esmaspäev, juuni 18, 2012

AB kuubis esitleb: Elnara Taidre x Tanel Rander

Tanel Randeri mütogeograafia sealpool suuri ja väikeseid (maastiku)narratiive

Tanel Rander "Decolonize This" 2012 (foto kunstnikult)

Tanel Rander on tõenäoliselt rohkem tuntud läbi oma pidevalt paljunevate kunstnikunimede, millega ta tähistab eri valdkondi ja suundi oma kunstipraktikates, struktureerides neist kohati vasturääkivatest katkenditest üht tervikut-süsteemi. Kunstikroonikasse ta on jäänud muuhulgas järgmiste pseudonüümide ja kollektiivse autori nimede all: chaneldior, chaned:or, chaneldyor, Chanel Rantie, C:, Anon Porx jpt. Siiski oleks siinkohal otstarbekam esitleda teda oma kodanikunime all, mis justkui koondab erinevaid projekte ja nendega seotud identiteete; seda enam, et oma viimasel isikunäitusel (“Decolonize This”, 2012, Y-galerii) on ta esinenud just selle nimega.

Käesolev tekst käsitleb Tanel Randeri visuaalse kunsti valdkonnaga seotud projekte – jättes kõrvale tema tegevuse kirjanduse ja muusikavaldkonnas – läbi maastiku narrativiseerimise ja mütologiseerimise mõiste. Mütogeograafia on tema jaoks nii isiklik kunstimeetod kui ideoloogiline praktika, mis ühendab individuaalse ja kollektiivse müüdiloome, aga ka selle kriitika. Randeri projektide detailse kirjelduse ja analüüsi asemel üritaksin pigem tuua välja nende üldised, olemuslikud jooned – seda enam, et ta ise defineerib oma kunstipraktikaid muuhulgas äärmusliku eksistentsialismi kaudu.

Olemusliku tabamise taotlus väljendus juba Randeri magistriprojektis “Geneesia” (2010; vt http://www.artun.ee/vk/kunstMA/Tanel_Rander.pd ja http://chnldr.blogspot.com/2010/05/blog-post.html), mis võttis kokku maastikuga seotud olemuslikke alusnarratiive, püüdes teksti abil sõnastada ja visuaalse kunsti vahendite kaudu lavastada maastiku mütoloogilist kvintessentsi. “Geneesia” pakkus fiktiivse mudeli, mis ühendas geo-, kosmo- ja antropograafiat – käsitledes inimest kui saart ja samas saart tegevuspaigana, oli see korraga nii mikro- kui makrokosmilise narratiivi loomiskatse.


Näituse "Geneesia" vaade (2010, EAST galerii)


Samas keskendub Rander järjepidevalt pigem mitte fiktiivsetele, vaid reaalsetele maastikele – kuigi tema reaalsete maastike käsitlus võibki sageli sarnaneda fiktsioonile. Randeri projektid käivitavad kohamütoloogiat, nii vahetult kohaga seotud legende ja mütopoeetilist potentsiaali, kui selle poolt “aktiviseeritud” isiklikku müüdiloomet. Tema isiklike “maastikuliste obsessioonide” alla kuuluvad Tartu ja Lõuna-Eesti, aga ka laiemalt territoorium Eestist lõuna poole ettekujutatavat telge – meridiaani – mööda. Soovi korral võiks siit muidugi välja lugeda mütoloogilise opositsiooni Põhi-Lõuna: näiteks Nikolai Gogoli teostes on toimunud külma, ametliku Peterburi vastandumine soojale, rahvalikule Ukrainale ning sarnane loogika toimib ka tänapäeva Eestis Tallinna ja Tartu kohati lausa mütologiseeritud vastandamises. Siiski tundub, et Randeri puhul on need seosed keerulisemad – vastukaaluks Eesti üsna iseenesestmõistetavale Põhjamaade-orientatsioonile soovib ta otsida alternatiivseid (ja võrdseid) dialoogipartnereid postkommunistlikus ruumis Ida-Euroopas.

Tartu teemaga on seotud kontseptuaalsed ekskursioonid, ekspeditsioonid (vt nt http://emajoeksp.blogspot.com/) ja teised sündmused, muuhulgas sarjast “Tammeöö”, mis on tänaseks toimunud juba mitu aastat. Siin on tähtsalt kohal osaluse efekt, genius loci otsingud, tavalise ületamine ja teatud unenäolise atmosfääri loomine tuttavates (linna)kohtades, mis tekitavad nihkeid igapäevase reaalsuse piiratud tajumises.
“Tammeöö” toimub koostöös Erkki Luugiga, kellega on Randeril tekkinud omapärane loominguline sünergia, mis sarnaneb kollektiivsele autorlusele. Kui Luuk on sageli tekstide ja olematute sõnade autor, siis Rander pakub võimalusi nende kujundite visualiseerimiseks ja füüsiliseks teostuseks, keskkonna ja performancei tasandile viimiseks.


Performance-installatsioon "Tammeöö" (2009, Tartu Kultuuritehas)


Kui uute sõnade loomine aitab pääseda keele piiratusest, siis uute tegelaste ja maailmade loomine on jällegi viisiks laiendada reaalsust: selle tähelepanuväärseteks näideteks on näitused “Kesktalvine hnott” ja “Uriaadi lõpp” (mõlemad 2010), mis lavastavad süngeid omamaailmu kohati väga minimalistlike võtete abil.


Näituse "Kesktalvine hnott" vaade (2010, Tallinna Linnagalerii)


Näituse "Uriaadi lõpp" vaade (2010, Y-galerii)


Omamütoloogia on Randeri jaoks vahend erilisse reaalsusse sisseminekuks ja selle töölepanekuks: et see ei jääks obskuurseks, vaid oleks reaalselt võimalik. Selleks muudab ta ka iseennast oma mütoloogia osaks (või vastupidi, muudab omamütoloogiat oma elu orgaaniliseks osaks?). Kääbuse kostüüm, milles Rander sageli esineb, kujutab endast omamoodi idiosünkraatilist narratiivi. Paljudes müütides kuulub kääbustele vahepealne positsioon müütide aja ning ajalooliste epohhide vahel. Kääbused on tugevalt seotud stiihiaga, kus nad elavad (mäed, mets) – nad on selle peremehed. Kääbustel on sageli n-ö ktooniliste tegelaste tunnused – enamasti on nad seotud maa ja maa-aluse maailmaga: mägede, koobaste, kaevandustega. Kui saksa folklooritraditsioonis on kääbused kurjad ja ohtlikud, siis inglise rahvaluules on need lahked, võivad anda head nõu, õpetada inimestele metallitöö saladusi jne.


Kääbuse tegelane – Tanel Randeri idiosünkraatiline narratiiv


Randeri kääbus toimibki mõnes mõttes vahendajana ajaloolise (argipäevase) ja müütilise (maagilise) reaalsuse vahel. Kehastudes maastiku “peremeheks” on ta ühtlasi ka teejuht, kes jagab maastikukogemust vaatajatega ning pakub vahendeid sellesse sisenemiseks justkui salaukse – omamütoloogilise raamistiku, mis lavastab piirkonteksti tavalise ja ebatavalise maailma vahel – kaudu. Loo jutustamisel on maagilise akti potentsiaal – mütoloogilise loo kuulajad traditsioonilises kontekstis on ühtlasi ka selle kui tõestisündinud sündmuse tunnistajad. Siin väljendub mütoloogilise loo võime viia kuulajaid üle mütoloogilisse aeg-ruumi. Oma “lugude” jutustamist teostab Rander maksimalistlikult. Kaasates lisaks tekstile ja kõnele fotograafia, video, maali ja tegevuskunsti elemente, muusikat, installatsiooni ning “leitud” objektide kõrval ka sama kategooria alla sattuvaid maastikke, loob ta mitte ainult erilise keskkonna, vaid omaette aeg-ruumi.

Oma töödes puudutab Rander suuri, eksistentsiaalseid teemasid, muuhulgas kollektiivse teadvustamatuse elu ja kujundeid unenägudes ning teisi, sageli müstiliste protsessidega seotud nähtusi, mille olemasolu või olematust on võimatu tõestada. Võiks öelda, et tema käsitlusviis otsib kolmandat teed modernistliku objektiivse tõe deklareerimise ja postmodernistliku subjektiivse mängulisuse vahel. Randeri väikesed narratiivid on sageli dialoogis suurte, metanarratiividega, kuid autor väldib nende absoluutse tõena agressiivset pealesurumist ning jagab neid pigem üht võimaluse, poolisikliku fantaasiana, mida vaatajal on samas võimalik tõsimeeli aktsepteerida. Tema pakutud konstruktsioonide totaalsus ja sugestiivsus ei jäta kindlasti ükskõikseks ning võivad panna nägema maailma natuke teisiti, kasvõi korraks. Seda meetodit võiks iseloomustada nn kummastuspõhimõtte kaudu, mis võimaldab argipäeva asjade pragmaatilisest rutiinist väljapääsemist veidra või irratsionaalse aspekti kaasamise kaudu. Randeri töödes ei leidu mitte juhuslikult viiteid Joseph Beuysile, kes kritiseeris Lääne absolutiseeritud ratsionaalsust, taotledes selle tasakaalustamiseks Ida irratsionaalsust. Seejuures on ta omakorda kriitiline Beuysi Ida-ekspluateerimise suhtes, eelistades eksotiseerimise asemel olukorra ja/või koha immanentse irratsionaalsuse esiletoomist – mis ei välista ka transtsendentset aspekti.

Irratsionaalse, piiripealse seisundi taotlusega – hüpnootiline loo jutustamine, muusikataust või pikk rituaalne toiming - performance – lavastab Rander justkui reaalsusele eelnevat illusiooni, mis võib samas kasvada pärisreaalsuseks. Kuigi loomulikult mitte selliseks, millega oleme igapäevaselt harjunud, vaid Teise, metafüüsilisel loogikal põhinevaks reaalsuseks, mida meie uuspositivistlik mõtlemine tõrjub. Samas me ei märka oma igapäevases maailmavaates metafüüsilisel tasandil toimivaid tõekspidamisi, mis tunduvad loogiliste ja ainuõigetena – näiteks rahvus- ja riigimüüdid. Neid Rander omakorda dekonstrueerib – võttes taas aluseks maastike sümboolse potentsiaali ja demonstreerides nende sümbolite ideoloogilist konstrueeritust.


Näituse "Decolonize This" vaade (2012, Y-galerii)


Randeri uuemad tööd keskenduvad postkolonialistlikus võtmes dekonstrueerivatele teooriatele ja praktikatele. Postkolonialistlikke teooriaid näeb ta vahendina, mis võimaldavad artikuleerida ja kontekstualiseerida geograafiliste nähtustega seotud mütoloogiat. Tema varasemad žestid, näiteks ekspeditsioon Eesti kontekstis marginaalseks muutunud maastikul ja selle fenomenoloogiline analüüs (Juhan Liivile pühendatud ekspeditsioon “Käkimäe kägu”, 2009, Alatskivi; vt http://juhanliiv.blogspot.com/), on kasvanud üle eksplitsiitselt poliitilisteks uurimuslikeks projektideks (vt http://minusilmad.blogspot.com/). Viimane näitus “Decolonize This” (2012) manifesteerib autori katset analüüsida maastike müüte ning pakkuda alternatiivseid lahendusi, pannes neid töötama enda kasuks. Nõnda balansseerivad Tanel Randeri tööd huvitaval kombel de- ja remütologiseerimise vahel, kuskil sealpool suuri ja väikeseid (maastiku)narratiive.


Vaata ka: http://chnldr.blogspot.com
http://tartutrash.blogspot.com/



Elnara Taidre on kunstiteadlane ja kriitik, kes töötab Eesti Kunstimuuseumis ning uurib Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris omamütoloogiat.





AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Jee! Fännid rõõmustavad.

lassebosse ütles ...

Elnara, tänud hea teksti eest! Olen vahepeal unarusse jätnud etteastejärgse intervjueerimise. Mis Sinu arust on kunstikriitika funktsioon? Kavatsen kohe seda sama küsida ka Indrekult.

Liisa

Anonüümne ütles ...

Usun, et iga kirjutaja sõnastab enda jaoks ise, mida ta teeb ja milleks. Ma ise üritan pidada silmas mh järgmiseid aspekte:

1.(Kunsti)ajaloolis-teoreetiline: analüüsida nähtuse tausttüsteem ja vajadusel tuua välja ajaloolised "eelkäijad", luua kontekst nähtuse ümber. Ühelt poolt on see kunstnikule tagasiside andmine ja (potentsiaalse) dialoogi initsieerimine, teiselt tema tööde legitimiseerimine kunstimaailma ja -ajaloo jaoks: kontseptuaalse raamistiku loomine, valdkonnasisese tähenduse sõnastamine ja samas vajadusel interdistsiplinaarsete seoste välja toomine.

2. Hariduslik - teatud väljaannete puhul tuleb siiski arvestada, et lugeja ei pruugi olla professionaal ja sinu tekst võib tema jaoks olla "giidiks" kunst()maailma, aidata seda mõista ja väärtustada. Eesti kontekstis see funktsioon on üsna tähtis.

Muidugi, kunstikriitika ei tohi olla reklaam, kuid see peab tekitama huvi asja vastu. Oma artiklitele üheks parimaks komplimendiks pean mu tuttava kommentaari, kes muidu ei käi väga tihti näitustel, aga minu artiklit lugedes tekkis tal soov minna vaatama, mis kunstisaalis tegelikult toimub :)

3. Dokumenteerimine - artikkel võiks mingil moel anda aimu, mis kujutas endast konkreetne näitus/sündmus jne. Muidugi, kirjeldus võtab analüüsilt ära väärtustliku ruumi, kuid üldpilti võiks ikkagi visandada.

Olen lugenud põnevaid 1990ndate artikleid, mille põhjal oli samas üsna raske ette kujutada, mis ikkagi toimus nt näitusel, mis olid võtmetööd jne. Ja 10 aasta pärast võib ka minu artikkel olla üheks väheseks jäljeks, mis asjast alles jääb (kuigi õnneks see probleem praegu aina taandub, sest enamikest asjadest tehakse vähemalt korralik dokumentatsioon ja arhiivid muutuvad aina põhjalikemaks).

See on küll omamoodi paradoks - kunstikriitika peaks suhestuma nähtustega just täna ja praegu, kuid võiks meeles pidada mineviku tausta - ning mingil määral arvestada ka tuleviku lugejaga. Ehk siin tuleb leida tasakaal.

Elnara

lassebosse ütles ...

Ilus tasakaalustatud vastus, Elnara, tekstil on kunstiväljal kahtlemata väga mitu funktsiooni, mis on seotud eilse, tänase ja homsega. Mingis mõttes kerge on unustada ära kriitika populariseeriv funktsioon siin Artishokis, kus käivad ikka suures osas erialainimesed ja kus pole turjal närvilist toimetajat, kes viibutaks klikkide arvuga, aga loomulikult tuleb ka see töö siin või seal ära teha (ja siin on veel see õnn, et see töö ei lõpe kunagi, sest uued potentsiaalsed kunstisõbrad ja tulevased Armin Kõomäed aina sirguvad).

Luba mul natuke liialdada, aga Eesti argumenti ei tahaks mina enam kasutada pedagoogilistel põhjustel, kujutame endale nalja pärast ette, kuidas õppejõud ütleb tudengitele, et vaadake, mujal maailmas tuleb teha väga hästi, aga siin Eestis piisab keskmisest. Mõistad, mida ma silmas pean? Et kui öelda, et mujal maailmas mängib kriitika kaasa intellektuaalsetes sõlmküsimustes, aga siin Eestis tegeleme peamiselt publiku valgustamisega (korduva selgitamisega, mis on performance, mis on installatsioon), siis see ei pruugi olla kunstiväljaga oma elu siduda kaaluvale inimesele eriti inspireeriv.

Kuigi ma saan aru, et sa ei pea tingimata silmas kõige elementaarsemat haridust, on küsimus, kui palju peab publikule vastu tulema, teatud sfäärides viimasel ajal jälle üleval, viimasena meenub Hardo Pajula artikkel Postimehe Arvamuses, kus ta kirjutab "üldisest vajumisest madalaima ühisnimetaja kõikeneelavasse sohu". Ilmselt siiski mitte ilmaasjata, sest turumajandusliku loogika imbumine kultuurisfääri kahtlemata paneb veel mõnda aega teatud ringkondi jalgu siputama ja vastu põtkima, sest ei taheta alluda turul kehtivale nõudlusele, mis välistab hoobilt keerulisemad ja kriitilisemad projektid. Kuigi see, et keskmine ühisnimetaja on madal, on ühelt poolt kindlasti ka müüt ja teiselt poolt alustame-kasvõi-homme muudetav, sest sõltub suuresti just sellest, kuhu ajakirjandus lati asetab.

Mis puudutab kriitika ajaloolis-teoreetilist funktsiooni, siis tore oleks, kui Indrek siin ka aruteluga liituks, sest ka teda näib viimasel ajal huvitavat just see pool. Minu jaoks haakuvad need mõtted kriitika funktsiooniga erinevates väljaannetes, olen viimasel ajal mõelnud näiteks sellele, et võibolla oli Kunst.ee hõre ilmumisgraafik mõnes mõttes hea, sest nii sai temast paratamatult metakriitika väljaanne, mis populariseeriva ajalehekriitika funktsioone täitma ei pidanud, vaid sai tegeleda suuremate üldistuste ja "tõsisemate" teemadega (kuigi Andreas on öelnud, et tema tajus oma ülesandena värske peatoimetajana täita muu seas ka päevalehekriitikas valitsevat tühimikku). Mina isiklikult tunnen teatud tüüpi kriitika suhtes teatud kontekstides tõrget, näiteks assotsiatsioonidel töötav poeetiline kriitika Kunst.ees tekitab minus errori, samas kui eragalerii kataloogis on see täiesti omal kohal.

Kirjeldamise ja talletamise funktsioon - ma olen selle suhtes võibolla isegi kõige skeptilisem, kuigi ma saan väga hästi aru, et see on vajadus, mis saadab kõiki neid, kes töötavad ajaloolise materjaliga ja tunnevad puudust ajasõidukist minevikku, et saada vähegi aimu sellest, mis siis ikkagi toimus. Huvitav, kas selle ülesande peaks enda õlule võtma pigem suur meedia või erialameedia? Või pigem näituseasutused koos kõikide kaasaegsete salvestamisvõimalustega?

Liisa