Esmaspäev, oktoober 22, 2012

Inna Grincheli „Transformatsioonist”

Elnara Taidre märkmeid 12.09.–30.09.2012 Kastellaanimaja galeriis toimunud näitusest


Peterburi kunstniku Inna Grincheli tegevust võib julgelt nimetada interdistsiplinaarseks – ta töötab nii disaini kui tarbekunsti, aga ka visuaalse kunsti alal, kusjuures tema disainiprojektid kasutavad sageli kaasaegse kunsti keelt ja strateegiaid ning vastupidi, kunstiprojektid tuginevad hoopis tarbekunsti traditsiooniliste tehnikatega mängimisele uues kontekstis.


Just sellise mitme valdkonna vahel balansseeriva projektina võib kirjeldada Grincheli näitust „Transformatsioon”, mis elegantse kergusega ühendab nahakunsti tehnoloogiaid ning tsitaatidega manipuleerimisel põhinevaid postmodernistlikke kunstipraktikaid. Võttes aluseks klassikaliste antiikskulptuuride peade kipskoopiaid, paneb autor värvilise naha abil toime tuttavate kujude metamorfoosi, kus Milose Veenus, Leoharese Diana ja Belvedere Apollon, Homeros ja keiser Augustus muutuvad värvikate tegelaste seltskonnaks. Tulemus on üsna teravmeelne ja võib pakkuda oma erinevates aspektides huvi eri valdkondade esindajale – aga ka laiemas, valdkondadevahelises plaanis, ületades ühe konkreetse kunstiliigi piire ning žongleerides vabalt kunstivahendite ja -ajalooga. 



                           

                      


Inna Grincheli tööd on oma sisu poolest ikonoklastilised, lükates ümber klassikalise kunstiajaloo ikoonide puutumatuse. Rikkudes kauaaegset kaanonit, Johann Joahim Winckelmanni tõlgendust antiikskulptuurist kui „õilsa lihtsuse ja vaikse suuruse” ideaalist, kaaperdavad Grincheli objektid valge marmori puhtuse. Kusjuures õigustuseks on klassikalise ideaali muutumine tühjaks tähistajaks pideva viitamise tõttu – autor ise on kirjeldanud õppevahendina kasutatavate kipskoopiate igavust, kus lõputult taastoodetavad teosed kaotavad benjaminlikus võtmes oma aura: ei mõju enam ehedate ja huvipakkuvatena, vähemalt mitte neid uurima ja kopeerima sunnitud kunstitudengite jaoks.



Lisades värvirikkaid ja lopsakaid kihistusi, tegeleb Grinchel triviaalseks muutunud kujudele teise elu andmisega omalaadse eksotiseerimise kaudu: tema töödes jätavad antiikskulptuurid algupärase range ikonograafiaga hüvasti ning saavad näiteks idamaise muinasjutu tegelaste atribuute. Samas on siin ka selliseid tegelasi nagu eesti talupoeg ja eesti talunaine: esimesel on suu kõnekalt kinni kaetud, võib-olla liiga otsene viide subalterni „puuduva hääle” postkolonialistlikule kujundile.


Antiikskulptuuri retseptsioonis kultiveeritud ülev eemalolevus asendub Grincheli näitusel kaasaegsete objektide kommunikatiivsusega. Poodiumid, mille peal skulptuure näitusel eksponeeritakse, on madalamad kui eksponaate kättesaamatuks ideaaliks muudavad klassikalised pjedestaalid, viies kunstiteosed vaatajaga samale tasandile, andes neile vabastava inimliku mõõtme. Tuttavate kujude uued identiteedid esitavad vaatajale (välja)kutse dialoogiks: mitte lihtsalt passiivseks imetlemiseks, vaid aktiivseks suhestumiseks ja lugemiseks. Grupeeritud objektidest tekivad installatsioonid, dramaatiliste stseenide lavastused, kus sama kuju võib korduda eri „kostüümides” mitu korda, kehastades eri tegelasi. Nende uute narratiivide puhul kehtib nii literatuurne tõlgendus (objektide grupp tingliku nimetusega „Kohtumine ämmaga”), kui ka inimsuhete ja -konfliktide üldisemad allegooriad või metafoorid.






Valge kipsi (algupärase viitega marmorile) katmine värvilise, mitmel juhtumil kuldse ja hõbedase nahaga kaasab hea ja halva maitse probleemi – mille ületamise ongi oma üheks ülesandeks võtnud postmodernistlik kunst. Grincheli objektid võivad olla pisut provotseerivad oma kulla ja karra (anti)esteetikaga, tuletades tahtmatult meelde Jeff Koonsi töid, kus näiteks pop-ikooni Michael Jackson „kullatud” kuju ühendab massitoodete kitšilikku kassikulla ja, iroonilisel kombel, kulla kui sakraalses kunstis transtsendentaalset tähistava värvi aspekte. Kuid parem paralleel võiks siin olla siiski monumentaalne Apolloni peaskulptuur Ian Hamilton Finlay „Väikese Sparta” aias. Nagu ka viimane, võivad Grincheli tööd näidata ühte võimalikku viisi klassikalise ideaaliga – olgu see klassitsistlik või modernistlik – suhestumiseks ja sellele uue konteksti konstrueerimiseks.





Kommentaare ei ole: