Tänavakunstnikud

Artishok avaldab Sven Vabari lahkel loal tema loo "Tänavakunstnikud". Lugu ilmus esmalt 24. VII 2011 Sveni blogis svenvabar.blogspot.com.

Varuge pool tundi lugemiseks, leiate tänavkunsti uued silmad.

Artishok püüab lähikuul tänavakunstnike lugu täiendada omapoolsete kommentaaridega
olukorrast tänaval.





(Foto nn Tartu Linnagalerii seinalt Laia tänava silla alt)









Sven Vabar "Tänavakunstnikud"




Te olete linna peal tõenäoliselt märganud vähemasti mõnda neist arvukatest kummastavatest grafititest, mis näevad enamasti välja justkui mustvalged koomiksipildid, aga mille tähendusest on üpris võimatu aru saada. Kujutised on seintele kantud mitmesugustes tehnikates - lihtsalt maalitud, läbi stencilite pihustatud või wheatpaste`iga kleebitud - kuid üldiselt on nende käekiri alati äratuntavalt sama. Õieti võib selgesti eristada kaht erinevat käekirja, kuid siiski on need vastastikku paljudes aspektides sarnased. Inimesed paistavad mõlemat tüüpi grafiteil ebatavaliselt kontrastsed, justkui tegutseksid nad Kuu peal, kus nende ümber ei ole atmosfääri. Need pildid on nauditavad ning tehtud väljapaistva meisterlikkusega, kuid päriselt ei ole kunagi aru saada, mida nad peaksid kujutama või sümboliseerima. Mõnikord on neil tekst juures, isegi eestikeelne, kuid see muudab asja veel segasemaks, sest ka kirjutatud sõnade tähendus või isegi omavaheline seos jääb täielikuks saladuseks. Vahel jälle ei paista rittalaotud tähed üldse üheski keeles olevat. Ja vahel me näeme midagi hieroglüüfide sarnast, mingeid arusaamatuid piktogramme. Need näevad veidi välja nagu oleksid tehtud laste poolt, kes üritavad mängimisi välja mõelda "oma kirja", piktogrammide või hieroglüüfide süsteemi. Vähemasti mulle meeldis lapsena aegajalt selliseid eksperimente teha.

Ja tegelikult on antud juhul võibolla sama olukord - keegi, kes neid pilte, sõnu ja märke seintele nii ilusti joonistab, üritab mu meelest samuti välja mõelda oma uut keelt, uut kommunikatsioonisüsteemi. Või üritas. Ma ei ole kindel, kas see inimene nimega Kaido Pikne on enam meie hulgas. Samas - võibolla ei olegi neid inimesi mitte üks, vaid kaks. Ja võibolla veelgi rohkem! Kuid igal juhul on fakt, et pildid ja kirjad ilmuvad seintele edasi.

Kaido Pikne oli ühe mu sõbra parim sõber. Tema lugu, mille ma teile järgnevalt jutustan, pärinebki mu sõbralt ja ma olen üritanud seda edasi andes olla nii faktitruu kui võimalik, kuid ei maksa unustada, et kõik siin välja pakutud tõlgendused ja motiivid pärinevad pigem minult. Mingit objektiivset katet neil ei ole. Selles loos on nii palju hämarat, et võimalikke tõlgendusi võib olla mitmeid, minu omadest ka väga erinevaid.

Kaido Pikse lugu on niisugune: tal oli tüdruk, kellega nad olid juba aastaid koos olnud. Algul Pikne ise grafitiga ei tegelenudki, kuid ta tüdruk, kelle nimi oli Sirle ja kes õppis kõrgemas kunstikoolis, tundis selle kunsti vastu väga suurt huvi ja ka ise joonistas palju. Sirle oli oma ala tõeline fänn ja proff. Tegelikult tõmbas teda grafiti poole märksa rohkem kui nahkehistöö poole, mida ta keskpärasel tasemel kunstikoolis õppis. Grafiti näis tõepoolest olevat Sirle elu kutsumus. Ta harjutas seda ohtralt, luges ja otsis selle kohta materjale raamatutest ja internetist ning muidugi ennekõike praktiseeris grafitit linna erinevates paikades. Võibolla on see suuresti tema teene, et Tartusse viimastel aastatel esmaklassilist grafitit tekkima hakkas ja Tartust on hakatud rääkima kui "Eesti grafitipealinnast". Kahtlemata nautisid kõik grafitihuvilised tema stiili ja meisterlikkust, kuid ei saa vähimalgi määral öelda, et temast mingi Banksy-sarnane staar oleks saanud. Tema grafitites ei olnud tänapäeva kunstis implitsiitset poliitilisuse või sotsiaalsuse nõuet. Justnagu Pikne hiljem, tegi ka Sirle üsna obskuurset graffitit, millel ei olnud selget sõnumit. Märgata võis vaid viiteid kirjanduslikele või muinasjututegelastele. Võibolla see obskuursus ja "selge sõnumi" puudumine veidi pärssis Sirle kuulsust, mida ta aga tegelikult suurt taga ei ajanudki. Sirle ei teinud mingit banksylikku keerukat saladust oma "tõelisest identiteedist" ja sellest, et tema oma tööde autor on, kuid ta hoidus oma kunstist kõnelemast või seda seletamast. Grafitiringkondades, nagu tänapäeva kunstiilmas üldiselt oli selline suhtumine mõnevõrra erandlik ja nõnda Sirle teiste grafititegijatega suurt ei lävinudki ega teinud nendega mingit koostööd.

Muide on huvitav ka see, et Sirle ei kippunud grafitit tegema väga silmapaistvatesse kohtadesse. Pigem ta lausa kaldus hoopis teise äärmusse ning tegi oma kunsti pigemini päris varjatud paikades - mahajäetud majades, keldrites, parkimishoonetes, võsastunud endistes, mahajäetud tööstuspiirkondades, kus ei käi kedagi peale asotsiaalide... Nii et Sirle kunsti austajatel tuli päris palju vaeva näha, et tema teoseid üldse üles leida. Võimalik, et mitmeid tema grafiteid ei olnud näinud keegi peale tema enda - ja Pikse, kes üldiselt temaga kasvõi juba turvalisuskaalutlustel igal pool kaasas käis. Kuid ega Sirle nii hirmus produktiivne kunstnik ei olnud. Kui tal polnud parajasti vaimu peal, armastas ta tihti niisama linna kõige veidramates kohtades ringi kolada. Seda tegi ta tõesti väga palju, ja Pikne käis temaga võimalustmööda alati kaasas. See meeldis Piksele, tal polnud selle vastu midagi, kuid kahtlemata oli nende kolamisretkede initsiaatoriks Sirle. Pikne ise oleks hea meelega ilmselt natuke rohkem kodus või sõprade seas istunud. Sirle hoidis Pikset, aga eriline koduinimene ta ei olnud. Kodus tegeles ta põhiliselt oma grafitivärgiga ja tegi plaane, kuhu saaks minna kolama ja joonistama. Sirle tõeliseks koduks oli linn.

Tihti käisid nad Piksega kahekesi öösel linna peal, tüdruk joonistas, maalis, liimis või spreitas oma grafitit, Pikne aga valvas kaugemal, et ei tuleks politseid või mingeid kaebupunni olemisega linnakodanikke. Sirle stiil sarnaneb hilisematele Pikse piltidele; kahtlemata õppis Pikne, kes oli algselt üsna keskpärane ja ilma mingi erihariduseta joonistaja, oma käekirja kõigepealt Sirlelt. Kuid seda alles pärast Sirle kadumajäämist.

See juhtus täiesti mõistusevastasel viisil. Pikne ja Sirle olid umbes kolm aastat tagasi ühel suveööl, kuskil kella kolme ajal jõe ääres. Sirle joonistas selles nõndanimetatud "Laia tänava silla galeriis", mis tolle uue suure silla all asub, Pikne aga valvas üleval sillal. Ja ühel hetkel, kui Pikne märkas kaugemalt politseiautot lähenemas ja silla alla Sirle juurde ruttas, oli tüdruk lihtsalt kadunud. Teda ei olnud mitte kuskil. Pikne jooksis silla all edasi-tagasi, kuid ei näinud hingelistki, ka mitte ühtki võõrast inimest. Kas Sirle võis kukkuda Emajõe roostestesse, mudastesse, läbipaistmatutesse voogudesse? Sillal oli olnud täiesti vaikne, ükski auto ei sõitnud, kaugemalt oli kostunud küll mõne kala sulpsutamist ja paari pardi pladinat, aga ühtki suuremat plumpsu, mis viidanuks inimese jõkkekukkumisele, polnud Pikne kuulnud. Samuti mitte mingit hädakisa või appihüüdmist. Pikne jooksis ringi mõlemal kaldal, eksles pimedas pargis ja aina hüüdis Sirlet, kuid kümne-viieteistkümne minuti pärast pidas targemaks kutsuda politsei. Üks patrull jõudis kohale ja kutsus veel teisegi abiks, kuid kedagi ei leitud.

Juba järgmisel päeval sukeldusid silla alla kaks tuukrit. Ka hiljem kammiti silla ümbruses ja kaugemalgi jõepõhja päris mitmeid kordi. Ajalehtedesse ja kõikjale üle linna - huvitaval kombel ka Sirle enda joonistatud grafitite peale ja kõrvale - pandi otsimiskuulutused. Korraldati üleriigilisi otsimisaktsioone, millest võtsid osa korrakaitsjad, Sirle sõbrad ja täiesti võõrad vabatahtlikud. Oli ju nüüd kogu vabariigile teada Sirle komme kolada kahtlastes paikades. Kuid Sirle jäi kadunuks ja on seda tänase päevani.

Kuna Sirle kadumine oli sedavõrd müstiline, ei olnud erilist kohta spekulatsioonidele, kas ehk Sirle võis endalt ise elu võtta, kuid mingil määral sel teemal siiski arutati, et katsuda anda täiesti absurdsele sündmusele mingigi põhjuslik tugi. Paraku ei jõutud targutamisega mitte kuskile, sest mingit enesetapumotiivi ei paistnud Sirlel küll olevat. Sirle, tegelikult ikkagi 26-aastane täiskasvanud noor naine ei olnud põrmugi vaimselt ebastabiilne või labiilne, tema eraelus oli kõik enamvähem korras, nende suhe Piksega oli pigem õnnelik. Nad olid mõlemad rahuliku loomuga inimesed, mitte heitlik ja tülitsev paar. Kuigi loomulikult ei näe teise inimese sisse kunagi, liiatigi kui ta on mõistatuslikult kaduma jäänud.

Mis politseisse puutub, siis muidugi kahtlustas see tegelikult kõige rohkem Pikset ennast, sest puhtobjektiivselt, asjale eemalseisva, külma politseipilguga vaadates tundus ju kõige loogilisem, et Pikne ise tappis Sirle. Kuid ükski ristküsitlus ega Pikse vaimse seisukorra hindamine ei pakkunud sellele süüdistusele toetuspunkti. Piksel polnud seni olnud korrakaitsejõududega vähimaidki tõsiseid kokkupuuteid. Tal oli magistrikraad kunstiajaloos ning ta töötas kunstimuuseumis teadurina. Muuseas oli tema magistritöö teemaks Tartu linnaruumi kujutamine maalikunstis baltisakslastest peale. Ta oli, nagu öeldud, väga rahulik ja tasakaalukas inimene, vägivald oli talle võõras, ta ei tarvitanud mingeid mõnuaineid, ei suitsetanud üldse ega joonud ülemäära palju. Kõigile inimestele, kes Pikset vähegi tundsid, kõlas versioon, nagu tapnuks tema Sirle, täiesti totralt.

Heake küll, Sirlet ei leitud ja teema lähedased olid sunnitud oma eludega edasi minema. Piksel läks see üsna valusalt ja vaevaliselt. Esimesed kaks kuud oli ta täielikus šokis ja depressioonis ega suutnud teha sisuliselt mitte midagi. Õnneks ei võtnud politsei teda kui kuriteos kahtlustatavat vahi alla, kuigi seda algul kaaluti, ning piirduti ülekuulamistega tema ema kodus, kus ta pärast Sirle kadumist elas. Kuid ka turvalises ümbrused läbi viidud ülekuulamised muidugi ei teinud tema seisukorda paremaks. Ta ei käinud toast väljas, sõi ülivähe ja jäi kähku väga kõhnaks. Ema siiski hoidis tal silma peal; samuti katsusid tema tuju tõsta külas käivad sõbrad.

Ja tasapisi näis ta lõpuks siiski ellu ärkavat. Ta hakkas jälle õues käima. Mu sõber käis temaga tihti kaasas. Nagu ta mulle rääkis, ei paistnud, et Pikne olnuks suurest murest meele tasakaalu päris kaotanud, ja nõnda ei kartnud mu sõber, et Pikne võiks katsuda näiteks endale kätt külge panna. Ta oli endiselt mõistliku loomuga. Sõber pakkus Piksele ta väljaskäikudel lihtsalt seltsi ja tröösti. Nad käisid kahekesi väikses korteris, kus Pikne ja Sirle aastaid elanud olid. Pikne vaatas vanu fotosid ja meenutas möödunud aegu. Kuid nagu öeldud, ei olnud Sirle eriline koduinimene. Tema elu kõige tähtsamad hetked olid möödunud ikkagi koos Piksega linna peal kolades ja joonistades. Nõnda pole ime, et märgatavalt rohkem kui oma vanas kodus olla tahtis Pikne jalutada linna peal, kus tema jalad viisid teda nagu iseenesest neisse paikadesse, kus oli veel üleval Sirle joonistatud grafitit. Kogu linn oli täis Piksele erilisi, intiimseid paiku. Ja kui oli üldse võimalik kuidagi "mõista" Sirle kummalisi, krüptilisi, sürrealistlikke grafiteid, siis kõige paremini mõistis neid kahtlemata Pikne.

Ta hakkas tasapisi Sirle pilte üles pildistama ja mõningail juhtudel katsus neid ka oskustmööda restaureerida, sest grafiti eluiga pole enamasti teadagi kuigi pikk. Sirlel olid ju kodus alles kõik õnnestunumad stencilid, millest sai spreivärvide abiga kiirelt ja hõlpsasti uusi pilte teha. Samuti printis Pikne Sirle failidest taas välja paberkujutisi, mida kleepis kohtadesse, kust sama kujutis oli maha rebitud. Ainult nullist joonistada ja värvida ei osanud Pikne kuigi hästi ja ta sai sellest ka aru. Nõnda ei kippunud ta taastama neis traditsioonilisemais tehnikais tehtud Sirle pilte, kusjuures ta silmnähtavalt tundis selle üle kahetsust. Kuid ta tahtis selle vea parandada. Ta hakkas intensiivselt, lausa fanaatiliselt, kompulsiivselt joonistamist harjutama. Sirle grafititega tegelemisest, nende elus hoidmisest sai tema elu mõte ja sisu. Ta luges neidsamu grafitiraamatuid, mis Sirlest maha olid jäänud, ning netist neidsamu materjale, millega ilmsesti Sirlegi oli tutvunud. Ja juba mõne kuu möödudes ta juba joonistaski palju paremini; puhttehniliselt oli temast saanud vähemasti lokaalsel tasemel võrdlemisi korralik grafitikunstnik, ehkki ta ei loonud oma pilte, vaid lihtsalt "restaureeris" Sirle omi ning juba ka "taastas" neid, joonistades uuesti üles Sirle mahapestud või ülejoonistatud pildid. Piksest oli saanud mõningatel juhtudel väga isesugune "kunstivõltsija", kes joonistas pilte, tahtes jätta muljet, nagu oleksid need grafitiilmas nüüdseks juba väheke legendaarse Sirle tehtud. Jutud Pikse püüdlustest mõnevõrra levisid ja mitmed Sirle kunsti austajad panid seda Piksele pahaks. Kuid teised grafitihuvilised kiitsid hoopiski heaks. Sest nojah - kes on õieti grafiti autor? On ju autorlusega selles kunstiliigis lood hoopis keerulisemad; kunstiloovate subjektide identiteedid on olnud algusest peale hägused ja salapärased. Identiteetidega mängimine ja nende varjamine on osa grafitist. Seega taipasid mitmed grafitihuvilised, et Pikse tegevus traagilise saatusega Sirle kunsti kallal lisab tema kunstile hoopis uusi, põnevaid ja liigutavaid lisanüansse. Kogu too inimlikult kurb lugu seoses Sirle piltidega tõi neile kuulsust juurde. Sellest kirjutati isegi paaris USA grafitiblogis.

Pikse sõpradele tegi aga muret kompulsiivsus, millega ta kogu oma vaba aja nüüd Sirle järelejäänud tööde eest hoolitsemisele pühendas. See tundus neile veidi tasakaalutu. Pikne pidanuks ikkagi katsuma oma eluga normaalselt edasi minna, tegema tööd ja näiteks astuma doktorantuuri, nagu tal plaanis oli olnud. Ta polnud oma magistritööd Tartu linnaruumi kujutamisest maalikunstis teinud üldse mitte paberi pärast, see teema oli talle sügavat huvi pakkunud, ta oli teeninud oma töö eest ohtralt kiidusõnu ja oli plaaninud selle teemaga doktoriõppes jätkata. Ühesõnaga pidanuks Pikne hakkama elama oma elu, mitte jäägitult pühenduma Sirle mälestuse jäädvustamisele või isegi Sirle elu simuleerimisele, mis tüdruku kadumisest peale ilmselt igaveseks elamata oli määratud jääma. Pikne ei saanud ju elada kogu oma ülejäänud elu kadunud ja, olgem ausad, kardetavasti siiski surnud inimese varjuna. Kuid teisest küljest oli ta taas tagasi saanud elutahte ja ehk isegi elurõõmu. Ta aina mässas Sirle grafititega, kuid oli seejuures taas entusiastlik, suhtles sõpradega ja tegi nalja.

Nojah. Tahaks öelda, et peagi sai Pikne kadunud Sirle varjuna elamisest üle. Mingis mõttes see ju oli nii. Ta ei tegelenud enam, vähemasti mitte ainult ja jäägitult Sirle tööde "taastamisega". Aga kogu lugu võttis järjest arusaamatumaid pöördeid.

Pikne armastas käia seal Laia tänava silla all, kus Sirle oli kadunuks jäänud. Nagu mu sõber kõneles, ei vaadanud Pikne ahastusega tumedatesse voogudesse ega meenutanud nuttes toda kurba ööd. Ei, ta hoopiski aina vaatas seda Sirle äkki pooleli jäänud tööd, mida muide keegi ei olnud söandanud kadumisele järgnenud kuude jooksul täis sodida või üle joonistada. See pidanuks olema traditsioonilises laadis grafiti, maalitud teatud värvidega, ja selle teostamiseks kulunuks hulk aega, mistõttu Pikne ju oligi silla peal valvanud, et Sirle saaks rahulikult tööle keskenduda. Valmis oli Sirle saanud aga ainult ühe blondi poisikese pea, taustaks üks nurk mingist toast, mida kattis tähistaevast imiteeriv tumesinine tapeet. Samasugune tähistaevas paistis ka aknast poisi seljataga. See oli kõik, poisi keha ja ülejäänud tuba olid jäänud maalimata. Keegi ei saanud teada, mida Sirle pildile veel maalida tahtis. Pikne külastas seda paika peaaegu iga päev. Ta langes Sirle pilti vaadates justkui transsi; ta keskendus sellele pildile nagu budistlikud mediteerijad, kes süvenevad teatud pühadesse mandalatesse. Pikne võis selles meeleseisundis pilti vaadata tund aega jutti, reageerimata sõprade katsetele teda kõnetada. Seejuures muutus ta ka muidu ebasotsiaalsemaks, kuid see polnud enam apaatne depressioon, mis teda oli vallanud pärast Sirle kadumist ja tulutuid otsinguid. See oli fanaatiline, kinnismõtteline keskendumine teatavale tegevusele, mis lihtsalt ei jätnud aega rahulikuks argieluks ja sõpradega lobisemiseks.

Ühel hetkel märkasid Pikse sõbrad, et too Sirle kuulus pooleliolev pilt on lõpuni joonistatud. Valmis ja täies ilus olid pildil näha poiss ja tähistaevase tapeediga tuba. Lähemal vaatlemisel võis näha, et grafiti kohta erakordselt peenel ja detailiküllasel viisil polnud tapeedil kujutatud mitte ainult tähti, vaid ka tillukesi spiraalseid galaktikaid, umbes nagu kuulsal Hubble`i kosmoseteleskoobi tehtud fotol Universumi kaugeimast nähtavast osast, mida inglise keeles nimetatakse Hubble Deep Field. Needsamad galaktikad paistsid ka aknast poisi selja taga. Mujal toas vedelesid põrandal täitsa tavalised mänguasjad - autod, mänguekskavaator, vurrkann ja võibolla kaleidoskoop. Poisile endale aga oli selga joonistatud skafander, mis millegipärast jättis mulje, nagu ei kuuluks see mitte inimesest kosmonaudile, vaid mingile tulnukale. Kiivrit poisil peas ei olnud, see oli tal käe otsas, ning jah, kuigi poiss oli armsa näoga, olid ta silmad natuke imelikult välja veninud ja tumedad; võibolla mitte inimese omad. Minu meelest oli neid silmi nüüd hiljem pilti lõpuni joonistades muudetud; varem olid nad olnud täitsa tavalised inim-poisi silmad. Aga ma võin ka eksida.

Oli ju igati loogiline järeldada, et Pikne oli Sirle kadumise hetkel poolelijäänud pildi lõpuni joonistanud. Pilt oli äratuntavalt Sirle stiilis tehtud, ning keegi ei vallanud seda nüüd paremini kui Pikne, kes Sirlel tema kunsti teha oli aidanud ning hiljem ta pilte taastanud. Aga oli lausa jahmatav, kui hea see pilt oli! Tegu oli tõelise meistriteosega, mis kuulus kahtlemata Sirle parimate tööde hulka või oli lausa üldse tema kõige parem asi, nagu üks Pikse sõber arvas. Ainult et see ju polnud Sirle tehtud! Ikka Pikse poolt, kelle siis veel? Aga Pikse parim sõber rääkis, et oli siis tollelt küsinud, kas ta oli leidnud kuskilt kodust mõne Sirle joonistatud kavandi, sest seni polnud Pikne omast tarkusest ja fantaasiast veel ühtki grafitit teinud, ei "Sirle stiilis" ega mingis muus stiilis. Pikne ei olnud alguses talle midagi vastanud, olnud tumm kui kala. Kuid lõpuks vaadanud sõbrale silma ja kinnitanud, et selle pildi joonistaski Sirle! Rohkem midagi muud Piksest välja ei pigistanud. Kui ta üldse vastas küsimustele, siis ütles vaid: "Ma ei tea, ma ei tea. Praegu veel ei tea."

Mida see pidi tähendama? Kas Pikne tahtis öelda, et ta teab, et Sirle elab - seejuures siinsamas Tartus - ja teeb grafitit edasi? Selle küsimuse peale Pikne vaid naeratas kurvalt ja vangutas pead. Justnagu oleks ta tegelikult erinevalt meist kõigist täiesti kindel, et ei - Sirle ei ole elus. Kuid mida ta siis täpselt tundis või silmas pidas, jäi hämaraks. Asi paistis ikkagi sedamoodi, et Pikse ja ka Sirle lähedased hakkasid mehe vaimse tervise pärast muret tundma. Pikne muidugi hakkas kahetsema, et ta üldse midagi sellist öelnud oli. Ema ja lähedaste rahustamiseks ta siiski käis psühhiaatri juures, kus "ei kinnitanud midagi ega lükanud ümber", ühesõnaga ajas psühhiaatrile mingit demagoogiat. Oma väidet, et kadunud Sirle oma poolelijäänud pildi valmis joonistas, ta aga tagasi ei võtnud. Psühhiaater diagnoosis Piksel posttraumaatilise stressihäire ja sellega oli asi tema poolt korras, sest vaatamata kinnismõtetele, mis tundusid olevat luulud, oli Pikne enamvähem rahulik, vestles argumenteeritult ja suhtles inimestega, kui need tema poole pöördusid. Ta sai oma eluga hakkama, käis kunstimuuseumis tööl ja ei käitunud vähimalgi määral "ühiskonnaohtlikult" või hüsteeriliselt. Nõnda siis lasti Piksel oma elu edasi elada just nii, nagu ta ise tahtis, lootes, et ehk tema võimalikud luulud ajapikku taanduvad.

Kuid ausalt öeldes ei olnud paljud meist, kes me lisaks Piksele ka Sirlest ja ta kunstist lugu pidasime, üldse lõpuni kindlad, et Piksel on luulud. Sest pilt Laia tänava silla all oli niivõrd meisterlik ja niivõrd Sirle stiilis. Kas tõesti suutnuks keskpärase joonistusoskusega Pikne, olgugi ta viimastel kuudel fanaatiliselt harjutanud, midagi nõnda erakordset luua? Olgugi, et tegu oli ainukese mõistuspärase seletusega, oli see ju samas lihtsalt võimatu!

Paraku läks asi aina võimatumaks ja järjest rohkem käest ära. Nimelt hakkasid linnapilti ilmuma täiesti uued grafitid, mis olid stiililt Sirle mis Sirle, ning seejuures mitte lihtsalt sama head, kui kunagised "autentsed Sirled", vaid paljude arvates veelgi paremad! Kui me Pikselt küsisime, kas need on tema tehtud, siis ei vastanud ta halligi või pomises midagi ebamäärast, ilmselt selleks, et teda hulluks ei peetaks, kuid oli selge, et ta tegelikult tahtnuks öelda, et need ongi Sirle tehtud. Veelgi enam - ta hakkas ka ise grafiteid tegema, mille kohta ta avalikult väitis, et need on tema tehtud, ning tõepoolest, need olidki uutest nn "Sirle töödest" erinevad, kuigi stiililine sarnasus oli üsna suur. Seejuures olid need küll tõepoolest täitsa korralikul tasemel grafitid, kuid siiski võrreldes "Sirle omadega" tunduvalt kehvemad! Kas sai olla võimalik, et üks grafitikunstnik teeb töid kahe erineva käekirjaga, ning seejuures ühel viisil tunduvalt paremini kui teisel viisil?

Kõige hämmastavamad olid aga need tööd, mis nägid välja, nagu nad oleksid Pikse ja Sirle koostööprojektid. Pool mõnest sellisest tööst oli justkui Pikse poolt tehtud, teine pool aga Sirle poolt. See kõik tegi Pikse ja Sirle sõbrad ning lähedased päris rahutuks. Kuna meil Pikselt midagi välja pigistada ei õnnestunud, jälitasid mõned sõbrad lihtsalt Pikset salaja, et näha, kas tõesti siiski mitte tema ise nn "Sirle töid" ei tee. Kuid tõepoolest ei leidnud see teooria mingit tõestust. Küll aga nähti teda korduvalt tema enda grafiteid tegemas, mis muide muutusid kiiresti aina paremateks. Või mine tea, kuna ta nõnda kiiresti tehniliselt arenes, teravnesid tal ehk ka muud oskused, mida ühel professionaalsel grafitikunstnikul tarvis on - oskused end varjata, jälitajate segadusseajamiseks jälgi segada ja kui tarvis, kaduda. Igal juhul on raske leida olukorda, mille iseloomustamiseks sobiks sõna "skisofreeniline" paremini kui see, mis arenes ümber Pikse ja ta tegevuse. Ainuke küsimus on, kas skisofreenia valitses Pikse peas või (ka) kõikjal tema ümber linnaruumis, sealhulgas ka meie peades?

Olukord oli ikkagi läinud nii veidraks, et Pikse sõbrad ei olnudki enam kindlad ainukeses mõistuspärases seletuses, mille kohaselt Pikne ise joonistas nn uusi "Sirle grafiteid". Tema parimal sõbral, kellelt ma kogu seda lugu kuulsin, kõneles, et oma täiesti siirast hämmastust ja segadust demonstreerides ning kinnitades, et ta ei ole enam üldse veendunud Pikse vaimsetes häiretes, õnnestus tal Pikse usaldus tagasi võita. Nõnda soostus ka Pikne temaga taas rääkima - sellest, mida ta tegelikult mõtleb, tajub ja tunneb.

Pikne mitte lihtsalt ei arvanud, et Sirle mingil tontlikul viisil endiselt meie ümber siin Tartus on ja oma pilte edasi teeb. Pikne arvas ka, et Sirle suhtleb temaga oma piltide kaudu, ning tema, Pikne Sirlega omakorda enda piltide abil. Õieti ei suhelnud Sirle vaid temaga, vaid teistegi oma lähedastega ning kõigiga, kel on võimet aru saada, kuid paraku lihtsalt ei mõistnud keegi peale Pikse Sirle kunsti, tema ainukest suhtlemiskanalit. Vähemalt nõnda Pikne uskus. Neil kahel oli välja kujunemas oma keel, grafiti-keel, side Pikse ja Sirle vahel, siinse maailma ja teispoolsuse vahel. Ning see keel oli kõrvalseisjatele täiesti arusaamatu idiolekt. Päris arusaadav ei olnud see kaugeltki ka Piksele, kuid ta muudkui õppis ja sai uues keeles üha vilunumaks.

Nende suhtlus muutus ajapikku intensiivsemaks, kuigi seda väljapoole väga näha ei olnud, sest nii Pikne kui "Sirle", kes iganes too siis ka tegelikult oli, tegid oma pilte pigem kõrvalistesse kohtadesse. Pilte kogunes, nad muutusid meisterlikumaiks (eriti Pikse omad; "Sirle pildid" olid fantastiliselt head niikuinii algusest peale) ning arusaamatumaiks. Seejuures pühendus Pikne oma tontlikule suhtlusele niivõrd, et ei saanud enam oma muude kohustustega hakkama ning lasti vaatamata ta lähedaste pingutusele lihtsalt töölt lahti - hoolimata sellest, et ta töö kunstimuuseumis käis üsna lõdva graafiku alusel ja oli kõike muud kui kontimurdev. Veelgi kurvem oli, et Pikne käis nüüd väga harva kodus ja ema juures ning ei suhelnud eriti sõpradega, kui nood teda ennast just kuskilt tühermaalt või pargist üles ei leidnud. Kodus ja tööl ei olnud Piksel Sirlet. Sirle oli kõikjal linnas - sildade all, mahajäetud majades, supermarketite taga, prügimägedel, Hiinalinna garaažide labürindis. Ning Pikne tahtis olla vaid Sirle lähedal, õieti Sirle keskel, Sirle sees. Kogu linn oli Pikse jaoks sirlestunud. Pikse koduks ja intiimseks sfääriks oligi linn, ta tundis end hubaselt avalikes kohtades, mitte-kohtades, eikellegimaadel. Hoopis inimeste kodudes tundis ta, et on võõras ruumis.

Kui asi olnuks päris halb; kui Pikne muutunuks hullumeelseks, inimpelglikuks; kui ta ei kandnuks enda välimuse eest hoolt ja kippunuks asotsiaalistuma, siis olnuks ehk tark mõte ta ikkagi vaimuhaiglasse panna. Kuid keegi ei tahtnud Pikset - haritud, tarka ja loomingulist inimest - loovutada tänapäeva psühhiaatriat valitsevale tuimestavate tablettide koolkonnale. Ja pealegi ta ei asotsiaalistunud sugugi. Ta suhtles endiselt oma ema ja sõpradega meeldival ja sõbralikul viisil, ehkki tegi seda harva. Ning oma välimuse eest hoolitses ta ehk isegi rohkem, kui päris-Sirlega koos elamise aegu. Võibolla tahtis ta kõikjal linnas tema ümber olevale vaimlikule Sirlele meeldida. Ta riietus päris stiilselt ja pani rõhku väikestele nüanssidele. Ta ei olnud siiski mingi ülikonnaga vanaaegne dändi; ta riietus tavalise tänapäeva noore inimese kombel, kuid kandis vahel kaabut, liibuvapoolset velvetpintsakut, kitsaid teksasid jne. Pesemas ja vahel söömas käis ta oma kodus ja ema juures, kes kinnisvaraärinaisena oli võrdlemisi jõukas inimene ning maksis endiselt kinni Pikse korteriüüri ja toetas teda rahaliselt igal muul moel.

Mis Pikse ema ja sõpru eriti rahustas, oli asjaolu, et Pikne muutus tasapisi rahulikumaks ja õnnelikumaks. Ta ju ikkagi tundis, et saab linnas hulkudes ja grafiti teel suheldes Sirlega taas koos olla. Keegi ei söandanud seda täielikult uskuda ning üldiselt normaalsed inimesed muidugi arvasid, et Pikne on ikkagi suurest murest veidi metsa poole ning peab enda ja Sirle eest pildikesi joonistades tegelikult iseendaga dialoogi, kuid Pikse taasleitud meelerahu oli fakt ja tal lasti nõnda olla, sest midagi muud teha ei annud. Ainus asi, mis eriti Pikse emale muret tegi, oli muidugi võimalus, et Pikne ööd ja päevad linnas hulkudes mingite pättide kätte satub. Väga tõenäoline see aga polnud, sest Pikne oli tuntud kui suurepärase suuvärgiga mees, kes oma sõbralikkuse abil oli vahel kõrtsis sattunud jutu peale ja leidnud ühise keele täielike kriminaalidega. Pealegi oli ta üsna suurt kasvu ja oskas enda eest ka füüsiliselt seista.

Ja nõnda siis elaski Pikne vähemasti aasta aega oma moemehest hulkuri elu; stiilse, peenetundelise asotsiaali elu. Tal olid head ilmastikukindlad riided, ta telkis linnaparkides ja linnaäärsetel eikellegimaadel, kasutades tkülmal ajal kvaliteetset talve-magamiskotti ja võimaluse korral tehes endale matkatarvete kauplusest ostetud gaasipriimusel sooja süüa. Ta laveeris targasti suvaliste pättide ja joodikutega suheldes, kes temaga oma tigedas hingeüksinduses kontakti otsisid, ning kemples politseiga, kes muidugi olid sunnitud tema ikkagi legaalselt aktsepteerimatule elustiilile vastu astuma. Samas aga õppisid väikse linna võmmid teda kiiresti tundma ning said aru, et midagi tõsiselt ohtlikku ta kellegi suhtes ette ei võta, ning vaatasid võimaluse korral läbi sõrmede tema lubamatutele ajutistele elupaikadele ning seadusevastasele, kuid kaunile tänavakunstile. Vahel ööbis Pikne ka mahajäetud majades, pargipinkidel või lageda taeva all muruplatsidel. Kuidagimoodi oli tal erakordselt tugev tervis. Võibolla andis talle jõudu teadmine oma armastatu lähedalolekust. Vaid talviti, kui ilm päris põrgulikult külmaks läks, ööbis ta vahel ema või sõprade pool.

Tema ja minu ühine sõber rääkis mulle ka, et ajapikku ei suhelnudki Pikne Sirlega enam ainult grafitite teel. Salapäraseid sõnumeid Sirlelt hakkas Pikne saama ka täiesti juhuslikest detailidest linnas - üritustekuulutustelt, liiklusmärkidelt, vist isegi linnaelanike nägudelt ja riietelt. Kõik see meie jaoks harilik linna argipäev tähendas Piksele hoopis midagi muud, ta luges sellest välja midagi olulist keeles, mis oli teada vaid talle endale ja mine tea, ehk siis ka Sirlele. Kuid grafiti jäi neile oluliseks suhtluskanaliks ka edaspidi; vägagi ilusad, huviväärsed, väärtuslikud ja samas täiesti arusaamatud grafitid muudkui ilmusid üpris ootamatutele ja varjatud pindadele, mis kuulusid sedavõrd kui kõik inimesed neid potentsiaalselt näha võisid, kõigile ja eikellelegi. Pikse kaunis, kummaline, hullumeelne ja seadusevastane lugu (sest eks oli ju tema ja Sirle kunst paljudel juhtudel ebaseaduslik) levis vaikselt selliste inimeste hulgas, kes seda hinnata oskasid. Sellest kirjutas Raimu Hanson Tartu Postimehesse ning see jõudis isegi rahvusvahelisse grafiti-meediasse. Tartusse tuli isegi mingi hispaanlasest grafitispetsialist, -kunstnik ja blogija, kes Pikse üles otsis ja temaga intervjuud teha üritas, kuid Pikset muidugi ei huvitanud grafiti kui selline. Intervjuud ei andnud ta ei Raimule, hispaanlasele ega kellelegi teisele. Tema kunstnikustaatus ja tuntus olid talle pigem takistuseks. Ta ei teinud kunsti. Sirle võibolla oli kunagi "teinud kunsti", kuigi ka selles ei saa enam tagantjärele kindel olla. Pikne suhtles oma armsamaga. Nagu keskaegsed maalikunstnikud ja arhitektid, kes ei loonud mitte inimestele, vaid jumalale, nii elas ja lõi ka Pikne Sirlele, kellel oli teda seal kuskil teisel pool kuidagimoodi väga vaja. Ning kui Pikne sellest kellelegi rääkis, siis vaid paarile lähimale sõbrale ja neilegi väga põgusalt, sest keegi ei saanud sellest asjast õieti midagi aru. Kuid oma üksildasele, pealtnäha ebanormaalsele ja kõledale elule vaatamata oli Pikne alati sõbralik, rahulik ja naljahimuline.

Aga lõpuks läks ikka nii, nagu tegelikult kõik salamisi millegipärast olid kartnud, isegi ette aimanud, nagu tagantjärele ennast pettes targutati. Piknegi kadus ära. Enam ei olnud teda kuskil. Teda ei nähtud enam linna peal. Taas otsiti teda kõikjalt politseinike, sõprade ja vabarahtlike poolt; väga entusiastliku omaalgatusliku otsimisaktsiooni panid püsti Eesti grafitikunstnikud, kelle jaoks oli Piksest - ja tema kaudu veelgi enam ka Sirlest - saanud legend ja eeskuju. Pikne inspireeris oma tegutsemisega ilmselt päris mitmeid noori inimesi sugugi mitte lihtsalt seinu sodima, vaid täie pühendumuse ja tõsidusega tänavakunstidega tegelema. Paraku teda ei leitud, nagu tema sõbrad olidki aimanud, kuigi polnud muidugi tahtnud seda endale tunnistada.

Aga tema pildid ilmuvad ju seintele edasi! Tänapäevani välja! Ja mitte ainult tema, vaid ka Sirle omad! Mõnikord on need ka "koostööprojektid", millel on äratuntavad mõlema kunstniku stiilid. Ja ikka leidub neid pigem varjatumates kohtades, kus neid käivad otsimas ja oma jahmatuseks ning õnneks ka leidmas mõlema kunstniku lähedased ning austajatest grafitihuvilised.

Pärast ebaõnnestunud otsimiskampaaniaid politsei neilt grafititelt mingeid juhtlõngu leida ei ürita. Nende jaoks on asi selge - igaüks võib teha grafitit. See on eikellegikunst, anonüümne kunst. Ilmselt juba keegi uus inimene või ka mitu inimest jätkavad Sirle ja Pikse alustatud stiile, arvab politsei.

Ja neil võib olla õigus. Võibolla tegi keegi kolmas Sirle stiilis grafiteid enamvähem sellest ajast peale, kui Sirle kadunuks jäi, ajades nõnda segadusse nii Pikse kui tema sõbrad? Võibolla tollest salapärasest võõrast, kes mingil põhjusel pühendus Sirle tänavakunsti jäljendamisele, kogu jama alguse saigi? Ehk on too isegi seotud mõlema kadumisega? Ning tema see siis ongi, kes nii Sirle kui Pikse pilte linnas edasi teeb? Kes see "keegi kolmas" võiks ja saaks olla? Kas inimene? Või hoopis linn ise?

Sest Sirle ja Pikse sõpradel - ja tänu nende kahe väljapaistva inimese kunstile ka paljudel teistelgi linnainimestel, kel neist ja nende loost ehk aimugi ei ole, aga kes nende grafiteid hinnata mõistavad - on nüüd samasugune tunne nagu Piksel pärast Sirle kadumist. Neile näib, et grafitite autorid on kõikjal nende ümber, on linnastunud, linnaga üheks saanud. Linn ühes oma salapäraste märkidega nurgatagustel seintel on nüüd teistsugune, on elusam, ta on uus ja võõras. Linn suhtleb nendega. Enam pole selles kahtlust. Võibolla isegi tunneb linn nende vastu poolehoidu. Tuleb ainult osata märke lugeda. Tuleb hakata õppima uut salakeelt ja -kirja nagu kunagi lapsena - mitte ainult passiivselt märke ja tähendusi vastu võttes, vaid aktiivselt tõlgendades, ise tähendusi nüansseerides ja juurde luues. Õieti pole see ratsionaalne keele õppimine, vaid intuitiivne keele loomine - koosloomine ühes linnaga. Linna loomine, maailma loomine.

Mulle meenub Valdur Mikita raamat "Äparduse rõõm", milles autor kirjeldab erinevaid "loodusmänge", mida harrastavad mõned põlisrahvad. Need on õieti keelemängud, milles olemasolevat keelt ei rakendata maailma tõlgendamisel, vaid keel luuakse nende mängude käigus maailmaga suheldes aina uuesti: "Võibolla üks meeldejäävamaid loodusmänge, mida mulle on kirjeldatud, pärineb ühelt vanalt pärlipüüdjalt Mahua saarelt. Liivale tõusuvee teele näoga loojuva päikese poole joonistatakse ring, millesse tõmmatakse sõrmedega mõned kujundid. Iga märk tähistab ühte kindlat häälitsust (silpi) või mõttetut sõna. Tähering on selleks, et hoida oma tähelepanu ühel kindlal asjal. Inimene pöördub mere ja päikese poole ning hakkab proovima mõttetuid lalinaid, leidmaks oma loitsu või palvet. Kui tekib tunne, et laul on leitud, korratakse seda seni, kuni tõusuvesi pühib märgid liivalt. Sellega on inimene puhtaks saanud, vesi tema sõnad vastu võtnud."

"Ma ei teagi, miks see lihtne päevalõpurituaal nii erakordselt kaunis tundub. Selles on mingi tasakaal, mis sageli puudub kunstiteostes, mida olen püüdnud nautida ühe või teise institutsiooni pihtide vahel. Selle kunsti jaoks ei ole tarvis peaaegu mitte midagi, lihtsalt tõusuvee ja algelise keele, ürglooduse ja alles tekkiva kultuuri kokkupuudet." (Valdur Mikita, "Äparduse rõõm". Tartu: 2000. lk 153-154).

Võibolla õnnestub sarnasel viisil ka linnaga suheldes jõuda lähemale linnale, lähemale Sirlele ja Piksele ja nende kadumise saladusele. Mida kõike linnal meile öelda võib olla. Ja mida kõike võib meil olla linnale öelda. Kuid me oleme veel päris alguses. Õieti me oleme alati, igal hetkel päris alguses. Linnaga suhtlemise keelt tuleb alati aina uuesti luua, sest tõusuvesi tuleb vääramatu järjekindlusega. Ja pühib meid ära. Peaasi on seda mitte unustada.