Reede, veebruar 03, 2012

KOPP TULI ETTE ÜLE ÖÖ

Ahti Sepsivart "Kõigil on kopp ees" (pilt pärit siit)

Laupäeval 21. jaanuaril avati Tampere Majas III Tartu rahvusvahelise graafikafestivali raames grupinäitus „Kopp on ees“. Morgen vestleb 24. jaanuaril kuraatorite Britta Benno ja Mari Prekupiga Weizenbergi tänava köögis: kuidas ja miks tuli ette kopp. Britta ja Mari on Eesti Vabagraafikute Ühendus (EVÜ) liikmed, koos Jaanika Okkiga moodustavad graafikastuudio Grafodroom.

Olete osalenud ka varasematel Al Paldroki korraldatud INGRAAFIKA näitustel Pärnus, kuidas sujus koostöö seekord?

MP: Grafodroomi Kalamajas asuv stuudio asub endistes NON GRATA ruumides, sealt sai alguse ka tutvus Al Paldrokiga. Ta lihtsalt helistas novembri lõpus ja küsis, kas me tahame teha näitust, pool tundi mõtlemisaega ja juba järgmine päev küsis kontseptsiooni kohta. Nii tempokat grupinäituse teemapüstitust pole varem olnud: kunstnikel jäi reaalselt aega teostada töid poolteist kuud.

BB: Tartu on väga mõnus linn. Festivali formaat iseeneset ei üllatanud: Al Paldrokile omane meeleolukas kiir-ralli läbi galeriide.

Festivali pealkiri oli Kunstiakadeemiatelikvideerimine: tööde valik oli pigem eklektiline ja vähesed kunstnikud suhestusid näituse teemaga.

MP: Me lähemegi INGraafikatele selle ootusega, et see on vaatemäng. Kõik ei saa alati meeldida, kui leiad mõne pärli, siis on see kordaminek. Võib olla sõltub see ka korraldajadest, kui ranged nõudmised on kunstnikele, igatahes on see šou. Selle aasta festivalilt meeldis näiteks Caroline Sury väljapanek Tartu Kunstimaja väikeses galeriis ja Canonball Press´i massiivne puulõige Krüptis.

„Kopp on ees“ on iseenesest hea metafoor, samas nõudsite kunstnikelt, et nad kujutaksid puust ja punaselt igal pildi peal koppa? Kas see ei tundu kuidagi vastuoluline?

BB: Kui viriseda, siis oleks tahtnud võib-olla näidata midagi muud. Kopp suurelt pildil ei ole iseenesest omaette sisuline väärtus. Olulisemaks pean sotsiaalpoliitilist lähenemist, oma arvamuse välja ütlemist.

MP: Kellel ei oleks kõrini kunstnike virisemisest. Aga kui rääkida näitusest, siis tõstan kindlasti esile Kristiina Õlleki ja Britta töid. Minu jaoks vastasid nad just täpselt nendele soovitud kriteeriumitele.

Olen nõus, mingid sisulised piirangud on vajalikud. Paraku muutus see kujund minu jaoks häirivaks: tabasin end mõttes koppa piltidelt eemaldamas.

MP: Me olime diktaatorlikud: erandeid ei teinud. Kõik pidid seda kujutama.

Kas kunstnik ja kuraator Mari Prekupi vahel ei tekkinud konflikt?

MP: Muidugi! Kunstnik kannatas. Kõige häirivam oli hoopis see, et kogu selle korraldamise kõrvalt oli raske ka loomeprotsessiga tegeleda.

Mainisid korra näitusel naljaviluks, et kopa kujutamine on karistuseks kunstnikele, kas see on mõnes mõttes ka karistuseks vaatajatele?

BB: Visuaalselt huvitas mind algusest peale mõte, kuidas näitus võib koosneda ühest elemendist. Võib-olla on see vastik ja tüütu, aga samas oli see miski, mis koondas kaootilise kribu-krabu kokku tervikuks.

MP: Just! See kopa elemendi kasutamine andis võimaluse visuaalselt ja tehniliselt väga erinevad tööd panna nii väiksele pinnale kokku, see oli nii-öelda ühendav legotükk.

Tagasi näituse juurde. Esiaalgne näituse kontseptsioon tundus palju laiahaardelisem, kujundlikum. Hiljem kujunes see EKA tudengite noortenäituseks?

MP: See vist jäi segaseks. Al Paldrok võib olla eeldas, et kutsus meid noortenäitust tegema, aga unustas meid sellest teavitada :).

BB: Me tegime enda meelest täiesti tavalise näituse. Pooled näituse osalevatest kunstnikest olid sellepärast EKA tudengid, et nad reageerisid kutsele kõige kiiremini. Kunstiakadeemia teema on hetkel aktuaalne ning viimaste minutiteni toodi juurde uusi ideekavandeid.

BB: Seda koppa võiks ikka vaadata kui võimudemonstratsiooni ikooni. See on esmane kujund, mis pähe tuleb: sümboliseerib kõiki neid tänapäeva maha lammutatuid hooneid, millest üle sõidetakse. Tihtilugu tekib jõuetuse tunne – justkui ei saa midagi selle olukorra suhtes ette võtta. Kas siis nii ongi, et ehitatakse vaid kiirelt raha sisse toovaid monstrumeid? Ootaks võib-olla kunsntnike poolt veel kurjemat vastukaja antude teemade kohta.

Eksperiment õnnestus?

MP: Tore oli. Positiivne üllatus korraldusliku poole pealt oli abivalmis Tampere Maja personal. Lihtsalt suurepärane, kui keegi veel ei tea.

BB: Nii piiratud ajaga valmis saada hulk arvestatavaid töid ja teha korralik ülespanek. Ei oska nuriseda.

Kes on teie eeskujud?

BB: Lihtsam on öelda, kes seda ei ole. Käisin hiljuti vaatamas ühe vanema põlvkonna kuntsniku näitust: viiskümmend aastat teed ühesugust asja ja oled selle eest tituleeritud jumaluseks – absurd. Tahaks näha kunstniku arengut, julgust katsetada end erinevates olukordades.
Postiivse poole pealt on meie üheks suureks eeskujuks ja toetajaks olnud Urmas Viik.

MP: Välismaa kunstnikest pean kindlasti mainima Swooni. Väga lahe linoolikunstnik, lõikab meeletult suuri linoole ja kleebib tänavatele üles. Mainiksin veelkord Canonball Press´i ja Tom Huck´i. Eestist Toomas Kuusing ja Peeter Allik.

Kui palju te jälgite eesti kunstimaastikul toimuvat, näiteks poleemikat Kunstihoone ümber?

BB: Õnneks on tänapäeval Facebook. Kõigega muidugi ei jõua kursis olla.

MP: Need sõnavõtud on kuidagi demagoogilised. Käin hea meelega Kunstihoones, kuid lähedamalt selle hingeelu ei tunne. Kirjutasin petitsioonile alla, sest mulle tundub, et nendest asjadest tuleb avalikult rääkida.

Kas tunnetate põlvkondade vahelist lõhet?

BB: Endiselt on väga palju vanema generatsiooni kunstnikke, kes ei saa aru, millises suunas on kunst alates 80-ndatest olemuslikult väga-väga palju muutunud. On jäädud kuidagi toppama ja ikka oodatakse ilusate pildikeste tagasitulekut. Teineteise mõistmaks puudub meil ühine taustsüsteem, eriti hästi tuli see välja viimasel EVÜ koosolekul.

MP: Kurioosumitest rääkides, keegi pakkus välja, et võiks kandideerida Kunstihoonesse näitusele. Kontseptsioon oleks siis järgmine: keskel oleks skulptuur ja seintel graafika. Graafika on nagu seinas ja skulptuurid on keskel. Ja see oligi kogu mõte. Kõik. Natukene võiks ikka pingutada.

BB: Või siis, et teeks joonistusnäituse, hästi suure ja teema võiks olla Wiiralt.

Aeg on Wiiraltist üle saada.

MP-BB: Appi!

Peate Grafodroomi prioriteetideks nähtavust ning teiseks tehnilise pädevuse saavutamist kaasaegse kunsti foonil?

BB: Selle teise prioriteedi puhul peame silmas ilmselt seda, et me saavutaksime meisterlikkuse erinevates graafika tehnikates. Me üritame luua ikkagi kaasaegset kunsti.

MP: Oluline kaasata graafikasse midagi uut: on nii palju võimalusi, installatsioonid, digimaailm, hübriid-print, non-toxic printing, tavalise estampgraafika kõrval.

Mis teid kõige rohkem paelub graafika kui meediumi puhul?

MP: Naudin väga tehnilist protsessi. Graafika on nii laiatahuline, väga palju erinevaid võimalusi. Ükskord tegin näiteks luubiga oforti, et näha kui kaugele peensusteni võib minna ja võis väga kaugele. Mulle meeldib kunsti käeline pool. Minu jaoks see on nagu mandala, see on rahuldust pakkuv protsess. See on midagi enamat kui arvutiklaviatuuri klõbistamine, kus, ma isiklikult vähemalt, ei suuda samaväärselt sisse elada.

BB: Mina võtan siiski graafikat kui vahendit mõne oma mõtte väljendamiseks. On hea, kui sa valdad palju erinevaid tehnikaid.

Vabakutselise elu ei ole kerge. Kuidas läheb Grafodroomil?

MP: On olnud tõesti keerulisi perioode, vahest on väsimus väga suur. Meid aitab see, et tegutseme kolmekesi ja tavaliselt kõik korraga mõõnas ei ole. Mind isiklikult teeb see töö õnnelikuks.

BB: Võib öelda, et Grafodroomil läheb hästi. Tasapisi teatakse meist aina rohkem: on oma toetajatering, sõbrad, huvilised.

Näitusevaateid saab näha http://maui.ee/jaanus/Kopp-on-ees/

1 kommentaar:

lassebosse ütles ...

Selline totalitaarne kureerimispraktika, mitte isegi teemanäitus nagu nõukaajal, vaid motiivinäitus. Kui meil oleks normaalsed ajad, mind ilmselt häiriks, tunduks kuidagi koolipapalik, joonistame kõik koppa, aga desperate times call for desperate measures ja kujund siiski väga ajahetke tabav! See kompliment läheb siis ühtlasi Alile. Sest hea kuraatoritöö on oma ajaga ikkagi maksimaalselt kontaktis.

Liisa