esmaspäev, aprill 23, 2012

AB cubed presents: Saara Hacklin x Anu Vahtra

On photography and the city: Anu Vahtra's invasive, transient images 
Proofread by Merli Kirsimäe and Barbara Sheard

Anu Vahtra Dimensions Variable, 2009 (source: website of Anu Vahtra)

French philosopher Jean-Luc Nancy writes in his essay Trafic/Déclic (2004) how the city and photography belong to each other. For Nancy, there is the concrete reference to early photographic experiments made in the city – think of the studio window view of the cityscape – , but besides this, their common ground has to do with time. Nancy underlines the transient nature of photography that is able to catch only glimpses, presenting a suspension, immobilizing the absence, retrieving the presence. The city, on the other hand is connected to the voyage. It offers a moment of rest for the voyager, for the one that does not stay. Indeed, what photography and cities have in common is, according to Nancy, that they both are systems for capturing the passage.

Anu Vahtra (b. 1982) is a young Estonian artist who has studied photography in the Estonian Academy of Arts, spent a term in Konsthøgskolen in Bergen, and received her Bachelor of Fine Arts at the Gerrit Rietveld Academy in Amsterdam. Her work deals with photography without being restricted by it. In fact, it might seem that Vahtra's works are as much about the destroying of the images (see Dimensions Variable, 2009), or they may approach questions of performance (such as in Stage 1, 2011), sculpt the space itself (like in Homage to Gordon Matta-Clark, 2009) and thus push the photography aside.

There is one pervading feature in Vahtra's working methods that catches the attention. Her work – often using photography – has a strong site-specific nature, as the artist takes as her point of departure the existing space. This does not mean, however, that she would follow a certain pattern. For instance, Untitled (A line has two sides aka any of the twenty-four triangles), 2011 pervades the city: in a video projection on a wall of a white building Vahtra projects series of black and white images of the place, which at the same time blurs the difference between the image and the city, but also highlights aspects from the surroundings that are unnoticed in the everyday perception, suggesting another kind of experience of the space.

Vahtra's installations – of which we can get a glimpse in the photograph Dimensions variable, 2009 (25 x 20 cm) – consist of black and white images underlining the transient nature of photography. She makes use of low-tech techniques such as xeroxing to create wallpaper size, 1:1 scale installations that reflect the surrounding space. As a result, the spectator's everyday perception of space is mixed with another interpretation, where reality is filtered through or blended in with a black and white image. Paradoxically, by choosing a low-tech method and black and white image Vahtra both plays with a certain feeling of authenticity – think of the tradition of documentary photography – as well as underlines the alienation from the reality. All in all, the experience of the space is in many ways transient: the work is site-specific and will be destroyed afterwards, the image that is the origin of that altered experience of space will vanish.

There are also occasions when the artist has planned to work with a specific space, but has been denied access to that place. In Access by permission only, 2010 the spectator encounters a stack of off-set posters. Vahtra's plan to work with the rooftop of Tallinn Art Hall (Kunstihoone) was blocked by the bureaucracy and she never gained the required permission to access the roof. In the poster you can see a bird’s-eye view of the Art Hall, pictured from the rooftop on the other side of the Freedom Square. The space that Vahtra had in mind has been, however, removed from the spectator's reach: instead of a rooftop, the poster has a hole. Paradoxically, one could think the hole is at the same time omitted from view, as well as an opening to another world...

The themes of Vahtra's work are familiar from the history of visual arts. The questions of mimesis and trompe l'œil are both present in her works, although it seems that the intent to deceive is here replaced by an invitation for the spectator to heighten momentarily his or her sense of experiencing the environment. In many ways I cannot help but think about Nancy's rather bold suggestion of city and photography belonging together. Vahtra's way of using photography underlines the transient nature of both the medium and the city: what was once there cannot be reached anymore. What is at stake in her work is the setting up of suspension.



Saara Hacklin has recently defended her PhD thesis Divergencies of Perception. The Possibilities of Merleau-Pontian Phenomenology in Analyses of Contemporary Art at the University of Helsinki. Besides research, she has also worked as a curator and has written about art for different publications, such as Mustekala.info web journal.





AB cubed is a preparatory essay series for the III Artishok Biennale where X young Baltic and Scandinavian writers have chosen for their gesture of courtesy X young Estonian artists who have caught their eye with a witty personal exhibition or an absorbing work of art in a group show in recent years. Artishok tests experimetal editorial practice and self-inititative readiness in the art field with the series, giving writers the opportunity to take the initiative - but also the responsibility - and do one chosen artist a favour. The writers do not receive honorary for their work whereas the suggested artists automatically get an invitation for participation in Artishok Biennale in the autumn. Read more...

Voldi lahti / Unfold

AB kuubis esitleb: Saara Hacklin x Anu Vahtra

Fotograafiast ja linnast: Anu Vahtra invasiivsed ajutised kujutised 
Tõlkinud Liisa Kaljula

 Anu Vahtra "Mõõdud varieeruvad" 2009 (foto pärit Anu Vahtra koduleheküljelt)

Prantsuse filosoof Jean-Luc Nancy kirjutab teoses "Trafic/Déclic" (2004), kuidas linn ja fotograafia kuuluvad teineteisele. Nancy jaoks on siin konkreetne viide linnas tehtud varastele fotograafilistele eksperimentidele – mõelge kas või stuudioakendest tehtud linnavaadetele –, ent lisaks sellele on mõlemad lahutamatult seotud ajaga. Nancy rõhutab vaid silmapilku püüda suutva fotograafia ajutist iseloomu, esindades efemeerset, sundides paigale puuduvat, otsides kohalolu. Linn seevastu on seotud liikumisega. Ta pakub puhkehetke teelolijale – sellele, kes paigale ei jää. Tõepoolest, fotograafiat ja linna ühendab Nancy järgi see, et nad on mõlemad süsteemid, mis on mõeldud mööduva kinnipüüdmiseks.

Anu Vahtra (s. 1982) on noor Eesti kunstnik, kes on õppinud fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias, veetnud semestri Konsthøgskolenis Bergenis ning kaitsnud bakalaureusekraadi Gerrit Rietveldi Akadeemias Amsterdamis. Tema looming tegeleb fotograafiaga, olemata ometi selle poolt piiratud. Õigupoolest võib tunduda, et Vahtra töödel on niisama palju seost kujutiste kaotamisega (nt „Mõõdud varieeruvad“ 2009) või nad võivad läheneda performance-kunsti küsimustele (nt „Stage 1“ 2011) või vormida ruumi ennast (nagu „Austusavaldus Gordon Matta-Clark`ile“ 2009), seega lükates fotot kui meediumit hoopis kõrvale.

Vahtra töömeetodites on üks tähelepanu tõmbav joon. Tema loomingul, mis kasutab sageli fotot, on tugev kohaspetsiifiline iseloom, kuna kunstnik võtab lähtekohaks eksisteeriva ruumi. See aga ei tähenda, et ta järgiks teatud mustrit. Näiteks „Untitled (A line has two sides aka any of the twenty-four triangles)“ (2011) tungib otse linna: tegu on videoprojektsiooniga valgele hoonele, millele Vahtra kuvab seeria mustvalgeid fotosid samast kohast, hägustades erinevust kujutise ja linna vahel ning tuues ühtlasi esile aspekte ümbrusest, mis jäävad igapäevatajus märkamatuks, pannes seeläbi ette ruumi teistsugust kogemist.

Vahtra mustvalgete kujutistega installatsioonid – millest saame aimu fotolt „Mõõdud varieeruvad“ (2009, 25 x 20 cm) – rõhutavad fotograafia ajutist iseloomu. Ta kasutab madalakvaliteedilisi trükitehnikaid nagu kserokoopia, luues tapeedimõõtu, 1:1 skaalas installatsioone, mis peegeldavad ümbritsevat ruumi. Selle tulemusena on vaataja igapäevasesse tajusse segatud lisatõlgendus, milles reaalsus on mustvalge kujutisega ühte sulatatud või läbi selle filtreeritud. Valides lihttehnoloogilise meetodi ja mustvalge kujutise, mängib Vahtra paradoksaalsel kombel teatud eheduse tundega – mõelge hetkeks dokumentaalfoto traditsioonile – kui ka joonib alla tegelikkusest võõrandumist. Tulemuseks on mitmekordselt ajutine ruumikogemus: teos on kohaspetsiifiline ja hävitatakse hiljem, muundatud kogemuse aluseks olev kujutis haihtub.

On ühtlasi juhtunud, et kunstnik on planeerinud töötada spetsiifilise ruumiga, ent juurdepääs sellele on talle keelatud. Teoses „Juurdepääs ainult territooriumi valdaja loal“ (2010) kohtub vaataja kuhja offset trükis plakatitega. Vahtra plaan töötada Tallinna Kunstihoone katusega blokeeriti bürokraatia poolt ja ta ei saanud kunagi katusele pääsuks vajalikku luba. Plakatil on linnu perspektiivist, Vabaduse väljaku teises küljes asuva hoone katuselt pildistatud Kunstihoone. Ent koht, mida Vahtra silmas pidas, on vaataja nägemisalast eemaldatud: katuse kohal on plakatis auk. Paradoksaalselt võib august üheaegselt mõelda kui väljajäetud vaatest, kuid samuti kui avausest teise maailma...

Vahtra loomingu teemad on meile tuttavad kunstiajaloost. Tema töödes on esindatud nii küsimused mimeesist kui trompe l`oeil`st, ehkki tundub, et kavatsus vaatajat petta on siin asendatud kutsega aistingulist kogemust keskkonnast hetkeliselt teravdama. Mitmes mõttes sunnib see paratamatult mõtlema Nancy küllalt julgele väitele linna ja fotograafia ühtekuulumisest. Vahtra viis fotograafiat kasutada rõhutab nii meediumi kui linna ajutist iseloomu: mis oli kunagi seal, on nüüd kättesaamatu. See, mille peale tema loomingus mängitakse, on efemeersuse tekitamine.




Saara Hacklin kaitses hiljuti Helsingi Ülikoolis doktoritöö „Taju lahknemised. Merleau-Ponty fenomenoloogia võimalused kaasaegse kunsti analüüsimisel“. Teadustöö kõrval on ta töötanud kuraatorina ja kirjutanud kunstist erinevatele väljaannetele, muu seas võrguväljaandele Mustekala.info.





AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, aprill 17, 2012

Teksti funktsioon kaasaegse kunsti väljal ehk pressiteated on naiivsetele

2011. aasta oktoobris ilmus Postimehe kultuurilisas AK Indrek Grigori essee kunstikriitika teemal. Seoses Tartus toimuva seminaride sarjaga "Semiootika ja kultuuriajakirjandus", kus 19.04. esinevad kunstikriitika teemal Liisa Kaljula ja Indrek Grigor, toob Artishok Grigori artikli muutmata kujul taas avalikkuse ette, sest Postimehe arhiivist seda paraku leida ei õnnestu.

***

Kellele on adresseeritud kaasaegset kunsti saatvad pressi- ja seinatekstid, küsib galerist ja kuraator Indrek Grigor. Ei kellelegi – enamus neist tekstidest polegi mõeldud lugemiseks ja õnneks on vähe inimesi, kes neid üldse lugeda püüavad. Teksti eesmärk on teost kriitika eest kaitsta ja parim viis selleks on aktuaalsete terminite seosetu jada.

Kirjanduskriitika tegeleb enese probleemide ja enese kui probleemiga võrdlemisi aktiivselt. Ka teatri- ja muusikakriitika on vähemalt meedia kajastuse näol päris heas positsioonis. Kujutava kunsti kriitika aga on juba üsna pikka aega mõõnas. Seda nii iseenese sees kui meediaväljal. Olukorra parendamiseks taaselustati hiljuti rahvusvahelise kunstikriitikute assotsiatsiooni AICA Eesti haru ja nii Tallinnas kui Tartus hakkasid toimuma kaasaegse kunstikriitika probleeme käsitlevad seminarid.
Viimased on küll kõigile avatud, ent oma olemuselt on tegemist siiski poolakadeemilise õhkkonnaga, mis suunatud ennekõike professionaalidele. Kuivõrd eesmärgiks on aga ka üldine kunstikriitika populariseerimine, kasutan alljärgnevalt minu kasutusse usaldatud ridu selleks, et toetudes kahele seminaris käsitletud tekstile - Boris Groys «Art Power» ja Boris Bernstein «Kunstikriitika metodoloogiast» - tutvustada laiemale publikule probleeme, mille ees kunstikriitika seisab. Selle jaoks võtan vaatluse alla otseselt avalikkusele suunatud kunstikirjutuse žanrid, nimelt pressi- ja seinatekstid ning seda eelkõige kaasaegse kunsti kontekstis.
Esimene küsimus on nende tekstide funktsioon. Oma olemuselt on tegemist tekstidega, mis on suunatud kunstnikult vaatajale. Meie kunstiteaduse raudvara hulka kuuluva Boris Bernsteini järgi on kriitiku funktsioon taolises situatsioonis ennekõike pedagoogiline: kriitik õpetab vaatajale, kuidas autori kavatsustega kooskõlastatult tajuda ja enesele mõtestada mingit tüüpi kunsti.
See modernismi ajastule omane retooriline positsioon, kus kriitik esineb valgustajana, on Eesti pressi- ja seinateksti kaanonis olnud juba võrdlemisi kaua domineeriv diskursus. Praktikas tähendab see aga seda, et puht retooriliselt positsioonilt on iga näitus justkui midagi uut ja ennenägematut, mis vajab seletust ja põhjendust. Situatsiooni forsseerib veegi domineeriva esteetilise võtestiku puudumine kunstiväljal, see tähendab, et ei ole visuaalset kaanonit, mille suhtes võiks öelda, kas teos on hea või halb, see on asendunud probleemikeskse kunstiga. Kunst käsitleb probleemi ning pressitekst seletab, mis on selleks uueks ja aktuaalseks probleemiks, mida teos käsitleb.
Efektse keelekasutuse ja vastuoluliste seisukohtade poolest tuntud saksa kunstiteadlane Boris Groys leiab, et taoline, 20.sajandi avangardiga alguse saanud kunstniku taotlusi avalikkusele seletav positsioon, on täielikult õõnestanud igasuguse kunstikriitika relevantsuse. 19. sajandil, mil kriitika tekkis, esindas kriitik «tervet mõistust»: kriitik oli juhuvaatajast kompetentsem ja sõnaosavam instants, kes andis terve mõistusega kodaniku positsioonilt hinnangu, kas teos on hea või halb. Avangard ja avangardistlik kriitika pööras aga kodanlusele selja ja seadis eesmärgiks kujundada uus inimene ja uus retseptsioon, mis oleks võimeline käsitlema kunstina nii puhast värvi, geomeetriat kui ka näiteks pissuaari. Publik ei otsusta enam teoste üle, vaid teosed ja kriitika annavad hinnangu vaatajate kohta.
Üheks kriitika olulisimaks probleemiks on Groysi järgi see, et ei toimu kehtiva kaanoni kukutamist või ümber hindamist, vaid pidev uue püstitamine. Valitseb kontrollimatu pluralism, pidev uute kunstlike või teoreetiliste eraldusjoonte tõmbamine vastavalt vajadusele. Sellega seoses on muutunud teksti ja teose suhe. Kui varemini oli oluline, et teost saadaks hea kommentaar, siis tänapäeval oleme olukorras, kus tekstile on vaja leida hea illustratsioon. Mis viitab sellele, et illustreeritud tekst huvitab meid rohkem kui teos.
Kriitika on minetanud võime olla kunsti suhtes kõrgema tasandi hinnangu andja, selle tõttu on kriitikast saanud omaette kunstižanr. Kriitika ja kunst sulavad kokku ning eristuvad vaid niivõrd kui konkreetse vaatlusaluse kuratoorse juhtumi puhul strateegilistel kaalutlustel kehtestatud situatsioon ette näeb. Nii näiteks saatis Kunstihoone seksuaalvähemuste probleeme käsitlevat näitust «Sõnastamata lood» pikk ja keeruline tekst, millel oli selgelt näituse sisulisi probleeme avav ülesanne. Taavi Talve ja Denes Farkase Tartu Kunstimajas eksponeeritud installatsiooni «Joonealused*» pressitekst sisaldas lisaks tehnilisele infole poolpoeetilist joonealust märkust, mis näituse kontekstis töötas osana teosest.
Berstein jõuab, lähtudes kriitika teaduslikkuse probleemist, ehk tegeldes samuti tõeväärtusega, üllataval kombel Groysiga väga sarnaste seisukohtadeni. Üllataval kombel seetõttu, et Bernstein sõnastas oma seisukohad üle kahekümne aasta varem, positivistliku strukturalismi kontekstis, mitte humanitaarteaduste alustalasid raputanud postmodernistliku kriisi järellainetuses nagu Groys.
Kriitikas kui kunstikäsitlemise meetodis valitseb Bersteini järgi kaos. Ei ole ühtset töö algoritmi. Kirjeldus, analüüs, interpretatsioon, kunsti- ja kultuuriloolised seletused jne ei esine fikseeritud suhetes, ega ole teineteisest lahutatavad. Ent kriitika ei ole Bersteini hinnangul seetõttu mitte eklektiline, vaid sünteetiline - erinevate meetodite kooslus on vajalik teose kui terviku hõlmamiseks. Ühtlasi möönab Bernstein, et kriitika väljale sattunud teadusliku mõiste tähendus valgub laiali, kuivõrd kriitik ei lähtu mitte konkreetsest teaduslikust meetodist, vaid tihti lihtsalt valitsevast terminoloogilisest moest. Sellegipoolest võib terad sõkaldest eraldades näha, kuidas vastavalt funktsioonile, mida kriitiline tekst kannab, pressiteksti puhul siis ennekõike seletav pöördumine vaataja poole, domineerivad teatavad meetodid, mis aga siiski toetuvad ka teistele meetoditele, ehk toimub süntees.
Püüdes nende teoreetiliste mõttekäikude juurest naasta reaalse olukorra juurde, peaks püstitama küsimuse, kes on pressiteksti adressaat? Groys lahendab selle küsimuse väga lihtsalt: mitte keegi. Enamus teoseid saatvatest tekstidest ei ole mõeldud lugemiseks ja õnneks on kunstiväljal liikumas väga vähe naiivikuid, kes tuleksid mõttele üritada neid tekste lugeda. See on mõnevõrra utreeritud seisukoht, aga evib ka teatavat tõetera. Kaasaegne kunst tõepoolest sõltub seda saatvatest tekstidest, mille funktsiooniks on kaitsta teost.
Aga kui küsida, kelle või mille eest tekst teost kaitseb, siis joonistub taaskord välja kriitika paradoksaalne olukord. Üheltpoolt kaitseb ta teost fataalsena näiva küsimuse eest «mida see tähendab?» andes vaatajale ette raamistiku, mille kontekstis teost vaadelda. Aga et fikseeritud seisukohad ja väärtused ei ole prestiižikad, on iga tekstiga vaja kehtestada uus kaanon. Välja on kujunenud olukord, kus tekstid koosnevad hetkel aktuaalsete terminite seosetust jadast. Selgeid seisukohavõtte välditakse teadlikult, kuivõrd teoste sisulised ja vormilised muutused ei ole piisavalt kiired, et kanda välja kunstikirjutises domineerivat igiavangardistlikkuse nõuet. Pressi- ja seinatekstid on tihti programmiliselt keerulised, kuid see programmilisus ei tulene mitte kunsti, vaid just kriitika kaanonist.
Teisalt kaitseb tekst teoseid tähelepanuta jäämise eest. Mulle ei meenu hetkel ühtegi ajakirjanikku, kes oleks tulnud näituse saali tegema intervjuud ilma, et tal ei oleks kaasas allajoonitud ridadega pressiteksti, küll aga olen andnud terve rea telefonikommentaare ajakirjanikele, kes ei ole kommenteeritavat näitust näinud.
Groys põhjendab kujunenud olukorda ülalkäsitletud, iseend õõnestava kriitiku positsiooniga, kus kiitiku ülesandeks on kehtestada «uus», mitte võrrelda seda «vanaga» või «olemasolevaga» ja kunstivälja suhtelise kitsusega, kus puudub avalik nõudlus «üldsusele arusaadava» käsitluse järele. Tähelepanuta ei maksa aga jätta ka kunstimaailma väliseid protsesse, kus on toimunud pidev tekstilise info juurdekasv ja teksti kui infokandja olulisuse ja tõeväärtuse tõus. Retoorilise illustratsioonina võib võrrelda kahe kõlalt sarnase mõiste väärtushinnangute erinevust – akadeemiline tekst kui midagi tavainimesele kättesaamatut, aga kahtlemata õilsat ja akadeemiline maal kui midagi sama kättesaamatut, ent sisuliselt kitš.
Olen Kunstihoone näitusest «Kontiinum. Kunst kui taju. Ruum kui protsess» kirjutades (EPL 12.09) viidanud absurdsele olukorrale, mis tekib, kui räägime viiekümne aastase traditsiooniga kontseptualistlikust kunstist endiselt selles võtmes, justkui ta seaks kahtluse alla mingeid traditsioonilisi väärtusi. Kontseptualismi väärtused on juba ammu ise kinnistunud, need oleks vaja lihtsalt ilma liigse opositsioonilisuseta taassõnastada.
Teine, pisut kentsakas, aga silmatorkav punkt, mida kunstikriitikas kohati näha võib, on etteheide, et nn traditsiooniline kunst, näiteks palju kritiseeritud Pallase maal, ei ole kaasaegse ühiskonna suhtes adekvaatne ja kommunikatiivne ning on seetõttu väärtusetu. Julgen väita, et siin on tegemist ennekõike keelelise barjääriga. Pallasega ei seostu progressiivset keelelist retoorikat, mis on iseloomulik kontseptualismile, maalilistest väärtustest rääkimiseks vajalik keel on aga hääbunud. Seda tõestab ilmekalt ka Eesti kunstiajaloo 5. köide.
Positiivseks programmiks, mida käesolev artikkel oma hajusatel ridadel on püüdnud sõnastada, on üleskutse loobuda sõjakast positsioneeringust ja kõrgist retoorikast ning vähemalt pressiteksti tasandil naasta kirjeldavama ja hinnangulisema keelekasutuse juurde. Kui eesmärgiks on laiema avalikkuseni jõudmine, mis pressiteksti puhul ju võiks nii olla, ei saa keskenduda lõputule ümberkasvatamisele. Vaja on anda vaatajale alused, millelt kujundada hinnang ning tekstiga ise seda hinnangut ka aktiivselt kujundada.

Voldi lahti / Unfold

pühapäev, aprill 15, 2012

Neeme Külm "Pinnavirvendus"

Avamine 11.04.2012 Hobusepea galeriis
Fotod: Reimo Võsa-Tangsoo





kevadine mesilassülem

Neeme Külm

Nüüd:
koht sama, sündmus sama, meedium erinev = erinev meeleolu




Voldi lahti / Unfold

laupäev, aprill 14, 2012

Memoirs from a Cold Utopia

Avamine Tallinna Kunstihoones 17.01.2012
Fotod: Reimo Võsa-Tangsoo

Külma sõja mälestuste laienenud ruumimõõtmed



Sirje Helme & Jaan Klõšeiko (seekord kaadris, mitte kaadri taga)


Mälestuste kalasilm

Marge Monko, Marco Laimre ja kaabu

Tanja Muravskaja seeria "Nemad, kes laulsid koos"

Eha Komissarov, Tanja Muravskaja ... ja kas see on tõesti Andres Raid? Või Eri Klas?

ItalicMaria Arusoo ning duckfacei tegev Raoul Kurvitz

http://www.thechivery.com/products/no-duckface

Näituse kuraator Eve Kask äraootavalt kuulamas, mida talle öelda püütakse

kõik on selja pööranud





Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, aprill 11, 2012

U-st, eriti selle üheksandas numbris ilmunud arutelust

Maarin Mürk kirjutas

  1. lugemissoovituse urbanistide uudiskirjale U
  2. natuke sellest, kuidas urbanism tundub üldse olevat praegu popp ja noortepärane teema
  3. lisas üheksandas U-s ilmunud institutsionaliseerumise teemale jätkuks Lars-Erik Olssoni mittetulundusühingute küpsemisastmed tabeli kujul
  4. paar mõtet selle kohta, miks omaalgatuslike praktikate institutsionaliseerimine tekitab mitte efektiivsemalt oma missiooni elluviiva organisatsiooni, vaid lihtsalt enda taastootmisele orienteeritud organisatsiooni
  5. üheksandas U-s ilmunud institutsionaliseerumise teemalise ümarlaua kommetaari

NB! Hangi endale oma U-d:
http://www.linnakeskus.ee/





U on tänuväärne ettevõtmine. Fookus urbanismil võimaldab kõike ja kõiki, keda selle sees leida, vaadata mõnevõrra teise nurga alt kui olemasolevates arhitektuuriajakirjades. Sellise vaatenurga potensiaalne sihtgrupp on avar – tundub, et viimase paari aastaga on suuremas plaanis linnaruumi peale mõtlemine tõusnud kuidagi rohkem tähelepanu keskmesse. Uue Maailma Selts, Kalamaja kujunemine elukeskkonna tõmbekeskuseks (vabandust selle mutantväljendi pärast), EKA urbanistika osakonna tegevus, Telliskivi Loomelinnak, Linnalabori tegevus, b210, jalgratturite ellujäämisvõimalused Tallinnas, kultuuripealinna raames toimunud linnaruumi kompamised, LIFT11 jne on kõik teemad, mille kaudu üha enam inimesi on ehk teadvustatumalt märganud linnakeskonda enda ümber. U on kindlasti üks selle tõusnud huvi tagajärg ja sümptom, nagu näiteks ka ajakiri ÕU.

Kes on urbanist? küsivad U igas numbris inimesed erinevatest valdkondadest. Mõnevõrra kõrvaltvaatajana tundub, et see tekkinud linnakeskkonnast teadlikumalt huvituja on üsna ühtse profiiliga – nooremapoolne, kõrgharidusega, mingit sorti kultuuriõpingute taustaga, end ära elatav (tahtsin kirjutada „hästi teeniv“, aga siis mõtlesin kõigile mitme projekti vahel prekaarset elu elavatele kolleegidele), kriitilise mõttelaadiga. Või vähemalt enesekuvandiga kriitilisest mõttelaadist. Olla urbanismi teemadel (ükskõik, kas aktiivselt või passiivselt) kaasamõtleja on natuke nagu isegi trendikas – nagu on antud hetkel Tallinnas trendikas elada Kalamajas, armastada vintage riideid, käia Mutant Diskol peol ja Berliinis puhkamas. Linnaruumi teema on popp, aga mida sellega tegelikult peale hakata – selle linnaruumiga – on hetkel veel üsna ebaselge. Nõustun näiteks Ingrid Ruudi kommentaariga "Jüri Üdi klubis" kultuuripealinna programmi kohta, et paljud üritused lisasid oma programmi justkui kohustusliku osana mingi „sekkumise linnaruumi“, aga enamasti see ei realiseerunud või realiseerus nö formaalselt. Tunnen puudust kriitiliste praktikate järjepidevusest, rohkematest nutikatest, väga täpselt kontkestist lähtuvatest sekkumistest linnaruumi teemadesse igal tasandil. Lisaks on mul tihti tunne, et kui me kõneleme urbanismist, mõtleme me ainult Tallinnat – pealinn on monopol ka siin, defineerides asju automaatselt ja iseenesestmõistetavalt. Või siis peame silmas vähemalt mõnda maailmatasemel suurlinna. Heal juhul räägime me Tartust. Aga väikelinnad ja urbanism? Jne.

Selle taustal U juurde tulles on urbanistide häälekandja üks roll olla kanal, aktiveerimaks neid, kes elavad linnakeskkonnas. Väga erinevaid inimesi ja väga erinevates linnades. Urbanistide uudiskirja potensiaalne adressaat on ulatuslik. Vastutus ja kohustused seega ka ning U on püüdnudki olla oma valdkonda kaardistav, tutvustav ja seletav – alates sõnastikust, valdkonnaga seotud erialade tutvustamisest, väliskorrespondendi veerust jne. Väga hea on iga numbri lõpus olev sündmuste kroonika ja lugemisoovitused – seda eriti neile lugjaile, kes ühtegi erialalisti ega -liitu ei kuulu, aga kes tunnevad, et võiks natukenegi kursis olla sellega, mis toimub. U sisesed visuaalivalikud on huvitavad, seni on lemmikud olnud Paco Ulman U-s nr 5 ja Tõnu Tunnel U-s nr 6. Ning õnneks on U ka piisavalt õhuke, mitte muutuda järjekordseks kunagi-loen-edasi-aga-ikka-pole-veel-jõudnud süümetunde allikaks.

Ainuke asi, mis mind U puhul häirib, on tema printimiseks mõeldud kujundus – samal ajal kui seda õhutatakse ka netist lugema. Ehk et netist lugedes teksti on jaotus kaheks eraldi ülalt-alla kulgevaks tulbaks kohutavalt ebamugav – miks ei võiks arvestada rohkem arvutiekraani loogikaga ning üks tekst olla pigem põiki kui pikuti jooksev? Või U teab, et seda kasutatakse peamiselt väljaprindituna?

***

Üheksas U pani kirjutama eelkõige aruteluga omaalgatuslike praktikate institutsionaliseerimisest, mis tõukub omakorda kaheksanda U artiklist, mille teemaks oli Linnalabori sotsiaalne ettevõtlusplaan linnaseketega (ja mis tekitas elava arutelu Linnalabori Facebooki lehel). Institutsionaliseerumise teema on huvitav ja puudutab ühel hetkel kõiki, kes mingi platvormi on algatanud ja neid algatusi on õnneks järjest rohkem esile kerkimas. Teemapüstitus on igati aktuaalne. Mario Lauli natuke referaadiks jäävale vabaühenduste institutsionaliseerumist käsitlevale ülevaatele soovitan lisaks veel Sofia Joonsi artiklit „Uute mittetulundusühingute organisatsiooniline küpsemine“ (kogumikus „Algatus, osalus, organisatsioonid: uurimusi Eesti kodanikuühiskonnast“. Koostanud Erle Rikman, Tallinna Ülikooli kirjastus, 2007, lk. 132–153; selle artikli juurest on võetud ka alljärgnev tabel).



Ma arvan, et organisatsiooniline areng vähemalt teatava institutsionaliseerimise suunas on vältimatu, kui tahetakse pikemas perspektiivis edasi tegutseda. Nii et küsimus ei ole mitte KAS, vaid KUIDAS. Õhinapõhisest sõpruskonna ettevõtmisest (osadele) tegijatele peamiseks elatusallikaks – selline võiks olla üks võimalik institutsionaliseerimisnool. See tähendab, et organisatsiooni viljeletava tegevuse jaoks on välja kujunenud vajadus ja turg ning see on võimeline end taastootma/end üleval pidama ning millel on piisavalt ressursse ka enda arendamiseks. Põhimõtteliselt ei ole mingit sissekirjutatud default-põhjust, miks sellisesse järku jõudnud organisatsioon peaks loobuma oma algsest missioonist või kriitilisest sisust. Miks see tihtipeale juhtub – minu meelest on seal taga enamasti nö inimlikud põhjused ja vähene tähelepanu praktika enesereflektsioonile.

Inimesed väsivad/tüdivad omaalgatuslike praktikate käigus väga intenstiivselt ja see tüdimus võib panna loobuma mitte üksnes konkreetsest praktikast, vaid ka nt kogu valdkonnast. Omaalgatuslike organisatsioonide elutsüklile tundub olevat omane, et nö esimene põlvkond (kes tegutsebki õhina-, sõpruskonna- ja missioonipõhiselt) väsib mingil hetkel täiesti ära, põleb läbi. Osad lähevad siis minema, tegema totaalselt muid asju, kuna neil on lihtsalt nii kõrini (ja need lahkumised ei ole kerged mitte kellelegi). Osadel tuleb lihtsalt elu vahele – kool, töö, pere vms. Paar tükki tunneb, et nad ei saa millegipärast ära minna ja samas tõenäoliselt nad ka väga tahaksid, aga noh, ei saa millegipärast. Siis on organisatsioon mõnda aega vegeteerimise seisundis, ei ela õieti, hoogsalt, ega sure ka. Ja siis haakub sellega teine ring inimesi – mitte enam sõpruskonnapõhiselt, vaid nüüd on need juba need inimesed, keda see praktika ise huvitab. Nad tekivad, kuna vahepeal on akumuleerunud teatav kriitiline mass sedasama praktikat – toimunud on teatud hulk sündmuseid, millel on käinud teatav hulk inimesi, kujunenud on teatav maine, aura, vaimne või füüsiline ruum jne. See teine ring on esimesele ringile nagu autasu – tagasiside, et see, mida nad õhinapõhiselt, põlveotsas tegid – et keegi tegelikult ka märkas seda, pidas oluliseks ja tahaks nüüd võibolla ka ise juba midagi teha. Kurb tõsiasi on see, et enamus esimesest ringist ei jõua nö viljade küpsemist ära oodata, jaks saab enne otsa. Ja viljad nopivad tihti mitte need, kes esimeses voorus kõige intensiivsemalt panustasid, vaid need, kes mingil põhjusel jõudsid teise ringi saabumise ära oodata. Võib-olla neil ei tulnud näiteks elu vahele vms.

Teine peamine probleem, miks institutsionaliseerumine ei lähe nö õieti ja tekib rohkem enese taastootmisele, mitte esialgsele missiooni täideviimisele keskendunud organisatsioon, on vähene tähelepanu selle protsessi käigus üldisemale enerefleksioonile. Teatud hetkest, kui hakkab juba hästi minema (see on kuskil nö esimese ringi poole peal) lõpetatakse suurte küsimuste küsimine. Suurte küsimuste esitamise all iseenda kohta võib mõista ka arengukava, SWOT analüüsi, äriplaani vms. Kergendus selle üle, et kogu aeg ei olegi kohutavalt raske põlveotsas nikerdamine, et juba tulevad esimesed toetused, publik, kajastused jne, tekitab loorberitel puhkamise just üldise visiooni osas. Järsku tunduvad küsimused a la kuhu me läheme, mis meid defineerib/eristab jne tarbetu new age. Suurema pildi asemel sukeldutakse edu toonud tegevustega tegelemisesse, kogu aja ja energia võtab ära igapäev. Suurema perspektiivi tahaplaanile lükkumine soodustabki läbipõlemist. Mul on tunne, et erasektoris on töötajate hoidmisele natuke rohkem tähelepanu pööratud (loomulikult, kuna sulle kasu tootvat töölooma on ikka vaja nuumata), aga seal on vähemalt asjad nagu arenguvestlused jms – samal ajal kui paljudes kultuuri-MTÜdes on näiteks arengukava, põhikiri jms puhas formaalsus, mitte võimalus kogu pilt enda jaoks jälle läbi mõelda. See, kus punktis organisatsioon parasjagu asub, millised on selle liikmete isiklikud vajadused/soovid/võimalused, kuidas edasi jne – sellega ei tegeleta minu meelest omaalgatuslike kultuuripraktikate juures kaugeltki mitte piisavalt, kõik kokkusaamised-koosolekud kuluvad miljoni igapäevase pisiasja äraklaarimiseks. Ja „arenguvestlus“ tundub liiga „institutsioon“ või liiga „ärimaailm“ või lihtsalt mingi nõme pseudo-avameelsuse kultiveerimine.

Ühe omaalgatusliku organisatsiooni jaoks ongi peamine väljakutse see, kuidas ennetada inimeste jaksu otsalõppemist, kuidas hoida neid motiveeritutena. Üks asi on kindlasti meeskond – teha asju kollektiivselt, tunda küünarnukitunnet, võimalust asju arutada, jagada, koos teha jne. Teine asi on laiem tagasiside, mis peab tulema väljaspoolt seda kollektiivi – tagasiside, et see, millega tegeletakse nappide vahendite kiuste, on laiemalt oluline ja läheb korda ka tegijate lähedaste ringist väljaspool. Kolmas asi on, kas praktika suudab kasvõi mingilgi määral pakkuda elatusvahendeid oma aktiivsematele liikmetele, et oleks üldse võimalik selle praktikaga järjepidevamalt tegeleda. Kui on organisatsiooni üldpilti silmas pidades otsustatud, et rahatult, õhinapõhiselt enam edasi ei saa, siis tuleb loomulikult teataval määral kohandada oma tegevust, et olla (potensiaalsetele) toetajatele arvestatavaks partneriks. Et selle valitud organisatsioonilise muundumise käigus esialgne missioon ei lahtuks, tulebki nö suurt plaani pidevalt paralleelselt kõrval jooksmas hoida. Aeg-ajalt, kuid süstemaatiliselt nende suurte, lihtsate küsimuste küsimine/arutamine hoiab organisatsiooni koos just emotsionaalselt, tuletab taas meelde, miks sellega kõigega tegelema sai hakatud, mis selle asja point on.

***

U-s ilmunud arutelu juurde. Kahtlemata on Linnalabor praegu organisatsioonina huvitavas punktis, kus tuleb otsustada, kuidas edasi – kogutud on arvestatav hulk sümboolset ja sotsiaalset kapitali, läbi oma mitmeharulise tegevuse on labor ilmselt ka urbanismikaugetele inimestele kõrvu jäänud kui altpoolt, otse vajadusest tekkinud valdkonna eestkõneleja-organisatsioon. Nii et igati aktuaalne on hetkel küsimus, kuidas edasi nii institutsionaliseerumise kui ka raha mõttes.

Ma arvan, et küsimus ei ole selles, kas üks omaalgatuslik praktika peaks raha teenima. Loomulikult! Küsimus on selles, millega. Kogu arutelu põhjus peale linnasekete äriplaani idee avalikustamist U nr 8s oli justnimelt see, et labori plaani järgi peaks raha teenima hakkama linnasekked ehk see osa labori tegevusest, mida iseloomustavad kõige enam märksõnad nagu ettearvamatus, efemeersus, kriitilisus jne. Jätkuvalt ma leian, et see on kummaline valik kogu labori tegevusteskaala hulgast.

Tegelikult on aga probleem selles, et Linnalabor ei ole seletanud, mida nad sekete all ise silmas peavad. U nr 8 artikkel oli kantseliitlik, üldsõnaline projektikirjeldus, mis – nagu Ingrid Ruudi juba Facebook`i arutelus välja tõi – ei kuulu erialaväljaandesse. Võibolla ei oleks seda teksti pidanud enne avaldama kui omavahel on täpselt selgeks tehtud, kuidas suhestuvad omavahel sekkumiste ja äriplaani diskursused jms? Ilma seketele omapoolset sisu andmata on loogilne, et see täidetakse kaasamõtlevate lugejate poolt enamlevinud sisuga – sekkumine kui interventsioon. Ja selle suuna kommertsialiseerimine saadab signaali antud omaalgatusliku praktika kriitilise potensiaali mähamängimisest. Algne missioon tundub olevat enda kui organisatsiooni taastootmisele ohvriks toodud.

Selle kõige taustal on kahju, et institutsionaliseerimise teemaline arutelu üheksandas U-s jääb natuke tuumatuks. Näiteks ei kasutata võimalust seletada korralikult lahti, millised on aruetlu keskmeks oleva sotsiaalse ettevõtluse nö positiivsed näited – kus raha liigutatakse „ebaeetilistest kohtadest eetilistesse“ nagu üks osalejaid märgib, nii, et säilib ka kriitiline sisu. Linnalabor ei kasuta ka võimalust, et veelkord avalikult mõtestada, mida nemad siis sekete all silmas peavad. Kogu jutt tundub olevat pigem nagu eneseõigustus – sotsiaalne ettevõtlus ei pruugi olla meid nö määriv, MTÜl on ka täielik õigus raha teenida jne. Loomulikult, keegi ei vaidlegi! Jätkuvalt on lihtsalt probleemkohaks, MILLEGA. Pikalt arutatakse ka terminite üle – kas kultuuriväljal/kriitilise sotsiaalse praktika puhul teatud „tabu“ sõnade kasutamine (a la äriplaan) on märk radikaalsusest, seda tulekski rohkem teadlikult teha või tuleks arendada oskus rääkida nö mitut keelt korraga. Ma olen siinkohal jällegi nõus Ingrid Ruudiga, kes selles samas Facebooki arutelus ütles, et asja sisu ja selle kirjeldamiseks kasutatud sõnavara ei eksisteeri üksteisest lahus. Seal vahel ei ole tegelikult seda turvalist distantsi, milleni U arutelu tundub jõudvat. Sõnad, mida me kasutame enda kirjeldamiseks ükskõik millises kontekstis, hakkavad meid märkamatult rohkem looma kui me seda ise jooksvalt teadvustame.

U ja Linnalabor mõlemad on olulised urbanismi mõtestajad-kanalid ning seega oleks huvitav lugeda praegu (loodetavasti) üha rohkm tähelepanu alla kerkival suunal – urbanism – tegutsevate organisatsioonide põhjalikumat enesereflektsiooni (praegu jääb närima kahtlus, et äkki oli huvitavam osa hoopis see, mida U-sse ei transkribeeritud!). Rahastamine institutsionaliseerimise indikaatorina on huvitav ja kompleksne teema, mis puudutab kokkuvõttes kõiki organisatsiooni tegevustasandeid. Praegune (euro)projektide surve tekitab just väiksematele organisatsioonidele, mis said seni kütet just oma missioonist, keerulise väljakutse, kuidas ühildada bürokraatlike taotlusvorme ja tegelikku elu. Valides nö erinevate keelte kasutamise kerkib silme ette uutmoodi topeltelu, äraspidine variant nõukaaegsest ridade vahelt lugemisest – milleks seda süsteemi ise taastoota?

Ma arvan jätkuvalt, et oluline oleks teha omaalgatuslike praktikate puhul rohkem koostööd – institutsionaliseerumise teemalisi ümarlaudu võiks toimuda regulaarselt, vahetada võiks oma kogemusi ja know-howd. Praegu on Linnalabor oma sekete plaaniga sattunud kriitilisse fookusesse ja tundub, et selline tähelepanu U 8-s ilmunud artiklile tuli kerge üllatusena (kuna ka U 9-s ei jõuta oluliselt selgemate vaatepunktide sõnastamiseni). Oluline on, et omaalgatuslike praktikate väli ei tõmbuks kaitseseisundisse nagu kipub juhtuma igasuguse avaliku tagasiside korral institutsionaalsete (ülalt alla loodud) praktikatega ning et arutelu jätkub.

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, aprill 10, 2012

Dénes Kalev Farkas "Päev, mida ei ole olemas (A Day That Does Not Exist)"

Avamine 29.02.2012 Hobusepea galeriis
Fotod: Reimo Võsa-Tangsoo





Voldi lahti / Unfold

Laura Toots "Desire Path"

Avamine 27.02.2012 Draakoni galeriis
Fotod: Reimo Võsa-Tangsoo




Voldi lahti / Unfold