TALLINNA VIDEOD & TARTU

TALLINNA VIDEOD & TARTU

EKA magistrandid "Depressioon" 4. jaanuar – 4. veebruar 2007 Rael Artel Project Space`s

Liisi Eelmaa & Maarin Mürk "Artishok toodab vol 2 LIISI EELMAA“ 16. – 28. jaanuar 2007

Videol baseeruvaid kunstinäitusi tehakse Tartus üliharva, kuid jaanuaris 2007 oli anomaalne periood, kus neid oli lausa kaks korraga üleval. Aga otse loomulikult olid tegijad pärit Kilulinnast ja ka mõlema näituse videode loomus, temaatika ja suhtumine Taaralinnale üpris võõrad. Eriti kui mõlemad näitused baseerusid suuresti kunsti viimase aja trendidel ehk siis mittekunsti (üpris) stiilipuhaste nähtuse (näiteks teaduse, dokumentalistika, propaganda jms.) esitamisel kujutava kunsti sildi all. Tartu kui vanakooli esteetika kants seedis seda üpris vaevaliselt.

EKA magistrantide grupitöö „Depressioon“ omas kindlat ja ühest sõnumit, ühe teatud värvi partei valimisloosungitega sünkroonis olevalt: „Põlevkivikaevandamine on PAHA“. Peab tunnustama, et üldmulje näitusest oli väga tugev, kõik oli kooskõlas – Rael Arteli Tartu galerii pimedad-madalad keldriruumid, eiteakust kostuv kolin, ägin, mürin ja jauramine, kirbe aherainehais, videode hämar vilkumine, räbaldunud plakatid paistmine pimedas ruumis. Meeleolu on suurepäraselt edasi antud. Samas erinevate autorite töid üksiti ette võttes võib see hea mulje laguneda. Risto Tali „Idiotismus“ näitab üliähmaselt mingit seltskonda kaevandusdresiini lükkamas ja kähinal „see on täielik idiotismus“ korrutamas – meeleolult üldkontekstis mõjuv, sisult siiski sogane. Siiri Taimla „Igapäevane plahvatus“ algab visuaalselt efektse (kuigi helitu) kärgatusega aga järgnev kirjalik statistika mõjub siiski banaalse propagandana. Siiri Taimla ja Laura Pählapuu "Depresiooniala Olev Elm" , kus kaevanduses silma kaotanud mees seletab pikalt laialt-laialt, omab juba teatud odavat sotsiaalporno maiku. Samad hädad kipuvad vaevama ka mittevideo-teoseid. Tõnu Narro nõukaplakatite paroodiad mõjuvad oma kohmakuses veidi tobedalt. Mikk Freibergi kaevandamise jääkaine ja petroliseguse solgivee panemine lauale söögiks-joogiks („Energia jäävuse seadus“) on ka habemega propavõte. Näituse kunstiliselt kõige mõjuvam on siiski Laura Pählapuu "Hukkunud kaevurite memoriaal", hämaras ruumis kumavad kiivris tööliste portreed (kuigi valgustina kasutatud jõulutuled on veidi odav lahendus).

Kui „Depressiooni“ on parem vaadata pealiskaudselt, süüvimata, siis Liisi Eelmaa näitus vajas soti saamiseks pikemat mahaistumist ja videode otsast lõpuni läbivaatust. Sisuliselt oli tegemist nelja minidokumentaaliga neljast persoonist, kusjuures kolme video puhul oli tegemist duubelobjektidega – esiplaanil olevate peategelaste ja nende n.ö. obsessioonisikutega. „Eero“ muusik Eerost ja teda kiusavast naisdeemonist, „Eerik“ noorest poliitikahuvilisest Eerikust ja tema austatud Andrus Ansipist, „Edgar Savisaar“ Liisist endast ning tema lapsepõlve (nimi)kangelasest. Ainult „Leo“ „räägib“ eelkõige Leo Kunnasest (tegelikult Kunnas räägib ise). Üldiselt on järgitud „päris“ dokumentaalfilmide tegemise reeglistikku ja veidi pikematena oleksid videod ka „päris“ filmidena aktsepteeritavad. Aga. Nagu näiteks performance`t eraldab teatrist see, et seda teevad asjatundmatud kunstnikud, mitte profid näitlejad, Liisi tööd teevad paradoksaalsel kunstiks just nende kohatine tehniline küündimatus, mis annab videodele mõnusa naiivse fluidumi. Mõnikord see naiivsus on täiesti taotluslik, näiteks Savisaare video puhul (kus Liisi kehastub jälle väikeseks tüdrukuks, kes arvab, et Edgar on nagu Jason Donovan), enamasti aga vist mitte. Kuid siiski, just see „praak“ annab videodele ootamatu sarmi. Kuulsa „Müümise kunsti“ moodi poliitikat, äri ja usku koos lahkava „Eeriku“ teeb efektseks ka asjaolu, et heli on vahel hale pirin, siis aga plahvatab see järsku kriiseteks, röögatusteks ja lihtsalt valjuks mölinaks. „Leo“ puhul on hea, et Kunnase igav ingliskeelne pomisemine eriti ei kosta, saab nautida seksikaid kaadreid Leo huultest ja saapanööridest. „Eeros“ segunevad peategelase jutuvada, tema muusika, kirikuhelide aga ka „Maaema messi“ sürreaalse („2 krooni esimest korda, 2 korda teist korda, 2 krooni...“) soundtrackiga. Kõik videod on nii siirad ja hingega tehtud (Liisi on enamasti aktiivne tegelane, mitte tumm kaadritagune isik), et tahtmatult köidavad. Maarin Mürki üpriski jabur näitusekujundus (troopikataimed, retrodiivanid, vanad kapid, telekas jne) lisas veelgi segaseid tundeid.

Nii et mõlema näituse puhul oli tegemist kaasaja kunstitrende jälgivate mõjuvate videonäitustega, väga erinevate aga siiski kohati ka sarnastega.

MARGUS KIIS

DePRESSIOON pildid

Liisi Eelmaa näituse pildid ja videod