neljapäev, september 20, 2007

Kaevu taga kostab kosmos. Tõravere 01. septembril

*Pressiteade*
*Loovprojekt „Kaevu taga kostab kosmos"*

*Rühm noori erinevatelt kunstialadelt on kogunenud Tõravere observatooriumisse loomingulisse laagrisse, mille lõpptulemusena valmivad seal heli- ja valgusinstallatsioonid ning elava muusika ja liikuvate kehadega performance'id. Neid saavad huvilised kuulda ja näha Tõraveres kahel septembrikuu laupäeval. Pärastlõunal algava ning hilisööni kestva programmi taotluseks on siduda ja panna omavahel suhtlema omapärane Tõravere keskkond, teadus ja kunst.
Õhtune programm koosneb eriilmelistest osadest. 1. septembril alustatakse loengutega astrofüüsik Tõnu Viigilt ja kvantfüüsik Kaupo Palolt, 15. septembril kultuurantropoloog Argo Moorilt ja tähefüüsik Kalju Annukilt. Loengutele järgneb väike kõhutäide ning jalutuskäik observatooriumi pargis ja vanades hoonetes. Sinna on üles seatud loovgrupi heli- ja valgusinstallatsioonid ning näeb lühikesi muusikalisi ja füüsilise teatri etüüde. Selge ilma korral saavad huvilised vaadata läbi teleskoobi tähistaevast. Soovijad võivad jääda telkima Tõravere ilmajaama juurde. Seal valmib kogu öö jooksul raadiojaama Allikas saade „Muusika sputnikule", kus kõlab otseesituses mitmete helikunstnike looming.
Loovgruppi kuuluvad noored muusika-, tantsu-, kunsti- ja humanitaariatudengid Viljandist, Tallinnast,Tartust ning väliskülalised. Rühm alustas tööd juba kevadel, mil kolmel nädalavahetusel toimusid Tõraveres *action*-teatri, hääleimprovisatsiooni , helikunsti ja pärimuskultuuri töötoad.
Projekti elluviimiseks saadi põhitoetus Euroopa Ühenduse programm iltEuroopa Noored ning Hansapanga projektikonkursilt „Tähed särama".


***

Kõigepealt – mulle meeldivad väljasõiduüritused. Need sunnivad ennast ületama – alati tuleb tahtmine kauem magada jne. Inimesed, kes need takistused enda sees on ületanud ja õnnelikult bussi jõudnud, on aga sellevõrra tänuväärsem publik. Teatavast pingutusest, mille sa oled sunnitud tegema, et mingit üritust kättesaada, oskad sa ka sellele rohkem keskenduda (kuhugi pääsu ei ole nagunii enne, kui tellitud buss su jälle tagasi viib). Pealegi toimuvad väljasõidud tavaliselt väikestesse ja nurgatagustesse kohtadesse, kuhu sa muidu kunagi jõudnud ei ole ning nii saab ettenähtud programmist vabal ajal avastada kohalike omaloodud (kummailisi) do-it-yourself keskkondi.
Nii et ma pooldan kunsti kadumist pealiinilt kõrvale, (Tal)linnast välja ja mulle meeldib vaadata, kes on see publik, kes minuga seal koos on. Kes siis Eestis üldse viitsivad kuskile kaugemale kunsti (muusika või mille iganes) järele minna, mis jääb nende harjumuspärasest trajektoorist kõrvale. See vana teema, et Helsingi on lähemal kui Tartu jne.

Teine asi (sissejuhatus jätkub), mis seoses Tõraverega silma torkas – viimasel ajal on kuidagi rohkem pildile jõudnud aktiivsed, grupeerunud noored. Kes viitsivad midagi suurt, avalikku ja mitmekesist korraldada ning saavad sellega väga hästi hakkama (pähe kipub väljend “nooruslik energia”). Kultuurikatlas tegutsevad Noorloomad ja Tõravere ürituse korraldasid Konverteri ümber koondunud noored . + juba varasemast näiteks Non Grata noorem põlvkond. Kui nii edasi läheb, siis ei pea varsti enam üheks siinse maastiku põhiprobleemiks inimresursinappust lugema ja uutele lainetele juba etableerunud kunstnike nimetama.


Tõravere ürituse enda juurde. Tegemist oli pikemaajalise protsessi vahesaaduste näitamisega publikule (teine sessioon toimus 15. sept). Kohaletulnutele pakuti mitmekesist programmi – alustuseks Ööülikooli loengud ja seejärel iseseisev ringkäik mõningate kohaspetsiifiliste installatsioonide manu ning hiljem live-esinemised.

Ülesseatud neljast installatsioonist avaldas rohkemgi mujet just keskkond, kuhu objektid paigutatud olid. Väikesed erikujulised tornikesed, mis majutasid teleskoope, paikesid observatooriumi territooriumil laiali, ühendatuna asfalt-teedega. Teaduspark meenutas klassikalist lossiparki, milles jalutajat suunatakse erinevate vaatamisväärsuste juurde, mis ilmuvad ootamatult ning on mõeldud külaliste üllatamiseks ja imetluse tekitamiseks. Ahaa-efekt. Observatooriumi hoonete arhitektuur oli omaette vaatamisväärsus – miks on üks majake jalaga ja miks teisel on ümber “seelik”, ei osanudki ära arvata. Hajaliasustatus ja patseerimine nende vahel teiktas tõeliselt elitaarse atmosfääri, teadusekultus, kosmos ja progress ei tundunudki pelgalt modernistliku mängumaana. Tõravere mõjus kergelt mahajäetud, elitaarse ja tervikliku keskonnana, mis toimib endasse sulgununa omas rütmis.

Installatsioonidest kõige paremini kasutas olemasolevat keskkonda Patrick McGinely, kes paigutas videovaatajad läbi maja ulatuvate torude väljast sisse vaatama. Kergelt klaustrofoobiline roomamine ja järsku avanes suur tühi ruum, mille suhtes vaataja asus lae all ning video suurelt vastasseinas. Hiljem McGinely poolt koos abilistega lives performeeritud kolm helitükki kasutasid helitekitamispindadena kohalikke materjale nagu observatooriumi antenn, kanalisatsiooniluuk, ruumi erinevad osad jne. Tekitatud helikunst mõjus värskes õhus üllatavalt haaravalt ja võimendas veelgi totaalkeskkonna tunnet seal kuplite vahel seistes.

Õhtu kulminatsioon toimus observatooriumi suurima teleskoobi kupli all. Pimendatud ruumis kõlasid improvistsioonilised helid ja toimusid kontakt-improvisatsioonid ümber teleskoobi (mille kuju meenutas ülepaisunud lauamikroskoopi bioloogiatunnist). Üks kõige efektsemaid osasid etendusest oli tüdruku varju järkjärguline suurendamine mööda kuplit kõrgemalt ronides. Hetkeks väljavalgustatud ruumi mastaapsus oli päris võimas. Ühel hetkel avanes lõpuks kupli lagi ja lasi koos karge sügiõhuga sisse tähistaeva. Hiljem sai kuulata väikest loengut teleskoobi kohta (ehitatud 60ndatel, maailmas võimsuselt ca 60.-70. kohal) ja vaadata läbi teleskoobi tähte Vega. Mis ei paistnud läbi võimsa teleskoobi vaadatuna erinevat palja silmaga nähtavast Põhjatähest. Oli ere tuluke, aga see tunne, et sa vaatad seda läbi teleskoobi, oli küll lahe :) Õhtul hiljem sai veel kuulata muusikat ja vaadata abstraktseid videokunstiprojetseeringuid vabas õhus.

Oli väga armas üritus, mis jättis kuidagi helge tunde tükiks ajaks.


oli maarin





sisenemine installatsiooni

üks installatsioon, mida sai vaadelda läbi augu põrandas

Meteroloogiajaama tuulelipp (?)
Astronoomide installatsioon - kadakad, mis on istutatud tee äära samade intervallidega nagu paiknevad Päikesesüsteemi planeedid.

McGinley piilumistorud

poolpuhastatud sissekäik undergroundi.

meteroloogiajaama metsviinapuudesse mattunud nõuka-eliidilik suvilaarhitektuur
ükskõik, kus suunas vaadata, kuskilt piilub ikka mõni teleskoop

kummalised masinad-objektid, mõjusid oma aiaksesega eraldatuses väga installatiivsena. tegelikus elus vist meteroloogia mõõtmisvahendid

Õhtune heliüritus. katusel McGinley ja Piibe Kokla (kes oli ka ürituse üks eestvedajatest).

helid antennile ja kahele poognale

Suur Teleskoop
Astronoom (ja Piibe isa)
Teleskoobi tagatuba, kuna mõõtmiseid tuleb teha läbi öö

atribuute tagatoast

üks installatsioonidest - väikeses helendavas kuplis võis istudes kuulata, kuidas lapsed seletavad kosmost

muusikatelk
suurima teleskoobi kuplile projetseeritud abstraktne videokunst

Voldi lahti / Unfold


Rahvusvaheline kujundusfika näitus
"Isikupära/Individuality '07"
vol 2
Propaganda

21. septembrist - 16. oktoobrini 2007.a. SooSoo galeriis
avamine 21. septembril kell 13.00.




enne võib vaadata:
06 aasta Isikupära Haapsalus:
http://artishok.blogspot.com/2006_06_01_archive.html
Intervjuu Marko Kekisheviga:
http://artishok.blogspot.com/2007_07_01_archive.html



kuidas jõuda soosoosse:

Voldi lahti / Unfold

teisipäev, september 18, 2007

vaheteadaanne

väike vaheteadaanne:

Kuna vahepeal on põhiline energia läinud reaalelus toimuvate sündmuste tootmisele, siis on blogi ees tekkinud mõned võlad, mis nüüd lähiajal saavad loodetavasti kähku üles laaditud.

menüüsse tulevad:
Kaevu taga kostab kosmos - elamuslik Tõraverekülastus ja totaalkunst
Tanja Muravskaja näitus Hobusepeas
Cheese järgmine numbriülevaade by Laura Kuusk

Voldi lahti / Unfold

Mõttepark vol 2. Pildid


Maria Mölder & loovklastrite teoreetiline ülevaade

Loomeinkubaator kujuneb: kõigepealt toetussüst (näiteks avalikust või erasektorist), siis juba pool-isemajandav, lõpuks juba täielikult isemajandav.

Loovklastrit iseloomustab: koostöövõrgustik, teadmiste vahetamine, paindlik struktuur ja ühine identiteet väljapoole. Küsimus Marco Laimrelt: kuidas erineb äriklastrist ehk tavalisest ärilisest ettevõttest a la Eesti Energia?

Loovklastri case study: Katariina Gild & Imre Mürk. Veelkord klastrit iseloomustavad märksõnad.

Katrin Makarov & Ülemiste city

Pille-Triin Männik ja konkreetselt Kultuurikatel:

kes tegid ja mida tegid

Katlast loodetakse siis Eesti esimest loovklastrit. Praegu Eestis ühtegi tegutsevat pole, nagu selgus Veiko Jürissoni ettekandest võib sinna alla liigitada nii CC Plaza kui Draamateatri.

Katla tugevused. Nõrkusteks peeti peamiselt vähest seotust publikuga.

Veiko Jürisson, kes tutvustas Tallinna loomemajanduse visiooni koostamise jaoks kokkukutsutud töögrupi senist tegevust. Esialgu on asjad alles väga alguses ja väga üldsõnalised:

visiooni visioon

Mark Sepp Tallinna Linnavalitsusest

ja tema ettekanne loovast (Tal)linnast

....
Peeter Eerik Ots ja Peeter Jalakas: mis on aastaga siis Katlas juhtunud. Edasi on järgmine oluline hetk, kui sissekolib Kultuuripealinna Sihtasutus ja maja saab esimesed igapäevased elanikud (Kultuuripealinna SA juht kirjutab lepingule alla sept lõpp).

Ragnar Siil Kultuuriministeeriumist

Mõttepargi maraton-päeva lõpetas Berk Vaher, kes rääkis nö outside viewna alustava organisatsiooni vabadustest ja paratamatustest.

Murelik ja kriitiline Marco Laimre

Peeter Jalakas küsib

auditoorium

PS väga vabandan slaidide kehva ülespildistuse eest, suuremalt klõpsates on ehk paremini arusaada.


Kahe mõttepargi lindistatud loenguid ja osa arutelust (mis jõudis mikrofoni) peaks loodetavasti lähiajal saabuma kuulatavate failidena ka Artishokki. Stay tuned!

Voldi lahti / Unfold