esmaspäev, detsember 22, 2014

Artishoki aastakokkuvõtted 2014

Kristina Normani "Suveniir" Manifesta raames Talvepalee väljakul. Pilt pärit siit.
Lõppeva kunstiaasta tähtsündmused, säravamad näitused, teosed ja publikatsioonid võtavad kokku kollektiiv Uus Materjal ja kodanikud I. Grigor, L. Kaljula, R. Põldsam, T. Randel, E. Taidre ja G. Taul.


UUS MATERJAL (E. Raudsepp, M. Esko, E. Õlekõrs, M. Ehasalu, B. Reinert, E. Lilleaed, H. Ikla)

SÜNDMUS
Mereäär kultuurile (Kalaranna / Kultuurikatla detailplaneeringu ümber koondunud diskussioon, sündmused)
Kunstihoone uue juhataja valimine
UVKE loomine ja senine tegevus

NÄITUS
„Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist“ (kuraator Maria Arusoo, Tartu Kunstimuuseum)
„Must Maja“ (kuraator Anders Härm, EKKM)
• Pilvi Takala „Rõivad ja rühid“ (kuraator Rael Artel, Tartu Kunstimuuseum)

TEOS
• Neeme Külm „Maja“ („Must Maja“, EKKM)
• Johannes Säre „Tõus kadumaläinud mõtte sügavikku“ („Köler Prize 2014“, EKKM)
• Anu Vahtra „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon I/II/III“ („Arheoloogiafestival – kihistusi pildist ja ruumist“, Tartu Kunstimuuseum)

PUBLIKATSIOON
• Jaanus Samma „Hair Sucks!“, Kirjastus Lugemik, 2014
„Vaba ruum. Esseed digitaalsest & avalikust“, Kirjastus Lugemik ja Eesti Arhitektuurikeskus, 2014
• Merike Estna „Blue Lagoon / Pattern Book“, Kirjastus Lugemik, 2014


I. GRIGOR

SÜNDMUS
1. Omaalgatuslike kultuurimeediate kriitikakool Vormsil
2. Kiwa rahvusvahelise kirjastuskonserni Paranoia lansseerimine
3. ISFAG galerii avamine

NÄITUS
1. Jevgeny Zolotko „Leigus“ Tartu Kunstimuuseumis
2. Margus Tamme „Esimesed kolm minutit“ Kunstihoone galeriis
3. Tanel Randeri kureeritud „Halli laeva oodates“ Y-galeriis

TEOS
1. Anu Vahtra ja Na Kim „120409–120511“ Kunstihoone näitusel „Password: Printmaking“
2. Peeter Krosmann „Kunstiteose arutelu Tartu Kunstnike Liidus“ näitusel „Väljasõit rohelisse. Tartu 1860-2014“
3. Flo Kasearu kujundus näitusele „Tartu Sõpruskond ja Ülo Sooster“ Kumu kunstimuuseumis

PUBLIKATSIOON
1. Ilmar Malin „Kunsti pärast“
2. Laura Kuusk „Pop Up Book“
3. Kunst.ee erinumber „Eesti noor skulptuur“


L. KALJULA

SÜNDMUS
1. Konverents "East European Art Seen from Global Perspectices: Past and Present" Lublinis, Poolas
2. Geopoliitilise faktina Manifesta kunstibiennaali toimumine Ermitaažis, Peterburis, Venemaal
3. Ajakirja-kunstiprojekti „Uus Materjal“ ilmumine, MTÜ Uus Vene Kultuur Eestis ellukutsumine ja Kultuurikatla piirkonna detailplaneeringu avalik arutelu

NÄITUS
1. Jaanus Samma isikunäitus „Hair Sucks!“ Kunstihoone galeriis ja Maarit Murka isikunäitus „Kontakt“ Tartu Kunstimajas
2. Näitus „Arheoloogiafestival“ Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Maria Arusoo) ja rändnäitus „Kohatu“ Eesti erinevates väikelinnades (kuraatorid Anders Härm ja Marten Esko)
3. Alfredo Jaari isikunäitus „Tonight No Poetry Will Serve“ Kiasma kunstimuuseumis, Helsinkis (kuraator Pirkko Siitari)

TEOS
1. Kaisa Eiche ja Urmo Metsa „Kiik“ Tartu Kunstimuuseumi näitusel „Arheoloogiafestival“
2. Maria Kapajeva „Interjöörid“ Fotokunstimessil
3. Merike Estna „Sinine laguun“ Kumu kunstimuuseumi näitusel "Merike Estna ja mina kui maal"

PUBLIKATSIOON
1. „Kunsttööstuskoolist Kunstiakadeemiaks: 100 aastat kunstiharidust Tallinnas“ Eesti Kunstiakadeemia Kirjastuselt (toimetaja Mart Kalm)
2. EKKMi näitust „Kõhe tunne?!“ saatev kogumik Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuselt (toimetaja Rebeka Põldsam)
3. Jean-François Lyotard`i „Postmodernsusest lastele“ eestindus Tallinna Ülikooli Kirjastuselt


R. PÕLDSAM

SÜNDMUS
1. „Feeling Queezy?!“ performance’id
2. Londoni Haywardi galeriis oli esmakordselt tõesti hea näitus, „MIRRORCITY“
3. Manifesta 10 Peterburis  

NÄITUS
1. Valimisstuudio „Aga kuhu lähevad vaesed?“ Nancy Nakamura Ideederiiulis
2. Dorothy Iannone'i näitus Berlinische Galeries
3. „Arheoloogiafestival“ Tartu Kunstimuuseumis (Malle Leisi pole veel näinud, aga üleüldiselt TKMi aastaprogramm ja uued suunad vaimustavad)

TEOS
1. Kaja Kannu „Be Real My Dear“ Kanuti Gildi Saalis
2. Merike Estna ruumilahendused ja mustriraamatud Kumus
3. Amos Gitai „Ananass“ (1982)  

PUBLIKATSIOON
1. Clarice Lispectori kõik raamatud, mis näppu on jäänud
2. Adult Magazine
3. Kaisa Eiche tekst raamatus „Entry Points“


T. RANDER

SÜNDMUS 
1. Indrek Grigori ja Šelda Puķīte Artishoki Biennaal Riias
2. 16. augusti protest-teejoomine Luunja paplialleel, mida õnneks ei võetudki maha
3. Cubus Larviku, Ratkilleri ja Rin la esinemised Sõpruse kinos 3. oktoobril

NÄITUS
1. Anna Marie Rockwelli „Helesinine Unistus“ MoKSi galeriis
2. Maria Arusoo „Arheoloogiafestival - kihistusi pildist ja ruumist“ Tartu Kunstimuuseumis
3. Raul Kelleri „What You Hear Is What You Get (Mostly)“ EKKMis

TEOS
1. Jass Kaselaane nimetu, laeva meenutav skulptuur Artishoki Biennaalil
2. Kriss Salmanise helikunstiteos „Ood rõõmule“ Artishoki Biennaalil
3. Anna Hintsi Eesti-Vene piiril tehtud video „Tuul“ Y-galerii näitusel „Halli laeva oodates“

PUBLIKATSIOON
1. Maria Arusoo „Entry Points“
2. Kiwa „Olematute raamatute antoloogia“
3. Piret Karro ja Kristin Orava „Sõbralik semiootika“


E. TAIDRE

SÜNDMUS
1. EKA uue hoone teine konkurss ja selle tulemused
2. EKKM-i hoone ja tegevuse ohustamine seoses ebakorrektselt muudetud linnaplaneerimisplaaniga
3. EKA 100. sünnipäev ja üritused selle tähistamise raames
4. Rundumi tegevuse teine ja UVKE tegevuse esimene hooaeg
5. Manifesta Peterburis ja sellega kaasnenud kunstipoliitiline diskussioon

NÄITUS
1. Kazimir Malevitši retrospektiiv „Kazimir Malevich: The Revolutionary of Russian Art“ Tate Modern`is, Londonis
2. Matthew Barney „The River of Fundament“, Haus der Kunst`is, Münchenis
3. „Elektromagnetiline. Põhjamaade moodne kunst“ Kumu kunstimuuseumis
4. „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster“ Kumu kunstimuuseumis
5. Juri Sobolevi retrospektiiv „Juri Sobolevi saared“ Moskva Kaasaegse Kunsti Muuseumis
6. Dialoog uue maali võimalustest näitustel „Merike Estna ja mina kui maal“ Kumu kunstimuuseumis ning „Võimatu minna, kindlasti minna“ Tallinna Kunstihoones

TEOS
1. Anu Vahtra installatsioon „Illusioon, moonutatud perspektiiv, tasakaalu puudumine, teine dimensioon“ Tartu Kunstimuuseumis
2. Kristina Normani „Suveniir“ Manifestal
3. Tõnis Saadoja „Arhitektuurifoto väikese poisiga“ Kreenholmi kvartalis

PUBLIKATSIOON
1. Kogumik „Kunstitööstuskoolist Kunstiakadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas“. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2014
2. Kauaoodatud Juri Sobolevi loomingut tutvustav raamat „Острова Юрия Соболева“. Москва: Московский музей современного искусства, 2014
3. Andres Kure doktoritöö „Boundary Disruptions: Late-Soviet Transformations in Art, Space and Subjectivity in Tallinn 1968-1979“. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2014 


G. TAUL

SÜNDMUS
1. Mare Vint „Arheoloogiafestivalil“, Jüri Okas „Mustas majas“, Jüri Arrak „Õudsetel lugudel“, Leonhard Lapin „Vaba ruumi“ kataloogis jt („Kaasaegse kunsti põlvkond“ ulatab (üle)eelmisele generatsioonile käe)
2. Enn Põldroosi muuseum, EKA galerii, R Paul Firnhaberi galerii Imagi, Isfag jt (regulaarse ruumi laienemine)

NÄITUS
1. „Kõigest hoolimata“ Riia KGB majas (žanrist risttuules)
2. Harun Farocki Hamburger Bahnhofis (nii sümpaatne)
3. Koopamaalingute fotode näitus galerii „Imagi“ kogudest (kulgev tarkus)

TEOS
1. Jass Kaselaan „Nukkude väljak“ (mahuti; nõutusega mõtlesin, et olen enamus oma artiklitest sellest teosest kirjutanud)
2. Kadri Noormets, Kadi Maria „an hour of“ (kogetust kõige etem platvorm ideede genereerimiseks) 
3. Anu Vahtra tugitalad Tartu Kunstimuuseumile (näide monumentaalsulptuuri võimalikkusest 21. sajandi Eestis)

PUBLIKATSIOON
1. „100 aastat kunstiharidust Tallinnas“ (väga tihe)
2. „NO99 kunstikool“ (kolleegipreemia Eero Epnerile)
3. Sternberg Pressi „Sweet Sixties“ (lugemismõnu kaanest kaaneni)
4. Lauri Sommer „Sealpool sood“ (Käthe Kollwitzist Jämejala surnukuurideni; raamat, sõnades küll, kuid minu jaoks visuaalne kogemus)

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, november 04, 2014

Lühike suvetöö Kondase tarbijaühistus ehk tootmises olevate uute materjalide käsitlemine

Aeg meenutada sooja suve kust kõik alguse sai! 7.-10. juulini oli grupp insenere Viljandis Kondase Keskuse verandal intensiivis. Teemaks uus materjal: nõudluse prognoos, turu-uuring, tootearendus, toorme ladustamine, materjali käsitlemine, pakkimine, toodangu ladustamine, veo planeerimine, tellimuste käsitlemine, transport, klienditeenindus jms küsimused.

Artishokile läkitati järgmine fotoreportaaž ning kui see kõik liiga krüptiliseks jääb, siis selle lingi alt saab selgust, millega see "grupp insenere" intensiivis olles ikkagi tegutses: http://www.muurileht.ee/ekkmis-esitletakse-novembri-lopul-uut-ajakirja-kunstiprojekti-uus-materjal/ 

Niisiis:
Proloog tootearendusele ja personali kogunemine


Tootearendus on saanud hoo sisse - selekteeritakse materjale, hinnatakse nõudlust ning kombitakse piire


Lõviosa inseneridest on ringi kogunenud ning aktsioonis. Esimesed prototüübid on genereeritud, kuid toimub pidev defektide kõrvaldamine ning välja töötatud materjali lihvimine

Tooriku detailid on laotatud tasapinnale ning järjestatud vastavalt oodatavale konstruktsioonile. Prognoositakse võimalikud materjalikulud ning pakkimismeetodid. Hoolimata toote tasapinnalisest füüsilisusest on tegemist suure sammuga edasi, mis tõmbaks iga inseneri suunurgad kõrgemale..

Kondase Keskuse veranda õhk on mõtetest paks - ideid kontsentreetitakse, visatakse õhku, püütakse taas teise nurga alt kinni, peegeldatakse üksteisele ning laidetakse maha kui esiplaanile tõstetu ähmaseks jääb

Toimub individuaalne mõtete sorteerimine. Vahepeal tuleb koguda tekstide ja piltide rägastikust lisaproove, et tulemus saaks tulekindlam

Kolimine verandalt loodusesse ei peata tööprotsessi muutumist järjest tehnilisemaks. Mõtted vajavad õhku!

Vaikselt hakkab tekkima rahulolu (kellel hakkab, kellel mitte) ning tsehhi lõpust paistab esimene keevitusvalgus

Tootearendus on jõudnud esimese etapi lõpuni. Materjalide prototüübid on sorteeritud ning ootavad edasisi välisekspertide testimisi

Insenerid lahkuvad, igal ühel tükike toormaterjali taskuis….. Edasi!

Tööde ülevaataja Gregor Tauli analüüs: naivism oli Paul Kondasel ainult suitsukate millegiga päriselt tegelemiseks

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, oktoober 23, 2014

ARTISHOK RECORDS kogub kunstinäituste soundtrack`e! / Exhibition soundtracks wanted!

Artishok recordsi "Pidu ja teooria" 2010, EAST project sapce

(please scroll down for English!)

Artishok Records küsib nõu!

Netis tegutsev nö label on üheks oma eesmärgiks võtnud näitustele loodud oringaal-soundtrackide kogumise ja avaldamise. Tihti on just heli see, mis näituse dokumentatsioonist fotode, videoklippide, kunstikriitika jms kõrval kajastamata jääb.

Seega küsibki nüüd Artishok Records just sinu käest: millistel näitustel / kunstiprojektidel on olnud eriti sugestiivselt meelde jäänud helilised lisandid? Otsime inimesi, kes on ise loonud näitustele originaalhelisid või kes teavad kedagi, kelle töid võiks kajastada. Artishok ei ole endale kunagi muret teinud aja möödumisest, seega oodatud on ka näited lähemast ja kaugemast minevikust.

Ning lisaks näituse / kunstisündmuste helilisele kaardistusele on väga oodatud ka kõik muud ettepanekud ja ideed, kuidas Artishok Records võiks uurida heli ja kunsti ristuvaid teeradasid! Väljundiks on internet ja mõnikord ka lived.

 Kõik pakkumised ja ideed palume aadressile artishokmovement at gmail dot com

oleme üks suur kõrv,
tänud ette ja tervitades,
Triin Niinemets ja AR

***

Artishok Records is looking for your advice!

One goal of this so-called label is to collect and make available original soundtracks created for exhibitions. Quite often is this the part that gets left a bit aside from documentation and archiving the exhibitions.

So we are here to ask - what exhibitions / art events have had sounds that you can`t get out of your mind? We are looking for people who have created sounds or who have a suggestions where should we turn to! Artishok has never minded time passing by so we welcome sounds both from past and present.

Besides that all other recommendations how could we approach to crossroads of sounds and art (yes, we are familiar with sound art as such, but more) are also very much appreciated. Our output are virtual and occasional live events, formats depending.

Please let us know artishokmovement at gmail com
looking forward hearing from you,
Triin Niinemets and AR

Voldi lahti / Unfold

kolmapäev, oktoober 08, 2014

Vaata kööki!

Disinikuu, disainiöö ja disainigaalaga seoses arutleb Margus Tamm disaini olemuse üle.

Kirjutis valmis Eesti Ekspressi tellimusel.  







Viimaste kümnendite jooksul on disaini maine teinud läbi märkimisväärse tõusu. Disainist räägitakse nii majanduse, kultuuri, tehnika, isegi religiooni (intelligent design) kategooriates. Disaini mõtteline territoorium on kasvanud ja kasvab veel. Võtame või näiteks loomememajanduspoliitika uue lemmiklapse - teenusedisaini (service design). Sisuliselt võiks seda tegevusharu nimetada teenuseplaneerimiseks, service enginering-uks või lihtsalt heaks teeninduseks, kuid uudseks muudab selle kategoriseeriv sõna disain. Hiljuti sattus mulle raamatuletil silma album „Ancient Egyptian Design.“ Albumis olid juba kooliõpikutest tuttavad arheoloogilised atefaktid: potikillud, bareljeefid, sarkofaagid, kaelaehted, odaotsad... Ajalooõpikutes liigitati kogu see kirju kraam Vana-Egiptuse kunstiks. Kuid nüüd, nagu näha, on disain tunginud ka muistse Niiluse delta-aladele. Tutankhamonil võib olla ükskõik, kas hauarüüstajate järeltulijad liigitavad tema surimaski kunstiks või disainiks, kuid meil tänapäeval on tegemist kahtlemata märkimisväärse muutusega mõtlemises. Veel näiteid. 21. sajandi esimesest aastast pärinev gamechanger – iPod. Antud vidinale omistatakse muusikatööstuse kardinaalse reformimise või koguni päästmise au. Küllap õigusega, kuid kõrvalnähtusena. Muusika oli selle vidina juures teisejärguline, muusika kuulamine oli pigem igamehele sobiv sotsiaalselt aktsepteeritav ettekääne, varjamaks oma tegelikke fetišistlikke tarbimisajendeid. Kuulamiseks oli teisi, tunduvalt helikvaliteetsemaid, rääkimata kaugelt odavamaid vahendeid, kuid ükski neist ei näinud nii hea välja, ei olnud nii ihaldusväärsena eksponeeritud. Hilisem gadgetite areng on tendentsi üksnes süvendanud. Disain on nihkumas vahendist/vahendajast lõpp-produkti staatusesse. Teisisõnu: kui varem peeti õigeks, et disainimise kui protsessi tulemuseks on teatav rakendus, siis tendents on suunas, et disainimise kui protsessi tulemus ongi disain.



Antud tendentsi taustal tekib küsimus, et miks siis ikkagi räägitakse vajadusest disaini märgata.



Probleemile lähenemiseks, tuleks esmalt üritada määratleda, et millest me ikkagi räägime, kui me räägime disainist.
English Oxford Dictionary pakub disainile kui mõistele kaks definitsiooni:
1) disain on dekoratiivne muster.
2) disain on mingi tulevase objekti või ehitise planeering.

Esimese määratluse põrmustas juba 1910 aastal Austria arhitekt Adolf Loos oma, modernistliku esteetika jaoks alustrajava esseega „Ornament und Verbrochten“ (Ornament ja kuritegu). Olgugi, et ornamentaalne dekoor on praeguseks rehabiliteeritud, on tegemist ikkagi üksnes ühe disaini võimalusega, mis kaugeltki ei suuda määratleda kogu valdkonda.

Arusaam disainist kui planeerimisest ja seejärel plaanipärasest tegutsemisest oli tunduvalt elujõulisem (inglise keeles on planning ja designing tunduvalt lähedasemad, kui nende eestikeelsed vasted, eesti keeles kannab seda sidet paremini disaini vähemglamuurne sünonüüm „kujundamine“). Kirjutises „Recentness of Sculpture” arutleb Ameerika juhtiv kunstikriitik Clement Greenberg minimaalkunsti üle. Aasta on 1967, Greenberg pole enam see, kes ta oli, uus, pealetulev minimalismi-laine jääb talle võõraks, ta ei saa sellest aru, kuid ta püüab oma vastumeelsust varjata neutraalse analüüsi taha. Väide, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördub, on, et minimaalkunst on väga hästi disainitud. See tähendab, Greenbergi kirjeldusel, et minimaalkunst, sarnaselt disainile, viib perfektselt ellu varemkoostatud ratsionaalset plaani, ja tulemus on tuletis (kus puudub spontaansus, vastuolulisus ja aistingulisus). Greenberg muidugi eksis minimaalkunsti osas, kuid veelgi enam eksis ta disaini osas. Oma kaasaja osas Greenberg siiski ei eksinud. 1960-70ndatel oli üldaktsepteeritud, et disaini metodoloogia seisneb ratsionaalses probleemilahendamises. Selle mõtteviisi üheks mõjukamaks ja säravamaks sõnastajaks oli mitmekülgne Ameerika intellektuaal Herbert Simon. Simoni käsitluses oli disaineri esmane ülesanne korrektselt määratleda disainiprobleem (Simon eristas hästistruktureeritud ja halvastistruktureeritud probleeme). Kui disainprobleem on ära määratud, on sellest disainilahenduse tuletamine juba ühesuunaline loogiline protsess.
Simoni käsitlus oli oma aja laps, selles heiastuvad kõrgmodernistlik puritaanlus, lisaks vaimustus nii toonaste biheivioismi-uuringute kui küberneeika edusammudest. Hilisem analüütiline kriitika näitas, et tegelikult ei eksisteeri ideaalset, Simonlikus mõttes – hästistruktureeritud disainiprobleemi. Selle asemel tegeleb disainer paradoksidega, vastuoluliste ülesannete kogumiga, mida pole võimalik taandada üheks probleemiks. Kuna ei eksisteeri üht disainiprobleemi, pole ka olemas üht disainilahendust, on hulk võimalikke lahendusi. Milline täpselt neist realiseerub, sõltub jumal-teab-millest.

Nn. ratsionaalse mudeli suurimaks nõrkuseks oli, et see ei tahtnud kuidagi sobituda reaalse disaineripraktikaga. Juba üks modernistliku disaini isafiguure, George Nelson deklareeris 1957 aastal ilmunud essees „Good Design. What is it for?”: „Funktsionaalsus on ülehinnatud /.../ Disain on seisukoht, mitte vidin,” (a statement and not a gadget). Nelsoniga eesotsas, ongi paljud disainipraktikud ise käsitlenud oma tegevust kommunikatsioonina.
Võib öelda, et iseenesest ei välista disaini kommunikatsioonimudel ratsionaalse probleemilahenduse mudelit. Viimast tuleb sel juhul käsitleda üksnes kui esimese erijuhtumit. Kommunikatsiooni vaatepunktist veel lisaks erakordselt ebahuvitavat erijuhtumit: probleemi lahendamisel 1) esitatakse probleem, 2) disainer annab probleemile lahenduse. Kõik. Aga saab ju palju rohkemat: kommunikatsioon saab olla kestev dünaamiline dialoog või debatt, mille osapooled omavahelise suhtluse käigus omandavad aina uusi oskusi. Lisaks veel lugematud retoorilised võimalused, mida pakub elav mänguline dialoog. Näiteks ei pruugi disaini eesmärgiks olla probleemi lahendamine. Saab ka vastupidi, disain võib teadlikult probleeme esile tuua või konstrueerida täiesti uusi probleeme. Seesugused disainipraktikad on täiesti olemas, neid on nimetatud lõhestavaks aka disruptiivsest disainiks (disruptive design). Tegemist on kontseptsiooniga, mida võib vaadelda 1964/2000 aasta First Things First manifestide kontekstis. FTF teadupoolest kutsus üles (graafilisi) disainereid võtma suuremat ühiskondlikku vastutust ning turunõudluse täitmise asemel haarama ise initsiatiivi ühiskonna ja elukeskkonna muutmisel. Disruptiivne disain sekkub proaktiivselt elukorraldusse, teadlikult eirates reegleid ja seadusi, eesmärgiga muuta inimgruppide või kogu ühiskonna käitumist. Disruptiivne disain võib kujutada endast näiteks komplekti „vigaseid” lauanõusid, mis läbi oma ”kasutajavaenulikkuse” sunnivad einestajaid omavahelisse suhtlusse astuma. Disruptiivse disaini alla võib liigitada näiteks gerilja-aianduse, mis küll kaunistab keskkonda, kuid teeb seda kirjapandud avalikku korda rikkudes.

Disaini kommunikatsioonimudel aitab kindlasti mõista disaini paljusust: erinevas suhtlussituatsioonis väljendume me ju erinevalt, akadeemilises vestlusringis ühtviisi, koduses seltskonnas teisiti, meeleavaldusel hoopis teisiti.
Ühes jääb kommunikatsioonimudel siiski hätta: see kirjeldab hästi disaini kui protsessi, kuid ei mõtesta disaini kui singulaarsust. Ei ütle meile kuigi palju disainiobjekti kohta. Näiteks ei selgita, kuidas saab üks ja sama objekt olla samaaegselt igapäevane tarbeese ja museaalne kultuuri-ikoon.

Essees „The Etymology of Design: Pre-Socratic Perspective” avab arhitektuuriteoreetik Kostas Rerzidis sõna disain päritolu. Algne, ladinakeelne designare võiks ümbertõlgituna tähistada olukorda, kus ilmsiks tuuakse midagi, mis on tegelikult juba olemas. Veelgi varasem kreekakeelne tüvi seob disaini avastamisega. Justnimelt avastamise ja mitte näiteks leiutamisega.
Rerzidise lingvistiline analüüs pakub huvitavat ainest edasiseks aruteluks. Tema tekstist lähtuvalt saab väita, et disain ongi vastuolul põhinev tervik: disain on küll juba olemas, kuid selleks tema olemasoluks ei piisa, disain saab olema alles siis, kui see, mis on, avastatakse ja esile tuuakse.
Antud järeldus võib olla esmapilgul segadusttekitav. Tegelikult kirjeldab see aga täpselt käesoleva kirjutise alguses esitatud olukorda: vaatamata asjaolule, et meid pidevalt ümbritseb disainitud keskkond, ei kipu me disaini märkama. Rerzidise keeleanalüüsi põhjal võib spekuleerida, et antud olukord ei ole disaini toimimishäire, vaid see ongi disaini seesmine mootor, tema dünaamika mehhaanika: olla ühtaegu etteantud ja samas ilmneda üksnes kui erakordne. Et esemest saaks disain, peab see ese olema midagi igapäevast ja iseenesestmõistetavat, kuid seejuures peab antud esemel säilima võime muutuda korrraga ka võõraks. Näiteks sünniks disain siis, kui sa tõuseksid toolilt, kus äsja mugavalt lebasklesid ja vaataksid sedasama tooli ühtäkki suurisilmi, võõristaval pilgul: „Miks see nii on?!” „Mida see minust tahab?!” „Kes selle tegi?!”. Tõsi, sellist situatsiooni on kodustes tingimustes küllaltki raske ette kujutada, veelgi enam, esile kutsuda.
Õnneks on produktiivse võõrandumise esilekutsumiseks olemas lai valik kultuurilisi abivahendeid. Mõjusamad neist on näiteks valgete seintega galeriid, koos igapäevaelust kõrgemaletõstvate postamentide ja etikettidega, mis puulastele-tohtlastele elu sisse loitsivad: annavad esemeile nime, sünnidaatumi, loojad. Lisaks kataloogid, kus disainerid avavad probleeme ja teevad steitmente, sedaviisi, täht-tähe, rea-rea pikku veelgi kasvatades distantsi eseme ja kasutaja vahel. Või gaalad, kus võib selguda, et piip pole lihtsalt piip, vaid on auhinnatud piip. Ja mõnikord piisab ka hinnasildist, et tarbeeseme suhtes tekiks võõrandumistunne.
See kõik on vajalik. Need kõik on abivahendid, mis aitavad meil märgata seda, mis juba olemas.

Kokkuvõtteks ja disianikuu alustuseks* – eelneva arutelu tulemusel saab öelda, et hüüdlausete „Daisain on kõikjal!” ja „Märka disaini!” vahel puudub vastuolu. Need on disaini kaks poolt, mis käivad kokku nagu tik ja tak, nagu zip ja zap, nagu abraka-dabra või tsap-tsarap.
Niisiis, tsap-tsarap - kõik disianikuul näitusesaali ja gaalale asju vaatama, sest siis, abraka-dabra – saab olema ka disain!

 ---------------
* artikkel ilmus esmakordselt 2014 septembri alguses

 




 
Sõna "disain" kasutussageduse hüppeline suurenemine teoloogilises arutelus





 
FTF (1964 edition)




 
Eesti Disainiauhinnad 2014 gaala

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, oktoober 06, 2014

IV Artishok Biennale photo documentation and critics texts available online

IV Artishok Biennale
A+B=AB14
17.09. - 11.10. 2014
Mūkusala Art Salon, Mūkusalas iela 42, Riga



IV Artishoki Biennaali A+B=AB14 näitus on tervikuna avatud veel 11. oktoobrini, Riias Mūkusala Kunstisalongis. Näituse kümnepäevase avamistemaratoni fotodokementatsioon ja kriitikute kirjutatud 110 teksti on kättesaadavad AB kodulehelt: http://www.artishokbiennale.org/
Salvestused avamiste käigus läbiviidud vestlustest biennaalil osalevate kriitikutega lisanduvad aja jooksul.

-----------------------

IV Artishok Biennale A+B=AB14 exhibition is in full complect exhibited till October 11 at the Mūkusala Art Salon, Riga. An extencive photo documentation of the ten day opening event, as well as all 110 texts written for AB14 can be looked at and read on AB-s homepage: http://www.artishokbiennale.org/
Audio recordings of the talks held with the participating critics during the opening event from 17.09.-26.09. are to be added. AB is an exhibition format combining ten artists with works created for AB and ten critics writing about each of the works on display. Critics' accomplishments are presented in the exhibition alongside the newly made artworks. The aim of AB is to actualize the synergy between critical and creative thinking. By placing the critics into the same space with the artists, curators make an attempt to break the traditional space-time gap between art and criticism.

Participating artists from Estonia are: Kristi Kongi, Laura Kuusk, Jass Kaselaan, Martiini, Margus Tamm. From Latvia: Kristīne Alksne, Jana Briķe, Krisš Salmanis, Arturs Bērziņš, Ivars Grāvlejs. Participating art critics from Estonia are Tanel Rander, andreas w, Peeter Talvistu, Mari Kartau, Elena Šmakova. From Latvia: Maija Rudovska, Jānis Taurens, Valts Miķelsons, Pauls Bankovskis, Anna Salmane. AB14 is curated by Šelda Puķīte (LV) and Indrek Grigor (EST). Design by Kristians Brekte.

AB program opened on September 17, 2014 when the first from the altogether ten art pieces was presented. Each artwork was accompanied by ten texts written by the critics about the particular piece. Every opening evening closed with a Critic Talk involving participants of AB14.

The fourth AB is taking place at the Mūkusala Art Salon, a private, non-commercial gallery which also owns a remarkable collection of mostly Latvian art from different periods. Curators have chosen ten works from the collection to be displayed within the exhibition alongside the newly created works. Those ten works were allocated as comments on the practice of the ten participating critics, who were then each asked to write an extra article about their work. Those texts are sectioned on AB-s homepage under the title collection.

AB as a format was born in Estonia and the first three events took place in Tallinn and Tartu, involving only Estonian artists and critics, with occasional foreign guests among the critics. Now, in 2014, AB has become a collaboration project between Estonia and Latvia involving participants from both countries.

For more information: www.mmsalons.lv and www.artishokbiennale.org

The Fourth Artishok Biennale “A+B=AB14” is supported by Culture Ministry of Republic of Estonia, Cultural Endowment of Estonia, State Culture Capital Foundation of Latvia.

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, september 11, 2014

Valmis "Riia juht Artishoki Biennaali külastajale"



 AB-ga samal ajal toimub Riias veel rida sündmusi, mis, kui Riiga juba tulla, väärivad kindlasti külastamist - Survival Kit 6, Gustavs Klucis’e suur retrospektiiv, ning muljetavaldav valik videokunsti Julia Stoschek-i erakogust. Lähtudes oletusest, et Biennaali külastajate hulgas võib olla ka inimesi kes ei ole ammu Riias käinud, koostasid Biennaali kuraatorid google maps kaardi, kus on märgitud kõik sündmuspaigad ning kogu vajalik informatsioon Riias hakkama saamiseks.




Kaarti saadab ka mõnevõrra täiendatud kommentaaridega brošüür “Riia juhi Artishoki Biennaali külastajale”

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, september 09, 2014

VI Artishoki Biennaal A+B=AB14



VI Artishoki Biennaal
A+B=AB14
17.09. – 11.10. 2014
Mūkusala Art Salon, Mūkusalas iela 42, Riia


2014. aasta septembris toimub Riias neljas Artishoki Biennaal, A+B=AB14.

Artishok Biennaal (AB) on näituseformaat, mis koondab kümmet kunstnikku, kellest igaüks esitab näitusele ühe uue teose, ja kümmet krtiitikut, kes kirjutavad artikli kõigi esitatud teoste kohta. Kriitikute tekste eksponeeritakse näitusesaalis samaaegselt kunstnike teostega.

AB intensiivne kümnepäevane maraton algab 17. septembril, kui toimub kümnest uudisteosest esimese avamine. Paralleelselt teosega esitletakse ka kümmet vastse teose kohta kirjutatud kunstikriitilist teksti. Sama stsenaarium kordub päevast päeva, kuni kõik kümme teost on näitusele lisandunud ja kõik sada teksti avaldatud. Sellega võib AB näituse valminuks kuulutada, ning siis jääb näitus veel nädalaks, 27. septembrist 11. oktoobrini kõigile avatuks.

Ajakava:

17.09.
18:00 Krišs Salmanis'e teose „Ood rõõmule” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Peeter Talvistuga. Vestlust juhib ajakirja Kunst.ee peatoimetaja Andreas Trossek.

18.09.
18:00 Margus Tamme teose „YOU AND ME” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Anna Salmanega

19.09.
18:00 Arturs Bērziņš'i teose „Nimeta (raamat)” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Mari Kartauga. Vestlust juhib kultuurilehe Sirp kunstitoimetaja Reet Varblane

20.09.
18:00 Kristi Kongi teose „Särav hele” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Jānis Taurens'iga

21.09.
18:00 Jana Briķe teose „Päev mis aeg seisis paigal” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Elena Šmakovaga. Vestlust juhib Artishoki toimekonna liige Liisa Kaljula

22.09.
18:00 Laura Kuuse teoste „Kiri” ja „Küünal” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Maija Rudovska'ga

23.09.
18:00 Ivars Grāvlejs'e teose esitlus
18:30 Vestlus kriitik andres w'ga. Vestlust juhib ajakirja Estonian Art peatoimetaja Liina Siib

24.09.
18:00 Jass Kaselaane teose „Nimetu” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Pauls Bankovskis'ega

25.09.
18:00 Kristīne Alksne teose „Teostamata projekt” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Tanel Randeriga. Vestlust juhib raadiosaate Kunstiministeerium toimetaja

26.09.
18:00 Martiini teose „Vaade 2” esitlus
18:30 Vestlus kriitik Valts Miķelsons'iga


AB kui näituseformaat sündis Eestis, eesmägiga taaselustada kunstikriitikat. Kolm esimest biennaali toimusid Tallinnas ja Tartus, kaasates ennekõike Eesti kunstnike ja kriitikuid üksikute väliskülalistega kriitikute ridades.
AB14 on Eesti ja Läti kuraatoritetandemi koostööprojekt, mille raames on näitusel osalema palutud järgmised kunstnikud ja kriitikud:

Osalevad kunstnikud (EE): Kristi Kongi, Laura Kuusk, Jass Kaselaan, Martiini, Margus Tamm.
(LV): Kristīne Alksne, Jana Briķe, Krišs Salmanis,  Arturs Bērziņš, Ivars Grāvlejs.

Osalevad kriitikud (EE): Tanel Rander, andreas w, Peeter Talvistu, Mari Kartau, Elena Šmakova.
(LV): Maija Rudovska, Jānis Taurens, Valts Miķelsons, Pauls Bankovskis, Anna Salmane.

2014. aasta Artishoki Biennaali kuraatorid on Šelda Puķīte (LV) ja Indrek Grigor (EE).
Näituse kujundab Kristians Brekte (LV)


AB eesmärk on juhtida tähelepanu ilmselgele kokkulangevusele kriitilise ja loomingulise mõtlemise vahel, mis on küll üldtunnustatud kujutavas kunstis, kuid on kunstikriitika komponendina pigem maha vaikitud. Ajakirja Artforum toimetaja kunstnik ja galerist John Kelsey väidab, et tänapäeval on kriitikust saanud sissetöötatud vormi raiuv sulesepp ning kriitika enese positsioon on jäänud seotuks iganenud ühiskondliku rolliga. Väljapääsuna ummikust soovitab Kelsey otsida uusi võimalusi kriitilise distantsi taastamiseks teose ja kriitika vahel, et võimaldada suhestumist uue ühiskondliku olukorraga, kus see distants tegelikult puudub. Kui kriitikud ja kunstnikud uue olukorraga leppida suudavad, taastub tõenäolislt ka kriitika institutsioon, isegi kui see senise traditsioonilise arusaamaga kunstikriitikast enam ei sarnaneda ei pruugi. (John Kelsey, Rich Texts: Selected Writing for Art. 2012).

Kelsey üleskutsega haakudes üritab ka AB senise arusaama kriitilisest distantsist ümber vaadata. Asetades kunstniku ja kriitiku samasse ruumi, õõnestab AB teose ja kriitika vahelist traditsioonilist aegruumilise lõhet. Kuidas sellises olukorras käituda, on jäetud kriitikute ja kunstnike enese otsustada.

Langetatud otsuste ja valitud strateegiate valgustamiseks võõrustab AB14 avamistemaratoni käigus ka kümmet vestlusõhtut biennaalil osalevate kriitikutega.


AB 2014 toimub Riias Mūkusala Art Salon’is. Tegemist on mittekommertslikel eesmärkidel tegutseva eragaleriiga, millele kuulub ka tähelepanuväärne kunstikogu peamiselt Läti kunstist läbi ajaloo. AB14 kuraatorid valisid ka galerii kogust kümme teost, mida eksponeeritakse näitusel koos uute teostega. Need kümme tööd on “kommentaarid” osalevate kriitikute praktikale, kes kõik on palutud “oma” teosest ka kirjutama.  

Esimene AB toimus Tallinnas 2008. aastal. Seda kureerisid Maarin Mürk ja Margus Tamm. 2010. aastal võõrustas ABd Tartu Kunstimaja ja kureeris Kati Ilves. 2012. aastal naasis AB Tallinna ja toimus Liisa Kaljula kureerimisel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. AB14 puhul, mis toimub Riias, võib öelda, et ABst kui Eesti-kesksest projektist on saanud Livoniat taasühendav sündmus.

IV Artishoki Biennaale A+B=AB14 toetavad Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Läti Kultuurkapital.



Info:
Šelda Puķīte
selda.pukite@gmail.com
+371 282 100 81

Indrek Grigor
indrekgrigor@gmail.com
+372 555 914 25

Voldi lahti / Unfold

IV Artishok Biennale A+B=AB14




IV Artishok Biennale
A+B=AB14
17.09. - 11.10. 2014
Mūkusala Art Salon, Mūkusalas Street 42, Riga


This year from September 17 till October 11 Artishok Biennale (AB) titled “A+B=AB14” will take place at the Mūkusala Art Salon, Riga. This is the first time for AB to take place outside of Estonia.

AB is an exhibition format combining ten artists with works created for AB and ten critics writing about each of the works on display. Critics' accomplishments will be presented in the exhibition alongside the newly made artworks.

Schedule:

17.09.
18:00 Presentation of work by Krišs Salmanis “Ode to Joy”
18:30 Critic talk with Peeter Talvistu. Discussion led by editor in chief of magazine Kunst.ee Andreas Trossek.

18.09.
18:00 Presentation of work by Margus Tamm „YOU AND ME”
18:30 Critic talk with Anna Salmane

19.09.
18:00 Presentation of work by Arturs Bērziņš „Untitled (book)”
18:30 Critic talk with Mari Kartau. Discussion led by art editor of cultural weekly Sirp Reet Varblane

20.09.
18:00 Presentation of work by Kristi Kongi „Bright Light”
18:30 Critic talk with Jānis Taurens

21.09.
18:00 Presentation of work by Jana Briķe „The day when time stood still”
18:30 Critic talk with Elena Šmakova. Discussion led by member of editorial board of Artishok Liisa Kaljula

22.09.
18:00 Presentation of works by Laura Kuusk „Letter” and „Candle”
18:30 Critic talk with Maija Rudovska

23.09.
18:00 Presentation of work by Ivars Grāvlejs
18:30 Critic talk with andreas w. Discussion led by Editor in chief of magazine Estonian Art Liina Siib.

24.09.
18:00 Presentation of work by Jass Kaselaan „Untitled”
18:30 Critic talk with Pauls Bankovskis

25.09.
18:00 Presentation of work by Kristīne Alksne „Unrealised project”
18:30 Critic talk with Tanel Rander. Discussion led by Editor of radio show Ministry of Art.

26.09.
18:00 Presentation of work by Martiini „View 2”

18:30 Critic talk with Valts Miķelsons


The aim of AB is to actualize the synergy between critical and creative thinking. Artforum magazine contributing editor, artist and gallerist John Kelsey writes that nowadays the critic has chosen to become a hack or a cook and criticism as such remains tied to outmoded social relations. As the way out of closed circle Kelsey suggests finding a new critical distance, or learning to deal with the loss of distance. Once the critic has renegotiated distance, it is nevertheless very probable that she will return, even though she might not be recognizable as such. (John Kelsey Rich Texts: Selected Writing for Art. 2012). Accepting the problems surrounding the so called old criticism and taking into consideration Kelsey's ideas, AB tries to follow the same idea of renegotiated distance. By placing the critics into the same space with the artists, curators make an attempt to break the traditional space-time gap between art and criticism.

Participating artists from Estonia are: Kristi Kongi, Laura Kuusk, Jass Kaselaan, Martiini, Margus Tamm. From Latvia: Kristīne Alksne, Jana Briķe, Krisš Salmanis, Arturs Bērziņš, Ivars Grāvlejs. Participating art critics from Estonia are Tanel Rander, andreas w, Peeter Talvistu, Mari Kartau, Elena Šmakova. From Latvia: Maija Rudovska, Jānis Taurens, Valts Miķelsons, Pauls Bankovskis, Anna Salmane. AB14 is curated by Šelda Puķīte (LV) and Indrek Grigor (EST). Design by Kristians Brekte.

AB program will open on September 17, 2014 when the first from the altogether ten art pieces is presented. Each artwork will be accompanied by ten texts written by the critics about the particular piece. Every opening evening will be closed with a Critic Talk involving participants of AB14. The program will continue – following the same formula – for ten days until all the works have been added to the exhibition and hundred critical texts presented, thus the exhibition can be considered ready. As such the show will stay on display for two more weeks from September 27 till October 11, 2014.

The fourth AB is taking place at the Mūkusala Art Salon, a private, non-commercial gallery which also owns a remarkable collection of mostly Latvian art from different periods. Curators have chosen ten works from the collection to be displayed within the exhibition alongside the newly created works. Those ten works were allocated as comments on the practice of the ten participating critics, who were then each asked to write an extra article about their work.

AB as a format was born in Estonia and the first three events took place in Tallinn and Tartu, involving only Estonian artists and critics, with occasional foreign guests among the critics. Now, in 2014, AB has become a collaboration project between Estonia and Latvia involving participants from both countries.

The Fourth Artishok Biennale “A+B=AB14” is supported by Culture Ministry of Republic of Estonia, Cultural Endowment of Estonia and State Culture Capital Foundation of Latvia.


Info:
Šelda Puķīte
selda.pukite@gmail.com
+371 282 100 81

Indrek Grigor
indrekgrigor@gmail.com
+372 555 914 25

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, august 05, 2014

Kutse kriitikahuvilistele - registreerimine Kriitikakooli Vormsil!


Kõik joonistused pärinevad Joonmeedia ülestähenduste hulgast aastast 2011 "Kunstikriitika päev - diagnostika" MÄRZ projektiruumis


20. - 23. augustil leiab Vormsil aset omaalgatusliku kultuurimeedia korraldatav Kriitikakool, mis toob kokku nii alles alustavad kirjutajad kui ka need, kellel juba rohkem või vähem kogemusi ette näidata.


TEEMAD, MIS KÄSITLEMISELE TULEVAD:
* Kriitika kui avalik kõne – kriitik kui avalik intellektuaal
* Kriitika objektiivsuse võimalikkusest, “kriitikateadus”?
* Hinnangulisuse kriis * Kriitika keeled. Erinevad kanalid, käsitlemisviisid ja -hääled.
* Diagnostika – kriitika seisund meil ja mujal
* Kriitikute taustad – kunstnik kriitikuks / kunstiajaloolane kriitikuks jne



Algatus lähtub olukorrast, kus Eestis on viimastel aastatel tulnud juurde küll kanaleid, kuhu kirjutada, kuid järjest enam mõjutab jooksva kultuurielu kajastamist just kirjutajate puudumine. Erinevates ülikoolides õpetatavad kriitika-alased kursused ei ole piisavad, et anda kirjutamisest huvitatutele nii taustateadmiseid, praktilisi näpunäiteid kui ka võimalust mitte-akadeemilise teksti kirjutamist järjepidevalt harjutada. Ning kuigi kohti on, kus avaldada, kannab kultuuriväli väga harva välja kriitiku kui elukutse – toimetajatel ei ole tihti aega „töötada“ koos autoritega teksti kallal, anda korduvat tagasisidet jne, mistõttu jääb ka learning-by-doing areng hüplikuks.


KRIITIKAKOOLIL ON KOLM OSA:
* Tekstiseminarid, kus püütakse saada ülevaadet, millised arutelud kriitika kui sellise ümber lähiajal on toimunud;
* Harjutused – tekste kirjutada kohapeal ei jõua, kuid kavas on erinevaid väiksemad sõnade ja tekstidega seotud ülesanded, nii ise kui kollektiivselt tegemiseks;
* Kohtumised kriitikutega – Vormsile on kutsutud ka mitmeid praegu tegutsevaid kultuurikriitikuid, kes jagavad oma kogemusi ja vaateid kriitikale. Tulla on lubanud Tõnis Kahu, Ingrid Ruudi, Anders Härm, Andreas Trossek, Margus Tamm, Jaak Tomberg, Tristan Priimägi, Triin Ojari, Aare Pilv jt.

Osalejad saavad kriitikakooli lugemiku, kus sees on seminarideks vajalikud lugemismaterjalid ning kokku kogutud soovituslikud artiklid.

KODUSE TÖÖNA VÕIKSID OSALEJAD:
* Lugeda läbi tekstid, valmistudes nende üle arutama (iseenesest jõuab lugeda ka kohapeal, jooksvalt)
* Lugeda kodus või jooksvalt kohapeal läbi külaliskriitikute soovitatud artiklid
* Saatma ise ühe soovitusliku lugemise – hea kriitika näide, ükskõik mis ajast või ruumist
* Saatma ühe oma teksti näite – kohapeal analüüsitakse neid anonüümselt


PRAKTILIST:
* Kriitikakool on osavõtjatele tasuta, kuid eelregistreerimisega – kokku ainult 20 inimest! Eelregistreerimine kuni 17.augustini omaalgatuslikudkultuurimeediad@gmail.com
* Üritus leiab aset Vormsil, Rumpos talukompleksis; ööbimine väljaehitatud katusealuses ühes suuremas ruumis. Olemas on voodid-voodipesud-käterätid. Meri lähedal. Süüa saab kolm korda päevas. On saun ja dušš.
 * Transport – Vormsile tuleb sõita ise bussiga – käigus on otseliinid Tallinn-Rohuküla. Bussipiletid tuleb endal soetada. Praamipiletid osaluse sees ning Vormsi sadamast ürituse toimumiskohta on ka transport korraldatud. Oma autoga tulijatel tasub kindlasti broneerida autole praamil koht.


Kriitikakooli Vormsil teeb võimalikuks omaalgatuslike kultuurimeediate koostöö ja Hasartmängumaksu nõukogu 2014. aasta suurprojekti toetus. Vormsil kohtuvad Artishoki [1], Müürilehe [2], Rada7-e [3], U [4], Värske Rõhu [5], ÕU-e [6], Lasteteatrite blogi [7] jt (omalgatusliku)kultuurimeediaga tegelejad.

Kõik küsimused, ettepanekud jms: omaalgatuslikudkultuurimeediad@gmail.com
Kohtumiseni Vormsil,
Maarin Mürk ja Keiti Kljavin,
Kriitikakooli toimkond

[1] http://artishok.blogspot.com/[2] http://www.muurileht.ee [3] http://www.rada7.ee/ [4] http://www.urban.ee/ [5] http://www.va.ee/ [6] http://ou.edicy.co/[7] http://lasteteater.wordpress.com/

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, juuli 31, 2014

“I cannot become obsolete from being important, because I never was important”


Interview with Dr P. Laviolette (Anthropology Professor, EHI, Tallinn Univ.)
Francisco Martínez


Patrick Laviolette still gets tense when turning on the voice recorder and avoids confessing the country where he was born. He speaks low and eludes my gaze. Including a few interruptions, our conversation lasts for two hours. Immediately afterwards, Patrick tells me that it have been different than what he expected. He seems to be unaware of controversies around him as a public figure. Some people would answer that Patrick is a humble person, not willing to impose himself over anybody and reluctant to get involve in power games (somehow like a pilgrim, a sign of intelligence). Others would argue that the reason is his naivety, irresponsibility or lack of strength though.
Over thousand anthropologists are coming to Tallinn these days to take part in the European biennale of social anthropology organised by the Estonian Institute of Humanities (http://www.easaonline.org/conferences/easa2014/); another extra reason to meet this intriguing bricoleur.








- Do you think it is a good idea that I make an interview with you?
I think it is a good idea. This is how we learn from each other.
- Once you told me that if

not an anthropologist, you would have liked to become a sport trainer...
Yes, it is true, I don't deny it. Or also, other than an academic, an 'artist' might have suited; I guess with either I would now be sitting in the street, begging for money (instead of virgin marys). I think these professions fit to my physique and my character. I'm hyperactive and if I get no physical exercise my brain 'falls' in different directions and I get funny.
- Do you consider yourself a man with good or bad luck?
I have many lacks. [laughs]
- You like to play, you like games...
I am more an opportunist than a strategist. I react to things. Of course, I do plans also, but I am not good at it. I am better in adjusting to, in adapting to. And perhaps you are asking about why do I like to play strange and risky games? I like these games because risk adds something that we cannot predict in advance. And it makes you believe that you control something which is uncontrollable, or not totally. When we succeed in it, this experience gives you a joie de vivre. But I am playing less and less.
- You mentioned plans and I think that many people would be interested in reading what is the vision that you have for the department of anthropology in Tallinn University.
I do not think that this is just my vision. I'm fitting into the vision of what has been the department from the beginning. Some of the people graduate, some of the people leave, and some others come back. I guess that the vision is to make the graduates and the people who initiated the department feel welcome. And the second bit is to make it bigger and more international. Also to have some coherence, since we cannot do everything, even if we might lose ties with archaeologists or biologists. Visual anthropology, sensual experiences and social issues might be at our core. Our vision depends also on the support we get and for us it is important to create stability.
- And in which way will the EASA conference that we're organising make the department stronger?
Well, in answering before the event occurs... perhaps the organising has raised some tensions, some rivalries. But also, this has brought people together. We have a common enemy, which is organisational chaos, and a common goal, which is to make things happen. For us, this is more than a conference. We are getting attention and good exposure, at a whole different level.
- Good anthropologists get naked in the field?
Yes. All anthropologists get naked in the field. The good ones get naked more often. Anthropology is a label, a disciplinary title that we give to people. The bad anthropologists are those who pretend to be so and they are not. But there might be good anthropologists who do not present themselves as such, or that have not studied anthropology. Bad anthropologists are also those who want to become famous, who do not help the field, students, younger colleagues to progress, because they are more interested in themselves and their small niche.
- You mentioned art. So I will ask you the question I had listed as the last... you have been interested in art for many years. And my question is, until what point our work, our research, is conditioned by the interests and profession of our partner?
[laughs] I was flirting with art before I began to flirt with a particular woman who is involved with art, if that's where you want to go with this. Of course, I became more interested in the anthropology of art as well as creative interdisciplinary projects, when I moved to New Zealand with an artist and worked in an art college. I was then teaching material culture and visual culture studies. But also my colleagues were artists, not only my partner. I learned a lot from that. Yet at the time I probably undervalued what I was getting out of it. In spite of being passionate about art, it frightens me a bit; I do not want to get too close to it, I do not want to understand it too much, because I do not want to become an art critic. Perhaps I prefer to live it vicariously through others.
The influence of the partner is a tricky question. Is the interest before the choosing, or the choosing before the interest. But anthropology is quite influenced by art, as any bourgeois activity.
- Your first book, which is based on your fieldwork in the Cornish peninsula, explores the combination of abstract ideas and sensual experiences. In the first chapter, you present that region as in/on the margin of modernity... who else is in that margin?
We are right now. We are sitting at some form of modernity, post-modernity, pre-modernity and post-capitalism. But margins of modernity sounds good, doens't it? It is poetic... that chapter is influenced by Victor Turner and his paper ‘The Centre Out There’, published in the journal History of Religions. And it is a paper about pilgrimage, a theoretical overview trying to understand liminality between centre and margins, trying to understand structure and anti-structure and core concepts such as community and status quo. Cornwall is certainly not London, Brussels, Paris or Berlin. Not even Plymouth, which might be a centre of a region. Perhaps like Estonia.
I cannot get away from Victor Turner. I think it is one of the reasons I became an anthropologist.
- I remember that you mentioned this paper to me when we were in Narva, and that city is a good example of a margin of modernity. But can we say the same about Tallinn?
It depends on what modernity you refer to. In Estonia, Tallinn is very central, where a lot of stuff happens.
- But Tallinn is also ‘a centre out there’...
But also Narva is a centre, particularly in historical matters, as a border region. And one of the things that make Estonia interesting is being a border country, connected to Russia and to the other Baltic countries. So yes, but the centre shifts depending on the question.
- You also told me that Michael Jackson inspired you to become an anthropologist, particularly his book ‘The Accidental Anthropologist’.
The memoirs [laughs]... I saw you were reading it recently. And what does not inspire you in that book? It is just brilliant. Already the title is inspiring. The man just writes superbly. And as a character, he takes all these boxes of the discussion about being an anthropologist, about being at the margin, being a poet, a philosopher and a field worker; someone who struggles to understand the world. But what strikes me the most is the way he can tell stories, his gift for writing and his gift for observation. And what he has done for the discipline of anthropology is fantastic, sometimes following a very lonely route.
- We have talked several times about the implications of living in an academic bubble and also about fulfilling academic responsibilities. But how would you describe the social responsibility of a researcher or a professor?
That bubble is a safe bubble. We do not want to become completely vulnerable but at the same time the bubble cannot become a fortress, because it turns into a prison. There should be a right distance.
It is a tough question. Universities are elitist institutions, but our responsibility is to try to make knowledge accessible, available. Here, in Estonia, I still see a lot of people around me with good will in this capacity, perhaps because of the recent history of the country.
- In one of your articles you say that ruins talk back. What do they say to you?
They say fix us, because we are falling apart [laughs]. They say play with us. Also they say a lot of dark things. I try not to listen to that. Otherwise we end up by talking to death.
- In your second book, you talk about the increasing passion for recreational risks. In late-modern societies, may we take this new passion for risks as symptomatic of something else?
We have talked about breakdowns, about people feeling overworked, so people end up risking in stuff that they would not have done otherwise. We are under more pressure, individually, but there are also institutional risks and natural risks, perhaps as never have been before. On the other hand, society is getting quicker... but people always took risks. Today’s reactions to risks are quicker too.
- Everything seems to be not just faster, but also extensively obsolete. Also Professor Laviolette meets the obsolete?
Yes, absolutely [laughs]. But I cannot become obsolete from being important, because I never was important [laughs]. I hope I do not become obsolete for the people I am supervising, at least before they finish their thesis. My work on risk, which I believe is exciting, becomes more and more mainstream. You've invited Bradley L. Garrett to endorse your book, and he is being doing that stuff in a more serious and rigorous way than I have.
My take on obsolescence is that I do not really believe in it, or I do not want to.
- Urban exploration and tourism. What is the difference?
Tourism is institutionalised and urban exploration is at the margins, exploring the limits. It can be done by your own. Also the set of practices, the rational, is different. Urban exploration is about people who want to see the world as explorers, wanting to know what is on the other side. Tourism is easy to reproduce, but the experience of exploring cannot be repeated, it is unique. Then explorers are individual and independent characters; you are now writing about it, presenting explorers as flâneurs and tricksters breaking and setting certain rules. In my mind, tourism is connected to social industries and institutions. It is difficult to be an accidental tourist. But some explorers might also be misanthropes who do not like people.
- Last question. How do you see authorship?
As you know, we try to acknowledge the author of certain ideas through quotes and references. But authorship also brings the question of open-access and on how people might live from their creation, which means copyrights. It is not a new debate, but the form of technology is new, and, perhaps, the form of obsolescence is also new.
- I see that you are getting tired, but I cannot avoid this question, because people are asking me about...
Ah, for how long is Patrick staying in Tallinn? [laughs]
- Yeah...
My contract is until 2017. So for sure until then. Techincally it's longer because I'm involved in a IUT project with Hannes Palang until 2018. So four years I guess. It is a tricky question yet it feels like I'm halfway through in Tallinn since I've been in Estonia for four years, officially. Not really counting the days I was here. [laughs]
- And what would you answer to the critics that say that the department of anthropology is always half empty?
That it is better to be half empty than two-thirds empty [laughs]; another tricky question...


 

Voldi lahti / Unfold