Miks noored (kunstiteadlased) disainist ei kirjuta?

Sandra Nuut ja Keiu Krikmann

21. oktoobril toimus Märzi projektiruumis Artishoki Kunstikriitika päev 1: Diagnostika, mille eesmärgiks oli kaardistada probleemkohti Eesti kunstikriitikas. Tähelepanu all oli eelkõige kunstikriitika, kuid juttu oli ka arhitektuuri- ja disainikriitikast. Olgu mainitud, et disainikriitika ja arhitektuurikriitika olid esindatud samas paneelis ning mitme arhitektuuristkirjutaja kõrval oli vaid kaks disainerit. Teemablokist jäi õhku küsimus: miks ei kirjuta noored disainist? See pole ainus sündmus, mis meid vastust otsima ajendas - küsimus on varemgi üles kerkinud. Siinkohal ei hakka me arutlema teemal, miks disainerid ise rohkem ei kirjuta, vaid püüame vastata küsimusele, miks nii vähesed kunstiteaduse üliõpilased disainist kirjutavad samas kui näiteks kunstikriitikaga alustavad juba bakalaureuse taseme tudengid tegelemist küll. Kuigi vastame küsimusele üsna kitsast vaatepunktist, võiks sel teataval määral siiski laiemat kõlapinda ju olla: Artishoki kunstikriitika päeval esitati disaini- ja arhitektuuripaneelil küsimus otseselt noortele kunstiteadlastele.Disainist kirjutamiseks on oluline valdkonda põhjalikumalt tunda. See on eelduseks ükskõik millises valdkonnas kirjutavale inimesele ning kunstiteaduse instituudis õpetamisel nimetatud põhimõtet ka järgitakse: neilegi, kes edaspidi kaasaegset kunsti uurima hakkavad, on vanema kunsti ajaloo kursused kohustuslikud. Kunstiajalugu ja kaasaegse kunsti probleeme käsitletakse põhjalikult ning ka arhitektuuriajalugu ja mõningad arhitektuuri puudutavaid küsimusi käsitlevad kursused on õppekavas olemas. Küll aga ei saa sama öelda disaini kohta. Võimalus süstemaatiliselt disainiajaloo ja disainiprobleemidega end akadeemilisel tasemel kurssi viia puudub.

Disainiajaloo õppimist just akadeemias peame oluliseks seetõttu, et nii on võrdlemisi lühikese aja jooksul võimalik saada süstemaatiline ja mitmekesine ülevaade erinevatest disainiprobleemidest ning end teatud määral valdkonnaga kurssi viia. Bakalaureuse kraadi omandamiseks ette nähtud aeg pole eriti pikk ning viimase aasta jooksul peab juba lõputööga tegelema hakkama ja siis on uute teemade avastamiseks juba liiga hilja. Aeg-ajalt korraldab mõni disainiteaduskonna osakond oma üliõpilastele vastavaid kursusi, kuid ka see ei toimu igal aastal ja loengute sisu sõltub paljus sellest, milline osakond seda korraldab (mis on igati mõistetav, sest neid kursusi korraldatakse eelkõige oma eriala spetsiifikast lähtuvalt). Samas oleks aga äärmiselt tore, kui nende kursuste toimumisest siiski EKAs laiemalt teada antaks. Meie praeguseks 4 aastat ja mõned kuud kestnud BA õpingute ajal on seda aga tehtud vaid üks kord.

Mis võiks aga olla sellise olukorra põhjuseks? Ühest küljest on asi kindlasti spetsialistide puuduses. Teisest küljest oleks ehk võimalik akadeemia siseselt midagi ette võtta. Aastaid on räägitud suuremast erialade vahelisest koostööst ning ka disainist kirjutamise edendamiseks oleks see teretulnud. Siin on probleem suuresti jagatud vastutuses, mistõttu küsimusega järjepidevalt ei tegeleta. Oma panuse saaksid siin anda nii kunstiteaduse instituut kui ka disainiteaduskond. Et aga mitte vaid rääkida sellest, mis valesti ja puudu on, käiksime olukorrale lahendust otsides välja idee, mis pole küll midagi revolutsioonilist, kuid üliõpilasena oleme millestki taolisest korduvalt puudust tundnud. Kunstiteaduse ja disainierialade koostöös võiks korraldada kas valikaine või workshopi, mis käsitleks disaini mõtestamise ja sellest kirjutamise küsimusi. Kindlasti ei lahenda see täielikult probleemi ja vaevalt et kursuse tulemusel kohe 5 uut disainikriitikut valmis on. Ometi tutvustataks nii võimalust, et disainist on võimalik kirjutada ja et see võiks tegelikult ka üsna huvitav olla.

Kui Eestis kurdetakse, et disainist üldse ei kirjutata, siis ega mujalgi pole olukord parem. 2007. aastal avati maailmas esimesed disainikriitika ja disainist kirjutamise erialad, kuid tänaseks on kolmest üks rahapuudusel juba suletud. Pikemalt on disainist kirjutajate puuduse üle arutlenud näiteks disainikriitik ja -ajaloolane Rick Poynor.

Kohalike probleemide kokkuvõtteks: ei saa öelda, et inimesed disaini vastu huvi ei tunneks. Muidugi on võimalik end ise algusest peale teemaga kurssi viia, lugeda, uurida, kuid kirjutamiseks vajaliku enesekindluse leidmiseks läheb lihtsalt kauem aega.

Nagu on juba ammu teada:

Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama…