Mustlased nagu meie

Tõnu Kaalep Jean-Charles Hue´ videonäitusest "Tattoo Fight" Tallinna Kunstihoone galeriis


Ma alustan ebapopulaarse mõtteavaldusega kunstiteadlaste jaoks. Ma ei suuda ikka veel, vaatamata ka mitmete teoreetiliste artiklite lugemisele eristada videokunsti filmist, paremal juhul heast amatöörfilmist. Halb videokunst on halb amatöörfilm. Peale selle videokunsti talumatus üha enam kiirtoiduna kunsti võtva vaataja jaoks; vaatad mõne minuti ja lähed edasi. Tervik jääb nägemata. Loomulikult on väga võimsaid erandeid, ma meenutan praeguseni üht selle ala klassiku Bill Viola näitust Londonis, mis lausa hüpnotiseeris.
Prantsuse kunstniku Jean-Charles Hue näitus Kunstihoone galeriis tegeleb üsna konkreetse teemaga, oma mustlaspäritolu avastanud kunstnik uurib videokaamera abiga põhiliselt mustlaskultuuri selle praegusel kujul. Rida olmelisi stseene ja pea mitte midagi mustlastega seotud poolmütoloogilisest suhtumisest väljastpoolt.
Mustlased on ühtpidi rassismiohvrid ja teisalt kummaliselt idealiseeritud rahvus. Mingi ettekujutus vabadusest, sõltumatusest riikidest ja elukohtadest, lakkamatult kappavatest hobustest. Ja siis, vastupidi, tulevad meelde meediast tuntud episoodid, kus mustlast ei lasta igaks juhuks näiteks Prahast Londonisse minevasse lennukisse. Ettekujutused mustlastest kui hobusevarastest, petturitest ja rahaahnetest ennustajatest.
Hue läheb portreteeritavatele väga lähedale, umbes nagu Maimik ja Tolk oma Kukumäe-filmis. Ja mida me näeme?
Me näeme inimesi, kes on täiesti nagu meie, nagu ükskõik kes. Rahvus ei mängi lähivaates enam mingit rolli, ikka on mängus armastus, viha, olmeprobleemid. Isiksuste kokkupõrked, nagu näituse nimivideos „Tattoo Fight“, kus kaks vanemat meest ärplevad oma tätoveeringute headuse üle, ilmselt kokkuleppele jõudmata.
Dokumentalism. Samas tausta tabamine. Ühe kultuuri kujutamine. Karm, kuid jõuline kajastus. Ikkagi rohkem, kui amatöörfilm. Hea sissevaade ikkagi tundmatuks jäävasse kultuuri.