ARTISHOK: Veneetsia giid 2015

Kellel veel (üldse Veneetsias) käimata ning ka neile, kes lähevad juba mitmendat korda. Soovitused linnaosade kaupa. Sisaldab nii kunsti, vaatamisväärstuseid kui ka soovitusi vaimutoidule lisaks ka kehakinnitusteks.
Lühem ingliskeelne survival guide siin (Šoti paviljonilt)

NB järgneva jutu saab ka alla laadia - siit!

Üldiselt
Veneetsia on saar(estik), südalinnas elab pidevalt ca 30 000 inimest, koos maismaaga (Mestre, Marghera) on elanikke ligi 300 000. Turiste käib päeva jooksul läbi kordades rohkem ja see on põhiline tööstusharu, seega ei tasuks pahandada, kui inimesed tänaval ja ühistranspordis ei ole kõige viisakamad, sest mitte kõik neist ei ole ise valinud elu muuseumis. Teenindajad, kelle elu ja sissetulek turistidest sõltub, on üldjuhul väga heatahtlikud, aga reserveeritud.

Kui olla linnas lühidalt ja tahta midagi (Biennaalil) näha, on mõistlik võtta transpordikaart (24-48-72 tundi) ja sõita kaugematesse kohtadesse vaporettoga (saab vähem kitsastel tänavatel jalutada ja äraeksimist nautida, aga rohkem vee peal loksuda ja kiiremini kohale). Pikema aja jaoks (ja kui plaanis tagasi tulla) tasub Piazzale Roma ACTV kontoris teha endale Venezia Unica kaart, mis maksab 50 eur ja millega on kõik piletid oluliselt soodsamad. See eeldab natuke süvenemist ja kodutööd, põhimõtteliselt on see sarnane Tallinna Ühiskaardiga ja selle saamiseks tuleb pisut andmeid jagada.

Vastupidiselt üldiselt levinud arvamusele, siis Veneetsias saab tegelikult väga hästi süüa, lihtsalt need asjad, mis on kindlasti head, on spetsiifilised - kala ja kalatoidud, sh teatud tüüpi pasta ja tapase-tüüpi snäkid cicchetti, samuti tramezzini ehk võileivataskud, kus kahe röstsaia tüüpi saia vahele on palju häid asju topitud; kindlasti tuleks proovida baccala’ mantecatot ehk tursavahtu kas siis leivasnäkil või polentaga - maisipuder - eelroaks; ka jäätisega on õigetes kohtades siin linnas hästi - tasub usaldada oma silma: ohu märgid on erksad värvid ja liiga vedel konsistents, mis viitavad pulbrite ja vee sisaldusele…

Kui istuda kõige esimesse kohta (või ka viiekümneviiendasse) maha, ilma teadmata, kelle oma on koht ja miks just seda kohta usaldada, on suur võimalus pettuda, nagu ka Tallinna vanalinnas. Maha istudes tuleb nagunii olla valmis rohkem maksma, see ei ole karistus, võib pigem käsitleda tipina - inimene kõnnib sinu pärast kaks korda vähemalt õue ja see on juba hinna sees (Itaalias ei ole tipi maksmine nii tavaline, kuigi keegi ei pahanda ka). Võileibu ja kohvi soovitaks igal juhul tarbida baarileti ääres trügides, ja mitte ainult raha pärast.

Veneetsia jook on spritz. Al Aperol (ehk aperoliga) on tavaline, aga vb natuke lääge ja seda saab endale Tallinnas ka teha (prosecco+aperol+mullivesi+apelsiniviil+oliiv). Pigem küsida seda “al Cynar” (tšinaar) - artišokibitteriga, mis annab mõnusalt mõruma maigu. Seda siis aperitiiviks. Lihtsalt prosecco on ka täiesti aktseptaabel jook, see on kohalik (Treviso kandist) ja virgutab hästi.

Biennaali paviljonid ja satelliitnäitused linnas on üldiselt tasuta, Arsenale-Giardini pilet, mis tagab ühe sissepääsu kummalegi alale on 25.- eurot, mõlemal alal on kohvikud ja baarid, seega võib - kui aega on - veeta seal ka terve päeva. Biennaali vaatamiseks soovitaks (näiteks Giardini või Arsenale raamatupoest või biennaali peakotreri raamatupoest San Marco linnaosas) hankida giidi (short guide), milles iga teose ja paviljoni kohta väike lahtikirjutus.

Näitus/paviljon, mida ei ole näinud, aga kuhu sõitmist siiski julgeks soovitada kui aega on - on Armeenia paviljon armeenia kloostri saarel San Lazzaro. Armeenia paviljon võitis biennaali kuldlõvi ja räägib armeenlusest ja diasporaast… ja muidugi peetakse seda preemiat väga poliitiliseks, aga mis seda ei oleks. See näitus on avatud kell 13-17.30 ja sinna tuleb sõita ekstra paadiga. Kuni 18. oktoobrini sõidab tavaline liinilaev nr 20 San Zaccharia/San Marco peatusest kell 13.10, 14.20, 15.10 (tagasi 15.25, 16.45, 17.25). PS saar ise on ka ilus.

Kui kunstist kõrini ja tahaks randa (või augusti lõpus filmifestivali pärast, et staare näha), tuleb sõita Lidole. Sinna sõidavad mitmed paadid, suurtest nr 1 ja 2 (kiirem). Lidol tuleb kõndida laevapeatusest otse (nii et vesi jääb selja taha) risti üle saare ja teisel pool on juba “päris” meri ja päris rand. #surmveneetsias #hotelExcelsior #mostradelcinema

Piazzale Roma / raudteejaam / Cannaregio
Veneetsiasse saabumise võimalustest kaks kolmest suubuvad siin - bussiga (lennujaamadest nt) Piazzale Roma bussijaamas, rongiga Santa Lucia rongijaamas (Ferrovia).

Bussijaamast / Piazzale Romalt saab jala edukalt Dorsoduro ja Santa Marta või ka Santa Croce ja San Polo linnaosadesse. Siin on ka enamiku vaporettode lõpp-peatused ja suur COOP (supermarket). Veneetsia kõige uuem sild - Calatrava sild (suht ebamugav jalakäijatele) läheb raudteejaama poole.
Raudteejaamast läheb sild üle suure kanali Santa Croce / San Polo linnaosadesse. Kui silda ei ületa ja jalutada rahvavooluga kaasa mööda üht peamist tänavat (Strada Nuova), jõuab läbi Cannaregio linnaosa lõpuks välja Rialto piirkonnani San Marcol (või vasakule hoides hoopis haigla ja Arsenaleni). Strada Nuova on üks väheseid suuri-laiu tänavaid Veneetsias, mille ääres on ka palju nö tavalisi toidu- ja olmepoode, sh üks suurem toidupood Conad. Raudteejaamas on ka suur vaporetto-peatus ehk et ühistranspordiga saab sealt ka igas suunas edasi.

Cannaregio linnaosas väga palju Biennaali paviljone ei ole.

Siin oli Islandi paviljon - Christoph Bücheli rajatud Veneetsia esimene mošee, aga see on tänaseks suletud. Kui vastupidiseid uudiseid ei ole (korraldajad pevad selleks läbi murdma väga suurest vastusurvest ja bürokraatia-tõketest, hetkel on asi kohtus), siis võib täna imetleda kinnist kiriku-ust koos kogu itaaliakeelse dokumentatsiooniga, et milles probleem (tegelikult - asi läks poliitiliseks, kuna mai lõpus olid kohalikud valimised ja katoliiklikud jõud - kirik ja mõned kohalikud prouad-härrad - ei pidanud õigeks, et endises kirikuhoones, mis küll 1969 aastast kõike muud - laopinnast spordisaalini - sisaldanud, aga formaalselt ei ole de-sakraliseeritud, sellist hirmsat asja korraldatakse). #pagulaskõne #miksnadsiistulevadmeieõuele

Täiesti subjektiivselt - see võib olla teie biennaalikülastuse üks kõrghetki. Soovitaks selle kohta ka eelnevalt lugeda, aga see, mis meeldis, oli eelkõige see füüsiline külastajakogemus, mis pani seieri võbelema kunstivaataja-küüniku ja võõrale pinnale astuva kultuurituristi eetika vahele, ehk et sisekõne, mille lühiseid võimendasid ruumi pikitud detailid (tegemist oli tõsise ja toimiva mošeega, mida esitleti - ka linnavõimule - kui kunstiprojekti/näitust ehk mittesakraalset ruumi) ja kohalikud elanikud, kes oma religiooni- ja kultuuriteooriaid sealsamas spontaanselt lahkasid. Kuna see oli ajaloolises linnas esimene ja ainus mošee ja kohalik kogukond võttis selle kohe omaks ning hakkas aktiivselt kasutama, oli ametlikuks versiooniks sulgemise põhjusena lisaks liiga suurele külastajate hulgale (ruumis korraga rohkem inimesi kui lubatud) julgeolekurisk.

Multikulti konteksti jätkuks on Cannareggios täiesti olemas ajalooline Geto - tänaseni aktiivne juudi kultuuri keskus sünagoogide ja koššer-restoranidega.

Cannaregios on paviljonidest veel Mauritiuse paviljon, mis on huvitav eelkõige selle poolest, et selle kuraatoriteks on Alfredo Cramerotti ja Olga Jyrgenson. Alfredo oli Eesti paviljoni žüriis ja Olga on Eesti päritolu. Näitus asub palees, mille akendest on ilus vaade suurele kanalile. Šoti paviljon on samas piirkonnas, kuid sinna veel ei ole jõudnud, seega ei oska kommenteerida.

Söögikohtadest-baaridest on Cannareggio kõige tihedam ja parem kanaliäärne Fondamenta Ormesini ja Fondamenta Misericordia. Näiteks baar/restoran Al Timon, või jätkuvalt popp kalarestoran Paradiso perduto. Mõlemas tasub rohkem kui üksi minnes igaks juhuks laud varem kinni panna.

Dorsoduro
Dorsoduro on Veneetsia “ülikoolikampus” ja ühtlasi kõige rahulikum linnaosa eluolu mõttes - siin on piisavalt “tavalist elu” ja kõige vähem turiste (kui päris äärelinnad välja arvata). Ülikoolidest on siin nii Ca’ Foscari, kunstiakadeemia kui UIAV (arhitektuuri- ja kunstide ülikool) põhilised õppehooned. Tänu sellele on siin linna ühed paremad raamatupoed, sealhulgas uue nähtusena Veneetsia “Lugemik” ehk Bruno (augustis puhkavad). Lemmikraamatupood võiks olla La Toletta - neil on ka eraldi kunsti- ja arhitektuuriraamatute osakond.

Ülikoolide lähedus tähendab ka rohkem baare, seega õhtuks tasub igal juhul siia tulla - kõige legendaarsem koht, kus õhtuti seltsielu (ja päeval teistsugune elu) käib, on Campo santa Margherita - siin on kõige legem baar Caffe Rosso - kui juua spritzi, siis vähemalt korra siin, mängureeglid on, et kui istud väljas, siis jood klaasist ja maksad tiba rohkem (aga hinnad on 2,50 vs 3 eurot) või kui baarist joogi võtad, jood topsist ja seisad niisama väljakul. Päevasel või varasemal õhtusel ajal on neil kindlasti ka võileibu. Väljakul on ka täiesti hea pitsarestoran (turistikas, Rosso poole seljaga olles vasakul nurgas), veel mitu baari ja paar täiesti uut söögikohta, üks natuke eksootilisem ja teine hipsterim, mõlemat ok (sh vege). Üks trahter Rossoga samal väljakupoolel on veel Osteria alla Bifora - elegantsem ja suurema söögi-joogivalikuga. Santa Margheritast edasi Rialto poole liikudes (üle silla, väikese väljaku paremale üles ja siis pikka tänavat pidi pisut paremale liikudes) on tore kiirsöögikoht Bigoli - pastat viie eri kastmega, silma all keedetult a la hiinakas, 5.- ports.

Teine tore koht, kus ilusa ilmaga õhtul päikeseloojangut vaadata, on Zattere kaldapealne, seal on üks legendaarne aperetiivikoht Il Chioschetto - siin on vahel ka elava muusikaga kontserdid. Zatterel on ka üks suurem toidupood - Conad (endine Billa), see on San Basilio vaporettopeatuse lähedal Zattere lõpus. Restorane leidub veel Calle lunga S Barnaba pikal tänaval, ka nende puhul võib popimal õhtul hea õnne peale minek tähendada pikemat jalutuskäiku, aga kuna söögikohti on palju, siis üldiselt midagi lõpuks ikka leiab. Kui nälg tahab silmanägemise võtta, siis kuni kella 20-ni on avatud baarid-snäkikohad ka Fondamenta Nani ääres (Zattere ja Accademia vahel). Kõige legem tramezzino koht on Bar alla Toletta - peaaegu et kohustuslik on siin üks (enne)lõunane võileib teha (näiteks teel raudteejaamast jala Accademia regiooni või Eesti paviljoni)…

Biennaal on Dorsoduro linnaosas kohal eelkõige Leedu paviljoni näol, mis asub aiakeses Palazzo Zenobio õuel, FONDAMENTA SOCCORSO, DORSODURO 2596. See paviljon asub Bruno raamatupoega paralleelsel kaldapealsel, mis jääb ka Campo Santa Margherita ja Zattere lähedusse. Ilmselt tasub siin kasutada elektroonilist kaarti, teine variant on minna San Basilio vaporettopeatusest kogu aeg otse “sisemaale” mööda kanaliäärset kuni tekib kanalite täisnurga all ristumiskoht (ehk edasi kuidagi enam ei saa), siis pöörata paremale ja varsti on paremat kätt ka Leedu viit. Leedu on linna sees üks kaugemaid paviljone, kui Giardini-Arsenale poolt vaadata.

Lisaks Leedu paviljonile on Dorsoduros mitu olulist muuseumi, alustades vana kunsti mekast Gallerie dell’Accademia, Peggy Guggenheim Collection ja Punta della Dogana. Neist kolmest võiks hetkel kõige rohkem kaaluda prantsuse kunstikollektsionääri François Pinault muuseumi Punta della Doganas, kus on hetkel väljas Taani paviljoni kunstniku Danh Vo kaaskureeritud näitus Slip of the Tongue - väga maitsekas ja kohati ka väga huvitav, heal tasemel (aga lõpuks natuke tüütu) näitus (Veneetsia on kindlasti paremaid näinud, seega kitsa ajaraami puhul ei ole see vist top 5 soovitus, samas muuseumidest kindlasti top 1).

San Marco
Dorsoduro ühendus üle suure kanali (lisaks vaporettodele ja gondli-traghettole, mis sõidab 2 euro eest risti üle kanali päris mitmest punktist) on Accademia sild (Accademia vaporetto-peatusest). Kohe silla teises otsas on Palazzo Franchetti kus toimub üks satelliitnäitustest Glasstress Gotika. Selle on kureerinud Ermitaaži kuraator Dimitri Ozerkov ja sellest võtab osa ka Kris Lemsalu, pool näitust asub Murano saarel (klaasikeskus).

*Väga Olulisest*
Eesti Paviljon - asub San Samuele väljakul Palazzo Malipieros. Kui teed küsida, siis tasub küsida Palazzo Grassi juurde - see on suur kaasaegse kunsti muuseum (sama mis Punta della Dogana) ja asub meie paviljoni vastas. Siia pääseb lihtsalt ka vaporettoga nr 2, peatuse nimi on San Samuele. Paviljon asub kõrgel teisel korrusel kohe hallis majas (suur viit on ka väljas).

Näitust valvavad Eesti tudengid, seega saab selgitusi emakeeles, aga üldiselt soovitaks alustada vaatamist lugemisest ja keskendumisest ja nö arhiivitoast, kus on seinal Esimehe elu ajajoon ja laual lugemiseks toimikud. Toimikud on ka kataloogis ära trükitud, seega võimalus on teha ka kodutööd. Parem on nendega end kurssi viia selleks, et ülejäänud näitus asetuks konteksti pigem kohe, mitte tagantjärele. Aga samas - iga näitusekogemus on igal juhul individuaalne ja ilma lugu selle detailides teadmata võib impressioon olla võibolla isegi tugevam. Näitusel on fotod, installatsioon, videod ja kindlasti ei tohiks kahe silma vahele jätta looži, mis lõpetuseks natuke hingamis- ja mõtlemisruumi pakub. Ooperi-seoseid aitab lisaks Esimehe loole ja looži aariale võibolla kõvemini kinni sõlmida Othello, Veneetsia mauri meenutamine. Paksemat värvi lisab ehk ka taustateadmine, et legendi järgi elas Palazzo Malipieros omal ajal Casanova. Need on aga isiklikud seosed, seega kui need asjasse ei tundu puutuvat, unustage ära, kunstnik neid kohustuslikuna välja ei paku. Fenice ooperimaja ei ole igal juhul paviljonist ka väga kaugel, seega päris ooperi vaatamiseks külastage nende kodulehte.

Teine oluline paviljon meie regioonis on Küpros - asub Eestiga samas palees, teisel pool sisehoovis (Eesti paviljonist väljudes pöörata paremale, paremale ja kohe veelkord paremale). Siin ruumides oli pikalt ka Eesti paviljon (2003-11 ehk John Smith, Mark Raidpere, Marko Mäetamm, Kristina Norman, Liina Siib). Küprost esindab nende hetkel kõige kuumem kaasaegse kunsti nimi Christodoulos Panayotou (osales 2011 ka Kumu fotokuu näitusel Beyond). Võtke gramm aega ja laske endale seletada või võtke infobuklett ja süvenege - Jaanusest hoopis erineva stiiliga, väga huvitav kohaspetsiifiliste viidetega näitus. Küprose näituse kataloog "Two Days After Forever. A Reader on the Choreography of Time" tundub ka ajakohane.

Turismimeka epitsentris San Marco väljakul Marciana raamatukogus on samuti biennaali üks huvitavatest rahvuspaviljonidest, mida siis, kui aega on, tasuks kindlasti ka külastada - Uus Meremaa. See asub esiteks päris olulises ajaloolises interjööris ja tegeleb ka täiesti aktuaalsete teemadega - ehk post-Snowden maailma küsimustega. Kunstnik Simon Denny on küllalt oluline nimi kunstimaailmas, seega on igal juhul põhjust näitus oma silmaga üle vaadata. Projekti osa on ka Marco Polo lennujaama saabumisterminali ja pagasilintide tsoon, seega sedakaudu Veneetsiasse sõites tasub silmad lahti hoida ja pool paviljonist on nähtud.

San Marco linnaosa tervikuna on Veneetsia südalinn ja kui meie paviljonide “nurk” välja arvata, siis kindlasti on see kõige turistlikum piirkond. Sööma siia ei tuleks, aga kohvi on enamasti igal pool hea ja jäätist leiab ka, samuti on siin ilmselt linna kõige fancymad pasticceriad (kondiitrid).

Castello
Castello linnaosas asuvad nii Giardini della Biennale kui Arsenale ehk biennaali põhikohad. Väliste paviljonide osas siin soovitusi polegi, biennaali on siin rohkem kui vaadata jaksab.

Alustaks ikka Giardinist. Kuraatorinäitus on siin - Itaalia paviljoni nimelises näitusemajas - just tervikuna kompaktsem ja annab kogu biennaalile parima võimaliku võtme. Kuraator Okwui Enwezor annab näituse lugemiseks kolm filtrit: Garden of Disorder, Liveness: On Epic Duration ja Reading Capital. Näitustest võiks Giardini noodivõtmeks võtta esimeses ruumis (ja rahvusvahelises kontekstis esimest korda nii keskselt) eksponeeritud Itaalia kunstnik Fabio Mauri tööd (fašismi-natsismi-trauma kriitiline lugemine, pagulaste-põgenike teema, “the end”), eriti koosmõjus ühe Kuldlõvi-võitja, Adrian Piperiga (“Everything will be taken away”)… Kapital ja selle uued lugemised ning performatiivsus-kohalolu on samuti Giardini näituse võtmeks. Soe soovitus lühigiidi abil eksponeeritud töödele rohkem ligi saada kehtib nii siin kui Arsenales, aga teoste koosmõju on Itaalia paviljonis minu arvates väga hästi “orkestreeritud”. Kindlasti peatuks Arena lava ääres pikemalt või korduvalt, kui vähegi natuke aega on.

Giardini rahvuspaviljonid. Paviljone on palju, kui on aega, siis õige kunstiturist vaatab kõiki, kui aega on vähem, siis sellest valikust saab piisavalt mitmekesise pildi:
1. USA - Joan Jonas on kahtlemata legend
2. Soome paviljon - sest see on Soome
3. Poola (Giardini "tagaotsas" - üle väikese kanali) - Halka/Haiti - Poola rahvusliku ooperi lavastamine Haitil, Poola sõdurite järeltulijate külas, kolonialismi-vabadusvõitluse-enesmääramise absurditeater.
4. Belgia - Vincent Meessen & guests
5. Šveitsi paviljon - Pamela Rosenkrantz
6. Taani - Danh Vo
7. Põhjamaad - Norra - helikunst
8. Holland - Herman de Vries
9. Saksamaa - Olaf Nicolai, Hito Steyerl, Tobias Zielony, Jasmina Metwaly, Philip Ritzk
10 Suurbritannia - Sarah Lucas (tööde teostamisel osales ka Kris Lemsalu)
11. Rumeenia - Adrian Ghenie maalid
12. Austria - paviljoni arhitektuuri nihutav projekt
13. Kreeka - sest see on Kreeka

... see on Giardini pingerida, mis ei vasta päriselt geograafiale,… mis võtab NATUKE liiga palju aega, et päriselt kõike jõuda - nt Poola videot peab natuke aega vaatama, samuti Saksamaad, kui mingit muljet tahta saada. Ei raiskaks aega Venemaaga, näitus on erakordselt nõrk (kuigi mastaapne), aga samas - võibolla peaks, just sellepärast, et see on Venemaa…

...

igal juhul edasi - Arsenale.
Siin ei olegi muud varianti, kui vaadata alustuseks ära Enwezori peanäituse teine osa, mille siduvaks motiiviks on sõna jõud ja kõik see maailma segadus ja korralagedus täna, noodivõtmeks Bruce Nauman ja Adel Abessamed. Siin on ka palju videokunsti, nii et kui põhjalikult vaadata, võtab aega, läbijooksu arvestaks enam-vähem tunniga, kui videoid vaatama ei jää… Aga vaataks kindlasti Steve McQueeni, Theaster Gatesi (NB seal peab kindlasti pilt olema, vahepeal see nt ei töötanud), Sonja Boyce’i ja Chantal Akermani videoid ja süveneks korra Harun Farocki arhiivi.
2. Arsenale lõpus algavad järjest rahvuspaviljonid (Arhitektuuribiennaali ajal on siin ka Eesti paviljon, tavaliselt seal, kus praegu on Kosovo, Albaania jt).

Rootsit esindab seekord Lina Selander, paviljoni on pannud kokku Moderna Museet.
Kosovo projekti taga on Flaka Haliti, kuraator Nicolaus Schaffhausen, Viini Kunstihoone peakuraator.

* Läti paviljoni jõudmiseks tuleb lõpuks Iiri paviljonist õue minna ja siis ta seal kohe järgmise nurga peal ta ongi. Varuge sinna gramm energiat, tore paviljon on, kui olete enne Sipelgapesa dokki näinud, kõnetab võibolla veel rohkem.... Mehed ja nende garaažid on teemaks, multimeedia-sektsioonkapi-intarsia vormiks.

.. Peale Lätit tuleb jälle natuke õues kõndida ja nüüd tuleks ka kella vaadata - kas on veel aega ja kui palju, sest paremat kätt lõppu jäävad Itaalia, Hiina ja mõned peanäituse installatsioonid, aga see on massiivne... ja praeguseks on mulje selletagi põhimõtteliselt käes.

... kui aega on kõvasti ja eriti huvitab, võib Arsenale lõpust minna veel üle vee (aga kontrollige kindlasti laeva-aegu), sadama-tüüpi olukorras teisel pool vett on Läti eesistumise näitus Ornamentalism, mille on kureerinud kuulus Vene kuraator Viktor Misiano ja mis koondab nende kunstipreemia Purvitis Prize võitjaid.

PS tagasi linnas, suure vee ääres Giardini ja Arsenale vahel kaldapealsel (seal, kus toimusid ka Eesti esimese paviljoni performance’id 1997) Riva di Sette Martiri on Ukraina paviljon HOPE.
Castello söögikohtade osas - neid on. Giardini ja Arsenale oma võileivakohvikute kõrval võib usaldada Via Garibaldil ühte päris korralikku restorani Il Nuovo Galeon (aga kui ma Tripadvisorit loen, siis peab siin vist olema “kohaliku õnne” - et alati väga ei vea ja ei pruugi olla liiga odav). Kindlasti ei soovita süüa tänava alguses “mittekohalikes” pizza- ja muidu-kohtades, usalduskrediit tõuseb, mida tänava lõpupoole (Giardinisse suubuva Garibaldi monumendiga väljaku lähedus ja sealt edasi).

Tripadvisori abil leiab vähe pidulikumaks õhtusöögiks veel sellise koha nagu Osteria Oliva Nera. See on ausalt turistidele suunatud, aga tõesti väga hea köögiga koht Arsenale ja San Marco vahepeal, kuhu julgeks inimesi teist kordagi viia, kui tähistamiseks põhjust.

San Polo, Santa Croce
Tore linnajagu kus seekord eriti näitusi ei ole, kui välja arvata Fondazione Prada näitus Portable Classic, Ca’ Pesaro (Cy Twombly), Palazzo Fortuny, Scuola Grande di San Rocco (Tintoretto), Basilica dei Frari (Tizian)… Söögikohtadest: La Zucca - toredas kohas, hea toit. Natuke fancym Antiche Carampane - investeering, aga väga hea kala (kohalikud kurdavad, et kallis, et varem oli parem ja polnud turiste… - ehk klassika)… Aga võiks otsida Tripadvisorist abi igal juhul, ta üldiselt ei valeta. Rialto turg on Veneetsia põhiline, selle ääres on õhtuti ka päris hea melu - baarid jne, ja seal on ilmselt ka vähem-turistikaid restorane kui need, mis esmapilgul silma jäävad.
Jäätisekohtadest legendaarseim on samuti San Polo linnaosas - Alaska.
Aamen.

Aga pilte ka: