Laupäev, oktoober 27, 2012

Kättemaks lollile libule

Margit Lõhmuse lühijutustus

Gen klubi ees valitses segadus ja mingid remonditööd, vana wc pott ja kraav ja liivahunnik. Pidu oli palav, Marge oli ennast täiesti higiseks tantsinud, põsed õhetasin nii nagu tal need seksides õhetavad. Veits purjakil ja nukker, et lihtsalt üks tavaline pidu, kus tore oli ja tantsida sai, kus palju purjus inimesi jne, lihtsalt siiski üks tavaline igav pidu. Talle ei meeldinud purjus inimesed üldse, kuigi ise ka jõi, ja talle ei meeldinud kui mingid tüübid temaga tantsima tulid ja silma vaatasid. Tundus, et midagi ehetat ei juhtugi enam mitte kunagi, mingid tundeid ei tärkagi enam mitte kunagi. Niisiis kellegile ütlemata ja täielikus ükskõiksuses seadis end minekule, koju, kuhu siis veel.
Need uksed käivad nii raskelt, ma pean võitlema end siit välja. Väljas paistis kohe tuli näkku (mõtlesin sulle, et oleksin pidanud tookord oma reied tugevalt kokku suruma, et su käsi enam sealt kunagi välja ei saaks), tuli paistis näkku (mõtlesin sulle, miks, ma oma kollase, villase kleidi selga tõmbasin ja kööki jooksin ja siis tuppa jooksin ja siis majast välja jooksin ja siis koju jooksin?) Mu vitt jäi sinu juurde, sa võtsid selle minult ära, ei ma viskasin selle sulle näkku ja läksin ise minema, sest see ongi ju kõik mida sa tahtsid.
Tuli paistis ikka näkku, tundus, et mõned inimesed vaatavad mind, mina ei vaadanud kedagi. Ja mis ma vaatan inimesi, kellega küll asjad kuidagi moodi poolikuks ja arusaamatuks on jäänud. Nad on taandunud inimesteks, keda tean aga ei tunne ja nendega ei olegi ju midagi rääkida. Üldse pole mitte kellegiga rääkida.
Kärtspunane nii pehme-pehme V- kaelusega kampsun seljas, põlvedeni seelik ja valged sandaalid. Väljas oli värske õhk segamini suitsuhaisuga, see oli nii hea ja purjus inimeste möla, mis oli nii mõtetu. Ma loodan, et nii mõnigi oleks tahtnud küsida kuhu ma lähen, aga keegi ei julgenud. Sest tegelt mul pole kunagi plaane ja võin vabalt inimestega kaasa minna kui nad mind kutsuvad. Äkki nad teavad seda ja ei taha, et ma end jälle kuhugi kaasa kutsun. Ei ei täna ma ei viitsinud ka, kõik oli niikui nii, nii igav ja mõttetu. Olingi peaaegu ümber nurga pööramas, kui mu seljatagant kostis juba nüüdseks tuttav hääl ja tuttav küsimus. „Margee, miks sa Postimehe pargis Kasahstanilt suhu võtsid?“ Oh jummel, oli seda nüüd jälle vaja. Õnnetukaader, käi perse, mõtlesin. A Õnnetukaader oli nii kiire, nii vihane, mina täiega rahu ja ükskõiksus ise, et ei jõudnudki reageerida, sest nii kiiresti tuli Õnnetukaader ja pani mulle lõuga. Nii piinlik, kõik vaatasid, issand kui kohmetu see kõik võis kõrvalt vaadates olla. Mul oli nina verine, aga tõusin kohe püsti(ma olen ikka nii nõrk, et üldse maha kukkusin). Õnnetukaader ikka vingus edasi, et see tegi ikka nii haiget ja mina olen ikka nii lits ja kuidas ma võisin, teades, et Kasahstanil on ju keegi ja bla bla bla.
Eelimine kord kui ta mulle sama jutuga sisse sõitis, jälle muidugi asjasse mittepuutuvate inimeste juuresolekul, tundsin ma juba kogu valu ära. Ma ju ei saa seda kõike olemauks muuta, enam ju pole midagi teha. Aga noh vb peab ikkagi kogu Tartu ja ka Tallinn sellest teadma, mis Marge tegi. Kuid keda see üldse huvitab. Ja mul pole endakaitseks mitte midagi öelda. (olen ju naine ja minu jalad käivad samamoodi harki nagu kõikide teiste omad). Ma ei öelnud midagi, nina ka jooksis verd ja mis ma ikka ütlen. kuulasin rahulikult kõik selle möla ära, mis ma juba varemgi kuulnud olin. Veri jooksis varrukasse ja keegi ei pakkunud mulle isegi salfakat. Ma olin see paha.
MA EI SAA JU ENAM KASAHSTANI MUNNI OMA SUUST ÄRA VÕTTA, karjusin talle lõpuks. Oh milline lause, mõtlesin, see tuli nii sügavalt minu seest. Ja mu hääl kõlas kohutava röögatusena. Mul oli kogu nende inimeste ees nii piinlik, tundus, et kõik naeravad mu üle. Ja enam ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Pöörasin ümber, astusin paar sammu ja kukkusin kraavi. ISSAND, kas tõesti Jumal karistas mind praegu. Kõik need inimesed oleksid võinud tulla ja ka selle liivahunniku mulle peale lükata. Ma olin selle ära teeninud.
Lebasin kraavis mingi suure toru kõrval, naersin ja nutsin. Mõni tuli lähemalt vaatama, nende hulgas olid sina. „ palun tõsta mind siit kraavist välja,“ ütlesin sulle häälel, mis oli kohutavuse läbi elanud. Sa tulid ja võtsid mu sülle nagu väikse lapse. Mina end ise üldse ei liigutanud, mulle meeldib nii. Alati meeldis, kui mu varbad külmetasid ja Sa mulle villased sokid jalga tõmbasid, kui mind riidest lahti võtsid, alati meeldis olla mingi inimjuurvili, sest ma armastasin sind nii palju, et liigutamine ei olnud üldse vajalik. Pühkisid isegi liiva mu riietelt. Üks situatsioon oli täielikult teiseks muutunud. Ma tundsin jälle seda tunnet, kedagi teist ei olnud enam olemas, mingit jama enam ei olnud. Mulle meeldis. „Me võime minna Postimehe parki, võin sult seal suhu võtta, mul on seal kontor,“ ütlesin ja me mõlemad naersime.
Aga tegelt see ei olnud nii, sa ei tulnud mulle kraavi järele, ma ei palundud isegi abi sult ja ma ei teadnud isegi kas sa üldse seal olid, lihtsalt meenus . Jäin lihtsalt kraavi, olen siin siiamaani. Laman, suus Kasahstani munn ja püksis Sinu käsi.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Miks Artishokis lühijutud on?