Reede, juuli 15, 2011

I love Pavel

KUMUs on püsiekspositsiooni kõrval seni väljas olnud 79 ajutist näitust, millest 39 on keskendunud eesti kunstile ja 40 on tutvustanud välismaa kunsti. Kõige enam on vahendatud soome kunsti (7 korral) ning rõhku on pandud ka Ida-Euroopa maade kunstile (7 korral). Mõneti üllatuslikult on Pavel Filonovi näitus KUMUle alles teine katse tutvustada siinsele publikule vene kunsti (2007. aastal toimus vene kaasaegse kunsti näitus "Mälu tagasitulek").

Kõik teavad, et vene piiri ületamine on tülikas tegevus, küllap on see kunstiteosele veel tüütum. Koostöö nõuab liiga palju ressursse. Kuid siiski – 2 näitust 6 aasta peale, seda on vähe. Liiga vähe, et kultuuriinstitutsioon suudaks sõna sekka öelda üheülbalisele Venemaa kujutamisele meedias, poliitikas ja lihtsas argivestluses. Näitus on ennekõike eluterve kultuurivahetuse võit.



Autoportree, 1921






Kõik tõelised vene kunstnikud on filosoofid. Nii ka F i l o nov. Filonovi filosoofiat nimetaksin nihilismiohvrite raviks. Ohvrinäljas nihilistiks oli sajandialguse kriisiteadvus. Millegi pärast ravivad inimesed nihilismi ikka aina enama nihilismiga, vene avangardistid näituseks maksimalismiga. Kes musta ruudu, kes 400-meetrise torniga. Filonovi lahenduseks oli nn tehtuse printsiip.

Tehtuse printsiip tähendas, et Filonov lähenes lõuendile nagu lillenäljas aednik läheneb kevadel seemnekotiga viljakale mullahunnikule: väikese pintsliga alustas ta maalimist ühest nurgast, arendas kompositsiooni seejärel järk-järgult, olles veendunud, et maal peab kasvama ja arenema niisama seaduspäraselt ja orgaaniliselt, aatom aatomi järel, nagu toimub kasvamine looduses.

Kui sel talvel esmakordselt Filonovi töödega kohtusin, tundusid tema maalid mulle mitmedimensiooniliste Peterburi kaartidena. Hakka aga näpuga järge ajama, kuidas Vene muuseumist koju jõuda. Nendel kaartidel, mida Filonov ise küll valemiteks nimetas, leidub lisaks turris Petrogradi tänavatele veel nördinud surnuid, eelkristlastest ürgseid venelasi, põhjala rahvaste müütilisi olendeid, Hieronymus Boschi kimääre, juugendi südamlikke keerde ja oh veel midagi. Absurdne vene maastik.

Samal ajal, vahetult enne ja pärast Esimest maailmasõda, kirjutas kriisiteadvuse diagnoosija Oswald Spengler oma "Õhtumaa allakäigus", et vene kultuuri ürgsümbol on ääretu tasandik. Vene ürghing olevat aga läbitungimatu, kuna seda varjutavad mustus, muusika, viin, allaheitlikkus ja eripärane kurbus.

Ka Filonovi maalidest õhkab kurbust, kuid sellest kurbusest ma päris aru ei saa. Ehk on see solidaarne kurbus, millega ta püüdis ravida linnastumisest, revolutsioonist, maailmasõjast, kodusõjast ja Jumal teab veel millest läbi kurnatud vene inimesi? Aga samas, kuidas saab rääkida solidaarsest kurbusest inimese puhul, kelle egoism ulatus nii kaugele, et keset tohuvabohu nimetas ta end revolutsiooni esimeseks kunstnikuks! Või üks ei välista teist? Täielik suurushullustus - totaalne kunst?

Seejuures on ehk huvipakkuv mainida, et Filonovil oli erinevalt teistest vene avamgardistidest lai õpilaste ring (erinevatel aegadel kuni 70 järgijat), oma koolkond, mille ta nimetas Analüütilise Kunsti Meistrite Kollektiiviks. Kooli muutis tähelepanuväärseks tõsiasi, et mitte ühegi teise XX sajandi alguse lääne kunsti koolkonna või rühmituse puhul ei jäljendanud õpilased oma mentori kunstikeelt nõnda üksüheselt nii vormis kui sisus.

Filonovistide põhiteoseks kujunes 1933. aastal Akademia kirjastuse poolt 10 300 eksemplaris välja antud rikkalikult illustreeritud venekeelne "Kalevala". Nõukogude Liidu suursaadik Soomes tellis teose küll Filonovilt, kuid viimane jaotas ülesande laiali oma 13 õpilase vahel, nii et lõpuks ei jõudnud raamatusse ühtegi Filonovi enese teost. Raamatu sisekaanel toodi küll välja 13 kunstniku perenimed, kuid läbi teose ei olnud individualseid autoreid võimalik selgeks teha. Raamatu kohta öeldi hiljem - maneristlik filonovism. Pildikeel sai küll äravahetamiseni sarnane meistri loominguga, ent tulenevalt 13 kunstniku eriilmelistest käekirjadest, jäi üldilme väljavenitatuks.

Võiks ju norida, et miks nõustusid kümned andekad kunstnikud Filonovi ringi kuuludes loobuma oma nimest ja individuaalsusest? Osa vastusest leiame Filonovi ravivast olemusest. Ühelt poolt oli selleks Filonovi hooliv ja pühendunud isiksus, mis aitas noortel inimestel vee peal püsida, teisalt oli selleks tema kunstitegemise teooria, õigemini meetod, mis paraja mantrana lubas loovisikutel uskuda, et asjad käivad siiski ka kokku. Pole vist vaja korrata, et siis Peterburis kõik koost lahti oli(d).



Kalevala kaas, 1933 (Tollal, kui Leningrad asus vaid paarikümne kilomeetri kaugusel Soome-Nõukogude Liidu riigipiirist, elas Karjalas palju vene keelt emakeelena rääkivaid inimesi. Venekeelne "Kalevala" oli nõukogude diplomaatide bisnesplan, kuidas Soome venekeelsete lugejate pealt rublasid teenida.)


Gregor Taul








2 kommentaari:

Rhino ütles ...

Hei! Kaen, et te annate muusikakraami välja jne, ega kassette pole?

ARTISHOK ütles ...

ei ole kassette paraku...ainult allalaadimiseks!