esmaspäev, veebruar 27, 2012

AB cubed presents: Annika Toots x Ats Parve

UNTITLED
Translated by Kristiina Raud

Ats Parve Camera Obscura (Photo Annika Toots)

On a warm August afternoon I stepped into a black wooden cube standing in Freedom Square and the door was shut behind me. Getting used to the dark took some time; however, I soon found appearing in front of my eyes a magical world of images, causing amazement as well as suspicion. ’Can it really be this simple?’ I asked myself, watching the upside down optical image created by the rays in the box. The square, the cafés, the busy people – they were all there in the chamber with me. A result of the collaboration of Ats Parve and Kadarik Tüür Architects, the mysterious camera obscura, literally a darkened chamber, lured many people into it during three days, and all of the visitors came out enriched with a new experience and gained knowledge. In addition to being visually pleasing the camera obscura also seems to be the best place for contemplating. It is a place where one can take a moment, sit back, and think about the progress made from the chamber to digital photography, pixels, Photoshop, and mobile phones that take pictures.

The camera obscura is thought of as the predecessor of photography, although it took centuries to get from one to the other. All the means for inventing photography existed already during the Renaissance; nevertheless, the right combination was discovered only in the 19th century. The camera obscura was accepted as an aid in painting and initially it was, indeed, as big as a whole room. Later it was reduced to a smaller, handier size. In the beginning of the 16th century many churches in Europe were also turned into camera obscuras where the small hole in the ceiling functioned as a lens. By following the image of the sun on the floor it was possible to engage in observational astronomy. The only thing standing between the camera obscura and modern photography was photosensitive material – it was impossible to fixate the image. However, making passing moments permanent is the main (if not the only) goal of photography. It allows us to capture the fleeting moments and make them tangible and, in some sense, eternal. Fixating the image was one of the main concerns of early photography. By now, however, in the 21st century, the principles and values have changed quite radically. If initially the ephemeral moment was caught in the camera obscura and then fixated onto a photosensitive surface, then now the captured moment has come full circle and is once again in the immaterial state – an image existing (and wandering) as mathematical data in a computer, materialising only when printed. Nowadays, most of the photos are in computers as electronic files that can vanish forever with just one push of a button. The medium of photography has been restless, unstable, and constantly changing. The technology and the subject, as well as the emphasis, have all undergone substantial changes.

Ats Parve, a photography student at the Estonian Academy of Arts, has brought the public back to the core of photography thanks to the life-size camera, showing that the creation of an image follows a simple law of physics. And he does so quite rightfully: what is more important than the core of things? Parve employs the same approach with other media as well. His piece A White Paper: Importance of Knowing can be interpreted as the analysis of the nature of poster art, another art form that has intrigued Parve, a known poster collector. The poster is considered to be the artistic barometer of its contemporary time and society and has also been utilised as an instrument of political propaganda since World War I. Nevertheless, even a poster with a strong communicative force is in its essence worthless and ephemeral; the paper onto which the message is fixated is extremely vulnerable. The series A White Paper: Importance of Knowing was displayed at Noorus Gallery at the Just Kids/Noorus On Ilus Aeg exhibition during the 3rd Tartu International Graphic Festival. The series consists of paper targets turned upside down, hanging slightly away from the wall. Parve collected them during the summer from the ’medieval archers’ at the foot of Toompea. Carrying a subtle social message, the targets, damaged by arrows, are visually effective on several levels. Firstly, as targets hung in front of a white wall, they are ready-mades, but the shadow projected on the wall is also important as it accentuates the sufferings of the paper. Thousands of tourists have contributed to the visually pleasing result by paying a euro to shoot an arrow at a target. A White Paper: Importance of Knowing is simultaneously fragile as well as forceful – just like cultural posters. If the message is taken from the poster, all that is left is a space of disintegrating paper – the ephemera.

The camera obscura, as well as Parve’s ready-made series, is somewhat connected to the theme of evanescence, transience, and ephemerality. It is a topic also discussed by Freud, who claimed in his essay ‘On Transience’ (1915) that limitation in the possibility of an enjoyment raises the value of the enjoyment. Undoubtedly, it is the temporal and material finiteness of posters which enhances the pleasure the collector gains from them. What about the value of pleasure gained from a photo, though? Simply put, everything is passing and therefore valuable and capturing this through photography is, in a sense, prolonging the pleasure. Through subjective cropping and certain physical and chemical (or digital) processes a moment is captured and fixated that is important to the author or even the entire mankind at a particular moment in time. The photograph often becomes a talisman with magical powers attributed to it. However, nowadays, when the passing moment is captured it also becomes endlessly reproducible and digitally manipulable, and all limitations disappear. What happens to the value of pleasure when there are no restrictions? It would seem likely that boundlessness and multitude would begin to diminish the value of pleasure. In reality, however, the change actually takes place in the standards and values. The camera obscura represents a time when there were limits to creating images and the possibilities of pleasure but the pleasure itself, as proven by the number of the device’s visitors, was more valuable.

Ats Parve is a versatile young talent whose position as an artist is still developing. At the moment his work is characterised by the shifting between different media which can lead to quite interesting results as illustrated by the two pieces of art discussed here. Besides expressing himself wordlessly Parve also believes that defining oneself more explicitly is an important part of growing as an artist. Rather thankworthy is also his wish to work with primary forms of different media, thus adding a certain educational dimension to his work. In today’s information-based society it is easy to forget the elementary things hidden under all the different layers. Parve first introduced the camera obscura to a wider audience when he finished the photography department at Tallinn Polytechnic School, and according to him it is an homage to the medium with which he is mainly concerned. His primary reason for building the camera was the feeling that photographers had started to forget how a photo is born. Considering the fact that nowadays anyone can be a sort of photographer, Parve succeeded in speaking to quite a large audience with his piece. All that is left to do now is to wait and see how Parve will manage to intrigue the audience in the future.


Annika Toots is doing her MA studies at Estonian Academy of Arts. The last 10 years, she has also been engaged in film photography, as she puts it herself, to compensate modern times` shortage of memory. She has also kept up blogging – at her text and image combining and largely photography and travelling devoted blog tootsivihik.blogspot.com.



AB cubed is a preparatory essay series for the III Artishok Biennale where X young Baltic and Scandinavian writers have chosen for their gesture of courtesy X young Estonian artists who have caught their eye with a witty personal exhibition or an absorbing work of art in a group show in recent years. Artishok tests experimetal editorial practice and self-inititative readiness in the art field with the series, giving writers the opportunity to take the initiative - but also the responsibility - and do one chosen artist a favour. The writers do not receive honorary for their work whereas the suggested artists automatically get an invitation for participation in Artishok Biennale in the autumn. Read more...

Voldi lahti / Unfold

AB kuubis esitleb: Annika Toots x Ats Parve

UNTITLED
Ats Parve "Camera obscura" (Foto Annika Toots)

Ühel soojal augustikuisel päeval astusin Vabaduse väljakule paigutatud musta puidust kuubikusse ja minu selja taga lükati uks kinni. Pimedusega kohanemiseks läks natuke aega, kuid peagi avanes mu silme ees maagiline kujundimaailm, mis tekitas korraga nii vaimustust kui ka kahtlusi. “Kas see tõesti saab nii lihtne olla?” küsisin endalt, jälgides kasti pääsenud kiirte loodud ümberpööratud optilist kujutist. Väljak, kohvikud, ringi siblivad inimesed – kõik nad olid seal kastis koos minuga. Ats Parve ja Kadarik Tüür Arhitektide koostööna valminud camera obscura ehk pimekamber meelitas oma salapärasesse sisemusse kolme päeva jooksul hulgaliselt inimesi, kes kõik said lühikese külastuse järel kogemuse ja teadmiste võrra rikkamaks. Peale visuaalse naudisklemise tundub camera obscura olevat parim koht ka mõtisklemise jaoks. Koht, kus võtta hetk, istuda käsipõsakil ning mõelda selle peale, kuidas pimekambrist on jõutud digifotograafia, pikslite, photoshopi ja pildistavate mobiiltelefonideni.

Camera obscurat peetakse traditsioonilise fotograafia eelkäijaks, kuigi ühest teiseni jõudmiseks kulus sajandeid. Juba renessansi ajal olid kõik vahendid fotograafia leiutamiseks olemas, kuid õige kombinatsioonini jõuti alles 19. sajandil. Camera obscura oli aktsepteeritud abivahend maalikunstis ning algselt tõesti toasuurune, kuid hiljem kahandati kaasaskantavatesse mõõtmetesse. 16. sajandi alguses muudeti ka mitmeid Euroopa kirikuid pimekambriteks, kus lakke tehtud väike auk töötas nagu lääts, mille abil kiriku põrandale tekkinud päikese kujutise liikumise järgi sai astronoomilisi vaatlusi teha. Camera obscurat ja tänapäeva fotograafiat lahutas vaid valgustundlik materjal – tekkinud kujutist ei suudetud kinnitada. Kuid mööduvate hetkede permanentseks muutmine ongi fotograafia peamine (kui mitte ainus) eesmärk. Fotograafia abil jäädvustatakse põgusad momendid, muudetakse nad materiaalseks ning mingis mõttes ka igavesteks. Kujutise fikseerimine oli varajase fotograafia üks suuremaid muresid, kuid käesolevaks sajandiks on põhimõtted ja väärtused juba üsna radikaalselt muutunud. Kui kõigepealt püüti efemeerne hetk camera obscurasse ning seejärel fikseeriti valgustundlikule pinnale, siis nüüd on see jäädvustatud hetk jõudnud ringiga tagasi mittemateriaalsesse olekusse – matemaatiliste andmetena arvutis eksisteerivaks (ja ekslevaks) kujutiseks, mis materialiseerub alles väljaprintimisel. Tänapäeval on enamik fotosid arvutites elektrooniliste failidena, mis ühe nupuvajutusega võivad igaveseks haihtuda. Fotograafia meedium on olnud rahutu, püsimatu ja pidevas muutumises. Muutunud on nii tehnika, subjekt kui ka rõhuasetus.

Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat õppiv Ats Parve on elusuuruses fotokaamera mudeli abil viinud publiku tagasi fotograafia tuumani, näidates, et kujutise teke tuleneb lihtsast füüsikaseadusest. Ning ta teeb seda täieliku õigusega – mis on veel olulisem kui asjade tuum? Parve kasutab sama praktikat ka teiste meediumite puhul. Tema teost “A White Paper: Importance of Knowing” võib tõlgendada kui plakatikunsti olemuse analüüsi – teine kunstivorm, mis on ka plakatikollektsionäärina tuntust kogunud Parve isiklikuks intrigandiks. Plakatit on peetud oma aja ja ühiskonna kunstiliseks baromeetriks, mida alates Esimesest maailmasõjast hakati ka poliitilise propaganda vahendina kasutama. Ka tugevalt kommunikeeruv plakat on sellegipoolest oma olemuselt väärtusetu ning efemeerne – paber, millele sõnum on fikseeritud, on äärmiselt haavatav. “A White Paper: Importance of Knowing” on seeria, mida eksponeeriti Tartus III Rahvusvahelise Graafikafestivali raames Nooruse galeriis toimunud näitusel “Just Kids/Noorus on ilus aeg” ning selle moodustavad seinast veidi eemal asetsevad tagurpidi pööratud paberist märklauad, mis Parve suve jooksul Toompea jalamilt “keskaegsetelt vibulaskjatelt" kogus. Subtiilset sotsiaalset sõnumit kandvad noolte poolt räsitud märklauad mõjuvad visuaalselt mitmel tasandil. Kõigepealt ready-made objektina ehk valge seina taustale riputatud märklauana, kuid oluline on ka seinale projitseeruv vari, mis toob paberi kannatused eriti hästi esile. Visuaalselt nauditav tulemus on saavutatud tänu tuhandetele turistidele, kes on iga noole lendulaskmise eest loovutanud ühe euro. “A White Paper: Importance of Knowing” on simultaanselt nii habras kui ka jõuline – nagu ka kultuuriplakatid. Kui plakatilt võtta ära ta sõnum, jääb samuti alles vaid lagunevast paberist tuum – efemeer.

Nii camera obscura kui ka Parve ready-made seeria seostuvad mingil määral kaduvuse, mööduvuse ja efemeersusega. Teema, mida puudutab ka Freud, kes väitis oma essees “Mööduvusest” (1915), et naudinguvõimaluse piiratus tõstab naudingu väärtust. Kahtlemata tõstab just plakatite temporaalne ja materiaalne piiratus plakatikoguja jaoks nendest saadava naudingu väärtust. Kuid kuidas on lood foto naudinguväärtusega? Lihtsustatult võttes on kõik kaduv ja seega väärtuslik ning fotograafia abil kaduva jäädvustamine toimib omamoodi naudingu pikendamisena. Läbi subjektiivse kadreeringu ja füüsikalis-keemiliste (või digitaalsete) protsesside püütakse kinni ja fikseeritakse moment, mis on oluline foto autorile või kas või kogu inimkonnale teatud ajahetkel. Sageli saab fotost talisman, millele omistatakse maagiline jõud. Kuid tänapäeval on see jäädvustatud möödunud hetk lõputult kopeeritav ja digitaalselt manipuleeritav ning igasugused piirangud kaovad. Mis juhtub naudingu väärtusega siis, kui piiranguid ei ole? Loogiline tunduks, et piiramatuses ja paljususes hakkab fotograafia naudinguväärtus kahanema, kuid tegelikult toimuvad muutused hoopis standardites ning väärtushinnangutes. Camera obscura representeerib aega, mil kujutise loomise võimalused olid piiratud ning naudinguvõimalused limiteeritud, kuid nauding ise – nagu tõestas ka pimekambri külastajate arv – oli väärtuslikum.

Ats Parve on mitmekülgne noor kunstnik, kelle kunstnikupositsioon on alles väljakujunemisel. Tema loomingut iseloomustab hetkel seiklemine erinevate meediumite/praktikate vahel, mis kahe siinkäsitletud töö näitel võib viia väga huvitavate tulemusteni. Parve jaoks on peale sõnadeta eneseväljenduse oluline ka enese lahtikirjutamine, mida ta peab osaks kunstnikuna kasvamisest. Väga tänuväärne on kunstniku soov tegeleda erinevate kunstiliikide algvormidega, lisades oma loomingule ka mingis mõttes hariva mõõtme. Tänapäeva infoühiskonnas kiputakse sageli erinevate kihistuste all peidus olevaid elementaarseid asju ära unustama. Camera obscura, mille Parve tõi esimest korda laiema publiku ette, kui lõpetas Tallinna Polütehnikumi fotograafiaosakonna, on tema sõnul hommage meediumile, mille sees ta põhiliselt tegutseb. Peamine põhjus, mis ajendas teda pimekambrit ehitama, oli tunne, et pildistajad on hakanud unustama seda, kuidas foto sünnib. Arvestades, et tänapäeval on igaüks mingil määral pildistaja, siis suutis ta oma pimekambriga kõnetada väga laia publikut. Nüüd jääb üle vaid põnevusega ootama jääda, millega õnnestub Parvel tulevikus publikut intrigeerida.


Annika Toots on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magistriõppe I kursuse tudeng. Viimased 10 aastat tegelenud ka filmifotograafiaga, mida kasutab enda sõnul eelkõige mälu puudujääkide kompenseerimiseks. Bloginud on ka – pilti ja teksti kombineerivas ning suuresti fotograafiale ja reisimisele pühendatud ajaveebis tootsivihik.blogspot.com.



AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

Voldi lahti / Unfold

reede, veebruar 24, 2012

AB cubed presents: Oliver Laas x Timo Toots

МЕМОПОЛ II: an attempt at close reading (1)
Translated by Hendrik Koger

Timo Toots Memopol (source: website of Timo Toots)

Quite a bit has been written about Timo Toots’ Memopol, but the author of this article has not yet come across a text that has attempted a close reading of the piece, so to say. The following attempts to fill that blank.

Introduction

For starters, let’s say a few words about the work itself. Memopol is an apparatus that measures its user’s so-called digital footprint by scouring the internet, along with various official databases, for relevant information which it then visualizes. To start the data collection process one must insert their ID card and PIN number, or scan their passport. Several technological innovations, such as, bank cards, ID cards, electronic banking, mobile phones, and social networks, have changed the ways data can be collected about people. Exploiting the possibilities these innovations offer leaves traces, the subsequent utilizations of which are often outside of the user’s control. The publicly available information about ourselves includes the data we willingly make available to others via online profiles, blogs, photos, etc., all disseminated in various social networks. One of the success stories of Estonia is the Estonian State Portal — collecting large amounts of personal data and making it available via the Internet. Toots points out that it may not (yet) be possible to create an apparatus like Memopol in some other country. The name of the device is written in Cyrillic so as to associate it with the concept of the Big Brother in George Orwell’s 1984.

The data displayed by Memopol can conditionally be divided into three categories: firstly the data made public by the user (profiles in social networks and — to make a generalization in some respects — other matches and keywords provided by search engines); secondly the user data acquired by different institutions, the amount, extent and accessibility of which are at best only partially dependant on the user (data concerning health, education, criminal record, income, date and place of birth, party membership, and information about various permits); the third and more obscure category consists of astrological data. In the following analysis I will first center on the data of the second category and then on the rest of it.

A new expression for the historical theories of power

Firstly, the data of the second category is noticeably detailed. Secondly, also worthy of note regarding this data is the generous amount of the different aspects of an individual’s life it brings to the government’s attention; this is due to the fact that a great deal of personal data can be accessed via institutional databases or search engines. What best describes government interest in the data belonging to the second category is a term called biopower. The subject of biopower is life itself, which is related to a certain statistical knowledge about populations (3). Biopower is rooted in the 17th century, when nascent ways of making governing more efficient and rational started to become more clearly outlined. Both the knowledge about state powers and ways of developing them gained in prominence. The reason of state, as Foucault calls it, takes shape within two ensembles of political knowledge and technology. The first —a diplomatic-military technology — is the development of state power through various inter-state alliances along with the strengthening of the war machine. The second is policy [police] in its 17th century sense, that is, the set of means necessary for internally increasing state powers. These means where called Polizeiwissenschaft in 18th century Germany. Such style of government (which is the essence of biopolitics) treats the population as a mass of living and coexisting creatures (4), paying heed to their health, hygiene, fertility rates, and life-span, as well as the political, economical and security matters concerning them. (5) A great deal of the user data displayed by Memopol is primarily biopolitical.

The extensive collecting on this kind of data requires increasingly efficient surveillance along with the technological solutions making it all possible. Modern surveillance-oriented society has five socio-historical layers that could be compared to geological strata, where previous layers — in their altered form — continue to have an effect on the subsequent strata:

I The first layer developed in the West during the 18th and 19th centuries, particularly in Great Britain, because of the changes brought on by the Industrial Revolution. In order to facilitate control over the workers, their activity was monitored in their workplaces. In the 19th century, the idea of monitoring the behavior of workers was inspired by Taylorism. It was an exercise of control over the human body, its functions divided into segments derived only from a single type of action or activity. Fordism continued the trend towards the greater mechanization of human behaviors. This was motivated by the pursuit of greater economic efficiency as well as better monitoring of the workers. The will to control human behavior has usually gone hand in hand with the desire to govern the human mind, or at least to better anticipate its thoughts.

II The second layer developed in the late 19th century, when the management of the population was extended beyond the factory in order to be implemented nationwide. During the age of Imperialism monitoring technology in European countries was increasingly applied in the field of everyday life, manifesting itself, for instance, in the socio-political changes which co-opted the unemployed and low-income classes into the nation state. Criminology, which in time became ever more concerned with the genetically conditioned physical peculiarities of criminals, was also devised in this period. Fingerprinting and other identification methods that are widely known today were first put to use during that time.

III The third layer emerged during the Cold War. The pursuit to control the human mind was added to the existing objectives of the surveillance technology. The attempt was made to use identity politics in order to integrate various social minority groups, whose civil rights where on the increase, into consumer society.. Surveillance became the means to construct the consumer’s life. It was still difficult to identify each individual subject; therefore the individual was treated as an unknown member of the masses which needed to be monitored. Mass media and advertising became the main instruments for guiding the minds of the population.

IV The fourth layer developed after the transformation of mass consumption and democracy, which were based on control and surveillance. Until now, the manufacturers and distributors did not have a clear idea of the consumers’ preferences. The use of computer technology in the field of distribution — in order to effectively guide and profile the consumers — has changed the situation. The rapid spreading of information technology and developments in information processing has significantly altered production. The mass consumers could now be divided into consumer groups and individuals, potential buyers of low-volume niche products. For marketing, the individual with his or her peculiarities, which could be profited from, became pivotal. Specific individuals were reduced to abstract data, which was then categorized according to commercial demands. After the data was processed, every consumer or user group was reconstructed on the basis of this newly processed data.

V The fifth layer, the crux of which is surveillance based on information and communications technology, emerged after the Cold War and is prevalent to this day. The extensive dissemination of cell phones and the Internet has brought with it, in one form or another, the re-emergence of several by now familiar elements from the previous layers. The use of information and communications technologies for identifying individuals and confirming their identities quickly spread to the fields of surveillance and national security. (6)

In the fourth and fifth layer there was a transition towards increasingly individual monitoring and data collection. In the form of pastoral power, this change too has a precedent in the technologies of power. Pastoral power is, essentially, the relationship between the governed and the governor(s) conceived as a relationship between a flock and the good shepherd. It is characteristic that the shepherd wields power over a flock instead of a land. The shepherd has to account for the doings of every member of his flock, especially for their good and bad deeds. He assembles the flock, i.e. he forms it by gathering around himself the formerly scattered individuals, whom he then guides and leads; the presence and actions of the shepherd are the prerequisite of the flock’s existence — without him it disperses. The shepherd has to look after the welfare of every single member of the herd. He guards them and keeps track of any one of them separately; this requires that he knows both the flock as a whole and the peculiarities of every member of the flock, by paying attention to them. According to Foucault, it is characteristic of Western societies that a few are considered shepherds whilst the majority is seen as a flock. (7) For example, Rousseau criticizes Hobbes because he divides mankind into flocks and single shepherds who surpass the flock by nature (8). Pastoral power is individualizing, because, by centering on individuals, it allows power to focus on them more than ever.

New technologies implemented for biopolitical purposes, and in order to facilitate surveillance, are frequently ushered in by pastorally themed rhetoric. The justifications often revolve around the need for security, comfort, greater transparency, speed, greater individual-centeredness etc. The data of the second category in Memopol’s data report points at the biopolitical nature of user data, its pastoral use, and the role of technology in all this. Toots’ apparatus brings out the contemporary manifestations of power techniques from earlier socio-historic layers.

If we turn our attention to the data of the first category, then we’ll see that when it comes to the user’s online identity, the statistical profile comprised of the traces of his or her online activity supersedes his or her actual offline identity. (9) Memopol takes these peculiarities into account when computing the user’s digital footprint. On the one hand, we can witness the re-emergence of technologies familiar from the surveillance-oriented societies mentioned in the fourth layer here —individuals are reconstructed on the basis of the data that is obtained about them. On the other hand, an important additional dimension is constituted by that subset of the data that has been willingly made public by the users themselves. The question about the variations in the general sense of privacy is interesting, but at this point I will leave it aside.

The data of the third category —horoscopes — are perhaps the most difficult to interpret. Why has the author decided to add this element into his work? While all other data is relatively rational, astrology sticks out as the only irrational subset of the overall data; it is incompatible with contemporary knowledge of natural sciences. Similarly to religion, the defining force of human life in astrology is transcendent, but, unlike religion, impersonal, abstract, inaccessible i.e. material-like. According to Adorno, this kind of irrationality resembles the irrationality that manifests itself in the complexity of contemporary society, where the processes that guide human life have become opaque for the majority of people. In this kind of environment, the individual is often compelled to accept the effects of unknown and outside forces, which is, in some ways, similar to the mysterious influence of the celestial bodies. On the one hand, the individual’s behavior, according to astrology, is determined by the external forces affecting their choices, which also shape the individual’s personality. On the other hand, the final decision, whether to take these forces into consideration or not, is still the individual’s own to make. Moreover, astrology calls on us to make decisions even in the most mundane everyday situations. At the same time, the choices are limited by the position of the planets. Basically, freedom consists of accepting the inevitable: if the individual acts in accordance with the position of the planets, then they will do fine; if they neglect it, there will be trouble. When the state of affairs is already predestinated, then there is no need for personal responsibility or initiative which would strive for something over and above small mundane matters. One just has to believe in that which already is, because eventually the planets will take care of the problems too. The prerequisite is that the individual conforms to the existing norms, whether they are determined by the planets or by society. Therefore, with reference to Adorno, it might be said that astrology conveys an attitude that is characterized by passive acceptance of the existing and compliance with it, whereas the external forces (position of the planets, societal norms) regarding the individual will never be subjects to criticism. (10) This interpretation might be compatible with what has so far already been said in this text. To what extent does it apply to the actual readers of horoscopes, is another matter.

What has been said thus far only concerns the data displayed by the apparatus. Next, it would be a good idea to examine the ways of collecting, storing and distributing this data — something also pointed out by Memopol.

The medium is (a part of) the message

The way the user’s digital footprint is formed in Memopol is based on different bits of information about the user, which are displayed by the apparatus as if they where disjoint, and viewable apart from the whole; as though the subject could be divided into different segments (state of health, education, and economic situation) — all separately assessable. This refers to a certain way of dealing with the subject. The first and second layers of surveillance-oriented society could be called disciplinary, but partly the third and — to a greater extent — fourth and fifth layers should rather come under the title of control society. In a disciplinary society, power functions by means of confinement and individualization. The governed body moves between different enclosed spaces, for example from home to school, and from there to the factory etc. In control societies power functions via modulation. Control is more easily exercised, because the main methods of identification are passwords and computers, which at the same time are historically connected to the emergence of these kinds of societies. The distinction between the individual and the masses is lost, because both are constructed according to random samples and statistics. The individuals themselves, however, are divided based on the different spheres of their lives, which can then be appealed to separately. The relevant data is reflected in statistics, markets and data banks. The aim is to govern and guide the activities of individuals more specifically. Control itself is flexible and works by the gradual inclusion or exclusion of individuals. The suitableness, capabilities and mentality of the individual is constantly tested. (11) As the focus shifts from ownership to access, the distinction between public and private tends to blur. Ownership refers to physical exclusion or, on the contrary, to the existence of a private life relying on inclusion. Access, however, refers to ways of identification that concern patterns, so as to distinguish those who have access from those that do not.(12) These kind of societies are characterized by endless processes (for example lifelong study). By dividing the user’s general portrait into separate, assessable and controllable parts, Memopol too relies on the subject treatment characteristic of control societies, thereby also making it clearly visible.

A vivid example of control society is the rapidly growing number of online services. For Memopol itself, the electronic government, a phenomenon that appears in the fifth socio-historical layer, is of central importance, since it is this artworks very condition of possibility. One might say that the aim of electronic government is to redefine the parameters for identifying individuals through the use of intra-network databases, certification systems, ID cards and other methods. The second characteristic of the e-government is the public sector’s adoption of administrative methods that have proven successful in the commercial sector. The state and its functions are viewed as in some ways similar to a private business: state institutions provide a service, and the citizens are the consumers of that service. All of this noticeably increases the government’s powers of surveillance at the cost of (mass) democracy that allows for anonymity. Mobile phones and the Internet give the average person channels of communication the reach of which can be compared to mass media and government. In order to track these channels, the state institutions use IT-based tracking technologies, a situation which consequently renders these given channels central to the debates concerning privacy and security. In this case, the collection and sharing of digital user data in networks is the main subject of criticism. Some negative consequences of these developments are the exploiting of an individual’s identity by the government and the commercial sectors, a denial of anonymity, as well as the monopoly of public- and commercial sectors over data mining and profiling. (13) In a way, the government becomes the official biographer of the people (14); the state remembers for the people and Memopol allows us to see what is remembered about us. (15)

The principal medium of Memopol is the Internet, the relation of which to one of the piece’s central matters — power — I will now examine. There are several types of network structures. The simplest is the centralized network, which is hierarchical and centers on a single hub. Generally, all activity moves from the centre to periphery and not a single node (host) is connected to any other peripheral host. The decentralized network is a multiplication of the centralized network. It has several hubs, each with a host, but there is no one central hub for managing the entire network. In distributed networking there are no hubs or hosts. In this kind of network every entity is autonomous within the rules of the system and can connect to any other entity without the need for a proxy server. Basically the Internet can be thought of as series of inter-connected networks, a so-called network of networks. (16) This kind of characterization is similar to Deleuze’s and Guattari’s rhizomatic model that opposes itself to central and hierarchical structures. (17) However, the Internet is not a rhizomatic structure, because its hosts connect to each other via different communications protocols; the most well-known of which are TCP/IP. Communications protocols are regulations or collections of rules that determine different technological standards, as well as the adoption and usage of these standards. In a way these protocols are the precepts of a system; they can manifest themselves in various forms, for example in the different network structures that were already mentioned, by limiting the extent of potential activities in a given system. These regulations operate on the encoding level by encoding information, so that it could be transferred to other machines that are connected to the network. The protocols are formal; that is to say that they encapsulate the information to be communicated on the basis of a certain regulation, but are generally not concerned with the contents of the information. This is a certain shared administrative system that is not centre-based, but manifests itself locally in every single system-embedded unit or relation, in order to achieve the voluntary control of technology, and its use in an unstable and changing environment. (18)

Biopower and biopolitics could be seen as protocols that apply to living organisms — they refer to the ways of making the masses statistical, which, in turn, makes it possible to normatively compare every single being and its function as a part of the whole, to the whole of obtained data. It is similar to the protocol that administrates autonomous agents. It applies to every object individually and yet brings each single entity in line with the whole by way of standards. (19) Biopolitics and the flexible governing methods of control society are merged in this kind of technology that is characteristic of the fifth phase of surveillance-oriented societies. In Memopol, one of the first levels that this phenomenon manifests itself in is during the insertion of the ID card and PIN number; by doing that, the users identify themselves and give permission to start the data collection process. The PIN number allows the user to verify their identity via certification systems. Such systems essentially have a monopoly over defining individuals. (20) The prerequisite and the environment in which Memopol (like the electronic government) operates is the Internet, the information and communications network based on authentication through protocols. Therefore, it might be said that Toots does not only comment on the contemporary surveillance-oriented society, but the installation itself is a vehicle for the control technology that is characteristic of today.

Toots says that the apparatus’s Cyrillic name is supposed to refer to the concept of the Big Brother in Orwell’s dystopian novel 1984. The novel warns of the hazards of utopian programs in politics by demonstrating the fictional consequences of one such program. (21) Perhaps Toots is trying to achieve a similar effect with the retro-futuristic visuals of the installation. The rhetoric that accompanies the use of modern monitoring technologies is often permeated by utopian visions. The Cyrillic name of Toots’ apparatus can first and foremost be associated with Soviet totalitarian rule, which, in turn, should perhaps refer to the implicit totalitarian tendencies of surveillance-oriented society. Referring to historical totalitarian regimes is in itself a popular method of criticizing utopian intentions. (22) Although, considering the local context of the work, the reference to the Soviet Union is appropriate; Toots turns it into a synecdoche of totalitarianism in general. If the previous analysis of control technologies is correct, then there is a contradiction between the work’s form and its content. The Soviet Union should rather be considered a disciplinary society, Memopol, on the other hand, points out the technologies of power used in control societies. It is clear that the author is referring to contemporary tendencies via analogies from the past, but despite this, and the spectacular form of the work itself, the tension between the form and content still remains. This makes one unintentionally think of other kinds of solutions — which would carry the same message and would rely on the same technology — that would bear a better resemblance to contemporary protocol-based control technologies in their form. Currently, disseminated control is largely referred to via a form that signifies hierarchical and centralized control.

A subject made of bytes

If Memopol depicts contemporary power relations, then what is the subject of this power like? What is, according to the installation itself, Memopol’s user like? Dividable, quantifiable, flexibly governed, comparable to (statistical) norms — all of that I have already mentioned. What kind of model of human beings underlies all this?

The large scale introduction of informatics and the decoding of the human genome have contributed to the creation of a new myth, according to which, human beings, as well as life in general, are first and foremost information systems, not physical organisms. (23) In the historical scale, this change of understanding could be tracked to the Turing test, which linked a machine’s capability for exhibiting intelligent behavior with its ability to confuse the human observer via symbol manipulation. Such an understanding of the intellect, together with Claude Shannon’s and Norbert Wiener’s theories on information, which conceived information as being independent of the mediums that carry it (24), helped to decrease the importance of corporeality and the body in thinking about life and human beings. Information theory was initially a link between mathematics, electrical engineering and computation, but it soon spread to other scientific fields. For example, in genetics, genes were primarily seen as carriers of information. Information has come to be seen as the principle of cosmic order, which is possibly the result of the changes that took place in genetics and physics. Artificial life and related fields of research concentrate on recasting our knowledge of biology by analyzing living organisms is such a way that lifelike behavioral patterns are created in computers and other artificial environments. As a result of that, the computer programs used for modeling evolutionary processes began to be treated — although not unanimously — as living. Computer software and life are often associated because of the evolutionary and biological analogies that are used for explaining the logic of the given programs. The cultural and technological context of this approach has fostered fantasies according to which it may someday be possible for human beings to exist without their bodies (25). All this is based on the understanding that information and corporeality are two different things, which in turn allows for the creation of a hierarchy where information is primary and corporeality is secondary. (26)

Control societies see individuals as dividable. It is simultaneously expected that this changing data boils down to a single individual, determined by biological attributes; fingerprints, facial features, DNA and other information center on one unique body that is the carrier of the said information. There are no subjects outside the biological body and each body contains only one subject. A good example of this way of thinking is DNA profiling. A single subject can actually have several identities in different contexts — different e-mail addresses and profiles in online communities etc, — that cannot be reduced to a single biological identity. Despite the dispersion of data collecting in surveillance-oriented society, it is expected that the individual itself is ultimately undividable. However, the individual is dividable, because of the different identities that manifest themselves in different social contexts and do not necessarily come down to biological identity. Official identities are put together, based on the data in various institutional databases and certification systems, creating a sort of artificial identity that is chosen over one’s own or one’s companions’ definitions of the self when defining a subject. (27)

Summary

In the light of the already mentioned approach to information it is as if information technologies make it possible to realize the dream that is impossible in the natural world — the chance to take a look at the working principles of reality in its most elementary level (28). By linking this characterization to the techniques of power exercised in surveillance-oriented society and its model of human beings, we might perhaps get a clearer picture of how understandings of human identity are changing; this is something that Memopol both relies on and draws attention to as well. If the subject is informational in its nature, then — in the context of previously mentioned ideas — it might be said, with some exaggeration, that Memopol allows us to take a look at identity and the human being as a subject of both power and recollection in way that some of our contemporary conceptual trends do.


Oliver Laas has studied fine art printmaking in Estonian Academy of Arts and cultural theory in Estonian Institute of Humanities. So far his research interests have mostly lied in digital games and media, as well as culture and ideology theories. Presently he studies in the EHI PhD program and continues to write for the periodical “Vikerkaar” as well as the book blog of the publishing house Varrak.




AB cubed
is a preparatory essay series for the III Artishok Biennale where X young Baltic and Scandinavian writers have chosen for their gesture of courtesy X young Estonian artists who have caught their eye with a witty personal exhibition or an absorbing work of art in a group show in recent years. Artishok tests experimetal editorial practice and self-inititative readiness in the art field with the series, giving writers the opportunity to take the initiative - but also the responsibility - and do one chosen artist a favour. The writers do not receive honorary for their work whereas the suggested artists automatically get an invitation for participation in Artishok Biennale in the autumn. Read more...

List of references

(1) The author of this text familiarized himself with the work in the exhibition “gateways. Art and Networked Culture”, 13.05.2011-25.09.2011 in the Kumu Art Museum of Estonia.
(2) Others who have written about Timo Toots and Memopol are: Mare Tralla, “In the search of the human face of the network culture”, newspaper Sirp, 10.06.2011 (http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12608:vorgustunud-kultuuri-inimliku-naeo-jaelil-&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3349); Kadri Ratt, “A nifty exhibition: snails carrying e-mail, a giant cell phone and a Wi-Fi-spyglass”, newspaper Postimees, 13.05.2011 (http://www.postimees.ee/437036/nutikas-naitus-e-posti-vedavad-teod-hiigeltelefon-ja-wifi-pikksilm/); Tanel Veenre, “Intervene!” “Click!” “Make sense!”, newspaper Eesti Päevaleht, 28.05.2011 (http://www.epl.ee/news/kultuur/sekku-klikka-motesta.d?id=51297892). The previous version of “Memopol” has been written about by Andreas W, “The machine that strolled among the corridors of memory”, Kunst.ee, 3-4/2010 (http://ajakirikunst.ee/?c=kunstee-numbrid&l=et&t=masin-kes-jalutas-malu-koridorides&id=269); Raimu Hanson, “The artist is playing around with the user data”, newspaper Postimees, 02.06.2010 (http://www.tartupostimees.ee/270826/kunstnik-mangib-isikuandmetega/).
(3) Galloway, Alexander R. 2004. Protocol: How Control Exists After Decentralization. Cambridge, M.A.: The MIT Press, p. 85.
(4) Foucault, Michel. Security, Territory, and Population, in Michel Foucault. 1997. The Essential Works of Michel Foucault 1954-1984, Vol. I: Ethics: Subjectivity and Truth, Robert Hurley et al (trans), Paul Rabinow (ed.). New York: The New Press, pp. 68-71.
(5) Foucault, Michel. The Birth of Biopolitics, in Michel Foucault. 1997. The Essential Works of Michel Foucault 1954-1984, Vol. I: Ethics: Subjectivity and Truth, Robert Hurley et al (trans.), Paul Rabinow (Ed.). New York: The New Press, p. 73. Cf. Foucault, Michel. 1978/1990. The History of Sexuality, Vol. I: An Introduction, Robert Hurley (trans.). New York: Vintage Books, pp. 138-140.
(6) Ogura, Toshimaru. Electronic government and surveillance oriented society, in David Lyon (ed.) 2006. Theorizing Surveillance: The Panopticon and Beyond. Willan Publishing, pp. 271, 272-276.
(7) Foucault, Michel. 1979. Pastoral Power and Political Reason, in Michel Foucault. 1999. Religion and Culture: Michel Foucault, Jeremy R. Carrette (ed.). New York: Routledge, pp. 137-138, 141-143.
(8) Rousseau, Jean-Jacques. The Social Contract, in Jean-Jacques Rousseau. 1923. The Social Contract and Discourses, G. D. H. Cole (trans). London: J. M. Dent & Sons Ltd.; New York: E. P. Dutton & Co., p. 7.
(9) Galloway, op. cit., p. 64.
(10) Adorno, Theodor W. 1994/ 2002. The Stars Down to Earth and Other Essays on the Irrational in Culture. London & New York: Routledge, pp. 50-51, 57-58, 60-61, 77-78, 79.
(11) Deleuze, Gilles. 1992. Postscript on the Societies of Control, October, Vol. 59, pp. 3-7.
(12) Hayles, N. Katherine. 1999. How We Became Posthuman: Virtual Bodies in Cybernetics, Literature and Informatics. Chicago: University of Chicago Press, p. 40.
(13) Ogura, op. cit., pp. 275-276, 278, 296.
(14) Ogura, op. cit., p. 291.
(15) In his article, Andreas W. indicates this as well.
(16) Galloway, op. cit., pp. 30, 31, 32-33, 34, 35, 38.
(17) Deleuze, Gilles & Felix Guattari. 1980/2007. A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia Vol. 2, Brian Massumi (trans). London & New York: Continuum, pp. 12-13, 20, 23, 24-25.
(18) Galloway, op. cit., pp. 7-8, 30, 52, 61, 74-75, 81-82.
(19) Galloway, op. cit., p. 87.
(20) Ogura, op. cit., p. 283.
(21) Jameson, Fredric. 2005. Archaeologies of the Future: The Desire Called Utopia and Other Science Fictions. London: Verso, pp. 198-199.
(22) Rothstein, Edward. Utopia and its Discontents, in Edward Rothstein, Herbert Muschamp, Martin E. Marty. 2004. Visions of Utopia. Oxford: Oxford University Press, p. 5.
(23) Ogura, op. cit., p. 276.
(24) Hayles, op. cit., p. xi
(25) Cf. Bostrom, Nick. 2003. The Transhumanist FAQ – A General Introduction, Version 2.1. World Transhumanist Organisation, pp. 17-19. Online. http://www.transhumanism.org/resources/FAQv21.pdf.
(26) Hayles, op. cit., pp. 11, 12, 223, 225, 231. Cf. Gleick, James. 2011. The Information: A History, A Theory, A Flood. New York: Pantheon Books.
(27) Ogura, op. cit., pp. 290, 291.
(28) Hayles, op. cit., p. 233.

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, veebruar 15, 2012

Liikuv galerii TANK Ott Pilipenko küljes

Maarin Mürk sattus EKA konverentsil "Avalikud ootused" kokku Ott Pilipenkoga ning leidis tema küljest korkide alla peitunud galerii. Artishioki palvel kirjutas Ott, millega tegu; MMi (kehvakvaliteedilised telefoni)pildid.


TANK kujutab endast indie-galeriid, mis on eriline selle poolest, et on ehitatud jope sisse. Jope kannab endal kümmet kunstikapslit, korki, mille sees moodustub väike taieste eksponeerimispind. Sellise mobiilse galerii ülesanne on tuua kunst publikuni, avalikku ruumi. Inimesed saavad otsida, leida, juurde tulla ja näha.




Idee sündis fetishist korkide vastu. Vaatasin paar aastat asju läbi korgi justkui aknast või läbi läätse. Raamis kenasti, tegi isiklikuks ja nummiks. Siis lasin õmmelda selle jaapani kawaii-jope, peaasjalikult kõrvade pärast. Hakkasin lisama totakaid asju: Popeye käsi tekitavad randmetaskud ja korgid ja edasi tuligi midagi korkide sisse panna. Paljud on välja pakkunud näitusepinda laiendada taskutesse, hõlma alla ja kuhu iganes veel, et suurendada eksponeeritava formaati. TANK rõhub aga sellele, et kõik peab mahtuma korgi sisse. Kork kui konteiner on TANKile sama oluline kui ekspositsiooni mobiilsus.

Galerii pidi esialgu toimima täiesti vabas vormis ja impulsiivselt. Kasutada ära ootamatult seltskonnas puhkenud loominguline hetk, võtta randmetaskust paber ja vildikad ja pooltunnikesega näitus valmis teha ning kohe ka installeerida. Sedasorti instant-näitus. Maht on väga ökonoomne (10 x 2cmØ) ja kahemõõtmelist materjali lihtne paigaldada. Juhuslik pidi olema ka näitusega tänaval kokkupõrkamine, kiire üllatuslik fix ja siis kohe edasi tormamine.
Kui olin veidi aega sellega ringi jõlkunud, hakkasid inimesed palju keerulisemaid ideid kapslitesse välja pakkuma - 3Dd, heli jne. Nende lahenduste TANKi kohandamine on ajamahukam ning kuna vaev on suurem, käib sellega kaasas garantii, et nad mõnda aega vaatamiseks väljas on. Nii et nüüd toimib ta rohkem nagu klassikaline galerii, näitusi vahetetakse korrapäraste tsüklitena.

Meie väike eelis on endiselt see, et me saame näituse viia kuhu iganes. Soovitavalt näituse sisust lähtudes. Magnus Vulpi päevapoliitikat lahkav koomiks käis Tartus kunstiakadeemiate lammmutamisel, Liisi Nappi klaasist emoticonid ilmuvad koolides ja räägivad lastega iseloomusest. TANK saab kunstnikuga paika panna, kes kindlasti peaksid näitust nägema ja siis ise minna ja näidata. Kuna me nüüd neid käike planeerime, on võimalik TANKi lehelt ilmumiste kohta infot saada ja näitust vaatama minna

tank.kelder.ee




Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, veebruar 13, 2012

AB kuubis esitleb: Oliver Laas x Timo Toots

МЕМОПОЛ II: Üks lähilugemise katse (1)

Timo Toots "Memopol" (pilt pärit Timo Tootsi koduleheküljelt)

Timo Tootsi teosest „Memopol“ on kirjutatud üksjagu (2), kuid siinkirjutaja ei ole veel kohanud teksti, mis püüaks läbi viia selle teose n-ö lähilugemist. Alljärgnev on katse seda lünka täita.

Sissejuhatus

Kõigepealt mõni sõna teosest endast. „Memopol“ on masin, mis esitab visuaalsel kujul internetis ja erinevates riiklikes andmebaasides kasutaja kohta leiduvat infot, mõõtes seeläbi tema nn digitaalset jalajälge. Andmekogumise algatamiseks tuleb masinasse sisestada kas ID-kaart koos PIN-koodiga või peab skaneerima oma passi. Mitmed tehnoloogilised uuendused, nagu pangakaardid, ID-kaardid, internetipangad, mobiiltelefonid, ja sotsiaalvõrgud, on muutnud inimeste kohta andmete kogumise viise. Nende kasutamisest jäävad maha jäljed, mille edasise saatuse üle kasutajatel endil tihti kontroll puudub. Osa meie kohta käivast teabest moodustavad andmed, mille me vabatahtlikult teistele avalikult kättesaadavaks teeme erinevatesse sotsiaalvõrkudesse jäetud profiilide, blogide, fotode jms näol. Eesti üheks edulooks on e-riik: suure hulga erinevate isikuandmete kogumine ja interneti kaudu kättesaadavaks tegemine. Toots rõhutabki, et mõnes teises riigis poleks sellist teost tõenäoliselt (veel) võimalik teha. Installatsiooni nimi on kirillitsas, et tekitada seoseid George Orwelli raamatus „1984“ esinenud Suure Venna kontseptsiooniga.

„Memopoli“ poolt kuvatavad andmed võib tinglikult jagada kolmeks: esiteks kasutaja enda poolt avalikuks tehtud andmed (siia alla kuuluvad profiilid sotsiaalvõrkudes ja, mõneti üldistades, ülejäänud otsingumootoritest saadavad vasted ning märksõnad); teiseks erinevate institutsioonide poolt kasutaja kohta kogutud andmed, mille määr, ulatus ja kättesaadavus sõltuvad kasutajast parimal juhul ainult osaliselt (siia alla käivad tervislikku seisundit, haridust, kriminaalregistrit, sissetulekuid, sünniaega ja kohta, parteilist kuuluvust ning erinevaid lube puudutavad andmed); kolmanda ja segasema kategooria moodustavad astroloogilised andmed. Järgnevas analüüsis keskendun esmalt teist tüüpi andmetele ning seejärel ülejäänutele.

Ajaloolised võimutehnoloogiad uues kuues

Esiteks torkab teist tüüpi andmete juures silma nende detailsus. Teiseks see, kui suurel määral nad kaasavad üksikisiku elu erinevaid aspekte valitsemise huviorbiiti, sest paljud eraelu puudutavad andmed on kättesaadavad institutsionaalsetest andmebaasidest või otsingumootoritest. Teise tüübi alla kuuluvate andmete vastu riikliku huvi tundmise puhul on tegemist biovõimuga. Biovõimu objektiks on elu ise ning ta on seotud teatud statistiliste teadmistega populatsioonide kohta (3). Selle juured on 17. sajandil selgemaid kontuure võtma hakanud uutes viisides valitsemist ratsionaliseerida ning tõhustada. Varasemast olulisemaks saavad nii teadmised riigi jõududest kui ka nende arendamine. Riigimõtlemine, nagu Foucault seda nimetab, võtab kuju kahe poliitilise teadmise ja tehnoloogia raames. Esimene neist on diplomaatiline ja sõjaline tehnoloogia, mis seisneb riigi jõudude arendamises läbi erinevate riikidevaheliste liitude ning sõjalise masinavärgi tugevdamise. Teine on poliitika selle sõna 17. sajandi tähenduses, s.t riigi jõudude sisemise kasvatamise jaoks tarvilike vahendite hulk. 18. sajandi Saksamaal kandis see nime Polizeiwissenschaft. Selline haldamine, biopoliitika, kohtleb populatsiooni elavate ja kooseksisteerivate olendite massina,(4) hõlmates tervishoidu, hügieeni, iivet ja eluiga ning neid puudutavaid poliitilisi, majanduslikke ja julgeolekualaseid küsimusi.(5) Suur osa „Memopoli“ kasutaja andmetest, mida installatsioon kuvab, on ennekõike biopoliitilised.

Selliste andmete mahukas kogumine eeldab aina tõhusamat jälgimist ning seda võimaldavaid tehnoloogilisi lahendusi. Tänapäevasel jälgimisele orienteeritud ühiskonnal on viis sotsiaalajaloolist kihti, kusjuures kihtide all võiks kujutleda midagi sarnast geoloogilistele kihtidele, kus varasemad kihid avaldavad muutunud kujul mõju järgnevatel ajastutel moodustunud kihtidele:

I Esimene kiht kujunes välja 18. ja 19. sajandi lääneriikides, ennekõike Inglismaal, tänu tööstusrevolutsioonist tingitud muutustele. Töökohal rakendatavad jälgimismeetmed võeti kasutusele selleks, et hõlbustada kontrolli töötajate üle. Taylorism viis 19. sajandil tööliste käitumise jälgimiseni. Inimkeha prooviti kontrollida, jagades selle tegevused ainult ühte tüüpi teost või tegevusest moodustuvateks segmentideks. Fordism jätkas suundumust inimkäitumise suurema mehhaniseerimise poole. See tähendas nii suurema majandusliku efektiivsuse taotlemist kui ka töötajate paremat jälgimist. Inimkäitumise kontrollimise taotlust on üldiselt saatnud soov hallata inimmõistust või vähemalt selle mõtteid paremini ette aimata.

II Teine kiht kujunes hilisel 19. sajandil, kui elanikkonna haldamine laienes vabrikust väljapoole, püüdes hõlmata kogu riiki. Imperialismiajastu Euroopa riikides hakkas jälgimistehnoloogia üha enam tähelepanu pöörama igapäevaelule, mis avaldus nt sotsiaalpoliitilistes muutustes, mille käigus integreeriti rahvusriiki töötud ja madala sissetulekuga klassid. Leiutati kriminoloogia, mis hakkas oma töös tähelepanu pöörama geneetiliste faktorite poolt tingitud füüsilistele iseärasustele. Samal perioodil võeti kasutusele sõrmejäljed jt nüüdseks laialdaselt tuntud tuvastusmeetmed.

III Kolmas kiht ilmnes Külma sõja ajal. Jälgimise tehnoloogia senistele sihtidele lisandus inimmõistuse kontrollimise püüdlus. Erinevaid kasvavate õigustega sotsiaalseid vähemusgruppe püüti lõimida, kujundades nende identiteeti suurema tarbimisringkondadesse kaasamise kaudu. Jälgimisest sai vahend tarbija elu konstrueerimiseks. Iga individuaalse subjekti tuvastamine oli endiselt keeruline, mistõttu käsitleti indiviidi tundmatu ja jälgimist vajava massi liikmena. Mõtete suunamise peamisteks vahenditeks said massimeedia ja reklaam.

IV Neljas kiht kujunes välja kontrollil ning jälgimisel põhineva massitarbimise ja massidemokraatia teisenemise tagajärjel. Massitarbija eelistused olid tootjate ja turustajate jaoks seni olnud tume maa. Tarbijate efektiivsema suunamise ja profileerimise vahendid, tänu arvutitehnoloogia kasutuselevõtmisele turunduses, on seda olukorda muutnud. Infotehnoloogia kiire levik ja arengud informatsioonitöötluses muutsid oluliselt tootmist. Senised massitarbijad võis nüüd jagada tarbijagruppideks ja indiviidideks, kellele sai suunata väiksema mahuga nišitoodangut. Turunduse seisukohalt sai tähtsaks indiviid oma kaubastatavate eripäradega. Konkreetsed indiviidid taandati abstraktsetele andmetele, mis seejärel kategoriseeriti vastavalt kaubanduslikele vajadustele. Peale andmete töötlemist rekonstrueeriti iga tarbija või tarbijagrupp uuesti töödeldud andmete alusel.

V Viies kiht on informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogial baseeruv jälgimine, mis kerkis esile peale Külma sõja lõppu ning kestab tänaseni. Interneti ja mobiiltelefonide laialdane levik on kaasa toonud mitmete varasematest tasanditest tuttavate elementide taasesinemise ühel või teisel kujul. Informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamine isikute tuvastamiseks ja identiteetide kinnitamiseks levis hoogsalt järelevalve ja riikliku julgeoleku valdkondadesse.(6)

IV ja V kihis toimus üleminek individuaalsemale jälgimisele ning andmekogumisele. Ka sellele muutusele võiks leida võimutehnoloogiate seast varasemaid eelkäijaid pastoraalse võimutehnika näol. Sisuliselt on tegemist valitsetavate ja valitseja(te) suhte kujutamisega karja ja neid juhtiva hea karjase suhtena. Iseloomulik on, et karjane valitseb karja, mitte territooriumi. Karjane peab aru andma iga karjaliikme kõigi tegude kohta, pidades ennekõike silmas nende häid ja halbu tegusid. Ta kogub oma karja kokku, s.t moodustab selle varem laialipillutatud indiviididest, keda ta seejärel suunab ja juhib; karjase kohalolu ja tegevus on karja eksisteerimise tingimuseks, ilma temata kari hajub. Karjane peab hoolitsema iga üksiku karjaliikme heaolu eest. Ta peab nende üle vahti ja jälgib igaühte neist eraldi, mis eeldab nii oma karja tundmist tervikuna kui ka iga karjaliikme individuaalsete eripärade teadmist ja neile tähelepanu pööramist. Foucault sõnul on lääne ühiskondadele iseloomulik lähenemine, kus üksikuid peetakse karjasteks ja enamust juhitavaks karjaks.(7) Näiteks kritiseerib Rousseau Hobbes`i, sest too jagab inimkonna karjadeks ja üksikuteks neid valvavateks karjasteks, kes on juba loomu poolest karjast kõrgemal (8). Pastoraalne võim on individualiseeriv võim, sest ta toob indiviididele keskendumise kaudu nad senisest enam võimutehnikate fookusesse.

Biopoliitilistel eesmärkidel kasutusele võetavaid ja jälgimist hõlbustavaid uusi tehnoloogilisi vahendeid saadab tihti retoorika, milles leidub nn pastoraalseid elemente. Sageli on põhjendusteks turvalisus, mugavus, suurem läbipaistvus, kiirus, suurem üksikisikukesksus jne. „Memopolis“ esitatud teise tüüpi kuuluvad andmed juhivad tähelepanu isikuandmete biopoliitilisusele ja nende pastoraalsele kasutusele ning tehnoloogia rollile selles kõiges. Tootsi installatsioon toob esile vanematest sotsiaalajaloolistest kihtidest pärinevate võimutehnikate tänapäevased avaldumisvormid.

Kui tulla esimest tüüpi andmete juurde, siis internetis muutub kasutaja identiteedi määramisel oluliseks tema tegevusest maha jäänud jälgede statistikast moodustuv profiil, mitte tema enda identiteet.(9) „Memopol“ arvestab neid iseärasusi kasutaja digitaalse jalajälje arvutamisel. Ühelt poolt võib siin näha juba jälgimisele orienteeritud ühiskondade IV kihistuses esinenud tehnoloogia taasavaldumist – indiviidid rekonstrueeritakse nende kohta saadavatest andmetest. Teisalt tuleb siia üks oluline lisamõõde, sest osa neist andmetest on kasutajate endi poolt vabatahtlikult avalikuks tehtud. Küsimus privaatsust puudutavate arusaamade teisenemisest on huvitav, kuid siinkohal jätan selle kõrvale.

Kolmandat tüüpi andmeid, horoskoope, on vast kõige keerulisem tõlgendada. Miks on autor otsustanud selle elemendi oma teosesse lisada? Kui kõik muud andmed on võrdlemisi ratsionaalsed, siis astroloogia on ainus irratsionaalne element; ta on ühitamatu tänapäevaste loodusteaduslike teadmistega. Astroloogias on inimelu määrav jõud, sarnaselt religioonile, transtsendentne, kuid, erinevalt religioonist, impersonaalne, abstraktne ja ligipääsmatu, s.t asjalaadne. Adorno sõnul sarnaneb selline irratsionaalsus kaasaegse ühiskonna keerukuses väljenduva irratsionaalsusega, kus inimelu suunavad protsessid on muutunud paljudele läbipaistmatuks. Sellises keskkonnas on indiviid tihti sunnitud aktsepteerima seletamatute ning tema suhtes väliste jõudude toimet, mis mõneti sarnaneb ligipääsmatute taevakehade seletamatule mõjule. Ühelt poolt määravad astroloogia järgi indiviidi käitumist tema otsuseid mõjutavad välised jõud, mis ühtlasi kujundavad ka tema iseloomuomadusi. Teisalt on lõplik otsus, kas neid jõude arvesse võtta või neid eirata, ikkagi indiviidi enda käes. Enamgi veel, astroloogia kutsub pidevalt otsuseid langetama ka kõige tühisemates argistes asjades. Samas on valikute piirid paika pandud tähtede seisu poolt. Vabadus seisneb sisuliselt paratamatuse aktsepteerimises: kui indiviid käitub vastavalt tähtede seisule, siis läheb kõik hästi, kui ta tähtede seisu eirab, siis halvasti. Kuna asjade käik on ette määratud, siis puudub ka vajadus isikliku vastutuse ning pisiasjadest kõrgemale küündiva initsiatiivi järele. Tuleb lihtsalt uskuda sellesse, mis juba niigi on, sest lõpuks hoolitsevad tähed ka probleemide lahenemise eest. Eeltingimuseks on, et üksikisik mugandub olemasolevate standarditega, olgu need siis tähtede või ühiskonna poolt määratud. Seega võiks Adorno järgi öelda, et astroloogia kannab suhtumist, mida iseloomustab olemasolevaga passiivne leppimine ja sellega mugandumine, kusjuures indiviidi suhtes välised jõud (planeetide seisud, ühiskondlik kord) ei saa kunagi kriitikaobjektiks.(10) See võiks olla üks siin varemöelduga sobituv tõlgendusviis. Iseküsimus on, millises ulatuses see horoskoopide tegelike lugejate kohta käib.

Seniöeldu puudutab ainult teoses kuvatavaid andmeid. Järgmiseks tuleks vaadata nende andmete kogumise, talletamise ja levitamise viise, millele „Memopol“ samuti tähelepanu juhib.

The medium is (a part of) the message

Kui vaadata seda, kuidas „Memopolis“ moodustub kasutaja digitaalne jalajälg, siis selle aluseks on erinevad kasutaja kohta käivad andmed, mis on esitatud justkui teineteisest lahusolevatena ning tervikust eraldi vaadeldavatena: subjekt on justkui jaotatav erinevateks segmentideks (tervislikud näitajad, haridus, majanduslik seis), mis on kõik eraldi hinnatavad. See viitab teatavale viisile subjekti käsitleda. Jälgimisele orienteeritud ühiskondade I ja II kihti võiks nimetada distsiplinaarühiskonnaks, kuid osaliselt juba III ning suuremal määral IV ja V kihti võiks pigem nimetada koondnimetusega kontrolliühiskond. Distsiplinaarühiskonnas toimib võim sissesulgemise ja individualiseerimise kaudu. Hallatav keha liigub erinevate suletud ruumide vahel, nt kodust kooli, sealt vabrikusse jne. Kontrolliühiskondades toimib võim modulatsiooni kaudu. Kontroll liigub vabamalt, sest peamisteks tuvastusmeetoditeks on paroolid ja arvutid, mis on ühtlasi seda tüüpi ühiskondade esilekerkimisega ajalooliselt seotud. Kaob selge erinevus indiviidi ja massi vahel, sest mõlemaid konstrueeritakse valimite ja statistika alusel. Indiviid ise jaotatakse tema eluvaldkondade järgi osadeks, millele saab teistest osadest isoleeritult apelleerida. Neid osi puudutavad andmed kajastuvad statistikas, turgudel ja andmepankades. Eesmärgiks on indiviidide tegevusi detailsemalt hallata ja suunata. Kontroll on paindlik ning toimib järk-järgulise kaasa- või väljaarvamise kaudu. Indiviidi sobivust, võimekust ja meelsust testitakse regulaarselt.(11) Kui rõhuasetus koondub omamiselt juurdepääsule, siis kipub kaduma ka avaliku ja privaatse eristus. Omamine viitab füüsilisele väljaarvamisele või, vastupidi, kaasaarvamisele toetuva privaatse elu olemasolule. Juurdepääs viitab aga tõendamise praktikatele, mis kasutavad mustreid, et eristada neid, kellel on juurdepääs nendest, kellel seda ei ole.(12) Selliseid ühiskondi iseloomustavad lõputud protsessid (nt elukestev õpe). Jagades kasutaja koondportree üksteisest eraldatavateks, hinnatavateks ja kontrollitavateks osadeks toetub „Memopol“ samuti kontrolliühiskondadele iseloomulikule subjektikäsitlusele ja toob selle ühtlasi vägagi selgelt esile.

Kontrolliühiskonna ilmekaks näiteks võikski olla aina kasvav e-teenuste hulk. „Memopoli“ seisukohalt on siin oluline e-riik, mis on viiendas sotsiaalajaloolises kihis esile kerkiv nähtus. Võiks öelda, et selle sihiks on inimeste identifitseerimiseks vajalike parameetrite ümberdefineerimine võrkude kaudu seotud andmebaaside, sertifitseerimissüsteemide, ID-kaartide jt vahendite kasutuselevõtmise abil. Teiseks e-riiki iseloomustavaks tunnuseks on kaubandussektoris ennast tõestanud administratiivsete meetodite valitsussektorisse ületoomine. Riiki ja selle toimimist vaadeldakse teatud mõttes eraettevõttele sarnanevana: riigiinstitutsioonid pakuvad teenust, kodanikud on selle tarbijad. Kõik see suurendab oluliselt valitsuse jälgimisvõimu anonüümsust võimaldava (massi)demokraatia arvelt. Internet ja mobiiltelefonid annavad tavainimesele kommunikatsioonikanalid, mille haardeulatus on võrreldav massimeedia ja valitsuse omaga. Nende jälgimiseks võtavad riigiinstitutsioonid kasutusele infotehnoloogilised jälgimisvahendid, mille tulemusel liiguvad antud kanalid privaatsust ja turvalisust puudutavate vaidluste tulipunkti. Kriitikaobjektiks on siin digitaalsete isikuandmete kogumine ja jagamine võrkudes. Negatiivseteks tagajärgedeks on ka üksikisikute identiteedi ärakasutamine valitsuse ja kaubandussektori poolt, anonüümsusest ilmajätmine ning valitsus- ja kaubandussektori monopol andmekaevandamise [data mining] ning profileerimise üle.(13) Valitsusest saab teatud mõttes inimeste ametlik biograaf;(14) riik mäletab inimeste eest ja „Memopol“ lubab meil pilku heita sellele, mida meist mäletatakse.(15)

„Memopoli“ keskseks meediumiks on internet, mille seost teoses olulise võimuküsimusega asun nüüd vaatlema. On erinevaid võrgustruktuure. Neist lihtsaim on tsentraliseeritud võrk, mis on hierarhiline ja koondub ühe keskuse ümber. Tegevus kulgeb üldiselt tsentrist perifeeriasse ning ükski sõlmpunkt (host) ei ole ühendatud ühegi teise perifeerse sõlmpunktiga. Detsentraliseeritud võrk on tsentraliseeritud võrgu mitmekordistus. Selles on mitu keskust ja iga keskuse juures on teatav hulk selle keskusega seotud sõlmpunkte, kuid puudub üks tervikut haldav keskus. Jaotatud võrgus puuduvad keskused ja nendega seotud sõlmpunktid. Sellises võrgus on iga entiteet süsteemi reeglite piires autonoomne ja võib ilma vahendajateta sisuliselt ükskõik millise teise entiteediga kontakti luua. Internetist võib sisuliselt mõelda kui omavahel ühendatud võrkude jadast, n-ö võrkude võrgust.(16) Selline iseloomustus sarnaneb Deleuze’i ja Guattari risoomse struktuuri mudelile, mis vastandub tsentraalselt ja hierarhiliselt organiseeritud struktuuridele.(17) Internet ei ole siiski risoomne struktuur, sest selle sõlmpunktid loovad omavahelisi ühendusi erinevate andmevahetusprotokollide alusel, millest tuntumad on TCP/IP. Protokollid on regulatsioonid ehk reeglite kogumid, mis määratlevad erinevaid tehnoloogilisi standardeid ja nende standardite omaksvõttu ning kasutust. Teatud mõttes on tegemist struktuuri ettekirjutustega, mis võivad avalduda erinevates vormides, nt erinevates juba mainitud võrgustruktuurides, piiritledes võimaliku tegevuse piirid antud süsteemis. Need regulatsioonid toimivad kodeerimise tasandil, kodeerides informatsiooni selliselt, et seda saaks teistele võrku lülitatud masinatele edastada. Protokollid on formaalsed, nad n-ö kapseldavad edastatava informatsiooni teatud kindla regulatsiooni alusel, kuid üldiselt ei puutu selle sisusse. See on tehnoloogia vabatahtliku kontrolli saavutamiseks ja rakendamiseks ebakindlas ning muutuvas keskkonnas, teatav jagatud haldamise süsteem, mis ei toimi tsentraalselt, vaid avaldub lokaalselt igas üksikus süsteemisiseses objektis ja seoses.(18)

Biovõimu ja biopoliitikat võiks vaadelda elusorganismidele rakenduvate protokollidena – nad osutavad suurte masside statistiliseks muutmise viisile, mis võimaldab iga üksikut ja selle osa tervikust saadud andmetega normatiivselt võrrelda. Protokoll autonoomsete toimijate haldamisviisina funktsioneerib mõneti sarnaselt. Ta rakendub igale objektile individuaalselt, kuid toob üksiku üldise kontrolli alla standardite kaudu.(19) Selles jälgimisele orienteeritud ühiskondade V faasile iseloomulikus tehnoloogias saavad kokku biopoliitika ning kontrolliühiskonna paindlikud haldamismeetodid. Üks esimesi tasandeid, kus need „Memopolis“ avalduvad on ID-kaardi ja PIN-koodi sisestamine. Selle kaudu kasutaja identifitseerib ennast ja annab loa hakata enda kohta leiduvat teavet koguma. PIN-kood võimaldab kasutajal oma identiteeti kinnitada sertifitseerimiskeskuse kaudu. Säärased keskused omavad sisuliselt monopoli indiviidide määratlemise üle (20). „Memopoli“ (nagu ka e-riigi) keskkonnaks ja eeltingimuseks on internet, protokollilisel kontrollil baseeruv informatsiooni- ja kommunikatsioonivõrk. Seega võiks öelda, et Tootsi teos mitte ainult ei kommenteeri kaasaegset jälgimisele orienteeritud ühiskonda ja selle vahendeid, vaid installatsiooni enda materjaliks on tänapäevale iseloomulik kontrollitehnoloogia.

Toots ütleb, et teose kirillitsas kirjutatud nimi peaks viitama ideele Suurest Vennast Orwelli düstoopilises raamatus „1984“. See teos hoiatab utopistlike kavade eest poliitikas, näidates ühe sellise kava fiktiivseid tagajärgi (21). Installatsiooni retro-futuristliku ja totalitaristliku vormiga püüab Toots vast midagi sarnast teha. Jälgimistehnoloogiate kasutuselevõttu saatev retoorika kannab tihti utopistlikke nägemusi. Tootsi teose kirillitsas kirjutatud nimi seostub ennekõike Nõukogude totalitaarse režiimiga, mis peaks vist ühtlasi viitama jälgimisele orienteeritud ühiskonna implitsiitsetele totalitaristlikele kalduvustele ja potentsiaalidele. Ajaloolistele totalitaarsetele režiimidele viitamine on iseenesest levinud vahend utopistlike plaanide kritiseerimiseks (22). Kuigi teose kohalikku konteksti arvestades toimib viide Nõukogude Liidule asjakohaselt, teeb Toots sellest sünekdohhi totalitarismile üldisemalt. Kui eelnev analüüs kontrollitehnoloogiatest paika peab, siis tekib teatav vastuolu teose sisu ja vormi vahel. Nõukogude Liitu võiks pigem pidada distsiplinaarühiskonnaks, „Memopol“ aga juhib tähelepanu kontrolliühiskondade võimutehnoloogiatele. On arusaadav, et autor viitab kaasaegsetele tendentsidele minevikust pärinevate analoogiate kaudu, kuid sellest ning teose iseenesest efektsest vormilisest lahendusest hoolimata jääb püsima teatav pinge sisu ja vormi vahel. See paneb tahtmatult mõtlema, et millised võiksid olla samale tehnoloogiale toetuvad ja sarnast sõnumit kandvad lahendused, mis oleksid oma vormilt olnud lähedasemad kaasaegsetele protokollilistele kontrollitehnoloogiatele. Praegusel hetkel on paljuski hajutatud kontrollile tähelepanu juhtimiseks kasutatud jäigalt hierarhilisele ja tsentraliseeritud kontrollile viitavat vormi.

Bittidest subjekt

Kui „Memopol“ kujutab tänapäevaseid võimusuhteid, siis milline on selle võimu subjekt? Milline on „Memopoli“ kasutaja installatsioonist endast lähtudes? Osadeks jaotatav, kvantifitseeritav, paindlikult hallatav, (statistiliste) normidega võrreldav – seda kõike olen juba maininud. Milline inimesekäsitlus on selle kõige taga?

Informaatika laialdane kasutuselevõtmine ja inimgenoomi dekodeerimine on aidanud kaasa uue müüdi kujunemisele, mille järgi on inimesed, nagu ka elu üldisemalt, ennekõike teatud tüüpi informatsioonisüsteemid, mitte füüsilised organismid (23). Ajaloolises plaanis võiks sellise muutuse ühe lähtekohana näha Turingi testi, mis seostas masina intelligentsuse võimega manipuleerida sümbolitega inimvaatlejat segadusseajaval viisil. Koos Claude Shannoni ning Norbert Wieneri informatsioonikäitlusega, mis nägi informatsiooni seda kandvatest meediumitest sõltumatuna,(24) aitas selline arusaam intellektist kaasa kehalisuse ja kehastumuse taandumisele elu ja inimeste käsitlemisel. Informatsiooniteooria oli esialgu ühenduslüliks matemaatika ja elektri- ning arvutustehnika vahel, kuid levis peagi teistesse teadusharudesse. Näiteks geneetikas hakati geene vaatlema ennekõike informatsiooni kandjatena. Tõenäoliselt geneetikas ja füüsikas toimunud muudatuste tagajärjel ongi informatsioonis hakatud nägema kosmilist organiseerituse printsiipi. Tehiselu ja sellega seotud uurimissuunad keskenduvad meie bioloogiaalaste teadmiste täiendamisele, analüüsides elusorganisme nii, et elulaadseid käitumismustreid tekitatakse arvutites ja teistes tehislikes keskkondades. Selle tulemusel hakati evolutsiooni modelleerimiseks kasutatavaid arvutiprogramme elusatena käsitlema, kuigi mitte ühehäälselt. Tarkvara ja elu seostamine toimub tihti evolutsiooniliste ja bioloogiliste analoogiate abil, mille kaudu seletatakse antud programmide loogikat. Säärase käsitluse väljakujunemise kultuuriline ja tehnoloogiline kontekst on soosinud fantaasiaid, mille kohaselt on inimestel ehk kunagi võimalik ilma oma kehadeta toime tulla(25). Kõik see toetub arusaamale, et informatsioon ja materiaalsus on erinevad asjad, mis omakorda võimaldab säärase hierarhia loomist, kus informatsioon on primaarne ja materiaalsus sekundaarne.(26)

Kontrolliühiskonnad käsitlevad indiviide osadeks jagatavatena. Samas eeldatakse, et need muutuvad andmed taanduvad ühele, bioloogiliste atribuutide poolt määratletud indiviidile; sõrmejäljed, näopilt, DNA jt andmed koonduvad ühe unikaalse keha ümber, mis on informatsioonikandja. Bioloogilisest kehast väljaspool ei leidu ühtegi subjekti ja iga keha sisaldab ainult ühte subjekti. DNA alusel tuvastamine on sellise mõtteviisi lihtsaimaks näiteks. Tegelikult võib ühel subjektil olla erinevates kontekstides mitu identiteeti – erinevad e-maili aadressid, profiilid online kogukondades jne –, mis ei ole taandatavad unikaalsele bioloogilisele identiteedile. Jälgimisele orienteeritud ühiskonnas eeldatakse, et andmekogumise hajutatusest hoolimata on indiviid ise lõpuks jagamatu. Indiviid on aga jagatav, sisaldades mitmeid erinevaid identiteete, mis avalduvad erinevates sotsiaalsetes kontekstides ja ei taandu ilmtingimata bioloogilisele identiteedile. Ametlikud identiteedid pannakse kokku erinevates institutsionaalsetes andmebaasides või ametlikes sertifitseerimiskeskustes leiduvatest andmetest, luues teatud mõttes tehisliku identiteedi, mida eelistatakse subjekti määratlemisel tema enda või tema kaaslaste määratlustele.(27)

Kokkuvõte

Infotehnoloogiad justkui võimaldavad, juba mainitud informatsioonikäsitluse valguses, realiseerida unistust, mis on loomulikus maailmas võimatu: võimalust vaadata reaalsuse toimeprintsiipidesse selle kõige elementaarsemal tasandil (28). Sidudes selle iseloomustuse jälgimisele orienteeritud ühiskonna inimesekäsitlusega ja võimutehnikatega võime ehk saada selgema pildi inimese identiteeti puudutavate arusaamade teisenemisest, millele „Memopol“ toetub ja ühtlasi ka tähelepanu juhib. Kui subjekt on oma olemuselt informatsiooniline, siis võiks mõningase liialdamisega väita, et eespool toodud ideestiku raames vaadatuna võimaldab „Memopol“ meil heita pilku identiteedile ja inimesele võimu ning mäletamise subjektina nii, nagu meie kaasaja mõningad kontseptuaalsed suundumused seda kujutavad.


Oliver Laas on õppinud Eesti Kunstiakadeemias graafikat ja Eesti Humanitaarinstituudis kultuuriteooriat. Senine uurimistegevus on peamiselt seotud digitaalsete mängude, meedia ja kultuuri ning ideoloogiateooriatega. Hetkel jätkab vaimuharimist EHI doktorantuuris filosoofia erialal ja kirjutab väljaannetele Vikerkaar ja Varraku raamatublogi.






AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

Viited

(1) Siinse teksti autor tutvus teosega näitusel „gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur“, 13.05.2011-25.09.2011, KUMU kunstimuuseumis.
(2) Timo Tootsist ja „Memopolist“ on teiste seas kirjutanud: Mare Tralla, „Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil“, Sirp, 10.06.2011 (http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12608:vorgustunud-kultuuri-inimliku-naeo-jaelil-&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3349); Kadri Ratt, „Nutikas näitus: e-posti vedavad teod, hiigeltelefon ja wifi-pikksilm“, Postimees, 13.05.2011 (http://www.postimees.ee/437036/nutikas-naitus-e-posti-vedavad-teod-hiigeltelefon-ja-wifi-pikksilm/); Tanel Veenre, “Sekku! Klikka! Mõtesta!“, Eesti Päevaleht, 28.05.2011 (http://www.epl.ee/news/kultuur/sekku-klikka-motesta.d?id=51297892). „Memopoli“ eelmisest versioonist on kirjutanud: Andreas W, „Masin, kes jalutas mälu koridorides“, Kunst.ee, 3-4/2010 (http://ajakirikunst.ee/?c=kunstee-numbrid&l=et&t=masin-kes-jalutas-malu-koridorides&id=269); Raimu Hanson, “Kunstnik mängib isikuandmetega”, Postimees, 02.06.2010 (http://www.tartupostimees.ee/270826/kunstnik-mangib-isikuandmetega/).
(3) Galloway, Alexander R. 2004. Protocol: How Control Exists After Decentralization. Cambridge, M.A.: The MIT Press, lk 85.
(4) Foucault, Michel. Security, Territory, and Population, rmt-s Michel Foucault. 1997. The Essential Works of Michel Foucault 1954-1984, Vol. I: Ethics: Subjectivity and Truth, tlk Robert Hurley jt, toim Paul Rabinow. New York: The New Press, lk 68-71.
(5) Foucault, Michel. The Birth of Biopolitics, rmt-s Michel Foucault. 1997. The Essential Works of Michel Foucault 1954-1984, Vol. I: Ethics: Subjectivity and Truth, tlk Robert Hurley jt, toim Paul Rabinow. New York: The New Press, lk 73. Vt ka Foucault, Michel. 1978/1990. The History of Sexuality Vol. 1: An Introduction, tlk Robert Hurley. New York: Vintage Books, lk 138-140.
(6) Ogura, Toshimaru. Electronic government and surveillance oriented society, rmt-s David Lyon (toim). 2006. Theorizing Surveillance: The Panopticon and Beyond. Willan Publishing, lk 271, 272-276.
(7) Foucault, Michel. 1979. Pastoral Power and Political Reason, rmt-s Michel Foucault. 1999. Religion and Culture: Michel Foucault, toim Jeremy R. Carrette. New York: Routledge, lk 137-138, 141-143.
(8) Rousseau, Jean-Jacques. The Social Contract, rmt-s Jean-Jacques Rousseau. 1923. The Social Contract and Discourses, tlk G. D. H. Cole. London: J. M. Dent & Sons Ltd.; New York: E. P. Dutton & Co., lk 7.
(9) Galloway, op. cit., lk 64.
(10) Adorno, Theodor W. 1994/2002. The Stars Down to Earth and Other Essays on the Irrational in Culture. London & New York: Routledge, lk 50-51, 57-58, 60-61, 77-78, 79.
(11) Deleuze, Gilles. 1992. Postscript on the Societies of Control, October, Vol. 59, lk 3-7.
(12) Hayles, N. Katherine. 1999. How We Became Posthuman: Virtual Bodies in Cybernetics, Literature and Informatics. Chicago: University of Chicago Press, lk 40.
(13) Ogura, op. cit., lk 275-276, 278, 296.
(14) Ogura, op. cit., lk 291.
(15) Sellele juhib oma artiklis tähelepanu ka Andreas W.
(16) Galloway, op. cit., lk 30, 31, 32-33, 34, 35, 38.
(17) Deleuze, Gilles & Felix Guattari. 1980/2007. A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia Vol. 2, tlk Brian Massumi. London & New York: Continuum, lk 12-13, 20, 23, 24-25.
(18) Galloway, op. cit, lk 7-8, 30, 52, 61, 74-75, 81-82.
(19) Galloway, op. cit., lk 87.
(20) Ogura, op. cit. Lk 283.
(21) Jameson, Fredric. 2005. Archaeologies of the Future: The Desire Called Utopia and Other Science Fictions. London: Verso, lk 198-199.
(22) Rothstein, Edward, Utopia and its Discontents, rmt-s Rothstein, Edward, Herbert Muschamp, Martin E. Marty. 2004. Visions of Utopia. Oxford: Oxford University Press, lk 5.
(23) Ogura, op. cit., lk 276.
(24) Hayles, op. cit., lk xi.
(25) Vt Bostrom, Nick. 2003. The Transhumanist FAQ – A General Introduction, Version 2.1. World Transhumanist Organization, lk 17-19. Online: http://www.transhumanism.org/resources/FAQv21.pdf.
(26) Hayles, op. cit., lk 11, 12, 223, 225, 231. Vt ka Gleick, James. 2011. The Information: A History, A Theory, A Flood. New York: Pantheon Books.
(27) Ogura, op. cit., lk 290, 291.
(28) Hayles, op. cit., lk 233.

Voldi lahti / Unfold