reede, juuni 29, 2012

Reading Recommendation:



Candida Höfer “On Kawara. Date Paintings in Private Collections”
by Aliina Astrova

Asked to review (propose, suggest?) a book or an essay of some kind for your consideration, I am faced with a few boxes worth of academic writing that occupy the space on the floor of a flat I am about to move from. It all seems a mess; and I have no desire to pick from this pile, let alone impose any of these books in a form of a recommendation. Due to my occupation I read a lot, and there are many texts that have influenced me, but “I don’t believe everything I read anymore,” as a friend of mine put it.

The same guy once showed me a book by Candida Höfer. It was a chunky title, of a coffee table kind. Expensive production, glossy photographs, no writing besides captions. Inside, the artist famous for her photographs of public spaces—banks, offices—reprinted her extensive series of pictures taken of Japanese conceptualist On Kawara’s infamous Date Paintings (1) hung on the walls of their collectors. For a long time—at least 3 years that have passed since that day—my friend’s passionate recommendation of the book overshadowed its contents in my memory, until recently I stumbled upon the same publication in an unlikely location during my travels. The discovery caught me off guard; I have completely forgotten about the book and now it was there in front of me (“It had found me”) and I had no choice but to get it, even though I was only later to find out the importance of this object in my ever decreasing collection.

In my mind, neither of the countless essays, talks and lectures on the nature, essence, or future of painting have succeeded to express the reality of what this medium—or maybe even art in general—have come to be today as well as Höfer’s simple project. Page after page, across over 250 of them in total, lay perfect reproductions of her photographs, each one an immaculately simple shot of expensive laconic modern interior designs wrapping one of the Date Paintings; often choosing her signature classical straight-on angle with the painting taking center stage, but sometimes preferring more subtle ways, where the viewer has to look for “the object” of the photograph, if tat object actually were the Date Paintings. In fact, the object of Höfer’s pictures, or even her project, is not any one of On Kawara’s paintings in particular. Her book is simultaneously one of the most exclusive selections of interior design as well as one of the most critical presentations of painting to date—not to assume that such coincidence would be surprising. It hits you straight-on, just as Höfer’s signature shooting angle: This is what painting is. Neatly stuck onto a wall of an expensive flat, doing nothing. It is dead in a way no verbal criticism could possibly express. It is nothing, and it counts nothing but the days since its own death. AUG.12.1975; 18 JUN, 1995; JULY 6,2000; ... It is not the loud death art and its critics hoped for—the kind that exits with a bang, with a statement, ruining everything; to die for a cause, changing everything in the process; a revolution. Instead, it is a death that goes unnoticed, leaving sufficient space to pretend it never happened.

(1) http://en.wikipedia.org/wiki/On_Kawara#Today_series

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, juuni 25, 2012

AB cubed presents: Elnara Taidre x Tanel Rander

Beyond grand and small (landscape) narratives — the mythogeography of Tanel Rander
Translated by Hendrik Koger

A work from Tanel Rander’s exhibition Decolonize This. 2012 (Courtesy of the artist)

Tanel Rander is probably best known for his constantly multiplying pseudonyms which he uses to mark the different spheres and directions of his practices and build an integrated system from these at times conflicting fragments. One can find his record in the art chronicles under the following pseudonyms and collective author names: chaneldior, chaned:or, chaneldyor, Chanel Rantie, C:, Anon Porx and many others. Nevertheless, it would be better to present him here under his citizen name, which sort of draws together different projects and related identities, even more so, because at his most recent personal exhibition (Decolonize This, 2012, Y-Gallery) he went under that name.

The current text examines Tanel Rander’s projects related to the field of visual arts, leaving aside his work in music and literature, through the concept of landscape narrative and mythology. He treats mythogeography as both a personal art method and an ideological practice, which connects the individual and collective mythopoeia as well as their criticism. Instead of deep-examining and -analysing Rander’s projects I would rather try to bring out their general substantial characteristics — all the more so because the artist himself defines his art practices through extreme existentialism among other things.

The aspiration to capture the existential was also apparent in Rander’s Master’s thesis Geneesia (2010; see http://www.artun.ee/vk/kunstMA/Tanel_Rander.pdf and http://chnldr.blogspot.com/2010/05/blog-post.html) which gave the main points of landscape-related base narratives and — using text and visual arts — to put into words and stage the quintessential aspect of landscape. By offering a fictitious model connecting geo-, cosmo- and anthropography and treating the individual as an island and the island as a scene, Geneesia was an attempt at creating a narrative for both the micro- and macrocosm at the same time.


The exhibition Geneesia (Genesia, 2010, EAST Gallery)


However, Rander consistently focuses rather on real landscapes, not fictitious ones — although his approach to real landscapes may often resemble fiction. Rander’s projects bring into effect the mythology of place, the legends and mythopoetic potential directly related to a place, as well as the personal myth-making “activated” by it. His personal “landscape obsessions” include Tartu and Southern Estonia, but more widely also the territory south from Estonia along the imaginary meridian. Of course, one could read into it the mythological opposition of North and South: for example, in the works of Nikolai Gogol the cold and formal Saint Petersburg is contrasted with the warm and folksy Ukraine — a similar logic is apparent in the sometimes downright mythological opposing of Tallinn and Tartu in present-day Estonia. Still, it seems that these associations are more complex in Rander’s case — he chooses to search for alternative (and equal) partners in dialogue in the East-European post-communistic space to counterbalance the quite understandable Nordic orientation of Estonia.

The conceptual excursions, expeditions (see http://emajoeksp.blogspot.com/) and other events — including the event series Tammeöö (Oak Night) — related to the topic of Tartu have been taking place for several years by now. What is important here is the effect of participation, search for the genius loci, transcending the ordinary and creating a certain dreamlike atmosphere in familiar (urban) areas, which creates a shift in the limited perception of everyday reality. Tammeöö is a project in collaboration with Erkki Luuk, with whom Rander has developed a peculiar creative synergy similar to collective authorship. While Luuk is often the author of texts and non-existent words, then Rander is a vessel for visualising and physically realising these images, bringing them to the level of the environment and performances.


Performance-installation Tammeöö (Oak Night, 2009, Tartu Culture Factory)


While creating new words helps to overcome the limitations of language, then creating new characters and worlds is a way to expand reality: noteworthy examples of this are the exhibitions Kesktalvine hnott (Midwinter Hlog) and Uriaadi lõpp (The End of Uriaat), which stage bleak artistic worlds at times with very minimalistic methods.


The exhibition Kesktalvine hnott (Midwinter Hlog, 2010, Tallinn City Gallery)


The exhibition Uriaadi lõpp (The End of Uriaat, 2010, Y-Gallery)


Artistic mythology for Rander is the means for entering a special reality and activating it as something possible in everyday reality, not remaining obscure. For this purpose he becomes a part of his own artistic mythology (or on the contrary, he makes the artistic mythology an organic part of his own life?). The dwarf costume that Rander often is wearing is in its own way an idiosyncratic narrative. In many myths dwarves are placed between the mythic time and time of historic epochs. Dwarves are strongly related to the elements they are exposed to (mountains, forest) — they are the masters of the elements. Dwarves often have the characteristics of the so-called chtonic functions — they are mostly associated with the earth and the subterranean, or underworld — caves and mines. While German folk tradition presents the dwarves as evil and dangerous, then in English folklore they are kind, can give good advice and teach humans the secrets of metalworking.


The Dwarf — Tanel Rander’s idiosyncratic narrative


Rander’s dwarf is in a way the medium between the historic (everyday) and mythic (magic) reality. By becoming the embodiment of the “master of the landscape” he is also a guide who shares the landscape experience with the viewers and offers the means to enter it as if by a secret door — the framework of the artistic mythology, which sets the context at the frontier between the usual and the unusual worlds. Storytelling has the potential of a magical act — in the traditional context the listeners of a mythological story also witness it as a true event. This expresses the power of a mythological story to bring the listeners into the mythological time-space. Rander tells his “stories” in a maximalistic way. By adding the elements of photography, video, painting, performance, music, installation art, “found” objects and landscapes to the text in the mix, he not only creates a special environment but a separate time-space.

In his works Rander touches upon grand, existential topics — among others the collective unconscious, dream symbols and other phenomena often related to mystical processes, the existence or non-existence of which is impossible to prove. One could say that his approach is the search for a third way between the modernist objective declaring of the truth and the subjective playfulness of postmodernism. Rander’s small narratives often maintain a dialogue with grand metanarratives, but the author avoids aggressively imposing them as absolute truth and rather shares them with the viewers as a possibility or a half-personal fantasy that they can still accept in earnest. The total and suggestive nature of his constructions will surely leave no-one feeling indifferent and can make people see the world in a different way, at least for a moment. This method might be described via the so-called principle of the defamiliarization, which makes it possible to break out of the pragmatic routine of everyday life by roping in a strange or irrational aspect. It is not incidental that Rander’s works have references to Joseph Beuys, who criticised the absolute rationality of the West by seeking to balance it with the irrationality of the East. In doing so, Rander is critical of Beuys’s exploitation of the East at that, preferring to bring out the immanent irrationality of a situation and/or place instead of exoticising it — which does not exclude the transcendent aspect.

Seeking the borderline state of the irrational, which may include hypnotic storytelling, musical background or a lengthy ritual procedure — performance — it is as if Rander is staging an illusion that precedes reality and which at the same time has the potential to become true reality. Although not the reality of the everyday, but the Other reality that is based on metaphysical logic and is rejected by our neo-positivistic way of thinking. At the same time we do not notice the metaphysical convictions — such as national myths and myth of the state — that seem logical and infallible in our everyday conception of the world. In turn, Rander deconstructs these convictions by drawing on the symbolic potential of landscapes and demonstrating the ideological construction of these symbols.


The exhibition Decolonize This (2012, Y-Gallery)


Rander’s newer works focus on the deconstruction of theories and practices in terms of postcolonialism. He sees the postcolonial theories as means to articulate and contextualise the mythology of geographic phenomenons. His previous gestures like the expedition into the landscape that has became marginal in the context of Estonia, and its phenomenological analysis (The expedition Käkimäe Kägu (Cuckoo of Käkimäe) in Alatskivi, 2009 dedicated to Juhan Liiv; see http://juhanliiv.blogspot.com/) have evolved into projects of explicit political study (see http://minusilmad.blogspot.com/). Decolonize This (2012), Rander’s most recent exhibition, is the author’s attempt at analysing landscape myths and offer alternative solutions by making them work for his advantage. Thus the works of Tanel Rander place themselves interestingly between de- and remythologising, somewhere beyond grand and small (landscape) narratives.


See also:
http://chnldr.blogspot.com
http://tartutrash.blogspot.com/



Elnara Taidre is an art historian and critic who works in the Art Museum of Estonia and makes a research on artistic mythologies in the Doctoral Programme of the Estonian Academy of Arts.





AB cubed is a preparatory essay series for the III Artishok Biennale where X young Baltic and Scandinavian writers have chosen for their gesture of courtesy X young Estonian artists who have caught their eye with a witty personal exhibition or an absorbing work of art in a group show in recent years. Artishok tests experimetal editorial practice and self-inititative readiness in the art field with the series, giving writers the opportunity to take the initiative - but also the responsibility - and do one chosen artist a favour. The writers do not receive honorary for their work whereas the suggested artists automatically get an invitation for participation in Artishok Biennale in the autumn. Read more...

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, juuni 18, 2012

AB kuubis esitleb: Elnara Taidre x Tanel Rander

Tanel Randeri mütogeograafia sealpool suuri ja väikeseid (maastiku)narratiive

Tanel Rander "Decolonize This" 2012 (foto kunstnikult)

Tanel Rander on tõenäoliselt rohkem tuntud läbi oma pidevalt paljunevate kunstnikunimede, millega ta tähistab eri valdkondi ja suundi oma kunstipraktikates, struktureerides neist kohati vasturääkivatest katkenditest üht tervikut-süsteemi. Kunstikroonikasse ta on jäänud muuhulgas järgmiste pseudonüümide ja kollektiivse autori nimede all: chaneldior, chaned:or, chaneldyor, Chanel Rantie, C:, Anon Porx jpt. Siiski oleks siinkohal otstarbekam esitleda teda oma kodanikunime all, mis justkui koondab erinevaid projekte ja nendega seotud identiteete; seda enam, et oma viimasel isikunäitusel (“Decolonize This”, 2012, Y-galerii) on ta esinenud just selle nimega.

Käesolev tekst käsitleb Tanel Randeri visuaalse kunsti valdkonnaga seotud projekte – jättes kõrvale tema tegevuse kirjanduse ja muusikavaldkonnas – läbi maastiku narrativiseerimise ja mütologiseerimise mõiste. Mütogeograafia on tema jaoks nii isiklik kunstimeetod kui ideoloogiline praktika, mis ühendab individuaalse ja kollektiivse müüdiloome, aga ka selle kriitika. Randeri projektide detailse kirjelduse ja analüüsi asemel üritaksin pigem tuua välja nende üldised, olemuslikud jooned – seda enam, et ta ise defineerib oma kunstipraktikaid muuhulgas äärmusliku eksistentsialismi kaudu.

Olemusliku tabamise taotlus väljendus juba Randeri magistriprojektis “Geneesia” (2010; vt http://www.artun.ee/vk/kunstMA/Tanel_Rander.pd ja http://chnldr.blogspot.com/2010/05/blog-post.html), mis võttis kokku maastikuga seotud olemuslikke alusnarratiive, püüdes teksti abil sõnastada ja visuaalse kunsti vahendite kaudu lavastada maastiku mütoloogilist kvintessentsi. “Geneesia” pakkus fiktiivse mudeli, mis ühendas geo-, kosmo- ja antropograafiat – käsitledes inimest kui saart ja samas saart tegevuspaigana, oli see korraga nii mikro- kui makrokosmilise narratiivi loomiskatse.


Näituse "Geneesia" vaade (2010, EAST galerii)


Samas keskendub Rander järjepidevalt pigem mitte fiktiivsetele, vaid reaalsetele maastikele – kuigi tema reaalsete maastike käsitlus võibki sageli sarnaneda fiktsioonile. Randeri projektid käivitavad kohamütoloogiat, nii vahetult kohaga seotud legende ja mütopoeetilist potentsiaali, kui selle poolt “aktiviseeritud” isiklikku müüdiloomet. Tema isiklike “maastikuliste obsessioonide” alla kuuluvad Tartu ja Lõuna-Eesti, aga ka laiemalt territoorium Eestist lõuna poole ettekujutatavat telge – meridiaani – mööda. Soovi korral võiks siit muidugi välja lugeda mütoloogilise opositsiooni Põhi-Lõuna: näiteks Nikolai Gogoli teostes on toimunud külma, ametliku Peterburi vastandumine soojale, rahvalikule Ukrainale ning sarnane loogika toimib ka tänapäeva Eestis Tallinna ja Tartu kohati lausa mütologiseeritud vastandamises. Siiski tundub, et Randeri puhul on need seosed keerulisemad – vastukaaluks Eesti üsna iseenesestmõistetavale Põhjamaade-orientatsioonile soovib ta otsida alternatiivseid (ja võrdseid) dialoogipartnereid postkommunistlikus ruumis Ida-Euroopas.

Tartu teemaga on seotud kontseptuaalsed ekskursioonid, ekspeditsioonid (vt nt http://emajoeksp.blogspot.com/) ja teised sündmused, muuhulgas sarjast “Tammeöö”, mis on tänaseks toimunud juba mitu aastat. Siin on tähtsalt kohal osaluse efekt, genius loci otsingud, tavalise ületamine ja teatud unenäolise atmosfääri loomine tuttavates (linna)kohtades, mis tekitavad nihkeid igapäevase reaalsuse piiratud tajumises.
“Tammeöö” toimub koostöös Erkki Luugiga, kellega on Randeril tekkinud omapärane loominguline sünergia, mis sarnaneb kollektiivsele autorlusele. Kui Luuk on sageli tekstide ja olematute sõnade autor, siis Rander pakub võimalusi nende kujundite visualiseerimiseks ja füüsiliseks teostuseks, keskkonna ja performancei tasandile viimiseks.


Performance-installatsioon "Tammeöö" (2009, Tartu Kultuuritehas)


Kui uute sõnade loomine aitab pääseda keele piiratusest, siis uute tegelaste ja maailmade loomine on jällegi viisiks laiendada reaalsust: selle tähelepanuväärseteks näideteks on näitused “Kesktalvine hnott” ja “Uriaadi lõpp” (mõlemad 2010), mis lavastavad süngeid omamaailmu kohati väga minimalistlike võtete abil.


Näituse "Kesktalvine hnott" vaade (2010, Tallinna Linnagalerii)


Näituse "Uriaadi lõpp" vaade (2010, Y-galerii)


Omamütoloogia on Randeri jaoks vahend erilisse reaalsusse sisseminekuks ja selle töölepanekuks: et see ei jääks obskuurseks, vaid oleks reaalselt võimalik. Selleks muudab ta ka iseennast oma mütoloogia osaks (või vastupidi, muudab omamütoloogiat oma elu orgaaniliseks osaks?). Kääbuse kostüüm, milles Rander sageli esineb, kujutab endast omamoodi idiosünkraatilist narratiivi. Paljudes müütides kuulub kääbustele vahepealne positsioon müütide aja ning ajalooliste epohhide vahel. Kääbused on tugevalt seotud stiihiaga, kus nad elavad (mäed, mets) – nad on selle peremehed. Kääbustel on sageli n-ö ktooniliste tegelaste tunnused – enamasti on nad seotud maa ja maa-aluse maailmaga: mägede, koobaste, kaevandustega. Kui saksa folklooritraditsioonis on kääbused kurjad ja ohtlikud, siis inglise rahvaluules on need lahked, võivad anda head nõu, õpetada inimestele metallitöö saladusi jne.


Kääbuse tegelane – Tanel Randeri idiosünkraatiline narratiiv


Randeri kääbus toimibki mõnes mõttes vahendajana ajaloolise (argipäevase) ja müütilise (maagilise) reaalsuse vahel. Kehastudes maastiku “peremeheks” on ta ühtlasi ka teejuht, kes jagab maastikukogemust vaatajatega ning pakub vahendeid sellesse sisenemiseks justkui salaukse – omamütoloogilise raamistiku, mis lavastab piirkonteksti tavalise ja ebatavalise maailma vahel – kaudu. Loo jutustamisel on maagilise akti potentsiaal – mütoloogilise loo kuulajad traditsioonilises kontekstis on ühtlasi ka selle kui tõestisündinud sündmuse tunnistajad. Siin väljendub mütoloogilise loo võime viia kuulajaid üle mütoloogilisse aeg-ruumi. Oma “lugude” jutustamist teostab Rander maksimalistlikult. Kaasates lisaks tekstile ja kõnele fotograafia, video, maali ja tegevuskunsti elemente, muusikat, installatsiooni ning “leitud” objektide kõrval ka sama kategooria alla sattuvaid maastikke, loob ta mitte ainult erilise keskkonna, vaid omaette aeg-ruumi.

Oma töödes puudutab Rander suuri, eksistentsiaalseid teemasid, muuhulgas kollektiivse teadvustamatuse elu ja kujundeid unenägudes ning teisi, sageli müstiliste protsessidega seotud nähtusi, mille olemasolu või olematust on võimatu tõestada. Võiks öelda, et tema käsitlusviis otsib kolmandat teed modernistliku objektiivse tõe deklareerimise ja postmodernistliku subjektiivse mängulisuse vahel. Randeri väikesed narratiivid on sageli dialoogis suurte, metanarratiividega, kuid autor väldib nende absoluutse tõena agressiivset pealesurumist ning jagab neid pigem üht võimaluse, poolisikliku fantaasiana, mida vaatajal on samas võimalik tõsimeeli aktsepteerida. Tema pakutud konstruktsioonide totaalsus ja sugestiivsus ei jäta kindlasti ükskõikseks ning võivad panna nägema maailma natuke teisiti, kasvõi korraks. Seda meetodit võiks iseloomustada nn kummastuspõhimõtte kaudu, mis võimaldab argipäeva asjade pragmaatilisest rutiinist väljapääsemist veidra või irratsionaalse aspekti kaasamise kaudu. Randeri töödes ei leidu mitte juhuslikult viiteid Joseph Beuysile, kes kritiseeris Lääne absolutiseeritud ratsionaalsust, taotledes selle tasakaalustamiseks Ida irratsionaalsust. Seejuures on ta omakorda kriitiline Beuysi Ida-ekspluateerimise suhtes, eelistades eksotiseerimise asemel olukorra ja/või koha immanentse irratsionaalsuse esiletoomist – mis ei välista ka transtsendentset aspekti.

Irratsionaalse, piiripealse seisundi taotlusega – hüpnootiline loo jutustamine, muusikataust või pikk rituaalne toiming - performance – lavastab Rander justkui reaalsusele eelnevat illusiooni, mis võib samas kasvada pärisreaalsuseks. Kuigi loomulikult mitte selliseks, millega oleme igapäevaselt harjunud, vaid Teise, metafüüsilisel loogikal põhinevaks reaalsuseks, mida meie uuspositivistlik mõtlemine tõrjub. Samas me ei märka oma igapäevases maailmavaates metafüüsilisel tasandil toimivaid tõekspidamisi, mis tunduvad loogiliste ja ainuõigetena – näiteks rahvus- ja riigimüüdid. Neid Rander omakorda dekonstrueerib – võttes taas aluseks maastike sümboolse potentsiaali ja demonstreerides nende sümbolite ideoloogilist konstrueeritust.


Näituse "Decolonize This" vaade (2012, Y-galerii)


Randeri uuemad tööd keskenduvad postkolonialistlikus võtmes dekonstrueerivatele teooriatele ja praktikatele. Postkolonialistlikke teooriaid näeb ta vahendina, mis võimaldavad artikuleerida ja kontekstualiseerida geograafiliste nähtustega seotud mütoloogiat. Tema varasemad žestid, näiteks ekspeditsioon Eesti kontekstis marginaalseks muutunud maastikul ja selle fenomenoloogiline analüüs (Juhan Liivile pühendatud ekspeditsioon “Käkimäe kägu”, 2009, Alatskivi; vt http://juhanliiv.blogspot.com/), on kasvanud üle eksplitsiitselt poliitilisteks uurimuslikeks projektideks (vt http://minusilmad.blogspot.com/). Viimane näitus “Decolonize This” (2012) manifesteerib autori katset analüüsida maastike müüte ning pakkuda alternatiivseid lahendusi, pannes neid töötama enda kasuks. Nõnda balansseerivad Tanel Randeri tööd huvitaval kombel de- ja remütologiseerimise vahel, kuskil sealpool suuri ja väikeseid (maastiku)narratiive.


Vaata ka: http://chnldr.blogspot.com
http://tartutrash.blogspot.com/



Elnara Taidre on kunstiteadlane ja kriitik, kes töötab Eesti Kunstimuuseumis ning uurib Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris omamütoloogiat.





AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

Voldi lahti / Unfold

pühapäev, juuni 17, 2012

Pimeduskiirus ja teised lood

Avamine 07.06.2012 KUMU Kunstimuuseum
Fotod: Reimo Võsa-Tangsoo
Kommenteeris: Maarin Mürk

NB! Vaata näituse pressiteadet siit: http://www.ekm.ee/kumu.php?r_id=1050&id=986&p_id=40

Tunduvad täitsa ägedad tööd olevat sel näitusel.



Publik tundub ka meeldivalt üllatunud olevat.

Puhtatõulised näituse avamise pildid - näha on nii ruumi, üldist atmosfääri, inimesi kui ka kunstiteosed. Kõike on, aga mitte piisavalt, nii et ikka endal tekiks soov külastada.

Kumu õhulistes saalides. Õigusega räägitakse valgete kuupide auraatilisest ja peaaegu-religioossest atmosfäärist.

Inimesed, pokaalid, pisikesed siidrid ja sotsialiseerumine.

Leia piltilt vähemalt kaks NEOISTI.

Jätkuv punkrokk kohtub etableerumisega.

Kogu seltskonnast tundis Karel Koplimets ainukesena objektiivi kõrvetavat pilku, miski justkui sundis teda õigel hetkel pead pöörama.

Või siis hüüdis Reimo Võsa-Tangsoo: "Vaadake siia, pildistatakse!" ja Karel Koplimets oli ainuke, kes vaatas. Minesavõtakinni.

Tundub nagu Tõnis Saadoja tauniks kergelt Anu Vahtra kavalat vaadet kaamerasse.

Kumu pastoraal. Varjata oma persona fotokaamera taha on uus hip. Palju coolim kui päikeseprillid (Eestis nagunii on päikest vähevõitu).

Bakenbardide ja valge triiksärgiga Marco Laimre meenutab järjest enam Puškinit. Andres Amos rihib jällegi rohkem sinna Pariisi džentelmeni poole (NB! Kas Andres Amosel ja Anders Härmil on sama stilist või lihtsalt sama sall? Pinge kasvab. Mis teil seal Eestis ometi toimub?).

Voldi lahti / Unfold

Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna lõputööde näitus

Osalevad disainerid (NB! nimel klikkides avaneb pdf, mis annab lühiinfot värske disaineri lõputööst!):
Kaspar Ehlvest
Kärt Einasto
Mariana Hint
Carl-Robert Kagge
Kaspar Kannelmäe
Siim Laanemäe
Moonika Maidre
Norman Niklus
Agnes Ratas
Mirjam Reili
Joonas Rumvolt
Stella Skulatšjova
Kerli Virk

Avamine 06.06.2012
Kanuti Gildi keldrisaal (Pühavaimu 5, Tallinn)
Fotod: Reimo Võsa-Tangsoo
Kommenteeris: Maarin Mürk


Ummik! Tropp! Värske graafiline disain on sulgenud kitsad vanalinna tänavad!

Töö sektsioonides.

Mul on tunne, et Paul Kuimetil (vasakul äärel) on püksitaskus rula... on see võimalik? Ja millest räägivad Lylian Meister, Raivo Kelomees ja Ivar Sakk (paremal äärel)? Ja kas see ilmetu uks peidabki enda taga kõige värskemaid diplomeeritud graafilisi disainereid? Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid.

Sees jätkub hoogsalt rõõmus social mingling.

Jälle kohtame intensiivset tööd sektsioonides, seekord siis siseruumides.

Nagu ka "Sisu ja vormi" avamisreportaažilt näha oli, demonstreerib graafilise disaini näituste avamispublik erakordset süvenemisvõimet eksponeeritud artefaktidesse. Mitte ainult ei sotsialiseeru (ja ajad, kui näituseavamistel käidi tasuta joovastavate jookide pärast, on ammu enneminevikku kadunud).

Lehitsemine jätkub ka õues.

Karin Laansoo aka Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse Juhataja aka meie oma inimene New Yorkis - näeb midagi toredat, mis ajab naerma ja tekitab elevust. Pole õrna aimugi, mis see olla võiks. Hea graafiline disain äkki?

Kristjan Mändmaa: kes pärast naerab, naerab paremini!

Tõnis Saadoja, Karin Laansoo ja Sigrid Viir. Mõistatus kallitele lugejatele: kahte kolmest pildilviibijast võib juba järgmisel nädalal kohata teisel pool ookeani näitust avamas. Kes need on? Vastajate vahel loosib Artishok välja nimetatud näituse avamisdokumentatsiooni kommenteerimisvõimaluse!



Voldi lahti / Unfold

JUMALA HULLUD / GOD`S MADMEN

Jumala hullud - näitusel osalejad


Kaia Otstak annab ülevaate Rahvusvahelisest Pärnu (m)Moodsa Kunsti Näitusest
JUMALA HULLUD / GOD`S MADMEN
Pärnu Linnagalerii Raekojas (Uus tn 4)
26. 05 - 23. 06. 2012

Kuraator Andrus Joonas
Kunstnikud: Janno Bergmann, Jasper Zoova, Billeneeve, Sorge, Sandra Jõgeva, Andrus Joonas (Eesti); Pedvale vabaõhukunstimuuseumi looja Ojars Feldbergs (Läti) ja skandaalse kuulsusega Evaldas Jansas (Leedu).

PS! Loe ka Sirami artiklit "Jumala hulludest" 15. 06. 2012 Sirbist: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=15252:vaega-tagurlik-ja-vanamoodne-naeitus&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3398

Pärnu (m)Moodsa kunsti näitus on end läbi aastate tõestanud nii Eestis kui välismaal olulise kunstisündmusena, hoides jätkusuutlikuna kaasaegset kunstielu Pärnus. Seekordne pealkiri „Jumala hullud“ kätkeb eesti keeles erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Alati on olnud oma ajast ees olevaid kunstnikke, keda õpitakse hindama alles tagantjärele. Avakõnes kõneles näituse kuraator Andrus Joonas, et kunstnik on kunstnik igal maal – ta on ühtemoodi hull kõikjal. „Narritarkuse igavikuline väärtus on ennast sajandite vältel tõestanud.“


Näitusel „Jumala hullud“ on pea kõik tööd mingitlaadi pikemaajalisema protsessi või seeria osad. Tegemist ei ole seega üksikteostega, vaid pikemalt väldanud tegevuse ülevaadete või hetketega neist, mis kõik ühilduvad näituse kontseptsiooniga. Avaperformantsi tegi Billeneeve, kes kandis raamatkleiti, mis oli tekstidega täidetud nõnda, et ta ise võis jääda vaikivaks, mida sümboliseeris suu puudumine. Sõnatult sõnadega serveeris Billeneeve külalistele jooki, mille katkestas hetkeks Sorge happening, kes endale joogi omal käel ja volil kallas.

Esinema on kutsutud kunstnikke nii Eestist, Lätist kui Leedust, kelle puhul on oluline sisemine kaemus ja inspiratsioon, mitte hetketrend (või kelle kunst on näituse kontekstiga kohalduv). Näitusel võib näha pea kogu kaasaegse kunsti tehnilist arsenali alates maalist, lõpetades performantsi ja videoga. Meediumid on tihtipeale erinevad, mis ei vähenda sõnumi tähendusrikkust. Sellisest kunstist peaks saama alateadlikult alati aru, oluline on samastatus ja äratundmine. Mari Kartau sõnul on eesmärk see, et mahukad kontseptuaalsed tööd saaksid Pärnus esindatud.

Janno Bergmanni poolt on esitatud kaks suurt õlimaali lõuendil, mille Esildisel kõlab soov teha midagi huvitavat, mis muudab kunsti ilusaks. Hoiatatakse liikuva mõtte ehk uurimise ja avastamise eest. Bergmanni looming vaatleb kultuuriutoopiaid, müüte ja märgilisi visuaale neid teisendades, dekonstrueerides ja uusi luues. Märksõnaks on arhetüüpsus ja asjade põhiolemus. Tema „Kirjanduslik must ruut/ Literary Black Square“ (2010) on hoopis punane valge tähestiku, kirjavahemärkide ja numbrite loeteluga. „Musta päikese sünd/ Birth of the black Sun“ (1998) kujutab must-valge-hall tonaalsusega põrnikaid meenutavaid päikeseid, mille järjekord kajastab keerustumise protsessi – lihtsamast vormist keerulisemani. Selliste töödega esineb kunstnik julgelt maailma tõlgendaja vahetul positsioonil.

Evaldas Jansas (Leedu) esitas must-valge video performantsist „Tähenduslikkuse lühiantoloogia/ Short Anthology of Meaningfulness“ (2003), milles iroonilisel kombel esitatakse hoopiski mõttetut tegevust. Nimelt püüab kunstnik joosta kaugele seinast, mille külge ta nööriga kinnitatud on. Nöör takistab ja ta kukub. Ometi kordab ta seda protsessi ka väsimuse kiuste. On midagi olulist, mis teda seda tegema paneb. See mitte-allaandmise hullus, mis kuidagi häiritud ei saa.

Huvitava ülevaate oma viimaste aastate (2007-2012) tegevustest andis Ojars Feldbergs (Läti) performantside fotodokumentatsioonina „Kivide istutamine/ Stone planting“. Ülespanek koosneb fotoseeriatest, millel on näha rännakuid erinevatesse riikidesse (nt Norra, Belgia, Itaalia). Jäädvustused jutustavad turistiliku pildikeele abil istutavate esemete, milleks üldiselt on kivid, rännakut Lätist teistesse riikidesse. Näiteks saadeti üks kivi Lätist Iisreali teele kuumaõhupalliga. Lisaks kividele istutatakse ka kalu, mille juurde käis ka kalapüügi jäädvustus, või puuokaste istutamine linnaparki, pärja vettelaskmine. Tegemist on pikaajalise rituaali kajastamisega, kus kõigepealt kutsuti sõbrad ja tuttavad kokku ning igaüks neist pani oma soovi vaikides kivi sisse, et see siis kusagile teistsugusesse keskkonda maha matta. Soovide materialiseerimise taotluse sümbol. Rituaali juurde kuulus ka uue asukohaga tutvumine – jäädvustatud on kohalikud kultuuriväärsused, inimesed ja loodusmaastikud. Istutamise idee sai alguse, kui Ojars Feldbergs lõi Vabaõhumuuseumi, kus kaevas kivid maa sisse ning neid hiljem seal käega katsus. Samuti kavatseb ta korraldada istutamise ka Eestis Saaremaal Kaali kraatris.

Alalist performance't „pidav“ Billeneeve, kelle jaoks õiget ning lõplikku tähendust ei eksisteerigi, esitas teose „Sõda. Surm/ War. Death“ (2012), mis kujutab traadist (või muust säärasest materjalist) punutud tühja naise figuuri. Justkui kest oleks ainult alles jäänud, sest luuletus sealjuures algas: „Panin keppimise muusika peale ja suudlesin ennast läbi elu.“ Kuid tegemist ei ole hinnangu andmisega, vaid nendinguga eluolust.

Kõige otsesemalt näituse mitmekihilisele kontseptsioonile „Jumala hullud“ viitab Jasper Zoova videodokumentatsioon „Saabastega Kassiprintsess. Dramaatiline suveetendus, Pärnu/ The Cat-Princess in Boots. Dramatic Summer Play, Pärnu“ (2011), kus siis näeb Jumla kirjut loomaaeda tänaval söögilaua taga veiderdamas, pilli mängima ja tekste lugemas.

Näitusele sisse tulles kohtab kõigepealt Sandra Jõgeva videot stand-up tragöödiast "Nimeta"/ "Untitled" (2012), milles loetletatakse (siiski) humoorikalt stand-up komöödia ja tragöödia põhierinevusi. Sandra Jõgeva viimase ajal (alates 2011) üles astunud seeria stand-up tragöödiatega erinevatel teemadel. Teine tekstipõhine etendus esitatud Von Krahlis filmitud videoga „Keskea kriis/ Middle Life Crisis“ (2012). Sandra kõneleb sellest, mida ta keskeakriisi juures pelgab, kasutates selleks ühte teist internetist leitud videot, milles kutsutakse saavutama terviklikku holistilist maailmapilti. Kõneldakse ka näitlejatest ja nende staatuse vahetumisest ühiskonnast – veiderdajatest (narridest) arvamusliidriteks, mida näitlikustatakse suvaliste ajakirjade esitamisega, mille esikaantel figureerivad eranditult näitlejad. Nagu Sandra puhul tavaks, on ka see esitus äärmiselt avameelne, milles on kajastatud detaile eraelust ratsionaalse selguse ja loomulike ülekäikudega ühelt teemalt teisele. Punkti paneb Sandra tulepuhumine.

Andrus Joonas viib meid taas maailma „ehk vastus on Aledoia“ kahe maali ja ühe performantsi dokumentatsiooni kaudu, et purustada illusoorne tegelikkus ning näitlikustada inspiratsiooni järgimist. Pidev rännak. Ülespandud müstilised hiigelmaalid on: „Aledoia. Sinise Vere performants/ Aledoia. Blue Blood performance“ (2011) ja „Aledoia. Kuldne Buddha Pärnu Raamatukogu kohal juunis 2011/ Aledoia. Golden Buddha Above the Pärnu Library in June 2011“. Lihtsate töövõtetega on esitatud tugeva laengu ja „hullu“ sümboolikaga teadvuse retked. „Aledoia. Imelind ja kuri kits (Venemaa)/ Aledoia. Wonderbird and Evil Goat (Russia)“ (2011) performantsidokumentatsioon edastab Imelikku (jalas kuldsed püksid) teekonna rongkäiguna, kus hägustatakse piir kunsti ja mitte kunsti vahel osutades pealtnäha sarnastele asjadele, kuid jagatav hinnang on erinev.

Üldiselt performance-kunstnikuna tuntud Sorge (Margus Tiitsmaa) on esitanud maalid, mis on valminud aastatel 1989-2011. Tegemist on rännakuga läbi erinevate emotsioonide ja katsetamiste, kus kohtab portreid ning esoteerilise maiguga teoseid.


Kõiki neid erinevaid meediume valdavaid kunstnikke seob tugev isiklik side oma loominguga, mis pole otseselt teema ja projektipõhine, vaid pigem kulgemine vastavates teemaringides. Piir looja ja loodava vahel on vaevumärgatav. Seega näib, et näitus esitab võimalikkuse, kus kunstnik on oma kunsti ja ümbritsevaga üks.


Billeneeve avaperformance

Kuraator Andrus Joonas

Sandra Jõgeva ja Evaldas Jansas



Voldi lahti / Unfold