Esimesest India biennaalist kirjutab Marika Agu.
Noored tunglemas biennaali sissepääsu ees.
Kochi-Muziris Biennale
12/12/12 – 13/13/13
Kuraatorid Bose Krishnamachari ja Riyas Komu
http://kochimuzirisbiennale.org/
Veel üks biennaal? Jah, aga miks mitte, vahet enam pole. Üle kümne aasta kestnud biennaalipalaviku tagajärjel on tekkinud igas suuremas ja väiksemas linnas omanimeline biennaal. Võimalik, et seda saab kirjutada osaliselt kunstituru survestuse arvele. Ärganud on magav hiiglane - kui veel 40 aastat tagasi oli Hiinas veel illegaalne kunsti omada, on nüüdseks sealne kunstiturg kasvanud maailma suurimaks. Kunstimessid instrumentaliseerivad sujuvalt biennaali sisu enda hüvanguks.
Biennaal kui rahvusvaheline suurnäitus taasesitab tihtilugu juba tuntud kunstnikke töid, tugevdades üha enam nende positsiooni globaalsel kunstiväljal. Nii ka Kochi-Muziris Biennalel – üle 80 biennaalil osalenud kunstnikust oli Indiast pärit vaid neljandik, tekitades kohalikus meedias kuraatorite suunal nurinat kohalike vähese kaasatuse pärast.
Kaks kümendit pärast India iseseisvumist korraldati New Delhis triennaal (1968), mis oma aeglase ja loomuliku surma tagajärjel jättis vajaduse laiapõhjalisema kunstiinfrastruktuuri järele. 2005. aastal püüdis kunstiajaloolane ja -kriitik Geeta Kapur korraldada Delhi Biennaali, kuid see ei õnnestunud valitsuse toetuse puudumise tõttu. India esimene biennaal leidis oma kuju alles hiljuti. Kerala osariigis asuv rannikulinn Kochi võõrustas kunstihuvilisi Fort Kochi piirkonnas, mis on värvika kaubandusajalooga, olles mitmete erinevate rahvuste ja kultuuride sulandumiskohaks juba 13. sajandil.
Muidugi valdasid mind esmalt kerged eelarvamused India kunsti suhtes, mind oli hoiatatud nägemast Ganesha pead sousti sees, kuid kõiksugused eelarvamused uhati üsna kohe eemale. Kitsed kohaspetsiifiliste installatsioonide vahel uitamas oli pigem lõbustav kui häiriv, nagu ka kohatine kõrvulukustav generaatoripõrin peamise biennaali hoonekompleksi Aspinwalli sisehoovis.
Biennaal oli kureeritud kahe rahvusvaheliselt tunnustatud India kunstniku Bose Krishnamachari ning Riyas Komu poolt, keda inspireeris muuhulgas 2003. aasta Tirana Biennaal Albaanias, mis panustas linna renoveerimisse läbi kunsti. Lootes hoiduda kunsti stereotüüpsest elitaarsusest ja snoobilikkusest, püüti kohaliku elanikkonna elukeskkonda ilmestada (kui lubada nii tagasihoidlikku sõna), tuues mõned kunstiteosed inimesele sõna otseses mõttes ukse ette, lävepakule. Kogukonna kaasamine väljendus ühtlasi ka biennaali plakatis, millel kuulutasid poemüüjad, rikšajuhid jm erinevate ametite esindajad "This is My biennale". Kochi-Muziris biennaali vast iseloomustabki enim vernakulaarsus – kohalike elanike kaasatus, asukoha eripärast avalduvad kunstiteosed, mis peegeldavad lugusid kohalikust arhitektuurist, ajaloost, religioonist, inimeste käitumismustritest jms.
Kohalik valitsus eraldas muljetavaldavad 50 miljonit ruupiat (700 000 eurot) biennaali toetuseks, millest üle poole kulus renoveeritavate hoonete peale. Valitsus oleks andnud ka lisatoetust, kui poleks hakanud liikuma kuulujutt biennaali rahastuse kuritarvitamisest, teisisõnu korruptsioonist. Kerala kohalik hüperaktiivne meedia ahmis kokku kompromiteerivat materjali, mille tõttu linnas ilmusid protestimeelsed plakatid, kujutades biennaali logo kurjakuulutava pealuuga.
Laiapõhjalisema avaliku ürituse puhul on tavapärane taluda sellevastaseid meeleavaldusi, see kuulub normaalse, igapäevase elu juurde. Protestid, streigid, demonstratsioonid on Kerala osariigis väga valdavad tänu poliitilisele pingestatusele kommunistliku ja demokraatliku partei vahel.
Jättes ilma täiendavast rahalisest toetusest, pöördusid biennaali korraldajad erarahastajate poole. Ekspositsioonipinnaks (koguulatuses 300 000 ruutmeetrit) renoveeriti koloniaalajastut mäletavad historitsistlikus stiilis kaubalaod, mis pakkusid kõige esinduslikumat keskkonda kunsti eksponeerimisele – Aspinwall, Pepperhouse, Durbar Hall.
Srinivasa Prasad, Erase, 2012. Vaade Aspinwall House'i kompleksi sisehoovile ja Srinivasa Prasad installatsioonile.
Sudarshan Shetty, I know nothing about the end, 2012.
.jpg)
Sudarshan Shetty, I know nothing about the end, 2012.
Maya Arulpragasam (ehk teisisõnu laulja M.I.A.), Untitled, 2012. Väga kena, ajakohane camp-esteetika. Hologrammlõuendid silme all mänglemas - äkki midagi Kroonlühtrile.
"The mix of ancient and traditional icons with the ultra-modern digital surfaces is a representation of Arulpragasam's experience of the New India. Her holographic prints were made in Chennai factory that produces tamper-proof security stickers for use on credit cards and banknotes worldwide. Silkscreen printing was performed by a local Kochi poster business house and the mirror frames are handmade by her uncle, who flew to Kochi to help her work with local craftsmen."
Rashid Rana, Language Series, 2011.
Kes tunneb jalgade järgi ära tuntud neoklassitsistlikku maali? Vihje: muuhulgas on osutatud sellele Jean-Luc Godardi filmis "Band of Outsiders".
Atul Dodiya, Celebration in the Laboratory.
Kuidas kutsuda india hipsterit? Hindster!
Sheela Gowda, Christoph Storz, Grinding Stones, 2012.
Sheela Gowda, Christoph Storz, Grinding Stones, 2012.
Tegemist on nö uhmritega, India mõistes kodukolletega, mis on hüljatud kaasaegsema köögitehnika vastu.
Robert Montgomery.
Vaade Aspinwall House'i fassaadile, biennaali peamisele toimumispaigale.
Tallur L. N., Veni, Vedi, Vici, 2012.
Santiago Sierra, Destroyed Word, 2012.
10 erineva rahvuse esindajad püüavad hävitada hiigelsuurt tähte, mille materjal viitab tema päritolumaale. Harjutus viisakaks stereotüpiseerimiseks. Meil on I-kujuline kivitahukas, mida püüab palja ülakehaga mustanahaline noormees kuskil troopikas togida, I-kujuline terastahukas esindusliku institutsiooni saalis, mida helkurvestidega mehed mootorsaega üritavad pooleks lõigata, õlekõrtest K-kujuline täht pimeduses leegitsemas jne... KAPITALISMi pannakse põlema, togitakse, saetakse, aga kurat, ikka lahti ei saa – video loopib, andmata meile võidukat lõpplahendust.
Turvamees koridori nurgas seiramas inimesi valvekaamerate vahendusel.
Ranbir Kaleka.
Projektor, projektor, projektor! Video on üha domineerivam esitlusviis kunstinäitustel. Peaaegu et iga kolmas teos oli biennaalil vahendatud kasvõi osaliselt projektori läbi.
Rigo 23.
Teada-tuntud transpordivahend rikša on modifitseeritud Batmobiiliks. Siinkohal Batmobil puhkeasendis, ootamas väljakutset.
Bani Abidi, Death at a 30-degree angle, 2012.
"Today, statues of erstwhile leaders, rulers and heroes lie scattered in graveyards and public squares all over the world. Communist leaders of all sizes, colonial explorers with hands thrust forward in righteous disembodied heads, all lie relegated to emote tourist parks or to overgrown backyards of palace museums. These are objects that once controlled and impressed upon public space and imagination, but overnight became mere proxies, subjected to torture, ridicule and public vengeance."
Väga kena set-up - kahele suurele lõuendile oli projitseeritud paralleelselt 2 videot, mis andsid ühest olustikust mitu perspektiivi.
Ernesto Neto, Life is a river, 2012.
Brasiilia kunstnik Ernesto Neto oma loomingus rõhutab vaataja ja kunstiteose suhtes kogemuslikkust, mis ei priviligeeri ainuüksi nägemismeelt. Kogemust loob ühtlasi haistmis- ja kompimismeel – Ernesto Neto pehmed skulptuursed vormid ootavad neis peituvate kaneeli, kumini jt lõhnade kaisutamist. Oluline kunstnik, kes omaks võtnud palju räägitud "sensoorse pöörde" taktika.
Anita Dube, Splitting the subject, 2012.
Vaade Pepper House'i sisehoovile ja Alex Mathew skulptuurile
!!!!!!!! EKA G esindus ka Fortkochis!
Tänavakunsti eri:
Austraalia tänavakunstnik Vexta
![]()
Noored tunglemas biennaali sissepääsu ees.
Kochi-Muziris Biennale
12/12/12 – 13/13/13
Kuraatorid Bose Krishnamachari ja Riyas Komu
http://kochimuzirisbiennale.org/
Veel üks biennaal? Jah, aga miks mitte, vahet enam pole. Üle kümne aasta kestnud biennaalipalaviku tagajärjel on tekkinud igas suuremas ja väiksemas linnas omanimeline biennaal. Võimalik, et seda saab kirjutada osaliselt kunstituru survestuse arvele. Ärganud on magav hiiglane - kui veel 40 aastat tagasi oli Hiinas veel illegaalne kunsti omada, on nüüdseks sealne kunstiturg kasvanud maailma suurimaks. Kunstimessid instrumentaliseerivad sujuvalt biennaali sisu enda hüvanguks.
Biennaal kui rahvusvaheline suurnäitus taasesitab tihtilugu juba tuntud kunstnikke töid, tugevdades üha enam nende positsiooni globaalsel kunstiväljal. Nii ka Kochi-Muziris Biennalel – üle 80 biennaalil osalenud kunstnikust oli Indiast pärit vaid neljandik, tekitades kohalikus meedias kuraatorite suunal nurinat kohalike vähese kaasatuse pärast.
Kaks kümendit pärast India iseseisvumist korraldati New Delhis triennaal (1968), mis oma aeglase ja loomuliku surma tagajärjel jättis vajaduse laiapõhjalisema kunstiinfrastruktuuri järele. 2005. aastal püüdis kunstiajaloolane ja -kriitik Geeta Kapur korraldada Delhi Biennaali, kuid see ei õnnestunud valitsuse toetuse puudumise tõttu. India esimene biennaal leidis oma kuju alles hiljuti. Kerala osariigis asuv rannikulinn Kochi võõrustas kunstihuvilisi Fort Kochi piirkonnas, mis on värvika kaubandusajalooga, olles mitmete erinevate rahvuste ja kultuuride sulandumiskohaks juba 13. sajandil.
Muidugi valdasid mind esmalt kerged eelarvamused India kunsti suhtes, mind oli hoiatatud nägemast Ganesha pead sousti sees, kuid kõiksugused eelarvamused uhati üsna kohe eemale. Kitsed kohaspetsiifiliste installatsioonide vahel uitamas oli pigem lõbustav kui häiriv, nagu ka kohatine kõrvulukustav generaatoripõrin peamise biennaali hoonekompleksi Aspinwalli sisehoovis.
Biennaal oli kureeritud kahe rahvusvaheliselt tunnustatud India kunstniku Bose Krishnamachari ning Riyas Komu poolt, keda inspireeris muuhulgas 2003. aasta Tirana Biennaal Albaanias, mis panustas linna renoveerimisse läbi kunsti. Lootes hoiduda kunsti stereotüüpsest elitaarsusest ja snoobilikkusest, püüti kohaliku elanikkonna elukeskkonda ilmestada (kui lubada nii tagasihoidlikku sõna), tuues mõned kunstiteosed inimesele sõna otseses mõttes ukse ette, lävepakule. Kogukonna kaasamine väljendus ühtlasi ka biennaali plakatis, millel kuulutasid poemüüjad, rikšajuhid jm erinevate ametite esindajad "This is My biennale". Kochi-Muziris biennaali vast iseloomustabki enim vernakulaarsus – kohalike elanike kaasatus, asukoha eripärast avalduvad kunstiteosed, mis peegeldavad lugusid kohalikust arhitektuurist, ajaloost, religioonist, inimeste käitumismustritest jms.
Kohalik valitsus eraldas muljetavaldavad 50 miljonit ruupiat (700 000 eurot) biennaali toetuseks, millest üle poole kulus renoveeritavate hoonete peale. Valitsus oleks andnud ka lisatoetust, kui poleks hakanud liikuma kuulujutt biennaali rahastuse kuritarvitamisest, teisisõnu korruptsioonist. Kerala kohalik hüperaktiivne meedia ahmis kokku kompromiteerivat materjali, mille tõttu linnas ilmusid protestimeelsed plakatid, kujutades biennaali logo kurjakuulutava pealuuga.
Laiapõhjalisema avaliku ürituse puhul on tavapärane taluda sellevastaseid meeleavaldusi, see kuulub normaalse, igapäevase elu juurde. Protestid, streigid, demonstratsioonid on Kerala osariigis väga valdavad tänu poliitilisele pingestatusele kommunistliku ja demokraatliku partei vahel.
Jättes ilma täiendavast rahalisest toetusest, pöördusid biennaali korraldajad erarahastajate poole. Ekspositsioonipinnaks (koguulatuses 300 000 ruutmeetrit) renoveeriti koloniaalajastut mäletavad historitsistlikus stiilis kaubalaod, mis pakkusid kõige esinduslikumat keskkonda kunsti eksponeerimisele – Aspinwall, Pepperhouse, Durbar Hall.
Srinivasa Prasad, Erase, 2012. Vaade Aspinwall House'i kompleksi sisehoovile ja Srinivasa Prasad installatsioonile.
Sudarshan Shetty, I know nothing about the end, 2012.
.jpg)
Sudarshan Shetty, I know nothing about the end, 2012.
Maya Arulpragasam (ehk teisisõnu laulja M.I.A.), Untitled, 2012. Väga kena, ajakohane camp-esteetika. Hologrammlõuendid silme all mänglemas - äkki midagi Kroonlühtrile.
"The mix of ancient and traditional icons with the ultra-modern digital surfaces is a representation of Arulpragasam's experience of the New India. Her holographic prints were made in Chennai factory that produces tamper-proof security stickers for use on credit cards and banknotes worldwide. Silkscreen printing was performed by a local Kochi poster business house and the mirror frames are handmade by her uncle, who flew to Kochi to help her work with local craftsmen."
Rashid Rana, Language Series, 2011.
Kes tunneb jalgade järgi ära tuntud neoklassitsistlikku maali? Vihje: muuhulgas on osutatud sellele Jean-Luc Godardi filmis "Band of Outsiders".
Atul Dodiya, Celebration in the Laboratory.
Kuidas kutsuda india hipsterit? Hindster!
Sheela Gowda, Christoph Storz, Grinding Stones, 2012.
Sheela Gowda, Christoph Storz, Grinding Stones, 2012.
Tegemist on nö uhmritega, India mõistes kodukolletega, mis on hüljatud kaasaegsema köögitehnika vastu.
Robert Montgomery.
Vaade Aspinwall House'i fassaadile, biennaali peamisele toimumispaigale.
Tallur L. N., Veni, Vedi, Vici, 2012.
Santiago Sierra, Destroyed Word, 2012.
10 erineva rahvuse esindajad püüavad hävitada hiigelsuurt tähte, mille materjal viitab tema päritolumaale. Harjutus viisakaks stereotüpiseerimiseks. Meil on I-kujuline kivitahukas, mida püüab palja ülakehaga mustanahaline noormees kuskil troopikas togida, I-kujuline terastahukas esindusliku institutsiooni saalis, mida helkurvestidega mehed mootorsaega üritavad pooleks lõigata, õlekõrtest K-kujuline täht pimeduses leegitsemas jne... KAPITALISMi pannakse põlema, togitakse, saetakse, aga kurat, ikka lahti ei saa – video loopib, andmata meile võidukat lõpplahendust.
Turvamees koridori nurgas seiramas inimesi valvekaamerate vahendusel.
Ranbir Kaleka.
Projektor, projektor, projektor! Video on üha domineerivam esitlusviis kunstinäitustel. Peaaegu et iga kolmas teos oli biennaalil vahendatud kasvõi osaliselt projektori läbi.
Rigo 23.
Teada-tuntud transpordivahend rikša on modifitseeritud Batmobiiliks. Siinkohal Batmobil puhkeasendis, ootamas väljakutset.
Bani Abidi, Death at a 30-degree angle, 2012.
"Today, statues of erstwhile leaders, rulers and heroes lie scattered in graveyards and public squares all over the world. Communist leaders of all sizes, colonial explorers with hands thrust forward in righteous disembodied heads, all lie relegated to emote tourist parks or to overgrown backyards of palace museums. These are objects that once controlled and impressed upon public space and imagination, but overnight became mere proxies, subjected to torture, ridicule and public vengeance."
Väga kena set-up - kahele suurele lõuendile oli projitseeritud paralleelselt 2 videot, mis andsid ühest olustikust mitu perspektiivi.
Ernesto Neto, Life is a river, 2012.
Brasiilia kunstnik Ernesto Neto oma loomingus rõhutab vaataja ja kunstiteose suhtes kogemuslikkust, mis ei priviligeeri ainuüksi nägemismeelt. Kogemust loob ühtlasi haistmis- ja kompimismeel – Ernesto Neto pehmed skulptuursed vormid ootavad neis peituvate kaneeli, kumini jt lõhnade kaisutamist. Oluline kunstnik, kes omaks võtnud palju räägitud "sensoorse pöörde" taktika.
Anita Dube, Splitting the subject, 2012.
Vaade Pepper House'i sisehoovile ja Alex Mathew skulptuurile
!!!!!!!! EKA G esindus ka Fortkochis!
Tänavakunsti eri:
Austraalia tänavakunstnik Vexta
3 kommentaari:
Aga kõige tähtsam jäi ikkagist arusaamatuks, kuidas sa sinna sattusid?!
no eks ikka tänu artishoki komandeeringule... ;)
Rashid Rana modifitseeritud maal on muidugi Jacques-Louis Davidi 'Horatiuste vanne' ('Le Serment des Horaces', 1784). Jalgade asend reedab! :D
Postita kommentaar