kolmapäev, juuli 11, 2007

INTERVJUU MARKO KEKISHEVIGA

Mais toimus Haapsalus järjekordne graafilise disaini näitus “Isikupära” ja peagi tuleb lisa. “Isikupära” initsiaatorit Marko Kekishevi intervjueerib Margus Tamm




Marko Kekishev ja Andres Rõhu aktsioonis



MT: 2005 hakkasid sa korraldama plakatinäituste-seeriat "Isikupära". Sellega tõid sa rohkem kui kümneaastasest koomast välja sellise formaadi nagu autoriplakat. Üleüldse on Eestis viimastel aastatel märgata graafilisele disainile laiema kõlapinna tekitamise püüdu just graafiliste disainerite enda poolt - EKA osakonna aktiivne tegevus Mändmaa ja Sakki eestvedamisel, "kunst.ee" graafilise disaini lisa, disainiaasta jne. Millest selline buum?

MK: Tõsi jah, "Isikupära" seeria sai alguse 2005, mõttest – edendada graafilise disaini arengut. Autoriplakatiga tegelemise taustaks oli soov alustuseks uurida, palju huvilisi on ja kuidas neid üldse ühendada saaks, ehk siis formaat, mis peaks sobima nii reklaamis, disainibüroos või omaette töötavale graafilisele disainerile, nii vanameistrile, kui tudengile. Samas pole autoriplakat otseselt koomas olnud. Eestlased on (rahvusvahelistest) plakatibienaalidest või graafilise disaini biennaalidest vaikselt kogu aeg osa võtnud, aeg ajalt ka edukalt, lihtsalt meedia tähelepanu see äratanud ei ole – ilmseks põhjuseks ka tegijate endi liigne tagasihoidlikkus. Tänu Sakki ja Mändmaa aktiivsusele on vähemalt Varssavi, Brno ja Lahti biennaali
külastanud ka tudengid ja parimat positiivset süsti mina ei tea. See on äkiline teadvustamine, kui oluline on maailmas kommunikatsioonikunst kõige laiemas mõttes. Seda ei pruugi tabada lihtsalt telekat vaadates. Ja ega kodumaalgi näitustegevus päriselt soikus polnud. Otseselt plakatinäitusi on korraldatud vähemalt 1996 aastast pea regulaarselt. Üldiselt on nende protsesside taga olnud ka pikalt vormunud soovid, mida on samm-sammult realiseeritud ja seetõttu hetkeolukorda ma päris buumiks ei nimetaks. Seda, et keegi kodumaist plakatit, kui tõsiseltvõetavat teost, endale seinale tahaks, kohtab ikka haruharva, kuid see oleks väikse buumi tunnuseks. Hoopis iseasi on, miks üldse mingi koom tekkis.

MT: Aga miks siis tekkis kooma? Ma pakuks välja, et 90dad lõid suure osa vanema põlvkonna disaineritest rivist välja, nende teadmised muutusid suuresti kasutuks ja nii tuli tolleaegsel nooremal põlvkonnal hakata kõike omal käel aast ja beest õppima. Teisest küljest muutus disain institutsionaalseks tänavalapseks, kellest arvati, et küllap ta ise kuidagi hakkama saab.

MK: Vat kus nüüd tahaks muidugi heietuste registri lahti tõmmata... Põhjusmõtteliselt on vale, et teadmised muutusid vanemal põlvkonnal kasutuks. Ja noorema põlvkonna saatus juba on selline, et ikka ise õpitaks aast & beest. Unikaalne oli muidugi olukord, kus ühiskondlik kord ja loome realiseerimise tehnoloogia graafilises disainis muutusid üheaegselt. Reaalselt tähendas see seda, et lihtsalt paljudel polnud enam tellimusi (kõige tulemuslikum graafilise disaini tellija oli kultuurivaldkond), sest raha ei olnud. Ehk siis tuli ampluaad kas ruttu laiendada või üldse muuta.
Teine oluline muutus seisnes selles, et arvuti omandanud IT-spetsialist asus ka sujuvalt kujundama ilma mingi a ja beeta – Coreli pildikillud ei maksnud ju ka midagi (eriti kui programm oli varastatud). Ühtlasi tähendas see graafilise disaini selget marginaliseerumist – lihtne näide, üheksakümnendate keskel polnud plakatinäituse tegemiseks Kulkalt raha küsida mõtet. Nii see kooma vaikselt pihta hakkas, eriti kui ei nähtud enam põhjust koostegutsemiseks. See protsess pole loomulikult veel lõppenud aga ma arvan, et siin territooriumil tulime ilma suuremate vapustusteta mingist jamast välja. Praegu Kulkalt raha saab. Vanem seltskond arvutit ei karda. Mulle meeldib see "instutsionaalne tänavalaps", see kõlab ju lausa kui tõde ja plakatikunsti kiitus. Siiski mainiks siia juurde ka reklaamitööstuse positiivse mõju, et graafiline disain, kui kommunikatsioonkunst üldse arenes. Võib olla oleks isegi kibestunud peer, kui reklaamiagentuuris tööd ei lõhuks. Spetsialiseerunud graafilise disaini punte on tekkinud ikkagi alles hiljuti. Meie koduvabariik on ikka nii väike, et erilist
spetsialiseerumist ei soosi ja seda pean ka meie graafilise disaini tugevuseks. Avaldugu see siis raamatukujunduses, reklaamis, plakatis, flaieris, pakendis...

MT: Mida annab üldse valges kuubis esinemine juurde?
Asi pole tõenäoliselt üksnes soovis tulla välja anonüümsusest - meil on mitmeid "kaunimate trükiste" konkursse, on reklaamigala "Kuldmuna", kus alates üle-eelmisest aastast on eraldi puhtalt disaini kategooriad.... Nende kõigi puhul aga on eelduseks valmis toode ja tegelik tiraazh. Ja see tähendab, et tulemus sõltub lisaks disainerile tellijast, trükkijast jne.
Isikupäral sellist piirangut pole. Suur osa väljas olevatest töödest on tehtud spetsiaalselt näituse jaoks ja väljendavad eelkõige autoripositsiooni. Kas Isikupära eeliseks on see, et disainerid saavad vabalt egotrippida?

MK: Enamasti on disainerites (kui loojates) aktiivne soov protsesse mõjutada, enamasti kaasneb sellega ka teatav osa isiklikku arusaama, kuidas asjad peaksid käima. Kitsamas tähenduses on siis ka "Isikupära" oma arusaamade avaldamise lava (egotripper!). Instutsionaalses tähenduses, kõik kokku, ei oma see põhjus aga suurt tähendust – oluliseks muutub üldine sõnum, hoiak, arusaam. Seda peaks siiski seletama kriitikud. Vastava kriitika tekkeks/arenguks ongi vajalik "esinemine valges kuubis", selge demonstratsioon, et "meid" tuleb tõsiselt võtta, meie looming väärib seda. Ja pole pääsu. "Kuldmuna" on mõeldud kliendile. Trükisekonkursid kirjastajatele või trükkijatele. Klient on hea, trükkija on hea, siiski lood sa nende seatud eesmärgi nimel (peenelt oma ego sinna poetades) ja sul säilib lootus, et tööd tellitakse sinult nende ideede pärast, mida sa sinna paned. Minul näiteks kipub ideid veel üle jääma...

MT: Sul peaks olema päris hea ülevaade kohalikust disainimaailmast - sa puutud kokku nii professionaalse lauskommertsi kui eksperimentaalsete nonprofit-projektidega. Ehk püüad seda maailma kuidagi kirjeldada, vedada mingeid jõujooni, osutada trendidele. Näiteks noorema põlve disainereid käsitletaks tihti koolkondadena, mis üldiselt tuleneb nende akadeemilisest taustast - Tartus on Andersoni tüpokoolkond, EKAs Mändmaa-Rietveldti koolkond. Aga veel?

MK: Ma ei tähtsustaks üleliia formaalset kuuluvust, kuigi enda mingi määratlemine stiilis "mida ma üldse tahan" pole paha. Sellist kitsast lahterdamist pean nõuka aja rudimendiks, siis oli tsunfti puhtus oluline mitte tulemuse nimel, vaid liikmetele nende heaolu pärast. Kunsti see ametiühingu mentaliteet ei sobi. Rivaliteet on loomingus normaalne ja peaks lahenema ilma mingeid mehanisme kasutamata. Või siis jäägugi vastuolud lahenduseta. Eks ta muidugi idealistlik-romantiline nüüd kõlab. Ma olen muidugi kaugel sellest, et turg reguleerib. Reguleeritud turg (nagu meil) reguleerib ainult taunostumist. Väga lihne on muidugi rebida kildu, et Tartu kunst on säärane, Tallinna oma sihuke ja Pärnus täitsa selline, Haapsalus on okas jne. Kuna mulle meeldib häid asju meeles pidada, siis see on küll selge tendents – lahterdumine on tubli kiirusega vähenemas. Noh, maalikunstnikku reklaamist ära ei aeta, keraamikud lasevad graafikul dekoori teha jne. Kuigi ise pilli ei mängi, siis suure osa inspiratsioonist (rütmist) saan muusikast. Koolkond on heaks kepiks mille najal oma mõtlemist korrastada, hiljem oodatakse siis juba looja oma panust ja kedagi ei huvita (kui just mitte kunstiajaloolasi) mis vesi võsu kasvama pani, mis tuul teda koolutas. Erutab ainult see, mida sul endal pakkuda on, täitsa ISIKUPÄRA ja seda tasub ka siis kaaluda, hinnata.

MT: Ma ikka ei jäta järgi. Üldistused, paikapanemised ja tulevikuennustused on lihtsalt liiga magus teeema.
Näiteks kui vaadata kasvõi viimaseid väljapanekuid, siis Mändmaa õpilaste lähenemine disainile on selgelt süsteemne ja struktuurikeskne - nad tegelevad pigem layoutiskeemide ümbermängimisega, kui sõnumi edastamisega; reklaamibüroodes kasvanud disainerid aga otsivad eelkõige ühte effektset kujundit, samuti on nende töödes enamasti selge literatuurne sõnum.

MK: Väljas on ilus suvi, kus sa siis saad terav olla... Selliseid üldistusi ei tahaks teha, meid on lihtsalt nii pagana vähe, et iga matsuga on suur tühi taga. Vat Hiinas lõpetab igal aastal kõrgkooli 10 000 graafilist disainerit, neid oleks küll magus kottida, kui pooled solvuvad on ikka vee para ports tegijaid. Tulevik on muidugi mõnusam teema ja seda näen ikka päris helgena. Nii 5 aastat tagasi tundus, et korralikku järelkasvu nagu polegi, praegu nii enam ei arva. Eks seda, mis graafiline disain on, püüab selgitada ka "Isikupära" ja siin pole mitte kõige tähtsam, et leitaks üks ja ainus tõde. See kogemus on pärit pigem rahvusvahelistelt plakatibiennaalidelt. Sama töö on erinevate zhüriide pool väga erinevalt hinnatud. Seega sellist tõde nagu polegi. See on hea ja õnneks pole meil ka ühte juhtkoolkonda. Reklaamis töötav disainer saab tõesti kiiresti aru, et see hetk, mida saab kasutada tähelepanu võitmiseks on väga lühike. Puhtalt disainivallas nokitseja pühendub ka rohkem erialastele nüanssidele. See erinevus aga veel kedagi heaks ei tee. Mida olen märganud näitustega seoses on küllalt peen ja terv iroonilisus. Selline romantiku soov oma olemust mitte välja näidata. Seda pean rahvuslikuks aktsendiks, teiste rahvastega võrreldes paistab see silma ka. Samas ei soodusta selline hoiak väga pööraseid lahendusi, lihtsalt vormijulgusest tuleb puudus ja asjad otse kaklema ei kipu. Ma siiski usun, et see nähtus on mööduv, kuigi iroonia võiks uhkelt säilida.

MT: Mis edasi saab?

MK: Edasi on nii, et "Isikupära" elab oma elu edasi. Hetkel on töös volüüm 2, alateemaga "Propaganda" ja avame disainigaleriis SooSoo 7. septembril. Plaanitud jälle rahvusvahelise üritusena. Tundub, et huvi järjest suureneb ja kuna tegemist on lahtise üritusega, siis tuleb uusi tegijaid veel lisaks. Üldiselt on aga plaanis "Isikupära" järgmisel aastal laiendada ja kogu kupatus Haapsalusse kolida. Lähim graafilise disaini rahvusvaheline sündmus on Lahti plakatibiennaal. Kahjuks on Lahti muidu tore biennaal eelkõige mõeldud plakatimuuseumi kogude täiendamiseks ja seega tahes tahtmata veidi akadeemiline. Lõuna poole jääb Varssavi Plakatibiennaal ja suurejooneline Brno graafilise disaini biennaal Tshehhis. Moskvas korraldatakse graafilise disaini biennaali "Golden Bee". Ühtegi sarnast üritust ei toimu Baltimaades, Valgevenes, Ukrainas ja Skandinaavia poolsaarel. On küll reklaamifestivalid, kuid ka nendel üritustel on oma eesmärk. Seega sobib Haapsalu ka rahvusvahelises mastaabis uue väärika graafilise disaini ürituse asupaigaks, edukalt täitmaks vastavat tühimikku. Ka kuupäevad on juba paigas – alustame reedel 6. juunil. Järgmisel päeval on plaanitud rahvusvahelise graafilise disaini näiuse avamine ja seminar, mille eeldatav teema käsitlebki kujundusgraafika kriitikat. Esinejateks nii praktikud, kui teoreetikud.
Üritame vallutada kogu kultuurimaja. Kuna rahvusvaheline formaat eeldab ka erinevat kommunikatsiooni, siis otsime ka uut nime, mille all tegutseda. Pole midagi parata – armas isikupära on enamasti tänu Ä-le arusaamatu. Kõik ettepanekud on teretulnud!

------------------------------------------------

ATTENTION! Enamikku viimase Isikupära töid näeb siit:
http://www.posterpage.ch/exhib/ex175est/ex175est.htm

------------------------------------------------

Voldi lahti / Unfold

neljapäev, juuli 05, 2007

Harjutused iseseisvaks eluks

EXERCISES ON ADHOCRACY

Aeg: 10.-16. juuli
Koht: Endine Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space
Lõuna tänav 20, Pärnu
Web: www.biennaleofyoungartists.org

"Exercises on Adhocracy" on avalik suvelaager, mis keskendub omaalgatusele ja rohujuure-demokraatiale kaasaegse kunsti kontekstis ning areneva kodanikuühiskonna tingimustes.

Nädalane mõttelaager koondab suvisesse Pärnusse rea kaasaegse kunsti väljal tegutsevaid omaalgatuslikke initsiatiive, et töötada selliste teemadega nagu sõltumatus ja autonoomia, koostöö ja kollektiivsus, kontra-avalikkus ning alternatiivsed majandusstruktuurid. "Exercises on Adhocracy" tegeleb kultuurilise ja poliitilise autonoomia võimalikkusega kaasaegses ühiskonnas. Mõttetöösse ja aruteludesse panustavad sõltumatud initsiatiivid, tuginedes oma praktikale ja kontekstispetsiifilisele kogemusele.

Mõiste "adhokraatia" on tuletatud ladinakeelsest väljendist ad hoc (e. k. kindlaks juhtumiks, selleks otstarbeks) ning kreekakeelsest verbist cratein (e. k. valitsema). Oma olemuselt on adhokraatia ühiskonna toimimispõhimõte, mis tugineb hierarhiavabadel ja hajutatud võimusuhetel.

Laagri toimumiskohaks on sihilikult valitud Pärnu, mis mängib Eesti kunstimaastikul silmapaistvat rolli omaalgatuslike initsiatiivide mitmekülgsuse poolest.

Osalevad initsiatiivid: ARTISHOK (kunstikriitika ajaveeb), Tallinn; K@2 (sõltumatu kultuuri- ja informatsioonikeskus), Liepaja; PRELOM (poliitika- ja kunstiajakiri), Belgrad; SEKCJA (võrgupõhine kunstiajakiri), Varssavi; SWOP NETWORK (kunstnike ühendus), Aarhus.

Kaasa teevad: Maarin Ektermann, Anna ?azar, Santa Mazika, Karol Sienkiewicz, Lise Skou, Jelena Vesic.

"Exercises on Adhocracy" on kolmas üritus sarjast "Public Preparation", mis on 2007. aasta oktoobris Tallinnas toimuva Noorte Kunstnike Biennaali avalik ettevalmistusfaas. ?Public Preparation? on rida informaalseid kohtumisi, mis üheaegselt moodustavad nii biennaali avalikult nähtava valmimisprotsessi kui ka avalikkust biennaaliks ettevalmistava haridusliku
iseloomuga sündmusteahela.

Mõttelaagri töö toimub inglise keeles.

PALUME KINDLASTI REGISTREERUDA aadressil publicpreparation(a)gmail.com.

Täpsemat infot ürituse programmi kohta leiab võrguaadressilt
www.biennaleofyoungartists.org

Suvelaagrit korraldavad:
Rael Artel (Noorte Kunstnike Biennaal, "Public Preparation")
moskva80(a)moskva80.com

Airi Triisberg ("Public Preparation")
airi_triisberg(a)yahoo.com

"Exercises on Adhocracy" saab teoks tänu Eesti Kultuurkapitali, Pärnu Linnavalitsuse ja Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi lahkele toetusele.


Voldi lahti / Unfold

Valik Tartu Ülikooli maali eriala, Tartu Kõrgema Kunstikooli ja Tartu Kunstikooli lõputöödest

Näitus “Krokodill sõi karu mett”* oli igasuvise diplomitööde valiknäitusena Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas üleval 20. juunist kuni 8. juulini 2007. Palusin selle aasta lõpetajatel lindistada kodustes tingimustes oma tööd tutvustav audioklipp, sest tahtsin kuulda noorte kunstnike endi hääli, mitte “mahedahäälset” ja “usaldusväärset” audiogiidi. Oma tööst kõnelevaid autoreid saab nüüd pildi taustal kuulata siinsamas Artishokis – tarvitseb vaid klõpsata autori nime taga olevale sinisele kolmnurgale (juhul, kui seejuures esineb tõrkeid, kõrvalolevale hädalingile).

Ühtlasi on see rääkiva virtuaalnäituse formaat sünnipäevakingiks mai lõpus 1-aastaseks saanud Artishokile! Õnne!

Näituse kureeris Liisa Kaljula, helindas Martin Kikas.

LK.

*Tsitaat TKKK Fotoosakonna lõpetaja Kalev Vapperi monumentaalsest lõputööst, mille integraalseks osaks diplomandi lapseea esimene luuletus “Krokodill sõi karu mett / karu ise nuttis ka”



TKSyntees ütleb tere tulemast (link- tõrgete korral)







Madis Kats (link)
Olmevirtuaalsus
Virtuality of Day-To-Day Existence
visuaalne installatsioon keskkonnas
installation in environment
Tartu Kõrgem Kunstikool, Fotograafia osakond



Kaili Kalle (link)
Pildid sarjast „Minu sõber Mann“
Pictures from the series “My Friend Mann”
Tikand, trükk
Embroidery, print
Tartu Kõrgem Kunstikool, Tekstiiliosakond





Asko Kikkul (link)
Muusikavideo Iconcrash “My Sky”
Music video Iconcrash “My Sky”
Tartu Kõrgem Kunstikool, Meedia- ja reklaamikunsti osakond





Carl-Christian Frey (link)
Animafilm “Pärastlõuna”
Animation “Afternoon”
Tartu Kõrgem Kunstikool, Meedia- ja reklaamikunsti osakond



Erki Sinijärv (link)
Tehnoputukad
Techno Insects
Digimaal
Digital painting
Tartu Kunstikool, kunstilise kujundamise eriala




Jana Huul (link)
Skulptuur sarjast “S21”
Sculpture from the series “S21”
Tartu Kõrgem Kunstikool, Skulptuuriosakond


Rannar Pärn (link)
Katkematust torust tugitool “AUROC”
Armchair “AUROC” from continuous pipe
Tartu Kõrgem Kunstikool, Mööbliosakond




Helen Kikkas (link)
Trial Love For Only 1.99
Õli, lõuend
Oil, canvas
Tartu Ülikool, maalikunsti eriala





Jäppe Johanson (link)
Orfiril
Sarjast „Mälupildid“
Orfiril
From the series „Depictions of Memory“
Õli, lõuend
Oil, canvas
Tartu Ülikool, maalikunsti eriala




Lauri Rahusoo (link)
Arvutipõhise strateegiamängu
“Checkpoint Charly” kujundusvisioon
Design Vision of Strategic Computer Game “Checkpoint Charly”
3D
Tartu Kõrgem Kunstikool, Meedia- ja reklaamikunsti osakond




Margit Lõhmus (link)
Aga minu sees on ka ju jumal
Sarjast „Manusega mõtted“
But There Is a God Inside of Me As Well
From the series „Thoughts With Attachments”
Õli, lõuend
Oil, canvas
Tartu Ülikool, maalikunsti eriala




Mai Sööt (link)
Maalisari “Varastatud eesmärgid”
Series of Paintings “Stolen Aims”
Õli, lõuend, valmisesemed
Oil, canvas, ready made
Tartu Kõrgem Kunstikool, Maalingute osakond




Eike Eplik (link)
Ma saan aru, et ma ei ole orav
I Do Understand I Am Not a Squirrel
Installatiivne skulptuur
Installative sculpture
Tartu Kõrgem Kunstikool, Skulptuuriosakond


Kersti Siim (link)
Koduoreli konserveerimine-restaureerimine
Preservation-Restoration of a Pipeorgan
Tartu Kõrgem Kunstikool, Mööbliosakond




Krista Sokolova (link)
Untitled Untitled 1
Sarjast “Untitled Untitled”
Untitled Untitled 1
From the series “Untitled Untitled”
Õli, pastapliiats, lõuend
Oil, ball-point pen, canvas
Tartu Kõrgem Kunstikool, Maalingute osakond




Marju Paal (link)
Mahulised sisustustekstiilid
Spatial Interior Textiles
Tartu Kõrgem Kunstikool, Tekstiiliosakond




Mari Eensaar (link)
Kingakollektsioon “Ajaringid”
Collection of shoes “Circles of Time”
Tartu Kõrgem Kunstikool, Nahadisaini osakond




Andrus Lauringson (link)
Installatsioon „Capaskoop”
Installation „Capaskoop”
Tartu Kõrgem Kunstikool, Meedia- ja reklaamikunsti osakond





Taavi Piibemann (link)
Narratiivne audiovisuaalne teos “Peategelased”
Audiovisual narrative “Memorandum”
Tartu Kõrgem Kunstikool, Fotograafia osakond

Voldi lahti / Unfold

esmaspäev, juuli 02, 2007

Krokodill sõi karu mett Tartu Kunstimuuseumis

Viiendat suvehakku järjest saab Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas näha kohalikke kunstidiplomande. Tänavuse aasta lõputööde valiknäitust võiks varasematega võrdluses märkida sõnadega nüüdis, ülemaailmne, ülekandeline. “Krokodill sõi karu mett” segab verivärsked lõpetajad kolmest koolist ja üheksalt erialalt - maal, mööbel, tekstiil, nahadisain, skulptuur, maalingud, meedia- ja reklaamikunst, fotograafia ja kunstiline kujundamine - ning laheneb elustiilide, tehnofiiliate, religioonide ja simulaakrumide kaupa teematubadesse.

“Elustiili” kannab Sander Rootsi getohõnguline graafika, Ronald Baumanni stencili ja spray maalid ning Kaili Kalle Tartuskäigu teemalised trükitud-tikitud kangad. Äratuntavalt mtvlikku kvaliteeti on Carl-Christian Frey piltilusatest, kuid suurlinlikult blaseerunud lesbitüdrukutest jutustavas animatsioonis, mis algab tühisest vaasilõhkumisest tuleneva õela kaklusega ning lõpeb kildude kokkupühkimise ja kallistustega. Nauditavalt jätkavad muusikatelevisiooni mulaaži Asko Kikkuli perfektses pikselatsiooni tehnikas teostatud muusikavideo Soome bändi "Iconcrash" loole “My Sky” ning Martti Poomi alias S`Poomi koomiksit, animatsiooni, rütmi ja räppi põimiv muusikavideo “Na`miin”. Looming tähendab antud noortele autoritele valitud elustiili — tarbimiseelistuste, playlisti, outfiti — kvintessentsi. See on võimalus võtta mõjuvas visuaalses meediumis kokku oma kogukonna identiteet ja siin on enamasti tegemist tuntud subkultuuridega nagu gängsta, hip hop, indie. Lõpuks ometi siis ka siin!

“Transhumanismi” nurgas mõõdavad läänemaailma tehnoloogilisi edusamme maalijad Helen Kikkas ja Jäppe Johanson. Elu- ja üleelusuuruses konstruktoreid panevad kokku Erki Sinijärv (imepeened digimaalis teostatud tehnoputukad), Jana Huul (vilkuritega erkpunasest plastikust naisetorso) ja Rannar Pärn (pleksiklaasist ja katkematust torust tugitooli elusuuruses makett). Strateegiamängu statiste püüab oma arvutimängu kujundusvisioonis “Checkpoint Charly” elustada Lauri Rahusoo.

”Kabel” koondab vast kõige tartulikumalt esteetilise — siin on isepäised naiskunstnikud Mai Sööt (tänaseks juba Matti Miliuse erakogusse kuuluva tööga), Margit Lõhmus (performance kunstniku hingega maalija), Krista Sokolova (abstraktsioon lõputute figuratsioonide pinnalt ja pastapliiatsiga lisatud üllatusmomendid) ning Eike Eplik (kes installatsiooni ettevalmistava tööna kehastus oravaks) ning nõtke käega restaureerijad ja kujundajad Kersti Siim (mitte ainult taasnägusaks, vaid ka taaskõlavaks muudetud koduorel), Monika Sepp (tigudiivan tres parfait!), Maria Puhm (Uku Masingu tõlkega passiv klassikaline luuleraamatu kujundus), Marju Paal (mahuline tekstiil, mis on tõepoolest korraga nii ruuduline kui ümmargune) ja Mari Eensaar (satsiliste aastaringidega kingakollektsioon).

Pimetoa simulaakrumide autoriteks on Taavi Piibemann eestlaste elujõudu käsitleva audiovisuaalnarratiiviga “Peategelased” ja Andrus Lauringson fotoajalugu taaslavastava, kuid visuaalselt neitsiliku installatsiooniga “Capaskoop”.

Näitusele on peidetud veel noorte fotograafide Madis Katsi ja Kalev Vapperi lõputööd.

Lõputööde valiknäitust toetavad OÜ Audioguide ja lõpetajate enda hääled. “Krokodill sõi karu mett” Tartu Kunstimuuseumis 8. juulini 2007 ning seejärel artishok.blogspot.com.

Ülevaate koostas Liisa Kaljula

Voldi lahti / Unfold

pühapäev, juuli 01, 2007

Pragmaatika kui hea kunsti garant. Põgus ülevaade Tartu Kõrgema Kunstikooli diplomitööde kaitsmisel silmajäänust.

Tartu Kõrgema Kunstikooli õppeprogrammi tugev kallutatus tarbe-, see tähendab antud kontekstis just tarbitava kunsti poole mõjub noorte kunstnike teema ja lahenduse valikule ka puhtkunstilises mõttes märksa positiivsemalt, kui arvata võiks. Eriti tuli see esile meedia- ja reklaamikunsti erialal, kus noored selgelt isiklikele huvidele formaalseid lahendusi otsisid. Nii tunnistas räpparina tuntud S`Poom (kodaniku nimega Martti Poom), et teemaks valitud muusikavideo ta enese loole “Na`Miin” lähtus puhtpragmaatilisest ideest teha oma online-koomiksile reklaami. Tugevat isiklikust huvist lähtuvat motivatsiooni oli tunda ka Asko Kikkuli äärmiselt hästi teostatud muusikavideos Soome ansambli Iconcrash loole “My Sky”, kus autor ei tõestanud mitte ainult suurepäraseid režissööri oskusi, vaid oli ise lahendanud ka grimmi ja kostüümid. Natuke idealistlikumalt positsioonilt lähtus fotosakonna lõpetaja ja tulevane Y-galerii uus juhataja Kaisa Eiche teoreetiline uurimus “Kultuuritehase vajalikkus ja teostatavus Tartus”, mis sai küll komisjoni ja auditooriumi poolt, kellele teema väga korda läks, kohatise naiivsuse tõttu kriitika osaliseks, seda enam võib aga loota, et ka sellesisuline reaalne üritus Tartus ikkagi käivitub.
Praktiliste kaalutlustega tööde kõval võiks teise häid tulemusi andnud tendentsina esile tuua uurimuslikuna lahendatud taieseid. Nii oli Carl-Christian Frey animafilmi “Pärastlõuna” süžee väliseks eesmärgiks stiliseeritud universalistlike ehk nö. harju keskmise väljanägemisega animategelaste loomine. Andrus Lauringsoni uurimuse “Capaskoop” teemaks oli Robert Capa legendaarne foto “Lojalisti langemine”, mille kohta liikuvad erinevad legendid olid kokkuvõetud 360 interdistsiplinaarse panoraamfotona, mille pidevalt muutuvat vaatevälja oli võimalik toolile istudes ja nuppudega manipuleerides paremale ja vasakule pöörata.
Omal veidral kombel haakub sama teemaga ka Berit Talpsepa kineetiline skulptuur “Superheterodüünvastuvõtt”, mis töö käigus algsest klassikalisest mehaanilisest skulptuurist robootiliseks valgusinstallatsiooniks arenes, kehastades nõnda oma tööprotsessis kogu kineetilise kunsti ajalugu, ning haakudes otseselt diplomitööd kohustuslikuna saatva teoreetilise käsitluse sisuga justkui skulpturaalne kunstiajaloo uurimus.
Skulptuuriosakond pakkus sel aastal üldse palju üllatusi, nii tooksin esile ka Eike Epliku pop-kultuuri ikooniliste kujutiste ja õigeusu klassikalist ikoonivormi ühendava plastikreljeefi “Ma saan aru, et ma ei ole orav”, mille kaitsmine veidral kombel just komisjoni poolsete küsimuste tõttu kasvas suhteliselt sisutuks mulinaks teemal “mis tunne on aru saada, et ma ei ole orav”. See aga ei heida varju töö suurepärasele teostusele, kuigi juhendaja Anne Rudanovski suust kuulsin kõhklusenooti, et diplomand kipub taolises vormilises lahenduses liialt kinni olema.
Mööda ei saa ka fotoosakonnast, küll mitte jalustrabavate tööde, vaid pigem meediakära ja loomulikult ka osakonna kõrge reputatsiooni pärast. Iroonilisel kombel kaitses fotode kujul oma diplomitööd vaid üks osakonna lõpetajatest – Anna-Stina Treumund oma valguskastidesse paigutatud fotoinstallatsiooniga “Vaikiv dialoog”, millele andis palju juurde ekspositsiooni kohaks valitud Rael Artel Gallery. Üldse oli TKK-l ka tänavu taas, küll neist sõltumatutel põhjustel, raskusi oma diplomitööde eksponeerimisega. Kuigi tööd olid, nagu ütles pressiteade linnarahvale, näha toodud “otse linna südamesse”, ei saa Athena Keskust paraku kuidagi “vastavatuks” nimetada. Ehitusmüra ja tellingute vahel seiklemine tegi nii mõnegi kaitsmise jälgimise ning sealse väljapaneku näituseks nimetamise võimatuks.
Ülal meediakärale viidates pidasin silmas selgelt taotluslikult juba enne toimumist ootusärevust tekitanud Kalev Vapperi sotsiaalkollaaži “Vapper Kalev lõpetab kooli”. Teostuslikult jäi see siinkirjutaja arvates siiski natuke nõrgaks, kuigi peab möönma, et Tartu marsi saatel avatud tahvel kooli seinal kirjaga “Siin koolis õppis aastal 2003-2007 Kalev Kalevipoeg Vapper” töötas päris hästi ja retsensent Jüri Ojaveer mängis mängu kaasa, samas kui komisjoni esimees Marco Laimre püüdis oma komisjoni esimehe ja professori tiitli kohaselt käituda, nii et kollaaž küll moodustus, aga selle tugevaimaks komponendiks osutus paraku juhendaja Jaan Toomiku videosõnavõtt trellitatud akna taha asetatud teleri vahendusel. Samas, nagu ütleb ühe anekdoodi moraal: ei ole oluline millest te kirjutate, vaid kes juhendab. Nii lõppes Vapperi etteaste formaalne osa sellega, et ta ema luges ette Vapperile laekunud kutse parimate lõpetajate auks korraldatavale presidendi vastuvõtule.


Indrek Grigor

Voldi lahti / Unfold