikestes õlimaalides, millel kujutatud selgroo deformatsiooni põhjustavat haigust põdevat 19. sajandi kõrgkihti, pead toetamas ja rühti hoidmas kuldketid, hõbeuurid...


E nagu Eesti

Eesti Paviljoni avamine, (ülemisel pildi) seisavad Elin Kard, Johannes Saar ja Liina Siib, (alumisel pildid) publikum. Istusin lennukis tagasi koju Liina Siibi kõrval ja sain teada, et avamisnädalal külastas Eesti paviljoni 2000 inimest!

Eesti

Liina Siib "Naine võtab vähe ruumi"

Läti

Kristaps Gelcis "Artificial Peace. Contemporary Landscape"

Läti paviljoni kaasaegne maastik tähendas fluorestsentsvalguses kumavat maali ja installatsiooni hübriidi, mis taaslõi konstantselt tehislikku ja tundetut keskkonda. Gelcis on jahmatama panevalt noor ja pärjatud.

Leedu

Darius Mikšys "Behind the White Curtain"

Kontseptuaalses Leedu paviljonis saime oma esimese avamispeo. Paviljoni peasaal oli valge kardinaga kaheks jaotatud: kardina taga ladustati leedu kunstiklassikat, kardina ees eksponeeriti publiku valikul üht teost. Leedu sai muide selleaastase paviljonipreemia. Oskus võimu temaatikat nii koduselt ja lihtsalt käsitleda on haruldane ja väärib kahtlemata äramärkimist.


I nagu Itaalia


Itaalia

Vittorio Scarbi "L`Arte Non e Cosa Nostra"

Itaalias laialt tuntud kunstiajaloolane ja meediapersoon Vittorio Sgarbi sai lõpuks ometi loa kokku panna Veneetsia biennaali Itaalia ekspositsioon ja ta tegi seda rahvamehelikult, vastandudes populistlikult kunstimaailma maffiale - "Kunst ei ole maffia" - ja lastes paviljoni tihedalt täis tuua itaalia rahva poolt armastatud avaliku elu tegelaste lemmikkunsti. Biennaali trükistes kordub diskreetsena sõna "controversial", aga nii pealetükkivat valitseva poliitika sekkumist kunstiellu kohtab tõesti harva.


Valik itaalia avaliku elu tegelaste soovitatud töid

Püüdsin leida ka mõned päikesekiired, mõned tuttavad nimed, aga ei saa öelda, et see oleks muljet eriliselt parandanud. Filosoof Griorgio Agamben oli Sgarbile soovitanud Monica Ferrando nimelist sümbolistlikku maalijat...

...Bernardo Bertolucci koos sõpradega hüperrealistlikku aktimaalijat Bernardo Sicilianot...

...ja Sgarbi ise oli lasknud kokku kuhjata kümneid telereid, mis mängisid - eeldan, sest jälgida ei olnud teineteise kõrval vilkuvaid videosid õigupoolest võimalik - kohalikku videokunsti.


L nagu lõpetuseks

Iga etableerunud suursündmuse varjus on alati omaalgatusi, spontaanseid lisandusi, nagu näiteks Giardini sissekäigu juures ametliku pealkirjaga perfektselt klappivas fondis interventsionism "Kill Your Parents". Muidugi oli linna peal ka palju muud, sest neid, kes leiavad, et biennaali kõrvalprogrammid ei peaks olema ametliku heakskiidu küsimus, on ilmselt omajagu. Sel korral said biennaali ametliku lõvilogo peale ligikaudu pooled välja pakutud projektidest, mille seas ka muidugi õnnestunult Curigeri kontseptsiooniga haakuvaid nagu näitus "A Thousand Ways to Beat Enthropy". Performance kunsti oleks võinud rohkem olla, siin näiteks geiarmastusest laulev kunstnik Giardinis asuvas Oskar Tuazoni parapaviljonis - liigutavam kui ükski lähedalasuvatest paviljonidest.

Tänavuse biennaali kõige prestiižsema haridusprogrammi taga on Norra, täpsemini Norra Kaasaegse Kunsti Kabinett (OCA), mis on suvise Veneetsia jaoks kokku pannud loengusarja asjade seisust Euroopas, kus esinevad nimed nagu Judith Butler, Vandana Shiva, Franco Berardi ja T. J. Clark. Esimese loengu pidas avamisnädalal prantsuse mõtleja Jacques Ranciere, aga kuna saabusime liiga täpselt, siis saali me enam ei mahtunud ja meid juhatati koos paljude teistega sujuvalt valmis sätitud skriiningruumi, mis täitus niisama kiiresti. Sarja nimi on "Asjade seis" ja teemaks "Euroopa, erinevus, keskkond, rahukõnelused, inimõigused, kapital, jätkusuutlikkus, migratsioon, asüül, esteetika ja sõda".

Ai Weiwei on muidugi 54. Veneetsia biennaali nimipühak: linna seintelt võis leida tema nimega plakateid, pooled külastajatest liikusid ringi erkpunaste kottidega "Free Ai Weiwei" ja juhuslikult märkasime Lidole sõites ühel saarel üksikut suurt melanhoolset valgusreklaami "Bye Bye Ai Weiwei". Ent tõelise melanhoolia allikas on see, et plakatitele kleebitakse peale uued, kotid kuluvad ja kultuur kirjutab end üle, Ai Weiweist ei ole aga midagi kuulda.

Kommentaare ei ole: