Kiasma kaasaegse kunsti mittemõistmise vastu suunatud kampaania
Meeldejäävam? Hullumeelsem? Mõttetum? Veidram? Näitus? Teos? Sündmus? Publikatsioon? Kultuuripoliitiline otsus või kunstipoliitiline statement? Peadpööritavat aastat kunstis võtavad kokku Rebeka Põldsam, Elnara Taidre, Gregor Taul, Margus Tamm, Markus Toompere, Indrek Grigor, Liisa Kaljula ja kõik, kes soovivad seda postitust omalt poolt täiendada. Head uut kunstiaastat!
Rebeka Põldsam
Sellel aastal oli Eestis enneolematult palju erinevat moodi häid näituseid ja kunstifestivale. Minu lemmikud on kindlasti Adam Budaki kuraatorinäitus Kumus, Pavel Filonov Kumus, Maria Arusoo kuraatorinäitus Tallinna Kunstihoones, Ene-Liis Semper Kumus, Rael Arteli kureeritud Marina Abramovic Tartu Kunstimuuseumis ja mis seal salata, minule väga meeldisid "Sõnastamata lood" Tallinna Kunstihoones.
Idee poolest võlus mind Kumu jõulunäitus "Vinum et panis", kuigi ma ei ole kindel, kas moodsa kunstimuuseum peaks tegelema rahvakultuuriga, aga ERMi uut hoonet veel ju pole, nii et las ta siis olla.
Londonis on veel uue aasta esimese nädala lõpuni lahti Natalie Djurbergi näitus Camden Arts Centre'is, mis on Londonile iseloomulikult hästi vormistatud, aga Djurbergi näituse sisu on veel köitvam kui vorm.
Londonisse jääb ka nutika kuraatori tiitel Cornelia Parkerile, kes kureeris Whitechapel`is mingisuguse linnavalitsuse teadagi võrdlemisi suvalise kogu vikerkaarevärvide alusel: kollased pildid oli ühes seinas, rohelised, punased, sinised teistes jne. Külastajale anti buklett, kus on iga töö repro ja info tähestikujärjekorras. Millestki niivõrd juhuslikust teha midagi interaktiivset ja paeluvat on vägitükk, mida ma mujal pole kunagi näinud.
Kõige jaburam väide, mis kunstiskeenelt kõlama jäi, oli Karin Hallas-Murulalt, kes peab seksuaal- ja soovähemuste või feministlikku liikumist marginaalseks nišiks. Et need liikumised tegelevad vähemuste küsimustega ei tähenda kaugeltki, et feminism või LGBTQI liikumine sisuliselt marginaalsed oleks. Samahästi võiks öelda, et marksism on marginaalne teooria, sest me elame ikka veel kapitalistlikus ühiskonnas.
Elnara Taidre
- parimaid/huvitavamaid/tähenduslikke näitusi: "Tumedus, Tume" (kuraator Anders Härm, EKKM); Jass Kaselaane "Hingede rändamine" (Tartu Kunstimaja); "Bosch ja Breugel. Ühe maali neli jälge" (kuraator Greta Koppel, Kadrioru kunstimuuseum); Sophie Calle "Hoia ennast. Ole tubli" (Tallinna Kunstihoone); "Art Must Be Beautiful. Marina Abramovići valitud teosed" (kuraator Rael Artel; Tartu Kunstimuuseum)
- nõutuks ja murelikuks tegevad sündmused: kunstipoliitikat puudutavad otsused, plaanid ja ideetasandil ettepanekud seoses Eesti Kunstiakadeemia ehituse, Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi ühendamise ning Tallinna Kunstihoone reorganiseerimisega
- huvitavamaid sündmusi: projekt "Lift" Kultuuripealinna raames; Märzi projektiruumi tegevus; Fotokuu kui terviksündmus;
- parim teos: linnainstallatsioon "O" (Flo Kasearu, Andra Aaloe, Aet Ader, Grete Soosalu, Kaarel Künnap); James Turrelli "Ganzfeld APANI" Veneetsia biennaalil
- publikatsioon: Tõnis Saadoja "Urmas Ploomipuu valge maja"
Flo Kasearu, Andra Aaloe, Aet Ader, Grete Soosalu, Kaarel Künnap "O" Müürivahe tänaval ja Rävala 8 hoones (pildid pärit siit)
Jass Kaselaan
Gregor Taul
Näitus
Archizines, Architectural Association School of Architecture, London
Elias Redstone kogus Londonisse kokku 60 “alternatiivset ja indit” arhitektuuriajakirja üle maailma ja laotas need lahkelt lauale lugemiseks (raamatunäitustel ei tohi enamasti raamatuid näppida). Lisaks ajakirjadele eksponeeriti näitusel videointervjuusid iga väljaande peatoimetajaga. Nüri lugu – mina näitust ei näinud, kuid sest hoolimata kaifisin seda kõigest muust kordi enam.
Reading the Object. Artist-Made Books from the Collection of Moderna Museet, Pontus Hulten Study Gallery, Stockholm
Moderna Museet on Pontus Hulténi aegaest peale kogunud tähelepanelikult kunstnikuraamatuid. Mõned neist on loodud suure pühendumuse ja oletatava hingevärinaga ning mõeldud pigem seintele riputamiseks (Henri Matisse “Jazz”, 1947), teised on sündinud kui kõige odavamad vahendid oma loomingu levitamiseks (Ed Ruscha “Crackers”, 1971), kolmandavad kummardavad kirjakunstile (Bruno Munari “The Quadrat Print”, 1953) ning neljandad polnud “oma elu” ajal üldse kunstnikuraamatud (Vladimir Majakovski “Võit päikese üle”, 1913). Oli, kuidas oli, nüüd nad on kõik klaasi taga peidus ja omamoodi puutumatud skulptuurid.
Eesti ikoonikunst, Kadrioru Kunstimuuseum
Luke, I’m Your Father. Kummardus Nikolai Kormašovi ees, kes tutvustas eesti kunstile tema kadunud väga vana isa. Ikoonide teemaga haakus Peterburi Novõi Muzei näitus “Uus skulptuur: struktuur ja kaos”, mille kataloogis kirjutas skulptuurikunstist suurepäraselt Anatoli Osmolovski.
Värske Eesti plakat, Arhitektuurimuuseum
Rohkelt nutikust. Kaugeltki mitte kaduv kunst.
Gregori Maiofis. Kunstnik ja modell: lugemise viise, Novõi Muzei, Peterburi
Puändiga fotograafia.
Howquicklyjumpingdaftzebrasvex. Situation of Artistic Discussion, EKA auk
Tallinna-Moskva kollektiivse autori installatsioon EKA tühermaal. Põhjalikult intelligentne näitus ja äärmiselt sümpaatsed autorid.
Jaan Klõšeiko. Vabaduse väljak, Vabaduse galerii
Veel!
Sündmus
Lift11.
Räägitud juba nii- ja naapidi, viimasest ajast meeldis Andres Kure kommentaar, et Kultuuripealinn kaaperdas installatsioonikunsti, tehes sellest populaarse müügiartikli stiilis “nüüd me tõime kunsti tänavatele”. Tõidki, kuid kärbitult turvaliselt. Linna jõudsid pehmed, meelitavad, ajatudki installatsioonid, kuid hoiduti kriitiliste teoste püstitamisest. Iseasi, kas see kaaperdaja ja torpedeerija Kultuuripealinn ainuisikuliselt oli.
NU Performance Festival.
Hotellis elamine ei ole naljaasi. Need on kremoonideta ruumid, milles mõned ennast ära ei kannata. Kas mõte aknast alla hüppamisest on vaid filmikunsti kujundatud? Viru hotelli üle võtnud kunstnikud lõid täiuslikult mängulise atmosfääri
Tallinna Arhitektuuri Biennaal.
Uskumatult ja imelikultki jõuline debüüt.
Asterisk Põhuteatris.
Minu jaoks aasta inspireerivamaid päevi, mille magusaid viljasid veel mõnda aega söön.
Mähe asumi garage sale.
Terve mõistus vallutab lähiaastatel kogu maa.
Teos
Heine Avdal, Brynjar Bandlien ja Fabrice Moniet “Field Works – hotel” – NU Performance Festivali raames Viru hotelli 11. korrusel ühele vaatajale mõeldud performans.
130 tallinlast “Korsten” – Keskaegses Roomas pesitses Vana-Rooma skulptuur, mida nimetati Pasquinoks. Tegemist oli fragmendiga Ajaxi ja Patroklose kehadest, mis nägi välja nagu kloun või õuenarr. Roomlastele oli saanud tavaks kleepida sellele satiirilisi värsse kuumadest teemadest (näiteks, milline närakas on üks või teine kardinal). Neid värsse kutsuti pasquinaadideks (paskvill?), just nagu oleks Pasquinado kägisedes kõnelnud.
Peeter Zumthor ja Luoise Bourgeois “Steilneset” – Norra kirdetippu, Valge mere kaldale VardØsse püstitatud mälestusmärk 91 nõiale, kes seal 17. sajandil põletati. Sõgedalt kallis ehitis maailma lõpus.
Stirka – Saksa tüdruk õppis Peterburis vabasid kunste ja tegi oma lõputööks baari koos pesumajaga. Ajendiks oli tõik, et tal polnud kusagil pesu pesta. Algul lühiajalise projektina mõeldud baar töötab nüüd juba seitse aastat, pakkudes hommikust õhtuni pesupesemisevõimalust ning olles üks linna aktiivsemaid alternatiivsete muusikaürituste toimumiskohtasid.
Aet Ader, Andra Aaloe, Kaarel Künnap, Grete Soosalu ja Flo Kasearu “0” - 00101010101010101001011100100101
Publikatsioon
Ingrid Ruudi artiklid jäid sel aastal teravalt meelde.
San Rocco (# 2 Summer 2011) – Veneetsias ilmuv ingliskeelne arhitektuuriajakiri, mille sisutäiusele ükski teine minu ette sel aastal sattunud ajakiri vastu ei suutnud panna. Teine number oli pühendatud saartele, äsja ilmunud kolmas number vaagib eksimist.
Tuvi – Guttenbergi Poegade poolt trükitud ajakiri, mis “palub toredatel inimestel vastu võtta väljakutse – teha midagi, mis pole neile esmapilgul päris omane”. Esimene number oli kannustav lugemine ja vaatamine, kahju, et neil plaanis vaid paar korda aastas ilmuda. Sellegi poolest on tunne, et uuel aastal hakkab ilmuma üha rohkem isetehtud väikesetiraažilisi ajakirju, almanahhe, kunstnikeraamatuid, koomikseid ja muud säärast.
Rael Arteli näituste kataloogid ja fanzine Your Periphery is my Center – jätkuvalt kuraatoritele eeskujuks.
(Compiled by) Mieke Gerritzen, Geert Lovink, Minke Kampman “I Read Where I am. Exploring New Information Cultures”. Graphic Design Museum, Breda, Valiz, Amsterdam, 2011 – 82 disaineri, graafilise disaineri, kunstniku, muuseumidirektori, kirjaniku, kriitiku, kirjastaja jpt paariminutilised mõttelõngad teemal, mis saab lugemisest tulevikus? After the death of the death of the author comes the birth of booking!
Triin Tamm “A Stack of Books as well as A Book of Stacks”. Rollo Press, 2011. Täiesti segane raamat selgest raamatuarmastusest. Kohtasin raamatut nii Berliini, Barcelona kui Londoni raamatupoodides.
Niklas Maak “Le Corbusier. The Architect on the Beach”. Hirmer, 2011 – modernne arhitektuur sündis tegelikult rannas!
Kristina Hansen & Ånond Versto “So Long, Fat Chance”, 2011 – väga hea näitus Märzis ja veel ilusam raamat, mis näitusega kaasas käis.
Paul Kuimet “In Vicinity” – veel!
Karin Paulus “Tootedisain. Asjad minu elus”. EKA, 2011. – Arvustus teel.
Margus Tamm
Näitus
Denes Farkasi ja Taavi Talve "Footnotes 2" Draakoni galeriis - puhas ilu
"Tartust ära" Y galeriis - detsentraliseerimispoliitika eats itself
Jass Kaselaani "Valgus on meie jõud" - täpselt nii ongi
Sündmus
the Protesteri valimine ajakirja TIME poolt aasta inimeseks
Tartu Kunstimuuseumi iseseisvuse lõpp ehk Tartust ära vol II
Kultuuripealinn 2011 - evelinsepp võtaks, oli, mida vaadata (Lift11, fotokuu jpm)
ILLUMInations VB-l - baisskurigeri nimel, oli, mida vaadata
Teos
Timo Tootsi tuunitud Soodevahe linnak
Publikatsioon
Tõnis Saadoja koostatud "Urnas Ploomipuu valge maja" - history strikes back, dead man walks
Ajalehes Postimees järjejutuna ilmunud põnevik: "Deathmatch. Eesti Kunstiakadeemia vs välis-eesti vanatädi"
Ajakirja "Time" esikaas
Timo Toots "Soodevahe" (pilt L. Kaljula)
Näitus
"Pavel Filonov ja vene avangard" Kumus
Jass Kaselaan „Hingede rändamine“ Tartu Kunstimajas
ART IST KUKU NUUT´i näitused
Sündmus
%-seadus – Oluline samm edasi, samas enne kui pole rakendunud ei võta seisukohta, hirmus palju võimalusi kõikvõimalikeks probleemideks.
Kultuuripoliitika suundumused – Tartu kunstimuuseumiga, Tartu Ülikooli maaliosakonnaga ja EKA-ga seonduv (kaude võiks ka ERMi lisada) on ühe aasta kohta kuidagi palju võitu. Tegelikult on neid asju ühendav joon: a) info kraanide täielik sulgemine, et faktid muutuksid kõlakateks ja kõlakad omakorda faktideks, mis toob kaasa adekvaatsete seisukohtade võimatuse. b) argumentatsioonide tendentslikkus. Tartu Kunstimuuseumi uut hoonet ei saa ehitada, kuna praegu käib muuseumis vähe (mis suhtes pole mainitud) inimesi, seega uue maja omatulu ei oleks piisav. See, et uues majas käiks rohkem inimesi, pole enam võrrandisse arvatud. c) üleskutse koostööle ja dialoogiks, mis jääb ainult mõttekõlksuks, reaalselt tehakse lõpuks ikka otsustajate tasandil nii nagu ise soovitakse. Kõik see on tekitanud mõnevõrra skisofreenilise olukorra. Põhiline on see, et tekitatud on hirmukeskkond. Ma pole täpselt aru saanud, milleks see vajalik on, aga igatahes on see efektiivne. Kohati tekib tunne, et ehk aitab, pangu siis need asutused kinni, vähemalt õudne lõpp ning pihta hakkaks põnev aeg, aga nii palju julgust ka ei tundu olevat, käiakse ja kiibitsetakse ja loodetakse nürida skalpelliga ära kohitseda. Aga kõige selle juures positiivseks nähtuseks on see, et näitustel käiakse rohkem. 2012 tundub selles valguses ära ütlematta põnev aasta, kuna siis peaks vaikselt praegused suundumused kuhugi ka kulgema, kuna 2013 on valmised, siis selleks ajaks peavad asjad tehtud olema.
Teos
Timo Toots „Memopol“
"Pavel Filonov ja Vene avangard" (näitusevaade S. Stepashko)
Timo Toots "Memopol" (näitusevaade S. Stepashko)Indrek Grigor
Lõppeva aasta kõige-kõige...
...üllatavamad kunstnikud olid Marta Stratskas ja Manfred Dubov. Olenemata Kaido Ole patronaažist autoreile olin kuni näituse üles saamiseni väga skeptiline, kuid olen sunnitud tunnistama, et täiesti põhjendamatult. Maal on ilus ja hea.
Vanameistritest üllatas ennekõike Ago Teedema sari "Maa - võitlev planeet". Ei tea, kust tal see veider jõud tuli ja kas seda jätkub kauemaks...
Kõige mõttetum näitus oli ilmselgelt "Gateways". (Timo Tootsi installtasiooni vaadeldagu kui eraldiseisvat näitust.)
Ajaoolistest asjadest oli minu kui kunstiajaloolise võhiku suurimaks avastuseks James Ensor. Esmalt, ja pigem põgusalt Kumu Flaami sümbolistide näitusel, aga aasta edenedes ka Flaamimaa muuseumides ja siis juba märksa võimsamalt.
Võimsa mulje jätsid ka Jean Dubuffet` arhitektoonid, mida Brüsselis nägema juhtusin. Viimast võib vast pidada kogu aasta suurimaks kunstilaksuks. Kui eelmine aasta kummardasin Ooperit kui gesamtkunstwerki, siis selle aasta deviisisks on arhitektuur kui kunstide kunst.
Kõige veidram näitus oli "Tumedus, tume", või pimedus, pime, või mis iganes selle nimi oligi, mille Anders Härm kureeris EKKM-is. Küsisin Härmilt, et miks ta sellise näituse tegi, vastus koosnes küll mitmest aspektist, mis olid kõik ühtmoodi ebamäärased ega vastanud küsimusele, meelde jäi neist paraku vaid viimane: "Selleks, et sa küsiksid, miks ma sellise näituse tegin". No ja küsisin, ent mis sellest küsimisest siis nüüd sündis?
Probleem on selles, et kõnealune näitus oli ehe muuseuminäitus, mis ei ole iseensest halb, aga samas on see just see, millele EKKM end kogu aeg programmiliselt vastanadanud on. Mis tekitab ikkagi taas küsimuse, miks selline näitus tehti? Ma ei ole päris kindel, millist päritolu, aga vast kõige küünilisem põhjendus, mida kuulma juhtusin, oli, et kuivõrd parasjagu käis Kunstihoone uue juhi valimine, siis oli Härmil vaja tõestada, et ta valdab ka traditsioonilist formaati.
Kui siia kõrvale võtta veel "Kogutud kriisid", mis oli EKKM-i tulmenäitus, võib teha järelduse, et EKKM on oma iseenesliku institutsionaliseerumisprotsessiga jõudnud sinnani, et on viimane aeg uue, alternatiivse kaasaegse kunsti institutsiooni tekkeks.
Olulisim sündmus kunstiväljal 2011 oli Köler Prize`i ellukutsumine ja väljaandmine. Rahvusvahelise žüriiga kunstipreemia on Eesti kunstiväljal unikaalne ja enam kui tervitatav, toob paraja annuse objektiivsust me väikesesse tiiki (kinnitan mõningates teistes žüriides istujana ja elukutselise nominentide esitajana). Köler Prize on justkui kaasaegse kunsti EM, kus hinnatakse võistlusel tulemusi, samas kui enamus lokaalseid kunstipreemiad on ennekõike varasema tegevuse põhised ega oleks ilmselt muul viisil kui kohaliku žürii põhiselt mõeldavadki.
Ei tea veel miks, aga tundub, et läinud aasta tähelepanuväärseim publikatsioon oli Urmas Viigi "August Tamme päevaraamat". Kui ma suudan enesele selgeks teha, miks, siis kirjutan sellest kindlasti kuskil.
James Ensor "Kristuse sisenemine Jeruusalemma" (pilt pärit siit)
Hanno Soansi "Absolut Nafta" näitusel "Tume, tumedus" (pilt pärit siit)
Liisa Kaljula
Näitus
Raul Rajangu "Nõukogude öö II" Tartu Kunstimuuseumis
"Urmas Ploomipuu valge maja" Kumus (kuraator Tõnis Saadoja)
Sophie Calle "Hoia end. Ole tubli" - parim nišinäitus 2011
Liisa Kruusmägi "Overheard Stories" Draakoni galeriis
Margus Tamm ja Argo Peever "Let`s Face It" Hop galeriis - parim retseptsiooniesteetika 2011, näitus, mis hakkab sõna otsese mõttes tööle vaid vaataja osalusel
Denes Farkas ja Taavi Talve "Footnotes 2" Draakoni galeriis - parim windowseeing 2011
Kirke Kangro "Toad" Tartu Kunstimajas
Raoul Kurvitz "VOOL tööd" Kultuurikatlas - parim kohaspetsiifika 2011
TAB kuraatorinäitus „11 Flirti“ Kadrioru kunstimuuseumi püsiekspositsioonis (kuraator Villem Tomiste) - parim institutsioonikriitika 2011
OÜ Visible Solutions "loomemajanduse" siirded Kumus - kõige selgemalt ja julgemalt tänast kultuuripoliitikat kommenteeriv kunstirühmitus aastal 2011
Fotokuu kuraatorinäitus "Teisele poole" Kumus (kuraator Adam Budak) - parim meediumikriitika 2011
"Lady Warhol" Fotografiskas Stockholmis
Richard Serra "Junction / Cycle" Gagosiani galeriis New Yorgis
Nick Cave "For Now" Mary Boone`i galeriis New Yorgis
Matthew Barney „DJED“ Gladstone`i galeriis New Yorgis – suurim üllataja 2011
Sündmus
Fotokuu - tekitas lõpuks Kultuuripealinna tunde ka kunsti vallas
Karmi stiili põlvkonna intervjueerimine koos Kädi Talvoja ja Heilika Pikkoviga - Nikolai Kormašov, Leili Muuga, Herald Eelma, Vive Tolli, Evi Tihemets, Enn Põldroos, Valli Lember-Bogatkina ja Henno Arrak – nii, nagu nemad kunstist räägivad, meie enam ei oska, surmtõsiselt!
Tartu Kunstimuuseumi Eesti Kunstimuuseumiga liitmise arutu kava – ja aegunud arusaamad juhtimisest (vt. ka äsja valitsuse poolt EMSL ettepanekul vastu võetud Kaasamise hea tava)
Teos
Timo Tootsi "Soodevahe" Soodevahe linnakus – parim linnaruumi teos 2011, vaadeldav nii lennukiaknast kui kummikutega Soodevahest
Kristina Normani "Et meeldiks kõigile" – meeldis ka minule, lugu sellest, kuidas Eesti Vabariik palkab verinoored insenerid rajama riiklikku mälestusmärki... Ja muidugi pannakse mängu nende nooruslikult puhtad isamaalised tunded...
Marit Illison "70 puuvillast kitlit" Disainiööl Eestis - parim tajupete 2011
High Line New Yorgis - parim taaskasutus 2009
Occupy Wall Street New Yorgis - parim avaliku ruumi teos 2011
Publikatsioon
Michel Foucalt "Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust"
Mai Levin "Eesti modernism. Peateid ja kõrvalradu" - Mai Levin uitamas eesti kunstiajaloo võimalikkuste radadel, milline oleks eesti kunstiajalugu, kui sõda poleks hävitanud suurt osa võrratu Edmond Arnold Blumenfeldti loomingust...
"Armastuse, mitte raha pärast." Tallinna XV Graafikatriennaali kataloog (koostaja Simon Rees, toimetaja Eva Näripea, kujundajad Jan Tomson ja Indrek Sirkel) - parim näitusekataloog 2011, mille sai näituselt lehthaaval endale kokku korjata (tore ka näha, et teose ja arvustuse üheaegsus näituseruumis on leidnud tee Artishoki Biennaalilt rahvuskunstimuuseumisse)
Kunstiteaduslikke Uurimusi 2011 / 1-2 (20) - põnev, mis edasi saab!
Vikerkaar nr. 10 / 2011 - endiselt kuraatoriajakiri ja teooria maaletooja nr. 1 Eestis, aga oktoobrikuu numbri tooksin eriliselt esile, sest autoriõiguse ja netivabaduse lähitulevik puudutab kunstivälja otseselt, vt. nt. Indrek Ibruse käsitlus remiksikultuurist
ART IST KUKU NU UT kataloogid - Rael Artel endiselt siinse isekirjastamise esirinnas, ei ole enam vaja suuri rikkaid institutsioone, et kirjastada või teha ajakirjandust, sellist tootmisvahendite rahva sekka minekut ei näinud ette isegi Marx...
2010. aastal loodud TLÜ kirjastus on hoo sisse saanud – kui nimetada vaid mõningaid raamatuid käesolevast aastast, siis Peter Burke "Mis on kultuuriajalugu?" ja Aet Annist "Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas" (alternatiivne vaade Ansipi Eestile, tuntud ka kui anti-Tõde ja Õigus)
TÜ kirjastuse Heuremata sari lööb endiselt laineid - Peeter Toropi "Tõlge ja kultuur" (filmid, teatrietendused ja monumendid kui tõlge, aga ka kunstiteadus kui tõlge, sest nagu ütleb Torop, humanitaar- ja sotsiaalteaduste kui tagasisideteaduste üks missioone on tagada kultuurile enesemõistmise võime, ka saab siit raamatust metodoloogilist tuge, kui armastate kasutada sõna "tekst" ja uue võimaliku kasutuse kunstiteadlaste poolt maha kantud sõnale "multimeedia") ning Jaak Tombergi "Kirjanduse lepitav otstarve" (varaküps Tomberg kirjutab tegelikkuse luhtumuslikust loomusest ja kirjandusliku väljamõeldise lepitavast otstarbest, tihnik)
Marit Illisoni "70 puuvillast kitlit" BIO EST festivalil New Yorgis (pilt pärit festivali Facebook`i lehelt)
Värsket remiksikultuuri Tallinnast. Autor välja!
