Neljapäev, jaanuar 12, 2012

Adam Budak ja pilguheit teisele poole

Artishok ootab uute ja vanade kirjutajate kaastöid!

Siinkohal tervitame soojalt Artishoki debütanti Annika Tootsi, kes kirjutas alloleva
arvustuse Fotokuu KUMU näitusest "Teisele poole".




Adam Budak ja pilguheit teisele poole


7. oktoobrist kuni 8. jaanuarini sai Kumus Fotokuu raames näha Adam Budaki kureeritud näitust Teisele poole (Vaata mulle otsa: mu nimi on Oleks Võinud Olla; samuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti). Adam Budak (Poola, Austria) on üsna multidistsiplinaarse taustaga, omades nii teatri-, filosoofia-, kunstiajaloo- kui ka arhitektuurialast haridust. Üheks tema peamiseks uurimisteemaks on fotograafilise kujutise ontoloogia, mis kajastus ka näitusel “Teisele poole”. Budaki valitud kunstnikud olid sama mitmekülgsed nagu ta isegi. Tööd pärinesid nii 1970. aastatest kui ka 21. sajandi algusest ning autoriteks olid John Baldessari, Helena Almeida, Becky Beasely, Stefan Burger, Miriam Böhm, Banu Cennetoglu, Sunah Choi, Haris Epaminonda, Geoffrey Farmer, John Gerrard, Caroline Heider, Anette Kelm, Elad Lassry, Tatiana Lecomte, Christodoulos Panayiotou, Iñaki Bonillas, Dénes Farkas Marlo Pascual ja Alexandre Singh. Idee oli näidata kaasaegse kaamerakunsti hetkeseisu ja seda, millisel moel kasutab kunst fotot ja pildiobjekti.

Näituse kontseptuaalseks aluseks valis Budak Giorgio Agambeni essee “Judgment Day”, mille sidumine valitud töödega oli mõnevõrra problemaatiline. Agamben kirjutab, et tema jaoks kujutab iga foto teatud mõttes viimset kohtupäeva, kuid näitusele üles pandud tööd ei visualiseerinud seda ideed. Pigem valis Budak essee, kuna Agamben kirjeldab selles ka fotode nõudlikku olemust, mis tema meelest neid hingestab. Agambeni sõnul fotod nõuavad meilt midagi. Näituse “Teisele poole” teosed tõesti nõudsid vaatajalt midagi – nad nõudsid, et vaatajad unustaks korraks reaalsuse ja selle, millisena nad on harjunud asju nägema, väljuksid oma mugavast automaatpiloodil töötavast vaatajapositsioonist ning läheksid töödega (teisele poole) kaasa. Kas või korraks.

“Teisele poole” oli kõike muud kui klassikaline fotonäitus. Leidus nii materjali- kui ka kontseptikeskseid töid, kuid eelkõige tundus kunstnike rõhk olevat materjalidega mängimisel, taaskasutamisel, apropriatsioonil ning fotograafia piiride kompamisel. Adam Budak valis näitusele tööd, mis ajendaksid vaatajat mõtlema, ärgitaksid sügavamat analüüsi ning ei laseks end üheselt tõlgendada. Nendes töödes leidus midagi, mida nimetaksin Barthes’i järgi punctumiks. Roland Barthes identifitseeris kahte erinevat faktorit meie suhtumises kujutisse – studiumit ja punctumit. Studium oli Barthes’i sõnul passiivne lugemine, mida soodustavad konventsionaalsed elemendid ja reeglid, mis lasevad foto tähenduse kergelt lahti kodeerida. Punctum aga äratab kirgi ja käivitab vaataja kriitilise lugemise ning kujutise analüüsi. See on miski, mis häirib pildipinna ühtsust ja stabiilsust. Näitusel välja pandud tööd tekitasid vaatajas kriitilise lugemise hetke, sest neis puudus konventsionaalsus ja nad ei järginud tavapäraseid reegleid. Enamik töödest ei pakkunud niidiotsa, mida harutama hakates vaataja loogilise lahenduseni jõuaks. Näiteks Becky Beasley teost “Kirjanduslik roheline” vaadates ei aima, et rohelise klaasi taga asuvad geomeetrilised vormid võiksid viidata 19. sajandi käsikirjade kopeerija Herman Melville’i juhtumile. Näitusele valitud teosed ei lasknud ennast lihtsalt lahti kodeerida ega üheselt mõista ning enamus neist jäid kummastavaks ja müstiliseks. Ka avamise ajal vestlusele tulnud kunstnikud ei tahtnud nende kohta palju rääkida ja võib-olla nad ise ka ei oska. Võib-olla pole vajagi. Kuna töödele pole selget punkti pandud, on jäetud vaatajale võimalus minna pildi/teose pinnast teisele poole ning leida sealt enda jaoks midagi. Midagi, mida ei ole pildipinnas, tekstuuris, vormis või pealkirjas ette ära antud.

Kuigi kõigi kunstnike tööd olid omamoodi köitvad, mainiksin eraldi Helena Almeidat ja Marlo Pascuali, kelle tööd moodustasid minu jaoks fotograafia kasutusvaldkondade ja kujundi rolli mitmekesisust näitlikustava paari. Helena Almeida on 1934. aastal sündinud ja juba 60. aastatest aktiivselt kohalikus kunstielus osalenud Portugali kunstnik, kes eksperimenteerib oma töödes erinevate meediumite ja materjalidega. Näitusel olid välja pandud mitmed tema 1970. aastatest pärinevad teosed, teiste seas ka kõmuline seeria “Uurimus sisemiseks täiustumiseks”, milles Almeida on oma autoportreedele lisanud sinist akrüüli ning tekitanud illusiooni hõljuva värvilaigu ärasöömisest. Kuigi Almeida pole seda ise tunnistanud, on seda värvi peetud Kleini-siniseks ja selle ärasöömist naiste emantsipeerumise märgiks. (Ka näituse “Teisele poole” nimiteos pärines Almeidalt.) New Yorgis tegutsev kunstnik Marlo Pascual (s. 1972) kasutab oma töödes aga ainult leitud fotosid, mida ta dekonstrueerib, moonutab või asetab nad näitusekülastaja jaoks harjumatusse positsiooni – nihestab tavapärast vaatepunkti. Tema tööd on nimetud ja jätavad publikule vabaduse anda sõltuvalt kontekstist ja kogemuste pagasist neile omapoolne tõlgendus. Almeida enesejäädvustused ja Pascuali nimetud leidteosed representeerivad erinevaid viise, kuidas kunst kasutab fotot. Almeida ja Pascual olid esimesest näitusekülastamisest kõige meeldejäävamad, mille põhjuseks võis olla aga see, et nad kasutasid võrreldes teiste kunstnikega foto meediumit kõige puhtamalt – nende teosed tundusid kõige kergemini haaratavad.

Näituse lõpetamise puhul korraldati huvilistele viimane ringkäik ja vestlus, millest võtsid osa Liina Siib, Marge Monko, Maria-Kristiina Soomre ja Dénes Farkas. Ringkäik kinnitas vaid tõsiasja, et nende töödest on raske rääkida. Kogu tõlgendamine ja süvenenud lugemine tuleb vaatajast enesest. Pole olemas ühte õiget vastust. Need tööd aitasid vaatajatel küll piiluda teisele poole, kuid see “teine pool” on igaühe jaoks erinev. Ka vestlusringist jäi kõlama mõte, et igaüks kogeb seda näitust erinevalt. Kellele mõjub see tervikuna, kellele erinevate kirkamate fragmentidena. Nii vestlusringis kui ka ringkäigul kiputi rääkima sellest, mida seal näitusel polnud – sellest, mis jäi näitusest “teisele poole”. Liina Siibi sõnul oli näituse üks mõjuvamaid aspekte julgus teha midagi foto kui substantsiga – võime kaotada aukartus, rebida puru ja kortsutada fotot. Siinpuhul viitas ta eelkõige Marlo Pascualile, kes elegantseid nimetuid fotosid julmalt, kuid samas poeetiliselt ründas. Vestlusring puudutas ka näituse vähese meediakajastuse teemat, mille võimalikuks põhjuseks toodi seda, et Budaki kureeritud näitus võis oma kontseptsioonilt olla Eesti kontekstis uus ja keeruline ning seetõttu pole sellest ka palju kirjutatud. Enamasti illustreerib näitus teksti, kuid mitte kõnealuse näituse puhul. Ka vestlusringis osalejad tunnistasid, et Agambeni essee ei haakunud nende jaoks näitusega või osutus seoste leidmine võimalikuks ainult mingitel kõrgematel fantaasiatasemetel. Kuid lõpuks polnudki see oluline, sest misiganes teoreetilise vihmavarju alla neid töid koondada, on nad juba üksikteose tasandil tugevad ja huvitavad ning ühte ruumi kokkuviiduna moodustasid vaid veelgi mõjuvama ja kummastava terviku. Kogu näituse lõpetamisele pühendatud ürituse ning ka minu isikliku arvamuse võttis kokku Kumu vanemgiidi üleskutse: “Rohkem selliseid näituseid!”





4 kommentaari:

lassebosse ütles ...

Rohkem selliseid arvustusi! Minu uusaastasoov oleks, et erialainimesed kirjutaksid rohkem näitustest, mida nad peavad tõeliselt õnnestunuks ja rohkem näitustest, mida nad peavad tõeliselt ebaõnnestunuks. Hea võimalus osaleda näituseprogrammide koostamisel.

Liisa

ARTISHOK ütles ...

Jah, Liisa, selliseid arvustusi võiks rohkem olla.

Kui Karin Paulus eile KEa raamatukogus oma raamatut esitles, siis ta ütles umbes niimoodi, et nüüd on tal võlg riigi ees tasutud. Võlg selle eest, et ta sai tasuta oma eriala õppida (mida ei ole sugugi vähe). Ma arvan, et see on väga vastutustundlik suhtumine elus olemisse. !


Gregor

Anonüümne ütles ...

EKA mitte Kea,kuigi jah, nüüd tulevat IKEA ka Eestisse
Gregor

lassebosse ütles ...

IKEA uus hoone