Kaljo Põllu mütoloogilistest Eesti maastikest ja nende ajaloolistest eelkäijatest – seoses näitusega Kumu kunstimuuseumi graafikakabinetist, kuid mitte ainult. Elnara Taidre Sirbi jaoks valminud artikli täisversioon, vt ka: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18672:kaljo-pollu-muetoloogilised-eesti-maastikud&catid=6:kunst&Itemid=10&issue=3448
Kaljo Põllu tegevus ühendab endas üsna vastandlikke tendentse: nii omal ajal radikaalsetena mõjunud kunstieksperimente, mis jõudsid kohati antiesteetika piirideni, kui ka soome-ugri pärandi uurimist, milles Jaak Kangilaski klassifikatsiooni järgi ei väljendu enam kosmopoliitne avangardi-, vaid rahvuslik-konservatiivne diskursus, aga samas ka teatavad postmodernistlikud jooned. 1960. aastate ja 1970. aastate alguse Põllu kunstipraktikates tuuakse esile moodsa kunsti uuemate kogemuste aktiivset omandamist Tartu Ülikooli kunstikabineti ja kunstirühmituse Visarid tegevuse raames, muuhulgas vastava info vahendamist tekstide tõlkimise ja samizdatina kirjastamise kaudu, aga ka op-, pop- ja kineetilise kunsti meetodite läbikatsetamist oma töödes. Iseloomustades Põllu positsiooni alates 1970. aastate keskpaigast, on aga kombeks rääkida murranguperioodist ja pöördumisest eesti kultuuri aluste otsingul soome-ugri hõimurahvaste asustatud aladel leiduvate ürgaegsete arheoloogiliste objektide ning soome-ugri rahvakunsti traditsioonide uurimise ja (muuhulgas loomingulise) tõlgendamise juurde.
Kultuurilooliste kujundite keeles järgis Põllu oma kunstnikutee alguses progressinoole näidatud suunda tulevikku, soovides jõuda järele lääne uusimatele kunstiarengutele, hiljem aga muutus tema jaoks määravaks „igavese tagasituleku” [1] spiraali-labürinti mööda rändamine alguspunkti, lätete juurde – et mineviku kaudu mõista olevikku. Siiski ei toiminud need kaks tendentsi täiesti lahus, teineteist tingimata välistades. Visarite modernistliku manifesti tekstis on Sirje Helme täheldanud soovi suhestuda ka eesti kultuuri rahvusliku omapäraga, rõhutada selle tasakaalu; paralleelselt modernistlike katsetustega on Põllu aastatel 1962–1975 korraldanud koos Tartu Ülikooli tudengitega õppereise Eesti eri paikadesse, millest sai alguse sarja „Eesti maastikud” idee, kus mälupiltide sünteesi tulemuseks on sümboliteks pürgivad Eesti looduse koondpildid [2]. „Eesti maastiku” pealkirja all on Põllu alates 1971. aastast teostanud vähemalt 30 erinevat looduspilti: need metsa, raba, mere, pankranniku või järvede „arhetüüpsed” vaated mõjuvad omapäraste hommage’idena kodumaale.
Kumu kunstimuuseumi graafikakabineti näituse „Kaljo Põllu. Eesti maastik” (avatud kuni 6.10.2013) kuraator Anne Untera laiendab Eesti maastiku ideed teistsuguse iseloomuga, kuid nimetatud sarjaga paralleelselt teostatud mahukate graafiliste tsüklite „Kodalased” (1973–1975), „Kalivägi” (1978–1984) ning „Taevas ja maa” (1987–1991) käsitlusele, vaadeldes neid uue kontseptuaalse tervikuna. Nende kahe teostegrupi kõrvutamine võimaldab liigitada Põllu Eesti maastikke tinglikult eepilisteks ja etnograafilisteks: esimestes on peategelaseks loodus, selle ülev meeleolu ja sümboolsus, ning teistes taandub loodus pigem passiivseks objektiks või taustaks, esiplaanile kerkib aga mütoloogilisest ainest pärit tegevus, mille visuaalset kehastust on inspireerinud rahvakunsti motiivid. Otsides neile kahele suunale eelkäijaid eesti kunstitraditsioonis, võiks leida teatavat järjepidevust 19.–20. sajandivahetuse romantilis-sümbolistlikes, kohati visionaarsetes loodusvaadetes (Konrad Mägi, Nikolai Triik, Balder Tomasberg), mis sageli kohandasid Lääne-Euroopa ja Põhjamaade maastikumaali kogemust.
Siin on põhjust rääkida väljakujunenud „põhjamaisuse” atribuutidest, mida on oma magistritöös välja toonud ja põhjalikult analüüsinud Ingrid Sahk: muuhulgas puutumata põlisloodus metsikus inimtühjuses ning põhjavalgus ja valged ööd, lisaks rida põhimotiive – mets kui müstiline keskkond, üksik puu romantilise kangelase ja elujõulisuse allegooriana, rahvusliku eneseteadvuse, aga ka teispoolsuse sümbolismiga seotud veteavarused jne [3]. Loetletud „koodid” taastoodavad ennast hiljem Günther Reindorffi meeleolumaastikes ja Ott Kangilaski eesti rahvapärimusega seotud Eesti paikade kujutistes ning aitavad kaasa ka Kaljo Põllu tööde „lugemisele”.
Seega pole loodus maastikupiltides „neutraalne või „puhas”, vaid toimib kujundi ja märgina, vahendab kultuurilisi hoiakuid ja eeliseid” [4] ning on tihedalt seotud kohatunde, aga ka rahvusidentiteediga, seejuures võib märgata teatud ühiskondlik-poliitilise aktiivsuse perioode, millal maastiku ideoloogiline konstrueerimine muutub eriti tugevaks – pole juhuslik, et 20. sajandi algul aset leidnud eesti kultuuri aktiivse enesemääratluse ja Eesti iseseisvumise protsessidega toimus paralleelselt ka varamodernistliku maastikumaali õitseng, mis keskendus just kohalikule omapärale. Kodukoha looduse väärtustamine ja hoidmine, teatud motiivide tunnustamine eriti kaunite ja iseloomulikena ning selle kaudu Eesti maastiku kaanoni loomine tähendas siin ühtlasi ka rahvusliku identiteedi ja selle sümbolite loomist ja kultiveerimist.
Põllu maastike eelkäijate peale mõeldes on asjakohane mainida ka mitme uurija poolt esile toodud sarnasust Kristjan Raua Pedaspea-Riguldi perioodi (1938–1940) maastikukompositsioonidega [5], nende lakoonilise monumentaalsuse ja teatava sümbolistliku meelelaadiga. Kusjuures nii 1930. aastate lõppu kui 1970.–1980. aastaid on võimalik iseloomustada kui (rahvuslik-)konservatiivset perioodi, kus oma järjekordset tagasitulekut nautiv figuratiivne kunst, täpsemalt selle üks traditsioonilisi žanre – maastik, võimaldas rahvuslike meeleolude kaudset avaldumist kodumaa-maastiku võimsa narratiivi loomise kaudu.
Seoses rahvuspärandi tõlgendamisega läbi maastiku teema kaasamise on aga põhjust välja tuua Oskar Kallise ja Kristjan Raua kompositsioone, mis kasutavad nii rahvaluulest pärit ainestikku kui rahvakunsti motiive – kuigi Põllu kosmogoonilised maastikud on oma tähendusrikkuses siiski võimsamad [6].
Siiski ka juhul, kui loodus ei osutu Põllu tööde põhimotiiviks, säilitab see võtmerolli tähendustloova raamistikuna, mis teeb võimalikuks selle taustal toimuva mütoloogilise tegevuse. Tema maastik ei ole pelgalt romantiline autori subjektiivse hingeseisundi või sisemaailma peegeldus, vaid taotleb eesti rahvuslikkuse objektiivset väljendamist. Põllu looduspilte iseloomustab rahu ja tasakaal, neil maastikel me ei näe vihma, tormi või muid dramaatilisi sündmusi, vaid igavikuks tardunud harmooniat. Põllu maastik on ülev metafoor ja sümbol, kus graafilised sarjad moodustavad omapärase (rahvus)narratiivi: läbi mütoloogiliste sarjade võtab autor ette eestlaste ja laiemalt soome-ugrilaste müütilise kuldaja visualiseerimise, säilinud infokildude põhjal rekonstrueerimise ja isegi tagantjärgi konstrueerimise. Olulisteks teemadeks osutuvad ürgaja inimese ja looduse ühtsus, loodusjõudude ilmumine antropomorfsete jumaluste kujul, esivanemate elu-olu ja rituaalsed toimingud: maastik esineb sissepühitsetud ruumi, rituaalse pühapaigana, mis on samas esiaja inimese igapäevaste tegemiste ja tavareaalsuse lahutamatu osa.
Need on n-ö ideaalmaastikud, kus looduse olemust kujutatakse absoluutses tähenduses – majesteetlikud graafilised monumendid mitte lihtsalt Eesti loodusele, vaid Eestimaale ja Eesti rahvale kui sellisele. Tähelepanu loodusele, mh keskkonnakriitiliselt positsioonilt, on 1970. aastate kunstile üsna omane ja kuigi Põllu kompositsioonides ei leidu ajastule iseloomulikku looduse ja tehiskeskkonna otsest vastandamist [7], võib temagi inimtühjades, tsivilisatsioonist puutumata loodusavarustes või idealiseeritud eelindustriaalses maalähedases eluviisis näha kaudset katset pakkuda alternatiivi mõranema hakanud tööstusutoopiale. Siiski võiks pigem eeldada, et Eesti looduse elujõulisuse kinnistamises peegeldub tugevalt autori lootus eesti kultuuri püsivusele.
Põllu maastikud on justkui Eesti universumi mudeli kehastuseks: paljude kompositsioonide linnulennult perspektiiv muudab neid „jumalikust” vaatepunktist vaadeldavateks kosmilisteks maastikeks, mille ülev vaikus ja üksindus suhestuvad eesti rahvusliku mentaliteediga. Samas 1977. aasta „Eesti maastikus” on kasutatud n-ö rohujuure perspektiivi, kus taimepea on sama suur kui pilv selle kohal. Selles jällegi väljendub mikro- ja makrokosmose mütoloogiline ühtsus ja vastavus, kus suuri protsesse nähakse peegeldumas väikestes. Põllu maastikele on iseloomulik looduse kui elava organismi käsitlus, tema maastikud on elavad ja hingestatud: neid täidavad kas varjatud elumärgid nagu pilvede liikumine, vee voolamine, taimede kasvamine ja munadega linnupesa, või asustavad loomad ja linnud. Kuid maastikuvorme endid võib tõlgendada ürgse jumaluse kehana või selle kehaga kontaktist tekkinutena. Künkad on siin Maa-ema rinnad, metsajärved hiiglaslikud jalajäljed ja salapärane silmadega meresaar osutub ktoonilise hiiglase peaks.
Seejuures müstiliste jõudude kohalolu on aimatav vaid teatud märkide järgi – maad õnnistavad hiiglaslikud käed, puhkava Maa-ema ülakeha, kummaline vari kivilabürindi kohal, mille ebatavaliselt suur omanik jääb meile tundmatuks, – kuid mitte kunagi otseselt ja tervikuna nähtav. Siin on asjakohane märkida, et Taevaliku Maailma Esiema kujutamine tervikuna oli soome-ugri traditsioonides tabu [8], ning tundub, et teostades oma töödes soome-ugrilaste maailmapilti, võtab Põllu üle ka selle juurde kuuluva visuaalse kaanoni. Õigemini taastoodab ta teadlikult, peaaegu rituaalselt, soome-ugri visuaalset mõtlemist ning selle sümboolseid representatsioonimudeleid, eriti sakraalse kategooriasse kuuluva kujutamisviise.
Kujutamisviisi kaudu teatava mõttelaadi edasiandmisele aitab kaasa ka metsotinto tehnika, mille sametine trükipind sobib just sambla, muru, puude lehestiku pehmuse edasiandmiseks maastikupildis ning mustade toonide ruumiline sügavus ja salapärane tumedus genereerib müstilist, nägemuslikku atmosfääri. Mustvalgete toonide peenest gradatsioonist tekkiv hüperrealistlik efekt ja ülima detailsuse illusioon on kõrvuti tugeva üldistuse ja arhaiseeriva stilisatsiooniga, mis loob teistsuguse aegruumi mulje. Krobelised faktuurid muudavad kujutised taktiilselt tunnetatavateks, muutes loodusobjektid või mütoloogilised sündmused peaaegu käega katsutavateks. Kui loodusvaadete kujutamisel on Põllu kasutanud sünteesivat lähenemist, siis kaljujooniste, arheoloogiliste leidude ja etnograafiliste artefaktide motiivide käsitlemisel on ta olnud üsna täpne: need justkui dokumenteerivad kunstnik-uurija soome-ugri ekspeditsioonide materjale. Oluline roll kuulub siin ornamentaalsetele sümbolitele, mis viitavad ideele ornamendist kui tavakeelest tunduvalt vähem muutunud, esivanemate ettekujutusi säilitavast „visuaalsest keelest”.
Kosmogoonilised teemad võtavad Põllul ornamentaalse embleemi kuju: muster šamaanitrummil osutub maailma sümboolseks mudeliks ja kaks Päikesepõtra on soome-ugri loomismüüdi visuaalseks vasteks. Lindude, valdavalt pardi või hane kujutised on seotud loomisloo teiste variantidega, mille peegeldusi leiame ka eesti rahvalauludes: maailm kas koorub linnumunast või tekib ürgse veelinnu poolt merepõhjast toodud nokatäiest mudast [9].
Linnud on ka tootemloomad, kehastades Ilmapuu okstel istuvate esivanemate hingi, kellega kohtub oma müstilisel tarkuse otsimise retkel šamaan. Ilmapuu kui kahte maailma siduva telje motiiv on lähedane labürindi keskpunkti absoluutse alguse sümboolikale. Põllut on huvitanud klassikalise Kreeta labürindiga sarnaste Eesti rannaalade kivilabürintide fenomen; labürindi arhetüüpi on ta tõlgendanud emaüsa sümboolika kaudu [10]: maastikul asuvad rituaalsed labürindid võimaldavad „igavest tagasitulekut” Maa-ema üsasse, sünni-eelse puhtuse ja terviklikkuse saavutamist.
Põllu soome-ugri (visuaal)kultuuri uuringud, mis ulatusid kuni kiviaja arheoloogiliste leidudeni, peegeldavad eestlaste juurte otsingut ja rahvusliku enesemääratluse vajadust osaks 1980. aastate rahvusliku ärkamise kontekstis, kus on osutunud aktuaalseks eestlaste ja nende hõimusugulaste pärandi väärtustamine. Selle väljundeiks eri valdkondades on Veljo Tormise läänemeresoome rahvalaulude tõlgendused, Tõnis Vindi „Lielvārde vöö” filmis kulmineerinud eesti ja balti ornamendi- ja märgisüsteemide uurimised, laiemalt ka Lennart Meri „Hõbevalge” kui Eesti mineviku teaduslik-poeetiline rekonstrueerimine läbi ajalooliste dokumentide ja legendide. Sellist rahvuspärandi teadvustamist, mis võttis kohati mütologiseerimise kuju, võib seostada vaikse vastupanu strateegiaga.
Kuigi tänapäeva vaatepunktist on sellised idealiseerivad käsitlused mõnevõrra naiivsed ning nõuavad kriitilist dekonstrueerimist, oli ühemõtteliselt positiivse kuvandi konstrueerimine vajalik 1970.–1980. aastatel eestluse identiteedi säilitamisel. Põllu töödes lisandub rahvusmälu alleshoidmisele kollektiivse (mitteteadvusliku) mälu „väljakutsumise” aspekt arhetüüpide järjepideva visualiseerimise kaudu. Tema projekti sisuks on soome-ugri kultuuri omapära ja ainulaadsuse esiletoomine, kuid samas taotlus rõhutada „soome-ugri arhetüüpide” teatavat universaalsust ja ühisjooni teiste iidsete kultuuridega. Kaljo Põllu Eesti maastikesse, mis on justkui eesti mõtte- ja maailmapildi kvintessentsiks, on kodeeritud ka üldinimlikud küsimused – harmoonia looduse, maailma ja iseendaga.
[1] Vt: Kaljo Põllu, Igavene tagasitulek: kaljukunstist kogu maailmas. Tallinn: Ilmamaa, 2012. „Igavese tagasituleku” mõistet on näiteks võrdlev usundiloolane Mircea Eliade kasutanud tähistamaks sümboolset tagasinaasmist müütilisse algusaega läbi arhailiste kultuuride rituaalide.
[2] Riin Kübarsepp, Visuaalse rahvaluule kollektsionäär Kaljo Põllu. – Mäetagused [Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna rahvausundi ja meedia töörühma hüperajakiri] 2005, nr 29, lk 44 ja 51–52. Vt: http://www.folklore.ee/tagused/nr29/pollu.pdf, vaadatud 7.06.2013.
[3] Ingrid Sahk, Loodus pildis: maastikumotiivid Eesti kunstis 1890–1919. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kunstiajaloo Õppetool, 2005, lk 27, 50–75. Vt: https://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/1017/sahk.pdf;jsessionid=647BEE8F202124C89F4DE978C76BD21C?sequence=5, vaadatud 7.06.2013.
[4] Vt nt Riin Kübarsepp, Põllu visuaalse luule kogujana. – Sirp, 20. II 2004, http://www.sirp.ee/archive/2004/20.02.04/Kunst/kunst1-1.html, vaadatud 12.07.2013
[5] Ingrid Sahk, lk 3.
[6] Riin Kübarsepp, lk 53, 66.
[7] Vt nt Evi Pihlak, Muutuv loodusmotiiv. – Töid kunstiteaduse ja – kriitika alalt 1980, nr 3, lk 51–62.
[8] Riin Kübarsepp, lk 52.
[9] Riin Kübarsepp, lk 51–53, 55.
[10] Vt nt Kaljo Põllu, Labürint. Postimees, 3. I 1996, http://www.postimees.ee/leht/96/01/03/kultuur.htm, vaadatud 7.06.2013.
Kaljo Põllu. Maa-emale. 1977. Eesti Kunstimuuseum
Kaljo Põllu tegevus ühendab endas üsna vastandlikke tendentse: nii omal ajal radikaalsetena mõjunud kunstieksperimente, mis jõudsid kohati antiesteetika piirideni, kui ka soome-ugri pärandi uurimist, milles Jaak Kangilaski klassifikatsiooni järgi ei väljendu enam kosmopoliitne avangardi-, vaid rahvuslik-konservatiivne diskursus, aga samas ka teatavad postmodernistlikud jooned. 1960. aastate ja 1970. aastate alguse Põllu kunstipraktikates tuuakse esile moodsa kunsti uuemate kogemuste aktiivset omandamist Tartu Ülikooli kunstikabineti ja kunstirühmituse Visarid tegevuse raames, muuhulgas vastava info vahendamist tekstide tõlkimise ja samizdatina kirjastamise kaudu, aga ka op-, pop- ja kineetilise kunsti meetodite läbikatsetamist oma töödes. Iseloomustades Põllu positsiooni alates 1970. aastate keskpaigast, on aga kombeks rääkida murranguperioodist ja pöördumisest eesti kultuuri aluste otsingul soome-ugri hõimurahvaste asustatud aladel leiduvate ürgaegsete arheoloogiliste objektide ning soome-ugri rahvakunsti traditsioonide uurimise ja (muuhulgas loomingulise) tõlgendamise juurde.
Kaljo Põllu. Rukkilill. 1968. Eesti Kunstimuuseum
Kultuurilooliste kujundite keeles järgis Põllu oma kunstnikutee alguses progressinoole näidatud suunda tulevikku, soovides jõuda järele lääne uusimatele kunstiarengutele, hiljem aga muutus tema jaoks määravaks „igavese tagasituleku” [1] spiraali-labürinti mööda rändamine alguspunkti, lätete juurde – et mineviku kaudu mõista olevikku. Siiski ei toiminud need kaks tendentsi täiesti lahus, teineteist tingimata välistades. Visarite modernistliku manifesti tekstis on Sirje Helme täheldanud soovi suhestuda ka eesti kultuuri rahvusliku omapäraga, rõhutada selle tasakaalu; paralleelselt modernistlike katsetustega on Põllu aastatel 1962–1975 korraldanud koos Tartu Ülikooli tudengitega õppereise Eesti eri paikadesse, millest sai alguse sarja „Eesti maastikud” idee, kus mälupiltide sünteesi tulemuseks on sümboliteks pürgivad Eesti looduse koondpildid [2]. „Eesti maastiku” pealkirja all on Põllu alates 1971. aastast teostanud vähemalt 30 erinevat looduspilti: need metsa, raba, mere, pankranniku või järvede „arhetüüpsed” vaated mõjuvad omapäraste hommage’idena kodumaale.
Vaade näitusele „Kaljo Põllu. Eesti maastik” (28.05.–6.10.2013, Kumu kunstimuuseum)
Kumu kunstimuuseumi graafikakabineti näituse „Kaljo Põllu. Eesti maastik” (avatud kuni 6.10.2013) kuraator Anne Untera laiendab Eesti maastiku ideed teistsuguse iseloomuga, kuid nimetatud sarjaga paralleelselt teostatud mahukate graafiliste tsüklite „Kodalased” (1973–1975), „Kalivägi” (1978–1984) ning „Taevas ja maa” (1987–1991) käsitlusele, vaadeldes neid uue kontseptuaalse tervikuna. Nende kahe teostegrupi kõrvutamine võimaldab liigitada Põllu Eesti maastikke tinglikult eepilisteks ja etnograafilisteks: esimestes on peategelaseks loodus, selle ülev meeleolu ja sümboolsus, ning teistes taandub loodus pigem passiivseks objektiks või taustaks, esiplaanile kerkib aga mütoloogilisest ainest pärit tegevus, mille visuaalset kehastust on inspireerinud rahvakunsti motiivid. Otsides neile kahele suunale eelkäijaid eesti kunstitraditsioonis, võiks leida teatavat järjepidevust 19.–20. sajandivahetuse romantilis-sümbolistlikes, kohati visionaarsetes loodusvaadetes (Konrad Mägi, Nikolai Triik, Balder Tomasberg), mis sageli kohandasid Lääne-Euroopa ja Põhjamaade maastikumaali kogemust.
Konrad Mägi. Kasaritsa järv. 1915–1917. Eesti Kunstimuuseum
Konrad Mägi. Pühajärve maastik. 1920. Eesti Kunstimuuseum
Balder Tomasberg. Maastik. U 1918. Eesti Kunstimuuseum
Balder Tomasberg. Heroiline maastik. 1916. Tartu Kunstimuuseum
Siin on põhjust rääkida väljakujunenud „põhjamaisuse” atribuutidest, mida on oma magistritöös välja toonud ja põhjalikult analüüsinud Ingrid Sahk: muuhulgas puutumata põlisloodus metsikus inimtühjuses ning põhjavalgus ja valged ööd, lisaks rida põhimotiive – mets kui müstiline keskkond, üksik puu romantilise kangelase ja elujõulisuse allegooriana, rahvusliku eneseteadvuse, aga ka teispoolsuse sümbolismiga seotud veteavarused jne [3]. Loetletud „koodid” taastoodavad ennast hiljem Günther Reindorffi meeleolumaastikes ja Ott Kangilaski eesti rahvapärimusega seotud Eesti paikade kujutistes ning aitavad kaasa ka Kaljo Põllu tööde „lugemisele”.
Günther Reindorff. Õhtune maastik. 1944. Tartu Kunstimuuseum
Günther Reindorff. Kustuv päev. Mälestus Urvastest. 1974. Eesti Kunstimuuseum
Ott Kangilaski. Kalevipoja säng Äksis. 1957. SA Virumaa Muuseumid
Ott Kangilaski. Assamalla lahinguväli. 1956. Eesti Kunstimuuseum
Seega pole loodus maastikupiltides „neutraalne või „puhas”, vaid toimib kujundi ja märgina, vahendab kultuurilisi hoiakuid ja eeliseid” [4] ning on tihedalt seotud kohatunde, aga ka rahvusidentiteediga, seejuures võib märgata teatud ühiskondlik-poliitilise aktiivsuse perioode, millal maastiku ideoloogiline konstrueerimine muutub eriti tugevaks – pole juhuslik, et 20. sajandi algul aset leidnud eesti kultuuri aktiivse enesemääratluse ja Eesti iseseisvumise protsessidega toimus paralleelselt ka varamodernistliku maastikumaali õitseng, mis keskendus just kohalikule omapärale. Kodukoha looduse väärtustamine ja hoidmine, teatud motiivide tunnustamine eriti kaunite ja iseloomulikena ning selle kaudu Eesti maastiku kaanoni loomine tähendas siin ühtlasi ka rahvusliku identiteedi ja selle sümbolite loomist ja kultiveerimist.
Põllu maastike eelkäijate peale mõeldes on asjakohane mainida ka mitme uurija poolt esile toodud sarnasust Kristjan Raua Pedaspea-Riguldi perioodi (1938–1940) maastikukompositsioonidega [5], nende lakoonilise monumentaalsuse ja teatava sümbolistliku meelelaadiga. Kusjuures nii 1930. aastate lõppu kui 1970.–1980. aastaid on võimalik iseloomustada kui (rahvuslik-)konservatiivset perioodi, kus oma järjekordset tagasitulekut nautiv figuratiivne kunst, täpsemalt selle üks traditsioonilisi žanre – maastik, võimaldas rahvuslike meeleolude kaudset avaldumist kodumaa-maastiku võimsa narratiivi loomise kaudu.
Kristjan Raud. Talu rannal. 1938. Eesti Kunstimuuseum
Günther Reindorff. Mereavarused. Mälestus Muhu saarest. 1974. Eesti Kunstimuuseum
Seoses rahvuspärandi tõlgendamisega läbi maastiku teema kaasamise on aga põhjust välja tuua Oskar Kallise ja Kristjan Raua kompositsioone, mis kasutavad nii rahvaluulest pärit ainestikku kui rahvakunsti motiive – kuigi Põllu kosmogoonilised maastikud on oma tähendusrikkuses siiski võimsamad [6].
Oskar Kallis. Linda kivi kandmas. 1917. Eesti Kunstimuuseum
Kristjan Raud. Kalev kosjas. 1933. Eesti Kunstimuuseum
Kristjan Raud. Muinasvärav. 1933. Eesti Kunstimuuseum
Siiski ka juhul, kui loodus ei osutu Põllu tööde põhimotiiviks, säilitab see võtmerolli tähendustloova raamistikuna, mis teeb võimalikuks selle taustal toimuva mütoloogilise tegevuse. Tema maastik ei ole pelgalt romantiline autori subjektiivse hingeseisundi või sisemaailma peegeldus, vaid taotleb eesti rahvuslikkuse objektiivset väljendamist. Põllu looduspilte iseloomustab rahu ja tasakaal, neil maastikel me ei näe vihma, tormi või muid dramaatilisi sündmusi, vaid igavikuks tardunud harmooniat. Põllu maastik on ülev metafoor ja sümbol, kus graafilised sarjad moodustavad omapärase (rahvus)narratiivi: läbi mütoloogiliste sarjade võtab autor ette eestlaste ja laiemalt soome-ugrilaste müütilise kuldaja visualiseerimise, säilinud infokildude põhjal rekonstrueerimise ja isegi tagantjärgi konstrueerimise. Olulisteks teemadeks osutuvad ürgaja inimese ja looduse ühtsus, loodusjõudude ilmumine antropomorfsete jumaluste kujul, esivanemate elu-olu ja rituaalsed toimingud: maastik esineb sissepühitsetud ruumi, rituaalse pühapaigana, mis on samas esiaja inimese igapäevaste tegemiste ja tavareaalsuse lahutamatu osa.
Kaljo Põllu. Kahekesi. 1973. Eesti Kunstimuuseum
Need on n-ö ideaalmaastikud, kus looduse olemust kujutatakse absoluutses tähenduses – majesteetlikud graafilised monumendid mitte lihtsalt Eesti loodusele, vaid Eestimaale ja Eesti rahvale kui sellisele. Tähelepanu loodusele, mh keskkonnakriitiliselt positsioonilt, on 1970. aastate kunstile üsna omane ja kuigi Põllu kompositsioonides ei leidu ajastule iseloomulikku looduse ja tehiskeskkonna otsest vastandamist [7], võib temagi inimtühjades, tsivilisatsioonist puutumata loodusavarustes või idealiseeritud eelindustriaalses maalähedases eluviisis näha kaudset katset pakkuda alternatiivi mõranema hakanud tööstusutoopiale. Siiski võiks pigem eeldada, et Eesti looduse elujõulisuse kinnistamises peegeldub tugevalt autori lootus eesti kultuuri püsivusele.
Kaljo Põllu. Eesti maastik. 1972. Eesti Kunstimuuseum
Vaade näitusele „Kaljo Põllu. Eesti maastik” (28.05.–6.10.2013, Kumu kunstimuuseum)
Põllu maastikud on justkui Eesti universumi mudeli kehastuseks: paljude kompositsioonide linnulennult perspektiiv muudab neid „jumalikust” vaatepunktist vaadeldavateks kosmilisteks maastikeks, mille ülev vaikus ja üksindus suhestuvad eesti rahvusliku mentaliteediga. Samas 1977. aasta „Eesti maastikus” on kasutatud n-ö rohujuure perspektiivi, kus taimepea on sama suur kui pilv selle kohal. Selles jällegi väljendub mikro- ja makrokosmose mütoloogiline ühtsus ja vastavus, kus suuri protsesse nähakse peegeldumas väikestes. Põllu maastikele on iseloomulik looduse kui elava organismi käsitlus, tema maastikud on elavad ja hingestatud: neid täidavad kas varjatud elumärgid nagu pilvede liikumine, vee voolamine, taimede kasvamine ja munadega linnupesa, või asustavad loomad ja linnud. Kuid maastikuvorme endid võib tõlgendada ürgse jumaluse kehana või selle kehaga kontaktist tekkinutena. Künkad on siin Maa-ema rinnad, metsajärved hiiglaslikud jalajäljed ja salapärane silmadega meresaar osutub ktoonilise hiiglase peaks.
Kaljo Põllu. Keegi. 1987. Eesti Kunstimuuseum
Seejuures müstiliste jõudude kohalolu on aimatav vaid teatud märkide järgi – maad õnnistavad hiiglaslikud käed, puhkava Maa-ema ülakeha, kummaline vari kivilabürindi kohal, mille ebatavaliselt suur omanik jääb meile tundmatuks, – kuid mitte kunagi otseselt ja tervikuna nähtav. Siin on asjakohane märkida, et Taevaliku Maailma Esiema kujutamine tervikuna oli soome-ugri traditsioonides tabu [8], ning tundub, et teostades oma töödes soome-ugrilaste maailmapilti, võtab Põllu üle ka selle juurde kuuluva visuaalse kaanoni. Õigemini taastoodab ta teadlikult, peaaegu rituaalselt, soome-ugri visuaalset mõtlemist ning selle sümboolseid representatsioonimudeleid, eriti sakraalse kategooriasse kuuluva kujutamisviise.
 |
Kaljo Põllu. Maa õnnistamine. 1988. Eesti Kunstimuuseum
Kujutamisviisi kaudu teatava mõttelaadi edasiandmisele aitab kaasa ka metsotinto tehnika, mille sametine trükipind sobib just sambla, muru, puude lehestiku pehmuse edasiandmiseks maastikupildis ning mustade toonide ruumiline sügavus ja salapärane tumedus genereerib müstilist, nägemuslikku atmosfääri. Mustvalgete toonide peenest gradatsioonist tekkiv hüperrealistlik efekt ja ülima detailsuse illusioon on kõrvuti tugeva üldistuse ja arhaiseeriva stilisatsiooniga, mis loob teistsuguse aegruumi mulje. Krobelised faktuurid muudavad kujutised taktiilselt tunnetatavateks, muutes loodusobjektid või mütoloogilised sündmused peaaegu käega katsutavateks. Kui loodusvaadete kujutamisel on Põllu kasutanud sünteesivat lähenemist, siis kaljujooniste, arheoloogiliste leidude ja etnograafiliste artefaktide motiivide käsitlemisel on ta olnud üsna täpne: need justkui dokumenteerivad kunstnik-uurija soome-ugri ekspeditsioonide materjale. Oluline roll kuulub siin ornamentaalsetele sümbolitele, mis viitavad ideele ornamendist kui tavakeelest tunduvalt vähem muutunud, esivanemate ettekujutusi säilitavast „visuaalsest keelest”.
Kaljo Põllu. Maailm nagu pada. 1987. Eesti Kunstimuuseum
Kosmogoonilised teemad võtavad Põllul ornamentaalse embleemi kuju: muster šamaanitrummil osutub maailma sümboolseks mudeliks ja kaks Päikesepõtra on soome-ugri loomismüüdi visuaalseks vasteks. Lindude, valdavalt pardi või hane kujutised on seotud loomisloo teiste variantidega, mille peegeldusi leiame ka eesti rahvalauludes: maailm kas koorub linnumunast või tekib ürgse veelinnu poolt merepõhjast toodud nokatäiest mudast [9].
Kaljo Põllu. Lainedel tõttaja. 1983. Eesti Kunstimuuseum
Kaljo Põllu. Lindude puu. 1974. Eesti Kunstimuuseum
Linnud on ka tootemloomad, kehastades Ilmapuu okstel istuvate esivanemate hingi, kellega kohtub oma müstilisel tarkuse otsimise retkel šamaan. Ilmapuu kui kahte maailma siduva telje motiiv on lähedane labürindi keskpunkti absoluutse alguse sümboolikale. Põllut on huvitanud klassikalise Kreeta labürindiga sarnaste Eesti rannaalade kivilabürintide fenomen; labürindi arhetüüpi on ta tõlgendanud emaüsa sümboolika kaudu [10]: maastikul asuvad rituaalsed labürindid võimaldavad „igavest tagasitulekut” Maa-ema üsasse, sünni-eelse puhtuse ja terviklikkuse saavutamist.
Kaljo Põllu. Saatus. 1987. Eesti Kunstimuuseum
Põllu soome-ugri (visuaal)kultuuri uuringud, mis ulatusid kuni kiviaja arheoloogiliste leidudeni, peegeldavad eestlaste juurte otsingut ja rahvusliku enesemääratluse vajadust osaks 1980. aastate rahvusliku ärkamise kontekstis, kus on osutunud aktuaalseks eestlaste ja nende hõimusugulaste pärandi väärtustamine. Selle väljundeiks eri valdkondades on Veljo Tormise läänemeresoome rahvalaulude tõlgendused, Tõnis Vindi „Lielvārde vöö” filmis kulmineerinud eesti ja balti ornamendi- ja märgisüsteemide uurimised, laiemalt ka Lennart Meri „Hõbevalge” kui Eesti mineviku teaduslik-poeetiline rekonstrueerimine läbi ajalooliste dokumentide ja legendide. Sellist rahvuspärandi teadvustamist, mis võttis kohati mütologiseerimise kuju, võib seostada vaikse vastupanu strateegiaga.
Kuigi tänapäeva vaatepunktist on sellised idealiseerivad käsitlused mõnevõrra naiivsed ning nõuavad kriitilist dekonstrueerimist, oli ühemõtteliselt positiivse kuvandi konstrueerimine vajalik 1970.–1980. aastatel eestluse identiteedi säilitamisel. Põllu töödes lisandub rahvusmälu alleshoidmisele kollektiivse (mitteteadvusliku) mälu „väljakutsumise” aspekt arhetüüpide järjepideva visualiseerimise kaudu. Tema projekti sisuks on soome-ugri kultuuri omapära ja ainulaadsuse esiletoomine, kuid samas taotlus rõhutada „soome-ugri arhetüüpide” teatavat universaalsust ja ühisjooni teiste iidsete kultuuridega. Kaljo Põllu Eesti maastikesse, mis on justkui eesti mõtte- ja maailmapildi kvintessentsiks, on kodeeritud ka üldinimlikud küsimused – harmoonia looduse, maailma ja iseendaga.
[1] Vt: Kaljo Põllu, Igavene tagasitulek: kaljukunstist kogu maailmas. Tallinn: Ilmamaa, 2012. „Igavese tagasituleku” mõistet on näiteks võrdlev usundiloolane Mircea Eliade kasutanud tähistamaks sümboolset tagasinaasmist müütilisse algusaega läbi arhailiste kultuuride rituaalide.
[2] Riin Kübarsepp, Visuaalse rahvaluule kollektsionäär Kaljo Põllu. – Mäetagused [Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna rahvausundi ja meedia töörühma hüperajakiri] 2005, nr 29, lk 44 ja 51–52. Vt: http://www.folklore.ee/tagused/nr29/pollu.pdf, vaadatud 7.06.2013.
[3] Ingrid Sahk, Loodus pildis: maastikumotiivid Eesti kunstis 1890–1919. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kunstiajaloo Õppetool, 2005, lk 27, 50–75. Vt: https://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/1017/sahk.pdf;jsessionid=647BEE8F202124C89F4DE978C76BD21C?sequence=5, vaadatud 7.06.2013.
[4] Vt nt Riin Kübarsepp, Põllu visuaalse luule kogujana. – Sirp, 20. II 2004, http://www.sirp.ee/archive/2004/20.02.04/Kunst/kunst1-1.html, vaadatud 12.07.2013
[5] Ingrid Sahk, lk 3.
[6] Riin Kübarsepp, lk 53, 66.
[7] Vt nt Evi Pihlak, Muutuv loodusmotiiv. – Töid kunstiteaduse ja – kriitika alalt 1980, nr 3, lk 51–62.
[8] Riin Kübarsepp, lk 52.
[9] Riin Kübarsepp, lk 51–53, 55.
[10] Vt nt Kaljo Põllu, Labürint. Postimees, 3. I 1996, http://www.postimees.ee/leht/96/01/03/kultuur.htm, vaadatud 7.06.2013.
1 kommentaar:
Sain sellest loost ilusa elamuse. Nii sisukas (mullegi, kes natuke asjast tean) ja samqas nii heas keeles. Aitäh.
Postita kommentaar