AB kuubis esitleb: Annika Toots x Ats Parve

UNTITLED

Ats Parve "Camera obscura" (Foto Annika Toots)

Ühel soojal augustikuisel päeval astusin Vabaduse väljakule paigutatud musta puidust kuubikusse ja minu selja taga lükati uks kinni. Pimedusega kohanemiseks läks natuke aega, kuid peagi avanes mu silme ees maagiline kujundimaailm, mis tekitas korraga nii vaimustust kui ka kahtlusi. “Kas see tõesti saab nii lihtne olla?” küsisin endalt, jälgides kasti pääsenud kiirte loodud ümberpööratud optilist kujutist. Väljak, kohvikud, ringi siblivad inimesed – kõik nad olid seal kastis koos minuga. Ats Parve ja Kadarik Tüür Arhitektide koostööna valminud camera obscura ehk pimekamber meelitas oma salapärasesse sisemusse kolme päeva jooksul hulgaliselt inimesi, kes kõik said lühikese külastuse järel kogemuse ja teadmiste võrra rikkamaks. Peale visuaalse naudisklemise tundub camera obscura olevat parim koht ka mõtisklemise jaoks. Koht, kus võtta hetk, istuda käsipõsakil ning mõelda selle peale, kuidas pimekambrist on jõutud digifotograafia, pikslite, photoshopi ja pildistavate mobiiltelefonideni.

Camera obscurat peetakse traditsioonilise fotograafia eelkäijaks, kuigi ühest teiseni jõudmiseks kulus sajandeid. Juba renessansi ajal olid kõik vahendid fotograafia leiutamiseks olemas, kuid õige kombinatsioonini jõuti alles 19. sajandil. Camera obscura oli aktsepteeritud abivahend maalikunstis ning algselt tõesti toasuurune, kuid hiljem kahandati kaasaskantavatesse mõõtmetesse. 16. sajandi alguses muudeti ka mitmeid Euroopa kirikuid pimekambriteks, kus lakke tehtud väike auk töötas nagu lääts, mille abil kiriku põrandale tekkinud päikese kujutise liikumise järgi sai astronoomilisi vaatlusi teha. Camera obscurat ja tänapäeva fotograafiat lahutas vaid valgustundlik materjal – tekkinud kujutist ei suudetud kinnitada. Kuid mööduvate hetkede permanentseks muutmine ongi fotograafia peamine (kui mitte ainus) eesmärk. Fotograafia abil jäädvustatakse põgusad momendid, muudetakse nad materiaalseks ning mingis mõttes ka igavesteks. Kujutise fikseerimine oli varajase fotograafia üks suuremaid muresid, kuid käesolevaks sajandiks on põhimõtted ja väärtused juba üsna radikaalselt muutunud. Kui kõigepealt püüti efemeerne hetk camera obscurasse ning seejärel fikseeriti valgustundlikule pinnale, siis nüüd on see jäädvustatud hetk jõudnud ringiga tagasi mittemateriaalsesse olekusse – matemaatiliste andmetena arvutis eksisteerivaks (ja ekslevaks) kujutiseks, mis materialiseerub alles väljaprintimisel. Tänapäeval on enamik fotosid arvutites elektrooniliste failidena, mis ühe nupuvajutusega võivad igaveseks haihtuda. Fotograafia meedium on olnud rahutu, püsimatu ja pidevas muutumises. Muutunud on nii tehnika, subjekt kui ka rõhuasetus.

Eesti Kunstiakadeemias fotograafiat õppiv Ats Parve on elusuuruses fotokaamera mudeli abil viinud publiku tagasi fotograafia tuumani, näidates, et kujutise teke tuleneb lihtsast füüsikaseadusest. Ning ta teeb seda täieliku õigusega – mis on veel olulisem kui asjade tuum? Parve kasutab sama praktikat ka teiste meediumite puhul. Tema teost “A White Paper: Importance of Knowing” võib tõlgendada kui plakatikunsti olemuse analüüsi – teine kunstivorm, mis on ka plakatikollektsionäärina tuntust kogunud Parve isiklikuks intrigandiks. Plakatit on peetud oma aja ja ühiskonna kunstiliseks baromeetriks, mida alates Esimesest maailmasõjast hakati ka poliitilise propaganda vahendina kasutama. Ka tugevalt kommunikeeruv plakat on sellegipoolest oma olemuselt väärtusetu ning efemeerne – paber, millele sõnum on fikseeritud, on äärmiselt haavatav. “A White Paper: Importance of Knowing” on seeria, mida eksponeeriti Tartus III Rahvusvahelise Graafikafestivali raames Nooruse galeriis toimunud näitusel “Just Kids/Noorus on ilus aeg” ning selle moodustavad seinast veidi eemal asetsevad tagurpidi pööratud paberist märklauad, mis Parve suve jooksul Toompea jalamilt “keskaegsetelt vibulaskjatelt" kogus. Subtiilset sotsiaalset sõnumit kandvad noolte poolt räsitud märklauad mõjuvad visuaalselt mitmel tasandil. Kõigepealt ready-made objektina ehk valge seina taustale riputatud märklauana, kuid oluline on ka seinale projitseeruv vari, mis toob paberi kannatused eriti hästi esile. Visuaalselt nauditav tulemus on saavutatud tänu tuhandetele turistidele, kes on iga noole lendulaskmise eest loovutanud ühe euro. “A White Paper: Importance of Knowing” on simultaanselt nii habras kui ka jõuline – nagu ka kultuuriplakatid. Kui plakatilt võtta ära ta sõnum, jääb samuti alles vaid lagunevast paberist tuum – efemeer.

Nii camera obscura kui ka Parve ready-made seeria seostuvad mingil määral kaduvuse, mööduvuse ja efemeersusega. Teema, mida puudutab ka Freud, kes väitis oma essees “Mööduvusest” (1915), et naudinguvõimaluse piiratus tõstab naudingu väärtust. Kahtlemata tõstab just plakatite temporaalne ja materiaalne piiratus plakatikoguja jaoks nendest saadava naudingu väärtust. Kuid kuidas on lood foto naudinguväärtusega? Lihtsustatult võttes on kõik kaduv ja seega väärtuslik ning fotograafia abil kaduva jäädvustamine toimib omamoodi naudingu pikendamisena. Läbi subjektiivse kadreeringu ja füüsikalis-keemiliste (või digitaalsete) protsesside püütakse kinni ja fikseeritakse moment, mis on oluline foto autorile või kas või kogu inimkonnale teatud ajahetkel. Sageli saab fotost talisman, millele omistatakse maagiline jõud. Kuid tänapäeval on see jäädvustatud möödunud hetk lõputult kopeeritav ja digitaalselt manipuleeritav ning igasugused piirangud kaovad. Mis juhtub naudingu väärtusega siis, kui piiranguid ei ole? Loogiline tunduks, et piiramatuses ja paljususes hakkab fotograafia naudinguväärtus kahanema, kuid tegelikult toimuvad muutused hoopis standardites ning väärtushinnangutes. Camera obscura representeerib aega, mil kujutise loomise võimalused olid piiratud ning naudinguvõimalused limiteeritud, kuid nauding ise – nagu tõestas ka pimekambri külastajate arv – oli väärtuslikum.

Ats Parve on mitmekülgne noor kunstnik, kelle kunstnikupositsioon on alles väljakujunemisel. Tema loomingut iseloomustab hetkel seiklemine erinevate meediumite/praktikate vahel, mis kahe siinkäsitletud töö näitel võib viia väga huvitavate tulemusteni. Parve jaoks on peale sõnadeta eneseväljenduse oluline ka enese lahtikirjutamine, mida ta peab osaks kunstnikuna kasvamisest. Väga tänuväärne on kunstniku soov tegeleda erinevate kunstiliikide algvormidega, lisades oma loomingule ka mingis mõttes hariva mõõtme. Tänapäeva infoühiskonnas kiputakse sageli erinevate kihistuste all peidus olevaid elementaarseid asju ära unustama. Camera obscura, mille Parve tõi esimest korda laiema publiku ette, kui lõpetas Tallinna Polütehnikumi fotograafiaosakonna, on tema sõnul hommage meediumile, mille sees ta põhiliselt tegutseb. Peamine põhjus, mis ajendas teda pimekambrit ehitama, oli tunne, et pildistajad on hakanud unustama seda, kuidas foto sünnib. Arvestades, et tänapäeval on igaüks mingil määral pildistaja, siis suutis ta oma pimekambriga kõnetada väga laia publikut. Nüüd jääb üle vaid põnevusega ootama jääda, millega õnnestub Parvel tulevikus publikut intrigeerida.


Annika Toots on Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse magistriõppe I kursuse tudeng. Viimased 10 aastat tegelenud ka filmifotograafiaga, mida kasutab enda sõnul eelkõige mälu puudujääkide kompenseerimiseks. Bloginud on ka – pilti ja teksti kombineerivas ning suuresti fotograafiale ja reisimisele pühendatud ajaveebis tootsivihik.blogspot.com.



AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...