ARTISHOKI AASTAKOKKUVÕTTED 2013

Ootamatusi täis aastat võtavad kokku Marika Agu, Indrek Grigor, Liisa Kaljula, Rebeka Põldsam, Elnara Taidre, Margus Tamm ja Gregor Taul.

MARIKA AGU

NÄITUS

ISIKNÄITUS

Edith Karlson "Drama is in your head II" Linnagalerii, Tallinn - Linnagaleriisse sisse astudes, seostus kummituste armaada koheselt Dead Can Dance'i album "Within the Realm of a Dying Sun"i plaadikujundusega. Tagantjärgi meenutades oleks üldsegi nagu Pokumaal käinud – puusakõrgused kummitused paistsid et isegi armsad, nagu oleks tahtnud patsutada.

Kunstnik Edith Karlson. Foto: Alan Proosa

Foto: Alan Proosa

Dead Can Dance - Within the Realm of the Dying Sun

Mark Raidpere "Damage" EKKM (kuraatorid Anders Härm, Eugenio Viola) - Inimsuhete kompleksus, vajakajääv diskreetsus, ühildamatud soovid. Kui peaks ühe sõnaga Raidpere loomingut iseloomustama, siis tahaks öelda – integrity. Situatsioonis, kus võiks diskreetselt mööda vaadata, otsustab Raidpere just nimelt seda mitte teha. Seeläbi avaldub tema inimsuhete jäädvustustest Tallinna või Napoli linnade taustal ausus ja rikkumatus. Just nagu filtrit poleks, jooks filtreerimata vett, kaotamata ära selle "kõrvalsaadusi".

Liisi Eelmaa ja Minna Hint "This Side Up" Okasroosikese lossi mustas saalis - Niisiis, sa vaatad pahaaimamatult fotosid seintel. Su selja taga, keset ruumi kõrgub pappkastidest moodustis, millest ei oska ruumi sisenedes esialgu midagi arvata. KUID ÜHTÄKKI! See otsustab sahina saatel sulle läheneda!!



SÜNDMUS

Rundumi avamine Okasroosikese lossis
Ajal, mil EKA G galerist Gregor Taul võitleb kooligalerii eksistentsi eest, püüab täita eelarvelist 0-i argumentidega galerii hädavajalikkusest, toimib Okasroosikese lossis projektiruum, mis sisuliselt täidab kõiki EKA G funktsioone... Üliõpilaste koondumispunkt, projektiruum, näitusepind ning hüppeplatvorm veel õppivatele kunstitudengitele ning värsketele lõpetajatele on leidnud oma väljundi hoopis Rundumis - fotograafiamagistrantide (Kulla Laas, Mari-Leen Kiipli, Aap Tepper, Mari Volens, Kristina Õllek) algatatud loomingulisel platvormil.

TEOS

MIMproject "Makroskoop" näitusel "100 aastat MIMprojecti – Manfred MIMi elu ja looming 1920-2020" Kunstihoones - Ei saaks paremini sõnastada "Makroskoopi" mõju kui Maarin Mürk Sirbis avaldatud arvustuses: "„Makroskoop” Tallinna Kunstihoone suures saalis on näiteks üks paremaid asju, mis on juhtunud selle ruumiga Martin Creedi ning Ilja ja Emilia Kabakovi installatsioonide kõrval".

"Makroskoop" arengustaadiumis. - Veebruaris 2013, Kanuti Gildi SAALi Keldrisaalis teise laboratooriumi tulemuste presentatsioonil piksel hõljumas publiku peade kohal. MIMprojecti liige Henri Hütt seletamas, kuidas konstrueerida pikslit.









Jaanus Samma "Esimees" → installatsioon "Loož" → Johanna Kivimägi "Esimees" Köler Prize'i nominentide näitusel EKKMis - Enne veel, kui silmad pimedusega jõudsid harjuda, tunduski nagu langekski looži serva tagant ränk must sein. Kuniks paari minuti möödudes hakkasin aduma pimeda ruumi sügavust ("oih! siit ikka paistab midagi..."). Kummastav kogemus ümbritsetuna luksuslikust teatrikujundusest – tumepunane samet, kuldsete ornametidega tapeet – seades end istuma kobrutavate nikerdustega tooli, avaneb vaatepilt EKKMi industriaalsesse süsimusta näitusesaali.

KUU arhitektid / KAVAKAVA / Eik Hermann "Uus-Holland" - Tallinna Arhitektuuribiennaali kuraatornäitus
Narva maantee on õnnetul kombel kõige tüütum, vastikum, rõvedam tänav lausa kahes linnas - Tartus ja Tallinnas. Mõlema puhul pole automüral kuhugile minna, kui ainult pendeldada monoliitsetelt majafassaadidelt tagasi, jalakäijale kõrvu. Niisiis jälgisin erilise mõnuga, kuidas prussakad Tallinna Narva maantee maketti aegamisi käike uuristasid. Kui nüüd ainult ideed reaalsuseks saaks...

TRÜKIS

Multistab. Väliskülg. Outside / koostaja: Viktor Gurov; toimetaja: Rein Muuluka
vt ka #fanboy

INDREK GRIGOR

NÄITUS

Aasta näituseks, mis parata, kujunes Massimiliano Gioni kureeritud Veneetsia biennaal. Olles pigem kriitiline institutsionaalset peavoolu jälgivate näituste suhtes, puudub mul paraku kriitikameel institutsionaalse kunstiajaloo võtete osas. Veneetsiast kirjutasin pikemalt Sirpi.

Eesti näitustest oli vast meeldejäävaim Valeri Vinogradov "Ninotchka" Tallinna Kunstihoones. Kirjutasin sellest Eesti Päevalehte populaarkriitika žanris artikli. Kuid paraku on see jäänud senini Artishoki veergudel meta-käsitlemata. Olgu siis minu uus aasta lubaduseks, et teen ära populaarkriitika kogumiku IV osa.

Valeri Vinogradov (pilt pärit siit)

SÜNDMUS

Suursündmuste seisukohalt oli tegemist suhteliselt vaese aastaga, ent see eest läbis aastat tihedas rütmis isiklike elamuste jada, nii näiteks avastasin, et Lichtenstein on abstraktne ekspressionist, et Prahas on suurepärased ekspositsioonipinnad, ja et Istanbuli liikluskaos on turvalisem kui Tartu reguleeritud ristmikud.

TEOS

Kuigi aastat läbisid mõnusas sageduses suurepäraste kunstnike isikunäitused (Tanel Rander, Alar Tuul, Edith Karlson, Jass Kaselaan, Art Allmägi, Taavi Talve, Stanislav Netšvolodov, Ivars Drulle nimetades esimese hooga meelde tulevad), paistsid need kõik silma ennekõike sissetöötatud kvali-teediga, ega üllatanud otseselt millegiga. Nii kujunes aasta teoseks oma meeleolukuse kuid ka sisu-lise haarde poolest uuele kvaliteedile viitav Edward von Lõnguse "Sure koer".

Edward von Lõngus (rohkem pilte siin)

TRÜKIS

Aasta publikatsiooni andis oodata aasta lõpuni - "Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid". Ma ei ole kindel, kas olukorda kus näitus on raamatu saateks on mõistlik kiita, kuid miks mitte? Koostanud Kädi Talvoja, tekstid Kädi Talvoja ja Boris Bernstein. Olen raamatust pikemalt Kunstiministeeriumis rääkinud ega hakka end siinkohal kordama. Kuula: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1705123 Elnara Taidre koostatud Tõnis Vindi raamatu kõrval on tegemist taas ühe kaanonit ümberhindava ja täiendava ning selles mõttes teedrajava publikatsiooniga, millele positsioon Eesti kunstiajaloo historiograafias garanteeritud.

Pilt pärit siit

LIISA KALJULA

NÄITUS

1. Pierre Huyghe retrospektiivnäituse nime all tekitatud loominguline kaos Pompidou keskuses – laest sadav lörts, ringi uitav roosa käpaga koer, lastepidu kaasaegse kunsti meediumina, pooleldi mahakistud eelmine näitus ja palju palju muud

2. Aasta parim Eesti näitus Manfred MIM Kunstihoones – harvaesinev kollektiivne loomepalang, täiuslikku ringi konstrueeriva teadlase hullus, uudishimu ja taganematu usk sellesse, et maailma ei valitse entroopia, lisaks eraldi kiitust vääriv uurimusliku muuseuminäituse töömaht lühikesel kunstihoone näitusel

3. Aasta üllatus Mihkel Ilusa "Kuuse asemel" Vaal galeriis

4. Kõige ausama Eesti kunstniku Mark Raidpere personaalnäitus „Damage“ EKKMis

5. Toredalt megalomaanne „Aedade järelelu“ Kumu sisehoovis ja kõikidel korrustel

Pierre Huyghe Pompidous (pilt pärit siit)

Manfred MIM (pilt pärit siit)

SÜNDMUS

1. Mäsu Sirbi ümber – mis juhtub, kui peatoimetaja oma kandidatuuri uueks ametiajaks viimasel hetkel tagasi võtab...

2. Pier Paolo Pasolini retrospektiiv Sõpruses – võimalus saada igal õhtul nädal aega järjest suurelt ekraanilt doos visuaalselt lopsakat ja süvafilosoofilist Pasolinit, Sõprus teeb retrospektiividega kohaliku kinokultuuri järeleaitamisel üldse head tööd

3. Põlvkonnavahetus mitmetes-mitmetes Eesti kunstiinstitutsioonides

4. Helikunsti näituse kujundus Kumus – õrna ja efemeerset kunstivormi toetav näitusekujundus, mis sundis külastaja võtma kunsti nimel jalast saapad

5. Kultuur.err.ee avamine – nii operatiivset eestikeelset kunstikajastust ei ole olnud aastaid, eraldi kiitus Mari Kartaule, kes ei seisa üksnes oma ringkonna eest, vaid on seni suutnud üleval hoida laiapõhjalist kunstikajastust, suuremeelsus rokib

Kaader Pier Paolo Pasolini "Medeast" (pilt pärit siit)

TEOS

1. Renate Valme „Pure mind“ Tartu Uues Teatris – kuidas kõneleda kaasaegsest maailmast, kasutamata ühtegi sõna, Renate Valme on füüsilise teatri näol suutnud luua uue jõulise kunstivormi, mille visuaalne kõnevõime on hämmastav

2. Oksana Titova, Riina Maidre, Veronika Vallimäe, Flo Kasearu, Marianne Männi "Püha öö" Kanuti gildi saalis – kui teile on juhtunud kaasaks kunstnik, siis toetage teda, on, raske on, aga toetage ikkagi, sest Eestis eksisteerib kaasaegne kunst suuresti tänu kunstnike isiklikule infrastruktuurile

3. Toomas Thetloffi „Auk“ EKKMi näitusel „So On & So Forth“

4. Marit Ilison "Magada tahaks" näitusel „Kaamos“ Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis

5. Kris Lemsalu „Fantoomasjade laager“ Y galeriis näitusel „Prada pravda“ festivalil Art Ist Kuku Nu Ut

"Pure mind" Tartu Uues Teatris (pilt pärit siit)

"Püha öö" Kanuti gildis (pilt pärit siit)

TRÜKIS

1. Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreemi koostatud „Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost“ saatjaks Kadrioru kunstimuuseumi näitusele „Kui kunstnik kohtus Kleioga“ – nüüd peaks siililegi olema selge, mida piltidega teha annab...

2. August Künnapu kataloog "Elujõgi" Tartu Kunstimuuseumi samanimelisele näitusele

3. J. G. Ballard "Car Crash" eestindus

4. Tallinna Arhitektuuribiennaali „Recycling Socialism“ kataloog – võtab biennaali tugevused kenasti kokku, milleks olid graafiline disain, sümpoosioni valitud ettekanded ja ümarlaud ning Välisministeeriumi kilukarbisaal kui näitusekeskkond

5. Eesti Kunstimuuseumi Toimetised aastalõpunumber „Kunst ja reaalpoliitika“ ja Kädi Talvoja koostatud "Nikolai Kormashovi 1960. aastate maalid" - kes siis veel kui mitte Eesti Kunstimuuseum - kellel on selleks parimad eeldused mahukate kogude ja arhiivi näol - võiks tegeleda nõukogude perioodi kunsti mõtestamisega konverentside ja artiklikogumike vormis, nii et KKEK, mis koos EKA Kunstiteaduse Instituudiga on tegelenud sellega seni, võiks rahulikult keskenduda kaasaegsele kunstile

Pilt pärit siit

REBEKA PÕLDSAM

Mul oli ülipositiivseid momente Bergeni assambleel, Dénes Farkase Veneetsia näitusel, Nancy Nakamura Ideederiiulis, Sirbi mässus, ANKi näitusel Malle Leisiga, Augustikuu Tantsufestivalil ja negatiivsemast on meeles vaid Veneetsia biennaal, mis oli nagu kunsti Salo vms. Mis tuletab meelde, et Pasolini festival oli väga šeff.

Vendadelt Strugatskitelt nime saanud Bergeni assamblee näitus (pilt pärit siit)

Nancy Nakamura ideederiiul (pilt pärit siit)

ELNARA TAIDRE

NÄITUS

Massimiliano Gioni kureeritud "Entsüklopeediline palee" Veneetsia Biennaalil

Ragne Nuku ja Kati Ilvese ühisprojekt "Sünkroonist väljas" Kumu kunstimuuseumis, nii näitus kui kaasnenud mitmekülgne programm

"Kazimir Malevitš. Enne ja pärast ruutu" Riiklikus Vene Muuseumis

Tiina Abeli kureeritud "Pildiplahvatus. Kunst ja fotograafia 19. sajandi eesti visuaalkultuuris" Kumu kunstimuuseumis

Tamara Luugi kureeritud "ANK' 64. Pool sajandit kunstis" Tallinna Kunstihoones

SÜNDMUS

Sirbi toimetusega seotud skandaal

Telesaadete "Meie Aja Kunst" ja "NO99 kunstikool" käivitamine

Maria Arusoo valimine Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja kohale ja sümpaatsed muutused KKEK-i tegevuses

Futuristliku ooperi "Võit Päikese üle" (Mihhail Matjušin, Aleksei Krutšjonõhh, Velimir Hlebnikov, Kazimir Malevitš) 100. aastapäev

Malevitši lavakujunduse kavand, kus esmakordselt ilmub tema "Musta ruudu" prototüüp

TEOS

Alfredo Jaar'i liikuv installatsioon "Veneetsia" vee alla vajuva linnamaketiga Tšiili paviljonis Veneetsia Biennaalil

TRÜKIS

Kädi Talvoja koostatud raamat "Pühalik kaasaeg. Nikolai Kormašovi 1960. aastate maalid"

Kaire Nurga koostatud "Vormi dematerialisatsioon" Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetiste sarjast

Kiwa loomingut tutvustav raamat "Enter the Untitled"

Tiina-Mall Kreemi ja Linda Kaljundi koostatud "Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost" Eesti Kunstimuuseumi toimetiste erinumber "Kunst ja reaalpoliitika"


MARGUS TAMM


HEA

Sirp on nagu bumerangiks painutatud vikat. Minister, Kender ja need Zaumi juntsud ei saanud isegi aru, mis neid tabas. Nagu lapsed, kes läksid miiniga mängima.

Tarkusetera: igale triksterile tuleb lõpuks Dexter.

Pilt pärit siit

NORMAALNE

Kunstiajaloolise ebaõigluse likvideerimine.

Raoul Kurvitz ennistati Kumus parnassile.

Raoul Kurvitz isikunäituse avamisel Kumus (pilt pärit siit)

*

Kultuurigeograafiline uusnormaalsus ehk “Ma olen kunagi käinud New Yorgis”.

Eesti esikunstnikud teevad Riia kesklinna Läti esibaleriinile pühendatud monumendi (tulemus on... guugeldage parem ise); KUNST.EE jt. avaldavad aina enam Läti kunstikriitikute kirjutisi Riia kunstielust; Eesti Rahva Muuseumi keelevalikusse lisatakse läti keel; Paavo Matsini Sinine Kaardivägi tegutseb Riia linnas jne.

Pilt pärit siit

HALB

Organs Without the Body – ehk siis Eesti Kunstiakadeemia anno domini 2013.

Seis on surm. EKA osakonnad lebavad mööda linna laialipillutet nagu enesetaputerroristi siseorganid. Mõne rupski on ära napsanud Tehnikaülikooli šaakalid, teise on võtnud gangreen, mõni organ üritab uut peremeesorganismi leida. Selles olukorras võib ka aru saada EKA juhtorgani viimasest pakkumisest: võtke raha, võtke väärisasjad, võtke krundid, võtke ruutmeetrid, võtke ka kuupmeetrid ja päikesevalgus, võtke kesklinn, võtke kõik aga jätke hing sisse. Laske õppeosakonnad ja muud soolikad linna pealt kokku korjata ja kasvõi soki sisse toppida, peaasi, et kuidagigi elulooma moodi välja näeks.

Pilt pärit siit

*

Taktikalise meedia võttestiku kasutamine kohalikus valimisvõitluses. Fläshime-kampaania oli liiga retarded. Väike käbe kopter-droon aga täitis oma missiooni eeskujulikult.
Kasulik nipp (eriti opositsioonierakondadele järgmisteks valimisteks): kunstnik Ruben Pateri koostatud “Drone Survival Guide” (mille järgi võib muuhulgas tuvastada, et Isamaliit kasutab droone klassist AR Parrot)

TRÜKIS

Eesti Kunsti ajalugu. 6. köide, I osa.

Mitte, et ma seda loeks või lugeda plaaniks. Aga austan.
 
*

Guy Debord “Vaatemänguühiskond”, Tallinna Ülikooli kirjastus

Tuntud tugitooliradikaali, kõrgfunktsioneeriva joodiku, suurepärase intrigaani, särava sotsiopaadi ja terava sotsiaalkriitiku peateos nüüd ka arusaadavas keeles.

Huvitav fakt: 2009 aastal klassifitseeriti Debord`i tekstid ametlikult “Prantsusmaa rahvuslikuks aardeks”.

Kasulik nipp: If you feel bored – try Debord!


GREGOR TAUL

NÄITUS

“When Attitudes Become Form: Ber 1969 / Venice 2013” Veneetsia Biennaalil – nurjatu dekadents, õnnetult teleoloogiline näitus, mis vajutas nuppudele nagu “publikunumbrid”, “retro” ja “kaameratelefon”. Teosed ise olid see-eest suurepärased.

Sloveenia paviljon Veneetsia Biennaalil (Jasmina Cibic “For Our Economy and Culture” - http://slovenianpavilion.net/en/) – kõhutunne ütleb, et kui oleksin seda näitust näinud enne Saadoja monumentaalmaali kataloogi kirjutamist, oleksin cool’imate järeldusteni jõudnud. On see siis hea?

Villu Plingi ja Silja Saarepuu näitus “Tagalased” Kondase keskuses. Täiesti adekvaatne väikeste inimeste antropoloogia. Väga nutikalt vormistatud näitus.

Solvej Helweg Oveseni kuraatorinäitus “Either / Or” Nikolaj Kunsthalis Kopenhaagenis. Kohutavalt hästi artikuleeritud näitus, tahaks ka nii teha.

Gruusia paviljon Veneetsia Biennaalil (Joanna Warsza kureeritud “Kamikaze Loggia”) – perpendikulaarne arhitektuur ja osavad sotsiaalsuse insenerid.

Eldar Jakubovi näitus “Ruumimängud” Kastellaanimajas. Raja tänavalt tuleb häid kunstnikke.

Pablo Sacristani (http://pablosacristan.weebly.com) magistrinäitus “Shameful Gambit” Rootsi Kuninglikus Kunstiinstituudis Stockholmis – viimase detailini lihvitud strateegiline mõtlemine.

Taryn Simoni isikunäitus “An American Index of the Hidden and Unfamiliar” Göteborgi Hasselbladi Keskuses – relvituks tegev fotograafia representatsioon (ei ole palju näituseid, kus kõik seinatekstid andunult läbi loeksin), mis siiski tühja maitse suhu jättis. Läbivalgustatud fotograafia?

SÜNDMUS

Arhitektuuriõppe alustamine TTÜs + tõsiasi, et üks EKA märgiline osakond (NB –mitte arhitektuuriosakond!) on pidanud liitumisläbirääkimisi TLÜ-ga + planeeritud kolimine Sukavabrikusse, kuhu vähemalt minu arvutuste järgi praegune akadeemiline pere ära ei mahu = EKA, mida me hetkel teame, ei pruugi enam kaua kesta. Viljakas pinnas tõelise kunstiakadeemia sünniks?

KKEKi import/eksport toimib vaimustavalt, neil võiks olla veel rohkem ressursse.

Rundum – igav ei hakka.

Carl-Dag Lige kirjeldas novembris oma Facebooki seinal, kuidas teda üllatas Arhitektuurikeskuse arhitektuuri- ja revolutsiooniteemalisel välkloengul kõlama jäänud positiivne toon, just nagu oleks kauaoodatud unistus – turvaline põhjamaa – lõpuks siia jõudnud. Olgu näideteks siis Soo tänava inimsõbralik rekonstrueerimine, erinevad kogukonnaliikumised, laiaulatuslik kodanikuaktivism, arvamusfestival jne. Lige tabas ära minu arust tähelepanuväärse ja ohtliku tendentsi, mille järgi DIY mentaliteeti ja ülevoolavat vintage esteetikat eksklikult ühiskondlikuks progressiks nimetatakse. Totaalne anomaalia territooriumil, kus suhtelises vaesuses elab iga kuues laps ning absoluutses vaesuses (sügavas materiaalses, ühiskondlikus ja vaimses ilmajäetuses) iga üheteistkümnes jne jne jne.

TAB – maksimaalne haldussuutlikkus ja hästi põhjendatud programm.

Sirbi skandaal oma mitmekülgsetes avaldumistes. Minu jaoks mõjus siiski lämmatavalt kultuuriinimeste märatsev vastandumine Kenderi/ZAUMi tandemile. Eriti maotu oli küünalde aktsioon Sirbi ukse ees – just nagu too EKA Tartu mnt krundi ümber aset leidnud inimkett.

Mihkel Kunnus avaliku intellektuaalina. Kunnus kui meedia objekt sobiks tulevastele semiootikatudengitele kohustusliku lugemisena praktilisest semiootikast.

TEOS

Tania Ruiz Gutiérrezi videoteos “Elsewhere / Annorstädes / Ailleurs “ (http://www.elsewhere.name) Malmö C allmaarongipeatuses valmis tegelikult küll juba 2010. aastal, aga ma polnud enne käesolevat aastat seda oma silmaga kogenud. Võrkkestal on ta iseenesest sarnaselt lummav nagu Flo Kasearu “Esc”, aga oma enam kui poolesaja (?) projektori, timmitud tempo ja muu psühholoogilise hookuspookusega asetub ta näilise lihtsusega tähistama kogu Skandinaavialikku meele(rahu)semiootikat.

Flo Kasearu Majamuuseum. Direktor Kasearul on kadestusttekitavalt empaatiline ja nüansseeritud rütmitaju.

Salto Arhitektide Viljandi Riigigümnaasium ja selle lähedal asuv Kadarik Tüür Arhitektide laululava. Arvata on, et linnaarhitekt Laur Pihel teeb head tööd.

Toomas Thetloffi tuult tegev töö Margit Säde Lehni kuraatorinäitusel “So on & so forth”. Unheimlich töötas kogu täiega.

TRÜKIS

Lugemiku raamatupood tuli ja skeene on selle üle sügavalt tänulik. Ilmus põnevaid teoreetilisi käsitlusi selle kohta, mis maailmas toimub, aga erinevatel põhjustel ma neid ei lugenud. Ehk on see ka üks põhjuseid, miks ma Viljandisse kolin.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Mõned mõtted Veneetsia Biennaalist

Gregor Taul avadaldab esimese postituse Veneetsia Biennali käsitlevast tsüklist. Ja ülejäänu postita siia

In fact the experience of going round an exhibition of Outsider Art is often exhausting: so many microcosms to penetrate, so much intense secresy to trespass into.

David Maclagan raamatus “Outsider Art. From the Margins to the Marketplace”

1

2013. aasta Veneetsia Biennaali kuraatorinäitusest kõige üldisemalt: meeldiv kirjutada, ebameeldiv vaadata. Massimiliano Gioni viskab autsaideritest kunstnike jm perifeersete pildiliste nähtuste poole pöördudes justkui põnevaid vimkasid, kuid loob sellise loomingu kogemiseks lämmatavalt stereotüüpse tähendusvälja. Umbes nii, et autsaiderite kunst: on tihti seotud psühhopatoloogiatega; on enamasti individualistlik; on individualistlik, kuid näib, et selle tõukejõud on tihti universaalselt instinktiivsed; on nagu katkine leierkast, s.t et kunstnik tuleb ikka ja jälle tagasi ühe motiivi juurde; on äkiline, s.t kunstnik töötab visanditeta, asudes suvalisel hetkel kohe asja kallale; on tõeline loovus; on oma olemuselt melanhoolne jne jne.

2

Kuulsin tuttavalt, kuidas ta oma astronoomist šveitsi sõbralt oli külmalt küsinud, et mida kuradit te seal taevasse vahite, kas te tõesti loodate seal kedagi kohata? Mille peale astronoom lõbustatud muigega vastas, et nad saavad iga päev kosmosest signaale, kuid paraku ei oska nad seda informatsiooni veel dešifreerida. Sellega seoses meenus MITi hullu teadlase ja geniaalse kunstniku Joe Davise aktsioon, kel õnnestus nõusse saada trupi jagu New Yorgi baleriine, et nende tupe kokkutõmbeid etenduse ajal pisikeste mikrofonide abil salvestas, et siis kinni püütud võnkeid hiljem ülivõimsast antennist avakosmosesse pilduda. Seda ta ka tegi, kuniks väärikamad kolleegid ta peatasid ja antennilt juhtme välja tõmbasid. Milline infokild võiks teistele kosmoseelukatele veel arusaadavam olla? Lihtsalt seks? Kas on tõesti nii, et ei NASA ega ükski teine oluline antenniomanik pole sellist jama otse   eetrisse veel lasknud? Igal juhul on see paeluv, mida ja miks me inimestena intergalaktlise suhtluse puhul kõneaktiks peame. Niisama huvitav kui see, mida ja miks me kunsti kui adaptiivse käitumise puhul märkimisväärseks peame.

3

Suurlinnades viibinud inimesed jagavad tihti tagantjärele oma kogemusi stiilis: ...ja siis ma läksin sinna baari ja seal oli Matti Miliuse koopia ja kui ma seal näituse avamisel käisin, nägin seal nende Eha Komissarovit ja seal peol esines Lotte ja… Tõsi, olen ka ise nii rääkinud ja kavatsen seda ka edaspidi teha: suure ja väikese plaani, mikro- ja makrokosmoste jms võrdlemine on rahustav tegevus, mis muuhulgas ka identiteeti toetab. Näiteks joonistuvad kohalikud vaimuinimesed detailsemalt välja, mis on iseenesest hea. Biennaali rahvuspaviljonidele retrospektiivselt lokaalselt mõeldes, kipuvad pähe sarnased mõtted, nii et lausuks:

3.1

Sloveenia paviljonis ei eksponeeritud sel aastal mitte Jasmina Cibici mulle nii meelepärast näitust “For Our Economy and Culture”, vaid äkki hoopis Aliina Astrova, Eero Epneri, Paul Kuimeti, Tõnis Saadoja, Indrek Sirkli ja Gregor Tauli ühisprojekti, mis lahkas sovetiaja avalikku ruumi. Kunstnik(ud) taasesitas tänapäevasesse konteksti asetatuna sotsialistliku (kunstiteose) loomise. Äärmiselt värvikat materjali eksponeeriti rangelt mustvalge pildikeele, et mitte öelda tapeedi, taustal. Projektiga kaasnenud kataloogi tekstide autorid püüdsid kõigest väest kirjutamisel vältida oma maa kultuuriloo ümberjutustamist, kuid ponnistused olid juba ette määratud põruma. See tulenes vist stigmatiseeritud sünekdohhidest.

3.2

Sarnases imaginaariumis edasi uidates:

Läti paviljonis eksponeeriti Kaspars Podnieksi ja Krišs Salmanise asemel ehk Tanja Muravskaja fotosid ja Johnson & Johnsoni installatsiooni, mille kohta kuraator võinuks kirjutada:

“The presence of the artist in the photography is elimininated – the photographs look machine-made, “totally devoid of style”, as Thierry de Duve has put it while discussing the ouvre of the Bechers. The smooth surface of the photographic print gives away an impression of a finished and polished object, a black-and-white high quality fine-art print. That unsightly human factor, which, for instance, is the subject matter of works by Ragnar Kjartansson, one of the most successful artists of Muravskaja’s generation, is completely left out of the picture. Life itself has been eliminated from the photographs, indicative of the artistic practices of Jeff Wall, Philip-Lorca di Corcia, Gregor Crewdson, and many other artists who produce impeccable and impenetrable photographic tableau. Using the same methods, instead of a monumental and elaborate mise-en-scéne, Muravskaja produces a series of seemingly bleak and expressionless images. In Muravskaja's’s case, you may as well never notice that the figures are not actually standing on the ground. Muravskaja's images are more like a puzzle or question addressed to the viewer rather than a breathtaking spectacle, a source of visual pleasure.”

Tsiteeritud Läti paviljoni kataloogist, lk 24 (Alise Tifentale, Just What Is It That Makes Latvian Art So Different, So Latvian?). Muravskaja nime asemel on originaaltekstis muidugi Podnieksi oma.

3.3

Või mõelda Joanna Warsza kureeritud Gruusia paviljoni taustal:

Tänavuse Gruusia paviljoni näituse vaese mehe pravda- ja pradaarhitektuurist kureeris Rael Artel, laveerides vaimukalt kunstiinstitutsioonide õlul – kaldudes kohati nupukasse parasiitlusesse, siis jälle konventsionaalsemasse sümbiootilisse suhtesse. 

3.4

Otsides Veneetsia Biennaalilt veel siinse välja peegeldusi (ja vastupidi), siis ei peagi nii kaugele vaatama, sest:

Ungari paviljoni kureeris endine Kadrioru elanik Gabriela Uhl (või võinuks see olla Reet Varblane?), kes Zsolt Asztalosi miinide asemel võinuks mutatis mutandis esitleda Mati Karmini miine. Plahvatavatest pommidest saavad pehmed pommid.

3.5

Veel:

Leedu/Küprose paviljoni ei oleks saanud keegi siit maalt kureerida, kuna siin absoluutselt puudub Raimundas Malašauskase tüüpi suure tähega eurooplane. Asi ei puuduta konkreetse personaaži olemasolu, vaid et laiemas plaanis on taoliste nähtuste tekkeks taustsüsteem natuke malbe. Või siiski – kokku tuleks panna Margit Säde ja kümne aasta tagune Andres Härm. Oma aju perifeersete soppide täielik usaldamine.

3.6

Reflekteerin edasi:

Mis puutub Gioni “Entsüklopeedilisse paleesse”, siis no problem, Margus Tamm tegi seda “juba” eelmisel aastal Köler Prize’i nominentide näitusel (nagu Gioni tegi seda juba poolteist aastat enne teda Gwangju Biennaalil jne). Seiklev meel, ülevoolav vajadus Teist kirjutada ja kõrge joon.

3.7

Kui mõelda Veneetsia Biennaali rahvuspaviljonide kontekstis mõningatele aspektidele, millele siin on raske vastet leida, siis paistab nii, et Eesti kunstis ei pöörata just väga palju tähelepanu üksikinimesele. Puuduvad hingepiltnikud või nii. Võetakse küll ette venelasi ja eestlasi, turuliberaale ja teisi vähemusi, kuid persoone kunstiliste vahenditega just kui ei portreteerita. 

4

Tagasi Gioni kuraatorinäituse juurde

Kas pole irooniline, et ajal, mil (kaasaegse) kunsti maailm ja turg on saamas globaalseks nähtuseks, on (lääne inimeste) kunsti mõiste minetamas oma eluõigust ja –jõulisust (mainigem siinkohal distsipliine nagu visual studies, cultural studies, world art studies jne). Nõnda paistab, et Gioni kuraatorinäitus on europotsentristliku kunstimaailma püüe entroopia enda kasuks mängida: veel on ehk võimalik igasugused perifeersed kunstilised nähtused, aga ka täiesti teist masti ettevõtmised (nagu Jungi joonistused oma unenägudest) kaasaegse kunsti ühisnimetaja alla tuua?  

Samas, kui vaadelda kaasaegse kunsti maailma Niklas Luhmanni sotsiaalsete süsteemide valguses, siis kunstil on iseseisva süsteemina kõik õigused ümbritsevat maailma oma äranägemise järgi ilusaks/koledaks, kunstiks sobivaks/mittesobivaks lahterdada. Seda teatavate hierarhiliste mängu- ja väljareeglite järgi. Eestis, kus veel ei ole võimalik kõneleda Luhmanni mõistes iseseisvast kunstisüsteemist, on Gioni-laadsed Veneetsia Biennaali mastaabis ümberstruktureerimised võimatud ja mõttetud. Seda tõestas kõnekalt Margus Tamme/autsaiderkunstnike osalus Köler Prize’i nominentide näitusel, mis ei leidnud mingisugust adekvaatset tagasisidet. Siinne Kunstwissenschaft tegeleb paratamatult ja hädavajalikult rahvusliku kunstiloo üleskirjutamise ja sekka kompava tõlgendamisega. Suurest ilmast laenatud võtted on ägedad, aga kodutud.

Kokkuvõttes võitlen ma vist kultuurihegemoonia vastu, mis oli Gioni kuraatorinäituse rohkem või vähem peidetud tuum.

5

Olukorrale teise nurga alt lähenedes – lääne kunsti vaatepunktist on autsaiderkunstnike, vaimuhaigete maalijate, kunstnik-meediumite (Hilma af Klint) jt sarnaste kunstinähtuste biennaalimällu kaasamine samasugune kodustamisprotsess nagu dekaaditagune hiina ja muu aasia kunsti integreerimine siinsesse kunstisüsteemi. Millega seoses asjakohane lõik Kitty Zijlmansilt:

During the 1990s, to the frustration of Chinese artists, the outside world had a blind spot where modern Chinese art was concerned, a situation which contrasted blatantly the helter-skelter rush to embrace contemporary Chinese art by the international art world in the past few years. Whereas in the mid-1990s not a single Chinese artist was listed as invitee for the prestigious Documenta X international exhibition in Kassel (Germany) in 1997, only two years later, contemporary Chinese art was suddenly catapulted into the orbit of the international art scene in the 48th Venice Biennale in 1999 at the instigation of Harald Szeemann. A greater contrast would be hard to imagine. Only a few years before, the absence of Chinese artists on the Documenta X list had prompted the artists Hong Hao and Yan Lei to fake an invitation for an additional, entirely Chinese exhibition allegedly adjoining the Documenta. Many Chinese artists responded eagerly, even incurred expense to be able to participate, and they were not at all pleased when they found out that  it was all a hoax. The “Invitation” (1997) is now presented at such exhibitions as On the Edge, and is seen as a conceptual artwork referring to the capriciousness of the dominant art institutions. Within the art system, the art  institutions seem to have won an increasing authority; they are – contested as it may be – entrusted with the power to decide what is to be included and hence excluded of the dominant discourse. By incorporating “Invitation” as an artwork immediately signifies the “artification” of the protest, now creating and elaborating information about the art system within the art system, and the inclusion of contemporary Chinese art as part of the system’s self-description. It also shows the contingency of the art system’s differentation and evolution. Unlike any other functional system, it has the capacity to integrate the most heterogeneous modes of operation into an “autopoietic functional nexus.” In a way the art system is surprisingly isolated from other f unctional systems, and this might explain why modern art is capable of developing a symbolization of fundamental social problems of modern society. Art is “playful” doubling of reality; this is both the result and the condition of its evolution, and offers a plurality of possible self-descriptions.

Kitty Zijlmans, The Discourse on Contemporary Art and the Globalization of the Art System” raamatus World Art Studies (toim. Kitty Zijlmans ja Wilfried van Damme).

6, 7, 8 ja sealt tõukuvad ülejäänud punktid järgmises postituses.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Seiklusjutte maalt ja merelt II

Jätkub Margus Tamme järjejutt



II osa: uuringud ja utoopiad

Piraadiuuringud

Christopher Hilli autoriteet muutis 17. sajandi mereröövlid 20. sajandi lõpul salongikõlbulikuks. Piraatidele avanesid akadeemilised diskussiooniruumid, ainest mõttelennuks oli, seda enam, et usaldusvärseid ajalooallikaid piraatide kohta peaaegu et ei olnud.

Kas piraadid olid proto-sotsialistid? Igatahes seilasid 17. sajandi piraadid valdavalt punaste lippude all (laevastiku signaallipu-keeles tähendas punane lipp rünnakuks valmisolekut; surnupealuulipp on hilisem disain.) Ja Pariisi Kommunis ilmus ajaleht “Le Pirate”. Isegi sõna “streik” - strike - pärineb purjelaevanduse oskuskeelest. Või olid nad proto-anarhistid? 18. sajandi alguseks olid enam levinud mustad piraadilipud (musta lipu signaalkeelne tähendus oli, et laeva meeskond kannab nakkust).

Kas Kariibi mere piraadid võitlesid valgustuse nimel? Käivitasid Inglise kuningavõimu vastu Uues Maailmas kodanliku mässu, mida tuntakse Ameerika Iseseisvussõjana? Asutaja Isa Benjamin Franklin kirjutas piraate ülistavaid poeeme; ainsalt kindlalt teadaolevalt piraadilaeva vrakilt leiti – ükskõik kui maitsetult see ka ei kõla - vabamüürlikku sümboolikat.

Kas seejärel imbusid demokraatlikud radikaalid laevadelt tagasi Euroopasse ja korraldasid Prantsuse revolutsiooni? Mõnede allikate väitel suunasid Pariisi mässavat inimmassi merelt tulnud mehed, kes muuhulgas kasutasid rahva juhtimiseks mereväe signaallippude süsteemi – ehk siis vehkisid mustade ja punaste lippudega. Ja kas ka Haiti revolutsiooni mahitasid piraadid? Isesisvunud Haiti Impeeriumi moto oli “Vabadus või surm” ja lipp mõistagi punamust.

Kas piraadid võitlesid orjanduse vastu? Nad röövisid orjalaevu, see on kindel, edasise osas on erinevaid arvamusi.

Kas piraadid võitlesid rassiliste diskrimineerimise vastu? Võib vist öelda, et vähemalt kaudselt küll. Kui esialgu käsitleti piraadilaevalt tabatud mustanahalisi kui varastatud kaupa ja kohtu alla negroide ei antud, siis piraatluse kuldaja lõpul hukati kõik kinnipüütud piraadilaeva meeskonnaliikmed, nahavärvist hoolimata.¹ Mis kahjuks on tõesti üks varasemaid näiteid valgete ning mustanahaliste võrdsest kohtlemisest uusaegses Euroopalikus õigusruumis.

Kas see oli üks suur ujuv geikommuun? Või tegid piraadilaevadel ilma hoopis emantsipeerunud naised, kes “päeval röövisid laevu ja õhtul vaaritasid oma lastele süüa,” nagu väidavad Ulrike Klausmann ja Marion Meinzerin.² Kas piraadid olid crossdressarid? Kas tegemist oli subkultuuriga? Või kodanikeühendusega? Kas egalitaarne elukorraldus pärines valgustuse filosoofidelt, või võeti see üle hoopis vabastatud neegerorjade tribal-kultuurist?

Või olid piraadid hoopis globaalkapitalismi avangard?

Huvitaval kombel on piraadikogukondade oletatav demokraatlikus leidnud kinnitust just majandusteaduslikes käsitlustes. Viimaste aastate võibolla populaarsemad sellekohased kirjutised pärinevad majandusteadlane Peter T. Leesonilt (kes pakub muuhulgas välja mõiste “nähtamatu konkskäsi” - Invisible Hook). Leeson võtab ainsaks eelduseks, et piraadid lähtusid omakasust. Nad tahtsid võimalikult edukalt röövida. Punkt. Poliitilised ideed ja ideaalid ei puutu asjasse. Asjasse puutuvad 17. sajandi meresõiduspetsiifika (suured meeskonnad, pikk merelviibimine), see, et piraadilaevadel polnud väljaspoolseid omanikke (erinevalt kauba- ja kaaperlaevadest, mis kuulusid kompaniidele ja kuningatele) ja et piraadikogukonnad ei saanud tugineda ametlikele institutsioonidele ning kõik elukorralduseks vajalikud institutsioonid tuli ise otse laeval luua. Ladusa analüüsiga³ jõuab Leeson järeldusele, et kui legaalses laevanduses valitses brutaalne autokraatia – a la jumal taevas, kapten laevas -, siis piraadilaevade puhul oli kõige efektiivsemaks elukorralduse vormiks osalusdemokraatia. Konstitutsioon, valitavad ja vahelduvad juhid ning võimude lahusus - see oli eduka röövlielu alus.⁴

Piraatide erakordselt halba mainet saab põhjendada sellega, et nende äritegevusele tuli kurikuulsus ainult kasuks.

Aga võibolla kasutati piraate lihtsalt ära?

Janice E. Thomsoni 1996 aastal avaldatud küllaltki mõjukas teoses “Mercenaries, Pirates and Sovereigns: State-Building and Extraterritorial Violence in Modern Europe” vaadeldakse piraatluse mõju rahvusvahelisele õigusele. Järeldus on, et piraatidevastase võitluse egiidi all suurendasid koloniaalriigid oma õiguslikku kontrolli ja legitimeerisid globaalset sõjalist kohalolu ning kokkuvõttes oli piraatlusel väga oluline – kuid täiesti instrumentaalne - roll uusaegse imperialismi väljakujunemisel.

Piraatide erakordselt halba mainet saab põhjendada sellega, et Impeeriumile oli kasulik neid niimoodi kujutada.

Eelnevaga mõneti sarnane on ka autoriõiguste ja piraatluse seos.

1774 kohtuprotsessis Donaldson vs Becket nimetas Inglise kohus esmakordselt raamatute ilma loata tiražeerimist “piraatluseks” ja illegaalseid raamatutrükkaleid “piraatideks”. Miks just selline sõnavalik, pole tegelikult täpselt teada, kuid on oletatud, et veel 18. sajandi lõpul oli sõna “piraat” piisavalt mõjuv retooriline kujund, peletamaks korralikud kodanikud eemale illegaalsest raamatuturust ja sellega seotud isikutest.⁵

Ehk siis, piraatluseks nimetati autoriõiguste rikkumine seepärast, et piraatidel oli erakordselt halb maine.

*

Praeguseks saab rääkida omaette interdistsiplinaarsest akadeemilisest harust - piraadiuuringud (Pirate Studies).⁶ Aastatuhandevahetuse paiku nimetas C. R. Pennell selle kolme peamise allharuna poliitilis-ideoloogilist, majandusteaduslikku ning queer- ja naisuurimust.⁷ Kümmekond aastat hiljem konstanteerib kirjandusteadlane Laura Rosenthal, et piraadiuuringud kipuvad olema ebasüstemaatilised või lausa anti-süstemaatilised ning tihti on nende puhul raske teha vahet ilukirjandusel ja uurimusel.⁸ Aga see ei ole ju tingimata halb, eksole.

 

Kas kapten Crossdressar?

Selle poolt kõnelevad mõnede autorite arvates asjaolud, et piraadikapten Bartholomew Roberts Roberts oli nõtke kehaehitusega, oli karsklane, ei kasutanud vandesõnu, veel hoolsamalt kui oma sõnu, valis oma riideid – iga lahingu jaoks koostas uue kostüümi, ka õmbles ta ise laeva lipu ja vange piinas harva ning kui, siis mõõdukalt.

Kariibi mere Obamacare 

(Leesoni järgi)

Piraatlik organisatsiooni-dünaamika 

(Redikeri järgi)

Maailma esimene piraattoode 

James Thompson "The Four Seasons"

Piraadiutoopiad

1990ndad teatavasti tõid kaasa anarhistliku mõtte renessansi lääne kriitilstes intellektuaalsetes ringkondades – põhjuseks ühelt poolt traditsioonilise vasakpoolsuse kriis ja teisalt äratundmine, et mitmetele poststrukturalismi kesksetele ideedele võib leida varasemaid vasteid klassikalisest anarhistlikust poliitfilosoofiast.

1991 aastal avaldas Ameerika post-anarhistlik⁹ vabamõtleja Peter Lamborn Wilson autorinime Hakim Bey¹⁰ all esseedekogu “T.A.Z.: The Temporary Autonomous Zone, Ontological Anarchy, Poetic Terrorism.”, väljaandjaks kultuslik USA akadeemiline kirjastus Autonomedia.¹¹ Stiililt ja paatoselt võiks Hakim Bey esseede puhul tõmmata paralleele selliste 1980ndate/1990ndate manifesteerivate, uue meedia vaimustusest kantud tekstidega nagu “The Hacker Manifesto”¹², “A Cyborg Manifesto”¹³ või “The ABC of Tactical Media”¹⁴. Bey sõnavõtud on fragmentaarsed, poeetilised ja krüptilised, põimides nii erinevaid loomismüüte, anarhismiteooriat, french philosophyt kui ka ohtralt uue meedia leksikat. Kogumiku nimiteema - ajutised autonoomsed tsoonid - nimiteema juhatab sisse miniessee pealkirjaga Pirate Utopias. Selles tekstis viskab Bey õhku teadaande, et tal on piraatide kohta “täiesti oma teooria”, lisab paar udust vihjet ja hüpleb siis edasi järgmistele vabadele assotsiatsioonidele.

Aga ta ei bluffinudki. 1995 aastal avaldas Peter Lamborn Wilson oma nime all tervikkäsitluse “Pirate Utopias: Moorish Corsairs and European Renegadoes”. Wilson, kes oli oma noorpõlve veetnud erinevates hipikommuunides, nimetab lähteinspiratsioonina Christopher Hilli ideed, et piraatide näol oli tegemist radikaalsete kommuunidega, mikroskoopiliste eksperimentaalühiskondadega. Tuginedes mitmekülgsele allikmaterjalile, kirjeldab Wilson oma raamatus piraatide poolt asutatud linnu, mis nautisid välist tunnustust ja sisemist vabadust ja mida Wilson nimetab Piraadiutoopiateks.

Mõistagi kirjutab ta Kariibi mere piraatidest, aga huvitavaid näiteid leidub ka mujalt.

Näiteks 17. sajandil Maroko rannikul eksisteerinud Sale vabariik, kus segunesid kristlik ja islamikultuur. Vabariigi asutajateks olid tsivilisatsioonide konflikti renegaadid, ristiusku astunud maurid ja islamiusku pöördunud Eurooplased. Erinevus rikastas, kaubandus õitses, mereröövimine läks ka kenasti. Vabariigi juhtimine oli üsna omapärane versioon parlamentaarsest demokraatiast, kehtis usuvabadus, riigikeelena käibis Hispaania, Itaalia, Portugali, Prantsuse ja Araabia keelte põhjal kunstlikult loodud kreoolkeel. Sale vabariigil õnnestus suurvõimude vahel laveerida paarkümmend aastat, aga lõpeks, 1660ndatel sõlmisid Inglise kuningas ja Maroko sultan omavahel kokkuleppe, et see häiriv palagan rannal ära lõpetada.

Veelgi kuulsam on Madagaskari rannikul asunud Libertalia, mille 17. sajandi lõpul asutasid piraadikaptenid James Misson, Thomas Thew ja Itaalia õpetlane Caraccioli. Libertalia oli väga multikultuurne, eri rahvaste omavahelise läbisaamise huvides käibis ka seal kreoolkeel, mis sedapuhku kujutas endast itaalia, portugali, prantsuse, inglise, hollandi ja Aafrika malagasi keelte segu. Kehtis usuvabadus¹⁵, ühisomand, olulisemad otsuseid võeti vastu üldhääletusel, juhtorganite valimised toimusid kord aastas. Wilson ise nimetab Libertalia ühiskonnakorraldust kommunismiks või proto-kommunismiks.¹⁶ Piraadiriigi motoks oli “Vabaduse ja Jumala nimel”, ja seda motot rakendati, kui vaja, siis ka jõuga ja ekspansiivselt. Näiteks kapten Missoni isiklikuks missiooniks oli orjandusevastane võitlus ja ta jahtis Aafrikast Uude Maailma suunduvaid orjalaevu. Kättesaadud orjadele kingiti nii vabadus kui ka Libertalia kodakondsus.

Libertaliat mainivad mitmed ajaloolised autorid kuid mingeid jälgi seesugusest asundusest Madagaskaril leitud ei ole, sestap peetakse Libertaliat tänapäeval üsna üksmeelselt väljamõeldiseks. Wilson ise on seisukohal, et kuigi tegemist on tõenäoliselt fiktsiooniga, olid jutud Libertaliast nii laialtlevinud, et juba ainuüksi kaudse mõjukuse tõttu ei oleks õige Libertaliat ignoreerida.

Eraldi väärib märkimist, et Wilson/Bey kõneleb ka “maismaa-piraatidest” (ta käsitleb Asassiinide seksti, mida ta ise nimetab Assassiinide demokraatiaks). Seega tekib kiusatus öelda, et Wilson jõuab ringiga tagasi maa peale, Christopher Hillist lähtudes naaseb Eric Hobsbawmi juurde, mereröövlite juurest maanteröövlite man – kuid tegelikult jääb üsna selgusetuks, kas või mis aspektides saab Wilsoni “maismaa-piraatlust” samastada Hobsbawmi sotsiaalse banditismiga.¹⁷

*

Võimalikku kriitkat ennetas Wilson ise, kinnitades, et tema piraadiutoopiate-käsitlus tugineb suuresti fiktsioonile (mis, nagu mainitud, on piraadiuuringute puhul tüüpiline). Ta tõmbab sündmuste vahele huvitavaid seoseid, tuginedes ajalisele kokkusattumisele jm kaudsetele tõenditele, kuid päriselt tõestada ega ümber lükata neid seoseid ei saa, sest pole juba piisavalt allikmaterjali (mis, nagu mainitud, on samuti piraadiuuringute puhul tüüpiline). Vaatamata asjaolule, et Wilsoni näol on tegemist harrastusajaloolasega, leidis tema kirjapandu küllalt heatahtliku vastuvõtu ka akadeemilisemates ringkondades ning sellele andis oma õnnistuse teiste hulgas Christopher Hill isiklikult. Samas võib öelda, et Wilsoni asjalik piraadi-käsitlus ei lisanud varemkirjutatule sisuliselt kuigi palju uut. See-eest aga osutus vägagi teedrajavaks tema piraadiutoopiatega paralleelselt väljatöötatud ajutiste autonoomsete tsoonide (Temporay Autonomous Zones) kontseptsioon.

Sale piraadivabariigi lipu-pluralism

Libertalia piraadivabariigi lipp

 

Assassiinide demokraatia peakorteri varemed

Assassiinide eluolu kohta on vähe teada. Tuntuimaks allikaks on Itaallane Marco Polo (1254 -1324). Maadeuurija kohtus Assassiinide esindajatega oma Hiina ekspeditsiooni alguses. Kõik sujus viisakalt, rändaja lubati Assassinide kindluslinna, pakuti head ja paremat, nauditi tubakat. Peale seda muutuvad Marco Polo kirjeldused ebausaldusväärseteks, kuid eufoorilisteks. Talle väga meeldis Assassiinide juures, ta kasutab sõna “Paradiis”, ja omade juurde naases Marco Polo omaenda kirjapaneku järgi tiivulise ahvi seljas. Ka ülejäänud reisikiri, kaasaarvatud Hiinas käik sisaldavad hulgaliselt kummastavaid kirjeldusi, mistõttu on mõned hilisemad uurijad kahelnud, kas Marco Polo tegelikult ka kunagi Hiinasse jõudis või mitte.

Peter Lamborn Wilson

... ja tema piraadiutoopiad

 *

... JÄTKUB ...

 ----------------------------------------------------------------------------------------

1Lavrence Osborne, A Pirate's Progress. How the Maritime Progue Became a Multicultural Hero. Lingua Franca 1998

2Ulrike Klausmann, Marion Meinzerin, Gabriel Kuhn (Tyler Austin and Nicholas Levis,trans.), Women Pirates and the Politics of the JollyRoger. MontrŽal, 1997), lk. 62

3Vt näiteks: Peter T. Leeson, An‐arrgh‐chy: The Law and Economics of Pirate Organization, Journal of Political Economy, Vol. 115, No. 6 (December 2007), lk. 1049-1094

4Peter Leeson rõhutab, et tema arutlus lähtub 17. sajandi ja Kariibi mere kontekstist, ja näiteks kaasaegsete Somaalia piraatide puhul see ei kehti.

5Salvatore Poier, Hostis humani generis. History of a multi-faceted word, Darkmatter Journal, 2009, Issue-5, lk 45

6Mitte segamini ajada selgelt praktilise suunitlusega piraatluse uuringutega (Piracy Studies), mis tegeleb eelkõige 21. sajandi piraatluse probleemiga (Somaalia jmt).

7C.R. Pennell, Who Needs Pirate Heroes?, The Northern Mariner/Le Marin du nord, VIII, No. 2 (April 1998), lk 67

8Laura J. Rosenthal, Cultural Studies and Pirate Studies: Straight on ’til Morning. The Eighteenth Century, vol. 53, no. 3, 2012 University of Pennsylvania Press, lk 385

9Mõistet post-anarhismi tuleks tõlgendada mitte kui anarhismi-järgne, vaid kui anarhism-pluss-poststrukturalism. Termini pakkus välja Hakim Bey aastal 1987 oma manifesteerivas tekstis “Post-Anarchist Anarchy”.

10 “Hakim” viitab häkkimisele, “Bey” on türgikeelne vaste tiitlile “pealik”. (Simon Sellars, Hakim Bey. Repopulating the Temporary Autonomous Zone, Journal for the Study of Radicalism, Vol. 4, No. 2, 2010, lk 89

11Autonomedia asutati 1974 kui ajakirja Semiotexte(e) väljaandja. Kirjastus keskendus “radikaalsele teooriale”, provokatiivsetele poliitfilooofidele ja uue meedia teoreetikutele, Autonomediast sai muuhulgas ka üks peamisi Prantsuse poststrukturalistlike filosoofide tutvustajaid Põhja-Ameerikas. Peter Lamborn Wilson kuulus ka ise kirjastse asutajate hulka.

12The Mentor, Hacker Manifesto, 1986

13Donna Haraway, A Cyborg Manifesto: Science, Technology, and Socialist-Feminism in the Late Twentieth Century, 1985

14David Garcia ja Geert Lovink, The ABC of Tactical Media, 1996

1518. sajandi allikatel olid Libertalia asutajad ateistid, kuid Wilson juhib siin tähelepanu sellise määratluse vastuolule piraadivabariigi motoga “Vabaduse ja Jumala nimel” ning pakub et õigem määratlus oleks deism, mis 18. sajandi kontekstis võis tõsikristlaste jaoks ka võrduda jumalasalgamisega.

16Antud määratlusele vaidleb vastu näiteks piraadiuurija Gabriel Kuhn, kes väidab et Libertalia kohta kirjapandu viitab pigem Thomas Hobbesi ideestikule ja äärmisel juhul võib Libertalia riigikorda nimetada liberaal-demokraatlikuks, kuid kindlasti mitte kommunistlikuks (Kuhn, lk 132-136).

17Wilson kasutab oma piraadi-tekstides muu hulgas ka väljendit “sotsiaalsed bandiidid”, kuid teeb seda üsna möödaminnes, avamata mõiste sisu või viitamata Eric Hobsbawmile.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back