Pildistas Indrek Grigor
esmaspäev, aprill 02, 2007
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
ARTISHOK
Artishok on eksperiment, mis uurib kapitaliringlusest ja
riiklikest institutsioonidest sõltumatu kunstikriitika
võimalikkust. Kunstikriitika kunstikriitika pärast.
Vt. ka noorus kohustab.
Kõik, kes soovivad teha kaastööd, edastada infot või
avaldada arvamust:
artishokmovement@gmail.com
Klassikaraadio eetris kaks korda kuus neljapäeviti!
V Artishok Biennale
IV Artishok Biennale A+B=AB14
III Artishok Biennale
15 kommentaari:
jube
oh jah, primitiiv-feminism
jama ja banaalne
see kõik on üsna kurb, aga nii on paljude asjadega. kas räni küsis endalt, miks ta selle selle aabiotsa üldse ette võttis?
No ma esmalt avaldaks teostusele tunnustust, esitlusele minnes ootasin põlveotsas tehtud samizdati, aga teos on hästiõmmeldud kõvaköide. Nagu üks aabits olema peab.
Sisulises plaanis on raamat aga natuke kentsakas. Esmapilgul oleks justkui tegemist naljaga, „analfabeetiku teejuht” „värvi ise” ja motogi ütleb, et oleme „oodatud järgnevaid lehekülgi vaadates laginal naerma”. See viitab raamatu programmilisele iseloomule meenutades, Puhta rõõmu ja Infotankistide tavapäraseid võtteid. Samas on eriti Piret Räni enese tekstid naiivselt moraliseerivad ega viita stilistiliselt kuidagi sellele, et nende näol oleks tegemist justkui mingi naljaga: „Igal lapsel ju ei ole kõrval tarka ja vastutustundlikku vanemat, kes reklaamistrateegiaid paljastavaid loenguid peaks. Ja iga vanem alati ei märka ümbritsevat nihestumist. Selleks ma selle aabitsa tegingi. Et aidata märgata.”
Seega on nähtavasti tegemist tõepoolest täiesti siiralt aabitsana kasutamiseks mõeldud teosena. Sihtgrupiks küll ilmselt vanem kooliiga mitte algkool.
Mööndes, et feminismil on kohati üsna vulgaarsete võtete tõttu halbmaik küljes, avaldaksin antud köite vormilisele ja sisulisele teostusele igati tunnustust.
kõik näägutavad vaese pireti kallal....
head kavatsused ju vähemalt.
Läksin ennist veidi...eee...otsekoheseks. Põhimõtteliselt tahtsin öelda, et küündimatu teostus blameerib õilsa idee.
nojah, selles mõttes, et kavatsus on hea. rahvast tuleb harida rohujuure tasandil ja algusest peale. kõva köide, milleni ei jõua isegi mitmed kirjanduslikud saavutused, onju ka hea.
AGA minu meelest tuleb asju ikkagi kuidagi teistmoodi teha. nutikamalt, ambivalentsemalt, enesekriitilisemalt. mitte toota juurde sterotüüpe nende lammutamise sildi all. ja kui suund ise on põhimõtteliselt õige, ei saa algelist katsetust kohe pjedestaalile tõsta.
Teeks nii, et see siin on viimane kommentaar antud näituse teemal. See asi ei vääri enamat.
feminism? naljakas feminism siis. naeran: ehheee :/
ei tea, peaks võibolla kõigepealt lähemalt nägema aga see mis siit piltidelt paistab on küll liigagi seksismimaiguline.
olen maarinega stereotüüpide osas tõstatatud küsimusega nõus. kurb.
tegelikult olen ma viimasel ajal Artishokis nähtu põhjal järeldanud, et ajast maas olemine on eestis moes. kahjuks on kunstivaldkond veel siiski üks leebemaid mahajääjaid.
olgu sellega kuidas on, aga kindel on see, et selles laadis feminism ei aja kohe kindlasti laginal naerma. väga kurb on hoopis.
Ot aga mõelge ikkagi korra selle raamatu sihtauditooriumi peale. Põhimõtteliselt võib oodata, et see teos saab olema müügis nt. Hyper-Rimi raamatuletis. Ma saan aru, et raamatu ühepalgelisus ja siiras taotlus olla aabits on vastuolus, mis põhjustab kahtlusi kuivõrd ta aabitsana töötab, samas ma arvan, et nö. keskmisel kodanikul on seda lugedes nalja kui palju, nii et kui mitte muud siis vähemalt suurepärane kinkeraamat ja seda enam Räni rühmituslikku kuuluvust arvestades programmiline teos.
PS: jutt ei käi näitusest, vaid raamatust, mis kindlasti vähemalt konstruktiivset kriitikat väärib.
Noh, millist feminismi siis siinsed ootavad? Nudipäiseid lesbilisi rusikaga vehkimas? Kusjuures on Eestis väga tüüpiline, et kui kostub sõna feminism, muutuvad tigedaks eelkõige naised (väga harva mehed ja siis on tegemist hulludega a la Priit Pullerits). Sest feminism ähvardab siinsete naiste mugavaid positsioone. Umbes nagu poliitikud tahavad saada presidendiks või välimsinistriks -- ametiteks, kus on väha võimu aga muidu mõnus peesitada.
Aga näitus oli väga ambivalentne -- feministlik põhiidee aga pildid olid väga erootilised.
kamoon, kiis, mingid kulunud stereotüübid. ootaks näiteks kolmanda ja neljanda ja maeiteamitmenda laine feminismi, lipstick-femmi jms.
ja küsimus, mille peale praegu tige olla või mitte, ei ole ju tegelikult feminismis, vaid lihtsalt skeptilisuses sotsiaalkriitilise projekti suhtes. mis antud juhul on rõivastatud feministlikult-võitlevalt.
:)
miks ilusad naised kunagi naiste õiguse eest ei võitle? :)
Postita kommentaar