Neljapäev, juuni 30, 2011

Peterburi plakatid

Artishoki Peterburi korrespondent Gregor Taul jõudis koju tagasi ning avab siinkohal lugejatele oma fotopäeviku Peterburi plakatitest.







Leningradi plakatitest kõnelevas artiklis ütlesin emotsionaalselt ning ennatlikult, et tänapäeva Peterburi plakatid on kohutavalt halvad. Vaatasin läbi need ca 400 fotot, mis ma Peterburis olles plakatitest tegin ja leidsin, et olukord pole sugugi nii halb. Näituste, teatrietenduste, väikeste kinomajade ja alternatiivklubide afišid on tihti visuaalselt haaravad, informatsiooniloetavuse poolest professionaalsed ning silmale muidu ilusad. Probleem seisneb aga selles, et sümpaatsete tellijate delikaatsed plakatid jäävad linnaruumis valusalt alla räuskavatele tulu taga ajavatele hiigelplakatitele. Häid plakateid leiab vaid teatud klubide, teatrite ja kohvikute lähedusest, kriiskavaid ja inetuid plakateid on kogu linn täis.

Kuhu ja kuidas riputatakse Peterburis plakatid? Laias plaanis kõikjale ja igal võimalikul moel, kuid eksisteerib ka teatav hierarhia. Näiteks on tuhandetele majadele kinnitatud n-ö reklaamiraamid, mis on mõeldud kultuuriüritustest teada andmiseks. Küllap on nendes raamides (iseenesest on need linna hästi sobivad stiilipuhtad disainiobjektid) reklaamimine kallis lõbu, sest üldjuhul vahivad nendelt piltidelt välja ühe puuga löödud estraaditähed. Lisaks nendele küllaltki uhketele raamidele leidub linnas ka palju närusemaid plakatitahvleid, mis on kõvasti roostetanud ja muljuda saanud. Need plekist tahvlid meenutavad postide ümber riputatud prügikaste, mis miljonite konide poolt tuhmiks võõbatud on. Paistab, et needki tahvlid on kõrgelt maksustatud, sest enamasti reklaamitakse nendel lääne muusika supertähti.

Mainin neid kommertsiaalseid plakatiseinu, kuna oma olemuselt toimivad need siiski algupäraste (demokraatlike!) plankudena, kuhu igamees võib piisava tahtmise ja julguse korral sõna levitama minna ja ma leian, et see on suurepärane. Lisaks nendele raamitud plankudele on paraku ka Peterburi täispikitud JC Decaux püstitatud bussipeatuseid ja reklaamtulpasid, kus plakatid on barbaarsel moel klaasi taha peidetud, nii et ükski käsi neid korralikult üle kleepida ei suuda.

Igal juhul on kindel värk, et Peterburi linn ajab reklaamipinna müümisega aastas kokku sadu miljoneid rublasid, sest need maksustatud plangud laiutavad kõikjal, kuhu kellegi silm vaatab. Aga miljonid rublad jäävad linnaisadel, majaomanikel, bussipeatuste haldajatel jt nägemata, sest mitte kõik ei nõustu end raha eest reklaamima.

Ja üldiselt on ikka nii, et need viimased, need, kes oma plakatid illegaalselt kuhugi topivad, valmistavad linna kõige paeluvamaid plakateid.








Reklaamiraam reklaamib ennast raami ülaservas kui raami kontsertidele, näitustele ja teatrietendustele, kuid tegelikult teavitab ta meid ainult kõige populaarsematest kontsertidest.





Küllap veel Leningradi-aegne plekk.




Elektrikapid on kõige populaarsemad illegaalsed plakatipinnad.




Kui seinast jääb puudu, liigume keldriluukide peale.




Marata tänav.

*

Plakatikultuur on hõlpsasti, aga ka kõnekalt lahterdatav reklaamitava kauba järgi. Nii leiab õllepudel endale alati reklaamimehe, kes paneb basseini ääres bikiinid tantsima, Hamleti lavastus leiab endale aga kunstniku, kes paneb kolba õiget pidi mõtlema. Lihtsuse huvides jagasin ka Peterburi plakatid kaheksasse kategooriasse, millest järgnevalt asjakohaseid näiteid toon. Et jutt oleks minu poolt vaadates veel klaarim ja üldistavam, siis alustan kõige hullemate plakatitega ning lõpetan kõige parematega.



Välismaised artistid

Nagu eelpool sai mainitud, moodustavad suure osa tänapäeva "Peterburi nägudest" lääne artistide lõustad (seejuures on enamasti tegemist teist, neljandat või veel hilisemat noorust nautivate rokipeerudega). Täitsa naljakas ja kaunis traagiline. Plakatid on lajatavad, kuid vaimuvaesed, ainsaks kontseptsiooniks (ja kompositsiooniks) on see, et linnakodanikud oma lemmikud ära tunneksid. Need plakatid on nagu külmutatud pildid televiisorist, need on kaadrid saksa taevakanalist "VIVA". Teine mõte, mis vananenud rokibändide plakatitega pähe tuleb - need plakatid on justkui kellegi mälupildid 80. aastate Leningradi rokkivate teismeliste toaseintest (kui kellelgi üldse oma tuba oli), ühikatest ja bändide prooviruumidest. Noh, et elame seda uuesti! Jah, ei?





















Estraad

Peterburlased ei saa ilma oma estraadita. Mitte et ma oleksin kursis sealsete estraadiartistidega, kuid intuitiivselt asetan siiski need kümned mulle naljakad näod ühte patta lauluhäältega, mida koolisöökla kõlaritest kuulsin. Seda tehes surun ma Peterburi meelelahutusmuusikale peale oma üleolevad eelarvamused, aga kahjuks või õnneks ei jagu mul mahti neid asju pikemalt uurida.

Niisiis - estraadimuusika plakatid - värvikasutuse ja tüpograafia poolest kriiskavad ja ülbavad, ründavad nad linna tuhandelistes tiraažides. Sa võid jalutada terve päeva linnas ringi ja muud sa ei näe, kui ainult ühte ja sama lõusta, olgu selleks siis Mihhail Zadornov, Filipp Kirkorov või mõni kolmas. Enamasti kujutatakse estraaditähtesid armastusväärsete parimas eas meestena, kes kas vaatavad sinuga tõtt või vaatavad kuhugi sügavusse või hoiavad lihtsalt sõbralikku poosi, mis sinu usalduse äratab.


















*

Linnavalitsuse plakat

Peterburis ja küllap mujalgi Venemaal on säilinud üks minu arust positiivne rudiment sotsialistlikust riigist. Nimelt riputab linnavalitsus tänaseni linna afišše ja kuulutusi, kus tuletatakse peterburlastele meelde, et lähenemas on isadepäev, emadepäev, vastlad või mõni muu püha ja muidu tähtis päev. Eriliselt hoolivalt mõjuvad ümmargustele pöörlevatele tulpadele paigaldatavad plakatid, kus linnavalitsus annab fotopäeviku näol teada, mida huvitavat viimase kuu jooksul Peterburis toimus. Noh, eks see õigupoolest selline kahe otsaga asi on, et väga palju selline info edastamine ju Tallinna TV vms ekraanist Vabaduse väljakul ei erine.. kuid samas - millal poleks linnavalitsemine olnud poliitika oma parimate vahenditega?























*

Muusikateatrid ja kontserdisaalid

Peterburi muusika- ja balletiteatrid (aga ka mõned sõnateatrid) piirduvad reklaami puhul tihtipeale vaid afiššidega, millele on kantud käesoleva kuu repertuaar. Sellised tekstiribad mõjuvad muidu moondunud pildimüras tervendava pausina, kuigi on kahju, et nii palju lavastusi läheb plakatite näol kaotsi.


















*

Teatriplakatid

Leningradi plakatitest kirjutades mainisin, et teatriplakat kujutas endast 70. ja 80. aastate Leningradis erilist žanri, mis ei kõnetanud vaid teatrietendust, vaid püüdis teha ka varjatud kriitilisi vihjeid ühiskonna ja selle valitsemise suunal. Tänapäevane teatriplakat on aga minetanud nii oma sotsiaalse ja poliitilise närvi kui ka vajaliku kunstilise taseme. Teatrid tellivad ja plakatistid loovad suvalisi pilte, mis nagu muuseas saadavad teatrietendusi. Aga - need plakatid peaksid olema haarava puändiga pildilised novellid, mis oleksid lavastusele vürtsikaks epigrammiks.












See on haarav plakat. Ka etendus oli hea. Räägitakse, et selles Rubinšteini tänava Euroopa-nimelises draamateatris näidatakse ainult väga head teatrit.




*

Kino

Kinodest kõneldes pole kasutoovat mõtet mainida Hollywoodi filmide plakateid, kuna need tehakse valmis kusagil ookeani taga ning need on ühte nägu üle kogu maailma. Aga nn väärtfilmide plakatid on igati inspireerivad - peterburlased on uhked oma kinematograafia üle ega lase latti tänaseni alla.





















*

Näitused


Nii palju, kui mulle näituseplakateid silma jäi, siis eriti leidlikud need ei olnud. Küll aga olid need lihtsad, puhtad, rahumeelsed ja konservatiivsed, just nagu oleksid Ilu eest väljas olnud ja ju olidki. Enamasti koosnevad näituseplakatid mõne näitusel oleva teose reprost, mille üles ja alla on lisatud oluline tekstiline info.












































*

Alternatiivsed muusikaüritused

Nagu meil tänapäeval läänes (ja idas) nõuks võetud, siis see kõige vitaalsem osa plakatikunstist elutseb sfääris, kus tegutsevad dj'd, bändid ja need teised, kes leiavad end öös. Peterburi skene teenäitajateks on klubid Gribojedov ja Fish Fabrique Nouvelle. Nende plakatirepertuaarist leiab ikka ja jälle midagi huvitavat, kuigi valeta võib öelda, et Tallinna ja Tartu plakatid on neist peajagu üle. Nii et oleks hirmus hea meel, kui saaks sügisel teha Peterburis näituse Tallinna plakatitest..








































































*

Üritused käeotsast

Lõpetuseks ei tahaks kuidagi mainimata jätta käsitsi valmistatud plakateid, mis mu alatised lemmikud on olnud. Neid kõige lollikindlamaid - joonlaua ja pliaatsiga kontuurjooned paika ning siis guašiga üle! - leiab veel siit ja sealt, isegi Iisaku katedraali külje alt. Jõudu tööle!



































Kommentaare ei ole: