AB kuubis esitleb: Elnara Taidre x Tanel Rander

Tanel Randeri mütogeograafia sealpool suuri ja väikeseid (maastiku)narratiive

Tanel Rander "Decolonize This" 2012 (foto kunstnikult)

Tanel Rander on tõenäoliselt rohkem tuntud läbi oma pidevalt paljunevate kunstnikunimede, millega ta tähistab eri valdkondi ja suundi oma kunstipraktikates, struktureerides neist kohati vasturääkivatest katkenditest üht tervikut-süsteemi. Kunstikroonikasse ta on jäänud muuhulgas järgmiste pseudonüümide ja kollektiivse autori nimede all: chaneldior, chaned:or, chaneldyor, Chanel Rantie, C:, Anon Porx jpt. Siiski oleks siinkohal otstarbekam esitleda teda oma kodanikunime all, mis justkui koondab erinevaid projekte ja nendega seotud identiteete; seda enam, et oma viimasel isikunäitusel (“Decolonize This”, 2012, Y-galerii) on ta esinenud just selle nimega.

Käesolev tekst käsitleb Tanel Randeri visuaalse kunsti valdkonnaga seotud projekte – jättes kõrvale tema tegevuse kirjanduse ja muusikavaldkonnas – läbi maastiku narrativiseerimise ja mütologiseerimise mõiste. Mütogeograafia on tema jaoks nii isiklik kunstimeetod kui ideoloogiline praktika, mis ühendab individuaalse ja kollektiivse müüdiloome, aga ka selle kriitika. Randeri projektide detailse kirjelduse ja analüüsi asemel üritaksin pigem tuua välja nende üldised, olemuslikud jooned – seda enam, et ta ise defineerib oma kunstipraktikaid muuhulgas äärmusliku eksistentsialismi kaudu.

Olemusliku tabamise taotlus väljendus juba Randeri magistriprojektis “Geneesia” (2010; vt http://www.artun.ee/vk/kunstMA/Tanel_Rander.pd ja http://chnldr.blogspot.com/2010/05/blog-post.html), mis võttis kokku maastikuga seotud olemuslikke alusnarratiive, püüdes teksti abil sõnastada ja visuaalse kunsti vahendite kaudu lavastada maastiku mütoloogilist kvintessentsi. “Geneesia” pakkus fiktiivse mudeli, mis ühendas geo-, kosmo- ja antropograafiat – käsitledes inimest kui saart ja samas saart tegevuspaigana, oli see korraga nii mikro- kui makrokosmilise narratiivi loomiskatse.

Näituse "Geneesia" vaade (2010, EAST galerii)

Samas keskendub Rander järjepidevalt pigem mitte fiktiivsetele, vaid reaalsetele maastikele – kuigi tema reaalsete maastike käsitlus võibki sageli sarnaneda fiktsioonile. Randeri projektid käivitavad kohamütoloogiat, nii vahetult kohaga seotud legende ja mütopoeetilist potentsiaali, kui selle poolt “aktiviseeritud” isiklikku müüdiloomet. Tema isiklike “maastikuliste obsessioonide” alla kuuluvad Tartu ja Lõuna-Eesti, aga ka laiemalt territoorium Eestist lõuna poole ettekujutatavat telge – meridiaani – mööda. Soovi korral võiks siit muidugi välja lugeda mütoloogilise opositsiooni Põhi-Lõuna: näiteks Nikolai Gogoli teostes on toimunud külma, ametliku Peterburi vastandumine soojale, rahvalikule Ukrainale ning sarnane loogika toimib ka tänapäeva Eestis Tallinna ja Tartu kohati lausa mütologiseeritud vastandamises. Siiski tundub, et Randeri puhul on need seosed keerulisemad – vastukaaluks Eesti üsna iseenesestmõistetavale Põhjamaade-orientatsioonile soovib ta otsida alternatiivseid (ja võrdseid) dialoogipartnereid postkommunistlikus ruumis Ida-Euroopas.

Tartu teemaga on seotud kontseptuaalsed ekskursioonid, ekspeditsioonid (vt nt http://emajoeksp.blogspot.com/) ja teised sündmused, muuhulgas sarjast “Tammeöö”, mis on tänaseks toimunud juba mitu aastat. Siin on tähtsalt kohal osaluse efekt, genius loci otsingud, tavalise ületamine ja teatud unenäolise atmosfääri loomine tuttavates (linna)kohtades, mis tekitavad nihkeid igapäevase reaalsuse piiratud tajumises.
“Tammeöö” toimub koostöös Erkki Luugiga, kellega on Randeril tekkinud omapärane loominguline sünergia, mis sarnaneb kollektiivsele autorlusele. Kui Luuk on sageli tekstide ja olematute sõnade autor, siis Rander pakub võimalusi nende kujundite visualiseerimiseks ja füüsiliseks teostuseks, keskkonna ja performancei tasandile viimiseks.

Performance-installatsioon "Tammeöö" (2009, Tartu Kultuuritehas)

Kui uute sõnade loomine aitab pääseda keele piiratusest, siis uute tegelaste ja maailmade loomine on jällegi viisiks laiendada reaalsust: selle tähelepanuväärseteks näideteks on näitused “Kesktalvine hnott” ja “Uriaadi lõpp” (mõlemad 2010), mis lavastavad süngeid omamaailmu kohati väga minimalistlike võtete abil.

Näituse "Kesktalvine hnott" vaade (2010, Tallinna Linnagalerii)

Näituse "Uriaadi lõpp" vaade (2010, Y-galerii)

Omamütoloogia on Randeri jaoks vahend erilisse reaalsusse sisseminekuks ja selle töölepanekuks: et see ei jääks obskuurseks, vaid oleks reaalselt võimalik. Selleks muudab ta ka iseennast oma mütoloogia osaks (või vastupidi, muudab omamütoloogiat oma elu orgaaniliseks osaks?). Kääbuse kostüüm, milles Rander sageli esineb, kujutab endast omamoodi idiosünkraatilist narratiivi. Paljudes müütides kuulub kääbustele vahepealne positsioon müütide aja ning ajalooliste epohhide vahel. Kääbused on tugevalt seotud stiihiaga, kus nad elavad (mäed, mets) – nad on selle peremehed. Kääbustel on sageli n-ö ktooniliste tegelaste tunnused – enamasti on nad seotud maa ja maa-aluse maailmaga: mägede, koobaste, kaevandustega. Kui saksa folklooritraditsioonis on kääbused kurjad ja ohtlikud, siis inglise rahvaluules on need lahked, võivad anda head nõu, õpetada inimestele metallitöö saladusi jne.

Kääbuse tegelane – Tanel Randeri idiosünkraatiline narratiiv

Randeri kääbus toimibki mõnes mõttes vahendajana ajaloolise (argipäevase) ja müütilise (maagilise) reaalsuse vahel. Kehastudes maastiku “peremeheks” on ta ühtlasi ka teejuht, kes jagab maastikukogemust vaatajatega ning pakub vahendeid sellesse sisenemiseks justkui salaukse – omamütoloogilise raamistiku, mis lavastab piirkonteksti tavalise ja ebatavalise maailma vahel – kaudu. Loo jutustamisel on maagilise akti potentsiaal – mütoloogilise loo kuulajad traditsioonilises kontekstis on ühtlasi ka selle kui tõestisündinud sündmuse tunnistajad. Siin väljendub mütoloogilise loo võime viia kuulajaid üle mütoloogilisse aeg-ruumi. Oma “lugude” jutustamist teostab Rander maksimalistlikult. Kaasates lisaks tekstile ja kõnele fotograafia, video, maali ja tegevuskunsti elemente, muusikat, installatsiooni ning “leitud” objektide kõrval ka sama kategooria alla sattuvaid maastikke, loob ta mitte ainult erilise keskkonna, vaid omaette aeg-ruumi.

Oma töödes puudutab Rander suuri, eksistentsiaalseid teemasid, muuhulgas kollektiivse teadvustamatuse elu ja kujundeid unenägudes ning teisi, sageli müstiliste protsessidega seotud nähtusi, mille olemasolu või olematust on võimatu tõestada. Võiks öelda, et tema käsitlusviis otsib kolmandat teed modernistliku objektiivse tõe deklareerimise ja postmodernistliku subjektiivse mängulisuse vahel. Randeri väikesed narratiivid on sageli dialoogis suurte, metanarratiividega, kuid autor väldib nende absoluutse tõena agressiivset pealesurumist ning jagab neid pigem üht võimaluse, poolisikliku fantaasiana, mida vaatajal on samas võimalik tõsimeeli aktsepteerida. Tema pakutud konstruktsioonide totaalsus ja sugestiivsus ei jäta kindlasti ükskõikseks ning võivad panna nägema maailma natuke teisiti, kasvõi korraks. Seda meetodit võiks iseloomustada nn kummastuspõhimõtte kaudu, mis võimaldab argipäeva asjade pragmaatilisest rutiinist väljapääsemist veidra või irratsionaalse aspekti kaasamise kaudu. Randeri töödes ei leidu mitte juhuslikult viiteid Joseph Beuysile, kes kritiseeris Lääne absolutiseeritud ratsionaalsust, taotledes selle tasakaalustamiseks Ida irratsionaalsust. Seejuures on ta omakorda kriitiline Beuysi Ida-ekspluateerimise suhtes, eelistades eksotiseerimise asemel olukorra ja/või koha immanentse irratsionaalsuse esiletoomist – mis ei välista ka transtsendentset aspekti.

Irratsionaalse, piiripealse seisundi taotlusega – hüpnootiline loo jutustamine, muusikataust või pikk rituaalne toiming - performance – lavastab Rander justkui reaalsusele eelnevat illusiooni, mis võib samas kasvada pärisreaalsuseks. Kuigi loomulikult mitte selliseks, millega oleme igapäevaselt harjunud, vaid Teise, metafüüsilisel loogikal põhinevaks reaalsuseks, mida meie uuspositivistlik mõtlemine tõrjub. Samas me ei märka oma igapäevases maailmavaates metafüüsilisel tasandil toimivaid tõekspidamisi, mis tunduvad loogiliste ja ainuõigetena – näiteks rahvus- ja riigimüüdid. Neid Rander omakorda dekonstrueerib – võttes taas aluseks maastike sümboolse potentsiaali ja demonstreerides nende sümbolite ideoloogilist konstrueeritust.

Näituse "Decolonize This" vaade (2012, Y-galerii)

Randeri uuemad tööd keskenduvad postkolonialistlikus võtmes dekonstrueerivatele teooriatele ja praktikatele. Postkolonialistlikke teooriaid näeb ta vahendina, mis võimaldavad artikuleerida ja kontekstualiseerida geograafiliste nähtustega seotud mütoloogiat. Tema varasemad žestid, näiteks ekspeditsioon Eesti kontekstis marginaalseks muutunud maastikul ja selle fenomenoloogiline analüüs (Juhan Liivile pühendatud ekspeditsioon “Käkimäe kägu”, 2009, Alatskivi; vt http://juhanliiv.blogspot.com/), on kasvanud üle eksplitsiitselt poliitilisteks uurimuslikeks projektideks (vt http://minusilmad.blogspot.com/). Viimane näitus “Decolonize This” (2012) manifesteerib autori katset analüüsida maastike müüte ning pakkuda alternatiivseid lahendusi, pannes neid töötama enda kasuks. Nõnda balansseerivad Tanel Randeri tööd huvitaval kombel de- ja remütologiseerimise vahel, kuskil sealpool suuri ja väikeseid (maastiku)narratiive.


Vaata ka: http://chnldr.blogspot.com
http://tartutrash.blogspot.com/



Elnara Taidre on kunstiteadlane ja kriitik, kes töötab Eesti Kunstimuuseumis ning uurib Eesti Kunstiakadeemia doktorantuuris omamütoloogiat.





AB kuubis on III Artishoki Biennaali ettevalmistav esseedesari, milles X noort Baltikumi ja Skandinaavia kirjutajat on esseistlikuks žestiks välja valinud X noort Eesti kunstnikku, kes on neile viimastel aastatel silma jäänud vaimuka teosega grupinäitusel või tabava komplektiga väikeses galeriis. Ühtlasi katsetab Artishok sellega eksperimentaalset toimetajapraktikat erialameedias ja omaalgatuslikku valmisolekut kunstiväljal, andes kirjutajatele võimaluse initsiatiivi – ent ka vastutuse - enda kätte haaramiseks ja heateoks ühe kunstniku aadressil. Kirjutajad oma töö eest honorari ei saa, küll aga saavad nende poolt välja pakutud kunstnikud essee ilmumisega automaatselt kutse sügisesel Artishoki Biennaalil osalemiseks. Loe lähemalt...