Esmaspäev, veebruar 27, 2012

AB kuubis esitleb: Annika Toots x Ats Parve

UNTITLED
Ats Parve "Camera obscura" (Foto Annika Toots)

Ühel soojal augustikuisel päeval astusin Vabaduse väljakule paigutatud musta puidust kuubikusse ja minu selja taga lükati uks kinni. Pimedusega kohanemiseks läks natuke aega, kuid peagi avanes mu silme ees maagiline kujundimaailm, mis tekitas korraga nii vaimustust kui ka kahtlusi. “Kas see tõesti saab nii lihtne olla?” küsisin endalt, jälgides kasti pääsenud kiirte loodud ümberpööratud optilist kujutist. Väljak, kohvikud, ringi siblivad inimesed – kõik nad olid seal kastis koos minuga. Ats Parve ja Kadarik Tüür Arhitektide koostööna valminud camera obscura ehk pimekamber meelitas oma salapärasesse sisemusse kolme päeva jooksul hulgaliselt inimesi, kes kõik said lühikese külastuse järel kogemuse ja teadmiste võrra rikkamaks. Peale visuaalse naudisklemise tundub camera obscura olevat parim koht ka mõtisklemise jaoks. Koht, kus võtta hetk, istuda käsipõsakil ning mõelda selle peale, kuidas pimekambrist on jõutud digifotograafia, pikslite, photoshopi ja pildistavate mobiiltelefonideni.

Camera obscurat peetakse traditsioonilise fotograafia eelkäijaks, kuigi ühest teiseni jõudmiseks kulus sajandeid. Juba renessansi ajal olid kõik vahendid fotograafia leiutamiseks olemas, kuid õige kombinatsioonini jõuti alles 19. sajandil. Camera obscura oli aktsepteeritud abivahend maalikunstis ning algselt tõesti toasuurune, kuid hiljem kahandati kaasaskantavatesse mõõtmetesse. 16. sajandi alguses muudeti ka mitmeid Euroopa kirikuid pimekambriteks, kus lakke tehtud väike auk töötas nagu lääts, mille abil kiriku põrandale tekkinud päikese kujutise liikumise järgi sai astronoomilisi vaatlusi teha. Camera obscurat ja tänapäeva fotograafiat lahutas vaid valgustundlik materjal – tekkinud kujutist ei suudetud kinnitada. Kuid mööduvate hetkede permanentseks muutmine ongi fotograafia peamine (kui mitte ainus) eesmärk. Fotograafia abil jäädvustatakse põgusad momendid, muudetakse nad materiaalseks ning mingis mõttes ka igavesteks. Kujutise fikseerimine oli varajase fotograafia üks suuremaid muresid, kuid käesolevaks sajandiks on põhimõtted ja väärtused juba üsna radikaalselt muutunud. Kui kõigepealt püüti efemeerne hetk camera obscurasse ning seejärel fikseeriti valgustundlikule pinnale, siis nüüd on see jäädvustatud hetk jõudnud ringiga tagasi mittemateriaalsesse olekusse – matemaatiliste andmetena arvutis eksisteerivaks (ja ekslevaks) kujutiseks, mis materialiseerub alles väljaprintimisel. Tänapäeval on enamik fotosid arvutites elektrooniliste failidena, mis ühe nupuvajutusega võivad igaveseks haihtuda. Fotograafia meedium on olnud rahutu, püsimatu ja pidevas muutumises. Muutunud on nii tehnika, subjekt kui ka rõhuasetus.

Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat õppiv Ats Parve on elusuuruses fotokaamera mudeli abil viinud publiku tagasi fotograafia tuumani, näidates, et kujutise teke tuleneb lihtsast füüsikaseadusest. Ning ta teeb seda täieliku õigusega – mis on veel olulisem kui asjade tuum? Parve kasutab sama praktikat ka teiste meediumite puhul. Tema teost “A White Paper: Importance of Knowing” võib tõlgendada kui plakatikunsti olemuse analüüsi – teine kunstivorm, mis on ka plakatikollektsionäärina tuntust kogunud Parve isiklikuks intrigandiks. Plakatit on peetud oma aja ja ühiskonna kunstiliseks baromeetriks, mida alates Esimesest maailmasõjast hakati ka poliitilise propaganda vahendina kasutama. Ka tugevalt kommunikeeruv plakat on sellegipoolest oma olemuselt väärtusetu ning efemeerne – paber, millele sõnum on fikseeritud, on äärmiselt haavatav. “A White Paper: Importance of Knowing” on seeria, mida eksponeeriti Tartus III Rahvusvahelise Graafikafestivali raames Nooruse galeriis toimunud näitusel “Just Kids/Noorus on ilus aeg” ning selle moodustavad seinast veidi eemal asetsevad tagurpidi pööratud paberist märklauad, mis Parve suve jooksul Toompea jalamilt “keskaegsetelt vibulaskjatelt" kogus. Subtiilset sotsiaalset sõnumit kandvad noolte poolt räsitud märklauad mõjuvad visuaalselt mitmel tasandil. Kõigepealt ready-made objektina ehk valge seina taustale riputatud märklauana, kuid oluline on ka seinale projitseeruv vari, mis toob paberi kannatused eriti hästi esile. Visuaalselt nauditav tulemus on saavutatud tänu tuhandetele turistidele, kes on iga noole lendulaskmise eest loovutanud ühe euro. “A White Paper: Importance of Knowing” on simultaanselt nii habras kui ka jõuline – nagu ka kultuuriplakatid. Kui plakatilt võtta ära ta sõnum, jääb samuti alles vaid lagunevast paberist tuum – efemeer.

Nii camera obscura kui ka Parve ready-made seeria seostuvad mingil määral kaduvuse, mööduvuse ja efemeersusega. Teema, mida puudutab ka Freud, kes väitis oma essees “Mööduvusest” (1915), et naudinguvõimaluse piiratus tõstab naudingu väärtust. Kahtlemata tõstab just plakatite temporaalne ja materiaalne piiratus plakatikoguja jaoks nendest saadava naudingu väärtust. Kuid kuidas on lood foto naudinguväärtusega? Lihtsustatult võttes on kõik kaduv ja seega väärtuslik ning fotograafia abil kaduva jäädvustamine toimib omamoodi naudingu pikendamisena. Läbi subjektiivse kadreeringu ja füüsikalis-keemiliste (või digitaalsete) protsesside püütakse kinni ja fikseeritakse moment, mis on oluline foto autorile või kas või kogu inimkonnale teatud ajahetkel. Sageli saab fotost talisman, millele omistatakse maagiline jõud. Kuid tänapäeval on see jäädvustatud möödunud hetk lõputult kopeeritav ja digitaalselt manipuleeritav ning igasugused piirangud kaovad. Mis juhtub naudingu väärtusega siis, kui piiranguid ei ole? Loogiline tunduks, et piiramatuses ja paljususes hakkab fotograafia naudinguväärtus kahanema, kuid tegelikult toimuvad muutused hoopis standardites ning väärtushinnangutes. Camera obscura representeerib aega, mil kujutise loomise võimalused olid piiratud ning naudinguvõimalused limiteeritud, kuid nauding ise – nagu tõestas ka pimekambri külastajate arv – oli väärtuslikum.

Ats Parve on mitmekülgne noor kunstnik, kelle kunstnikupositsioon on alles väljakujunemisel. Tema loomingut iseloomustab hetkel seiklemine erinevate meediumite/praktikate vahel, mis kahe siinkäsitletud töö näitel võib viia väga huvitavate tulemusteni. Parve jaoks on peale sõnadeta eneseväljenduse oluline ka enese lahtikirjutamine, mida ta peab osaks kunstnikuna kasvamisest. Väga tänuväärne on kunstniku soov tegeleda erinevate kunstiliikide algvormidega, lisades oma loomingule ka mingis mõttes hariva mõõtme. Tänapäeva infoühiskonnas kiputakse sageli erinevate kihistuste all peidus olevaid elementaarseid asju ära unustama. Camera obscura, mille Parve tõi esimest korda laiema publiku ette, kui lõpetas Tallinna Polütehnikumi fotograafiaosakonna, on tema sõnul hommage meediumile, mille sees ta põhiliselt tegutseb. Peamine põhjus, mis ajendas teda pimekambrit ehitama, oli tunne, et pildistajad on hakanud unustama seda, kuidas foto sünnib. Arvestades, et tänapäeval on igaüks mingil määral pildistaja, siis suutis ta oma pimekambriga kõnetada väga laia publikut. Nüüd jääb üle vaid põnevusega ootama jääda, millega õnnestub Parvel tulevikus publikut intrigeerida.


Annika Toots on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magistriõppe I kursuse tudeng. Viimased 10 aastat tegelenud ka filmifotograafiaga, mida kasutab enda sõnul eelkõige mälu puudujääkide kompenseerimiseks. Bloginud on ka – pilti ja teksti kombineerivas ning suuresti fotograafiale ja reisimisele pühendatud ajaveebis tootsivihik.blogspot.com.



AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

7 kommentaari:

lassebosse ütles ...

Suur tänu avantüüriga liitumast, Annika! Sulle esialgu üks küsimus blogija mentaliteedist, kuivõrd lugesin hiljuti artiklit häkkeri mentalitedist, mis on neoliberalistliku majandusmudeli kohaselt kurioosum, sest häkkerit huvitab pigem teise häkkeri respekt kui tavapärased tunnustusmehhanismid, ometi naudime me kõik nende töö vilju vabavara näol, minul näiteks on arvutis Libre Office, kasutan juba üle aasta, aga ei tea siiani, keda selle eest tänada. Aga küsimuse enda juurde. Nimelt, mulle tundub, et noored eesti kunstiteadlased jagunevad laias laastus kaheks, mis puudutab suhtumist sellesse, kas tasuta omaalgatuslikku väljaandesse kirjutamine on äge või mitte (selliseid väljaandeid on meil juba rohkem kui üks või kaks). Ägedaks peavad enamasti need, kes on ise bloginud, nende jaoks on postitamine teatav vajadus ja seda tehakse pigem teatava ringkonna respekti ja sümboolse kapitali kui institutsionaalse tunnustuse ja honorari pärast. Mitte nii ägedaks peavad kas vabakutselised, kelle puhul on igati arusaadav, et nad ei saa endale tasuta tööd lihtsalt lubada, või siis need, kes leiavad, et kõik, kes nõustuvad tasuta kirjutama, aitavad kaasa kunstiteaduse prekariaadistumisele, ehk siis laiemalt sellele, et ühiskond harjub ära, et kulturnikud teevad ju tasuta, sest see on ühtlasi nende hobi. Mida Sina sellest kõigest arvad? Sa oled aastaid bloginud. Miks Sina seda teed?

Liisa

lassebosse ütles ...

Ehk siis, kas kunstikriitikat võiks teha nagu indiemuusikat?

Liisa

Anonüümne ütles ...

Mul oli aega selle küsimuse peale Kataloonia rannikul rongidega ringi kihutades mõelda. Jõudsin tulemuseni, et see on väga hea küsimus, sest et ma ei tea vastust. Minu blogi kui selline ei pretendeeri absoluutselt mingile kunstiteadusliku blogi tiitlile. Pigem lihtsalt maailm läbi minu silmade/fotokaamera. Mulle endale on alati huvi pakkunud, kuidas erinevad inimesed oma ümbrust näevad (kui panna kaks fotograafi mingisse piiratud keskkonda, siis saaks ju ka nende fotode näol täiesti erinevad tulemused.) Blogi on formaat, millega see kõik on hästi lihtsaks ja kiiresti kättesaadavaks muudetud. Mis puudutab kunstikriitika ja blogi suhteid, siis tundub, et tugevat uurimustööd nõudev artikkel ja paindlik blogiformaat justkui ei sobi kokku, aga samas on Artishok (selle pikk eluiga ja suur populaarsus) tõestanud vastupidist. Iseasi on muidugi honorar. Tore oleks saada artikli eest veidi tasu, et saaks uue filmirulli ära ilmutada. Aga tasuta kirjutamine pakub teistsugust naudingut – kirjutamisnaudingut. Ära sellest ei ela, aga ilma ka ei saaks.

Annika

lassebosse ütles ...

Teine väga oluline küsimus. Nii nagu kaasaegses kunstis, nihkub ka kaasaegse kunsti kriitikas rõhk aina rohkem meediumilt ja materjalilt kontseptsioonile. Räägitakse teooria võidukäigust nii kunstis kui kriitikas. Vanasti jagunesid kriitikud koos kunstnikega meediumide kaupa, Hain ja Levin olid asjatundjad graafika alal, Lamp ja Pihlak maali alal. Sinu tekst meenutab neid aegu, foto on Su hobi, mistõttu tunned tema spetsiifikat ja saad hõlpsasti tähelepanu pöörata ka spetsiifiliselt foto keeles öeldule. Mis Sa arvad, kas me võiksime sellise meediumikompetentse kriitika juurde naasta? Sinu tekst justkui kutsub sellele üles ja foto puhul - mis on ju väga tehniline meedium - on see ehk ka õigustatud?

Ja kolmas väga oluline küsimus. Kas apelsinid on juba valmis?

Liisa

Anonüümne ütles ...

Ma ei leia, et need kaks lähenemisviisi peaksid üksteist tingimata välistama. Foto meedium on eriti huvitav, kuna on pidevas muutumises. Huvitav on ka see, kuidas inimesed on harjunud pildipinnast läbi vaatama, kuigi tegelikult on ka see nähtamatu piirjoon väga kõnekas. Selline lähenemine on foto puhul aga vaid üks paljudest ja üks marginaalsemaid. Rõhk on peamiselt kontseptsioonil, isegi kui foto kontseptualiseerimise vastu tōrgub. Parve camera obscura puhul ajendas mind meediumipõhisele arutelule pigem kunagine vaimustus Abelardo Morelli fotodest ning huvi nende nö tehnilise poole vastu. Võimalus näha pimekambri tekitatud kujutist viis mõtted rändama meediumi eripära teemadel.
Mis puudutab meediumikompetentset kriitikat, siis ma usun, et sellel on omad eelised, aga ma ei leia, et selline spetsiifilisus peaks olema prioriteet. Huvitav kriitika ei sõltu meediumikompetentsusest.

Annika

Anonüümne ütles ...

Vastuseks kolmandale olulisele küsimusele: apelsinid on valmis.

lassebosse ütles ...

Niisiis kriitikas kuldne kesktee - mõistlik! Aitäh ja sügiseni, Annika ja Ats!

Liisa