Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

INPORT 2007 - V RAHVUSVAHELINE VIDEO-PERFORMANCE'ITE FESTIVAL
Laupäev, 1. detsember 2007
Algus kell 14.00
Kanuti Gildi SAAL / Tallinn / Pikk 20
TASUTA!


Osalevad kunstnikud/rühmitused:

Silvia Urbani / Itaalia
Dmitry Strakovsky / Venemaa + USA
screaMachine / USA
Sabina Scislowicz / Poola + UK
Anne Scharwatt / Saksamaa
Isabel Rohner / Shveits
Vojislav Radovanovic / Serbia
Polügoonteater / Eesti
Lukas Matejka / Slovakia
Lynn Lu / Singapur + Jaapan
Lemeh42 / Itaalia
Bryan K. Lauch + Petra Pokos / USA + Sloveenia
Harminder Singh Judge / Inglismaa
Jeanne Jo / USA
Emma Waltraud Howes / Kanada
Gerald Harringer / Austria
Paolo Guglielmo / Itaalia
Peter Grzybowski / USA + Poola
Gabriela Golder / Argentiina
Wendy Erickson / Austraalia + Inglismaa
Linda Rae Dornan / Kanada
Silvio De Gracia / Argetiina
Gordon Culshaw / Inglismaa
cieLaroque / Austria
Miguel Bonneville / Portugal
Yvon Bonenfant / Inglismaa
Efi Ben-David / Iisrael
Peter Baren / Holland
Beatriz Albuquerque / Portugal + USA
Emilio Morandi + Franca Morandi / Itaalia
Rodrigo Pardo / Argentiina + Holland
DIE AUDIO GRUPPE / Saksamaa
PORTAGE R.P. / Itaalia
Dan Cumberland / Inglismaa
Freya Hattenberger / Saksamaa
Fabio Scacchioli / Itaalia

+ live audioset Deep from the Dark - Nemos (Eesti), Monofoobik (Eesti)


Lisainfo: www.inportfestival.tk

Toetajad:
Varmstudio
Eesti Kultuurkapital
Kanuti Gildi SAAL
RGB
Chaser Print Agency


Tervitades,
Gert Hatsukov
INPORT festivali korraldaja
inport.festival@gmail.com

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

On lähenemas tähtaeg näituseplaanide esitamiseks galeriis SooSoo!

Näituseprojektide laekumise tähtaeg on 1. detsember 2007

Taotlus peab sisaldama:
*Projekti võimalikult täpset kirjeldust
*Osaleja / osalejate elulugusid ja kontaktandmeid
*Võimalusel projektiga seonduvat pildimaterjali
*näituse toimumise kuupäevade eelistust

GALERII SOOSOO
SOO TN 4
TALLINN

soosoo@soosoo.ee
rohkem infot: www.soosoo.ee

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kultuurikaja

Indrek Grigor

Kellel jäi kuulamata, siis väga soovitan Kultuurikaja 10.11.2007

MÖLISE VASTU:

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Kunstist ja poliitikast

Kunstist ja poliitikast
Istanbuli biennaali ja Ateena biennaali näitel.


Kaasaegses kunstis on poliitiline kunst praegu selgelt jälgitav trend, lausa sotsiaalne tellimus ning kunstnikelt nõutakse pidevalt "julgust käsitleda aktuaalseid teemasid". Paraku mõjub enamik "päevakajalisi" ja "poliitilisi" näitusi kuidagi jõuetult ja väljapressitult ning iseloomustus “just another poliitilise kunsti näitus” toimib juba tühja trendijälgimise sünonüümina.
Samas ei ole ühtegi põhjust, miks peaks kunst(nik) peaks vältima päevakajalisi teemasid. Sest mis mõtet on teha ajatut või "oma ajast ees olevat" kunsti, kui inimkond homme hukka saab. Kui kunstnik omab poliitilisi seisukohti, siis miks ta ei peaks neid väljendama. Kui ta jälgib meedia vahendusel järjekindlalt ja murelikult näiteks sündmusi Iraagis, siis oleks ju tema poolt kummaline ja silmakirjalik väita, et kunstnikuna teda sellised probleemid ei huvita.
Nii Istanbuli biennaal kui Ateena biennaal on igati trendikad kunstisündmused - mõlemad biennaalil on ambitsioon olla poliitilne manifest. Kunstimaailma-sisesed probleemid on kõrvale jäetud, eelkõige püütakse kõnetada ühiskonda laiemalt, valgutakse välja valgest kuubist, skvotitakse tööstus-, kaubandus- ja elmispindu, kuraatorid räägivad globaalsest kriisist, kunstnikud otsivad lahendusi olukorras, kus ajalugu ei lõppenudki ära, maailm on väike ja õudne, turumajandus ei stabiliseeri, demokraatiaga on midagi valesti jne.


Kõigepealt, Istanbuli Biennaal NOT ONLY POSSIBLE BUT ALS ONECESSARY. OPTIMISM IN THE AGE OF GLOBAL WAR

IBl oli väga palju sellist poliitiliselt "otseütlevat" kunsti, mida näeb viimasel ajal kunstigaleriides aina rohkem. Üldiselt võib välja tuua kaks peamist suunda:
a) Olukorras, kus riikide ja rahvaste, poliitikute ja majandustegelaste irratsionaalne ja ennasthävitav käitumine torkab aina enam silma, on osad kunstnikud võtnud endale rolliks olla "mõistuse hääl". Sellest sünnivad tunde kestvad dokumenteerivad, kaardistavad jms uurimuslikud skriiningud, seinu katvad graafikud ja tabelid. Maailma hullusele vastatakse faktide hoolsa kogumise ja range katalogiseerimisega. Suurema objektiivsuse taotlusel on enamasti loobutud nähtavast kunstnikupositsioonist, kehastutakse uurijaks/teaduriks.
b)Teine grupp kunstnikke on otsustanud, et segastel aegadel tuleb väljenduda selgelt ja keerutamata, öelda tõtt näkku. Et sõnum oleks üldarusaadav ja jõuaks kõigile kohale, kasutatakse tuntud märke - firmade logod, riiklikud sümbolid jne. Suurema löövuse huvides rakendatakse reklaamitehnikaid, vaenlase kuju (korporatsioonid, ameerika sõdurid) joonistatakse selgelt välja, ambivalentsus ja eneseiroonia - mis võiks sõnumit nõrgestada - on välistatud. Valitsusi ja korporatsioone rabatakse nende endi relvadega - demagoogia ja propagandaga.
Kuigi sellised taktikad võivad tunduda esmapilgul mõistlikud ja tõhusad, kukuvad nad oma maailmaparandamismissioonis järjekindlalt läbi. Dokumentaalne info kaotab kuhjudes tähendust ning muutub müraks. Püüdes väljenduda primitiivselt ja tõhusalt, saadakse esimesega poolega üldiselt hakkama, teisega enamasti mitte. Ikka ja jälle on tulemuseks poliitiliselt korrektsed shokeerimispüüded ja käibetõdede korrutamine.
Kokkuvõttes on Istanbuli biennaalil muidugi ka häid ja väga häid töid, kuid tervikuna ei paku biennaal ei alternatiive ega uusi lahendusi, sest tegijad on valinud oma taktikaks mustvalge vastandumise - justkui polekski olnud kontrakultuuri läbikukkumisi ja enesepettust täis ajalugu või poleks nad iial kuulnud vastandite ühtsusest. IBi häda on, et ta kardab valida tundmatuid radu ja põrutab juhmi järjekindlusega mööda hästi sissesõidetud teed rappa. Kramplik õige poole valimine, ainult heade ja õiglaste mõtete väljaütlemine mõjub lõpuks sama võltsilt kui hambapasta-reklaam. Sellist kunsti on raske uskuma jääda, tööd mõjuvad tellitute ja kunstlike konstruktsioonidena. Need ei muuda midagi, ainult taastoodavad olemasolevat. Parempopulistliku propaganda asemel pakutakse lihtsalt vasak- ja öko-populismi, reality-showde asemel dokumentaalifilme.
Iseenesest võiksid ju vastuolud kunsti ja poliitikatehnikate vahel anda huvitavaid tulemusi, see võiks olla intriig, võiks tekitada huvitavaid eksperimente ja mutantvorme. Kuid ka see võimalus on jäetud kasutanmata, kunst ja poliitika on kokku pandud, nende vastuolud on ületatud kõige viljatumal viisil - kunst on taandatud üksnes illustratsiooniks või garneeringuks, mis rudimendina lohiseb statistika, sotsioloogia, urbanistika, propaganda jm ühiskonna kõnetamiseks "sobivamate" distsipliinide sabas.



Ateena biennaal DESTROY ATHENS
Ateena biennaali korraldajad alustavad oma kontseptsiooniteksti samuti tõdemusega, et maailm on mähkumas hirmu ja segadusse ning see on olukord, kus kunst peab üritama ühiskonda kõnetada. Kuid nad on otsustanud teha seda teisiti kui Istanbuli biennaal. Ateena biennaali kuraatorid nendivad, et kunstimaailm on viimasel ajal väga palju energiat pühendanud sellele, et omandada mõnede teiste distsipliinide omadusi, kuid nad ei oleks selles suhtes väga entusiastlikud. Seevastu on neil palju rohkem usku kunstikeelde endasse - nad usuvad kunsti jätkuvasse võimesse kõnelda asjadest nii nagu teised ei suuda, puudutada seda, mida teised ei tohi ja mis peamine - erinevalt näiteks poliitikast või teadusest on DESTROY ATHENSI kuraatorite arvates kunstil säilinud võime luua "suuri jutustusi". Seega, leiavad nad, on suured narratiivid rohkem kui kunagi varem kunsti pärusmaa. Hirmutavale kaosele vastavad nad storytellinguga.
Niisiis, tõestamaks seda üldises kunstipildis vägagi radikaalsena kõlavat seisukohta (suured narratiivid kui kunsti sisemine tugevus) on Ateena biennaal üles ehitatud kui üks pikk lugu, mis on jaotatud sümboolselt kuueks päevaks, igal päeval on oma alapealkiri. Jutustamisel on abiks võetud arhitektid, kes on näituseruumid kindlalt ära organiseerinud - vaataja liigub mööda etteantud rada ning taiesed satuvad tema ette ettenähtud järjekorras.
Ka Ateena biennaalil on palju plakatlikku poliitilisust, näiteks terve sein täiskleebitud AdBustersi antireklaamplakateid jpm, kuid need tööd on paigutatud jutustuse esimesse päeva "Especially Bad Day for Prophecy", mis toimib kuraatoritepoolse iroonilise viitena, et see on see punkt, kust tuleb hakata edasi minema.
Liikudes ühest ruumist teise, läbides sümboolseid päevi, hakkab tööle näituse oma sisemine loogika, nii et peaaegu ükski töö ei mõju juhusliku või ülearusena, samas ei ole "loo käik" ise liialt ettearvatav. Nii nagu tõelises loojutustuses, on näitus kulgev, see ei jää ühe koha peale kerima. Ei teki olukorda, kus vaataja leiab ennast näiteks hulga ühetaoliste videote keskelt, sest ta on sattunud sektsiooni, kuhu on koondatud videod teataval aktuaalsel teemal.
Jutustaja suveräänsus annab kuraatoritele vabaduse teha ootamatuid ja humoorikaid käike või tuua näitusele töid, mis ei vasta nii täpselt ettekirjutatud sotsiaalsele tellimusele ja hetkenormidele. Eriti puudutab see viienda päeva "The Bombing of Akropolis what Litreally Shocked Us" väljapanekut, kus leidub sellist ekstreemset ja põhjendamatut vägivalda, mida ei saaks endale lubada institutsionaliseerunumad aka "vastutustundlikumad" suurnäitused nagu näiteks Veneetsia biennaal. Esimese näiteks oleks aga aukohal eksponeeritud Pablo Picasso pisike kritseldus Akropoli ja rahutuviga. Väga punk.
See ei tähendada, et Ateena biennaal oleks sotsiaalselt vastutustundetu, vastupidi, seal lihtsalt ei piirduta Istanbuli biennaali kombel vanade vigade laisa kordamisega. Ka ei püüa nad iga hinna eest etendada positiivset kangelast, olla “head”. Ateena biennaal soovib vägagi ühiskonda kõnetada, rääkida tõsistel teemadel, kuid kuraatorid tunnistavad endale ausalt kunstimaailma seniseid läbikukkumisi ning neil on piisavalt julgust, et proovida teistsuguseid taktikaid. Selle asemel et pidada lõputuid tuuleveskilahinguid märkidega, püüavad nad kaevuda liberaalse süsteemi seeneniidistikuni. Riigipead on ümbervalitatavad, brändid on ümbernimetatavad, aga süsteem, mille läbi sellised protsessid toimuvad, on palju püsivam ja seega ka palju reaalsem sihtmärk.
"Suure jutustuse" esitatav väljakutse on mõõtmatult tõsisem ja veenvam, kui tavapärane hamburgerimüüjate kallal näägutamine.


Margus Tamm


---------------------------------------

PS! COMING SOON !
Valitud palad mõlemalt biennaalilt. Kusjuures eriti eksklusiivsed on Ateena biennaali fotomälestused, kuivõrd pildistamine ja filmimine oli seal keelatud.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Elnara Taidre tutvustab Artishokis lisaks Tõnis Vindi loomingule
(vt: http://artishok.blogspot.com/2007/11/tnis-vindi-kaks-reaalsust.html) ka ühte tema koolkonda kuuluvat kunstnikku:

Sven-Erik Stambergi näitus “Väljad ja võimalused” 2.11-17.11.2007, Grusebeke tagune torn, Laboratooriumi 33. Näitus toimub koostöös 008 Galeriiga.

Sellest, et käesoleval näitusel on tegu Stuudio 22 esindajaga, on võimalik aru saada kahe tunnuse järgi: ühelt poolt, töödes tegeletakse geometriseeritud võtmes ornamendiga, jätkates mõnes mõttes Stuudio juhendaja Tõnis Vindi uurimusi ornamendist, ning teiselt poolt paistab silma tööde tehnilise teostuse tase, teatud teostuslik kultuur, mis on alati eristanud nii Tõnis Vindi graafikat kui ka tema õpilaste töid. Sven-Erik Stambergi kompositsioonid on küll saanud oma viimase lihvi arvutis, kuid siiski olid kõik need keerulised süsteemid väljatöötatud käsitsi ja paberi peal. Selline aega- ja kannatustnõudev, peen, peaaegu meditatiivne töö on üsna haruldane kaasaegses kunstis, mis hindab kiirust, ideed (kontseptsiooni) ning paneb vähem rõhku teostuse peale.

Sven-Erik Stamberg kuulub kunstnike rühmitusse Stuudio 22, mis tegutseb Tõnis Vindi juhendamisel, alates 1972. a. Selle aja jooksul on stuudio liikmed suutnud genereerida üsna rohke ja mitmekesise kunstiproduktsiooni. Aluseks võetakse reeglina Tõnis Vindi poolt pikaajaliselt uuritud erinevate kultuuride ornamendi- ja märgisüsteeme, Yijing’i (“Muutuste raamatu”) printsiipe, geomantiat, idamaade kunsti jne. Seetõttu pole juhuslik, et Stambergi põhimooduliks, mille peale ta oma kompositsioonid üles ehitab, on saanud svastika.

Natsionalistliku ideoloogia sümboliks muudetud, lootusetult määritud ja kompromiteeritud svastika on tegelikult olnud oluliseks sümboliks enamikes vanades kultuurides. See seostus selliste tähtsate valdkondade nagu päikese, viljakuse ja elu sümboolikaga ning on Tõnis Vindi arvates tähtsaim sümbol üleüldse (Ave Randviir. Märgid pole süüdi. – Eesti Päevaleht, 6. märts 2006). Stamberg kasutab kahe eri positsioonis – päri- ja vastupäeva orienteeritud – teineteise poole pööratud haakristi-svastika kombinatsiooni. Viimase lõputute korduste tulemusel sünnib muster, mida on võimalik lugeda kahel viisil – esialgu paistab silma valge võrdhaarne rist (nn kreeka rist) mustal foonil, kuid keskendudes musta värvi struktuuridesse näeme, et see on hoopis must svastika valgel taustal. Kirjeldatud motiivi ühendatakse omakorda teistest ornamentidest laenatud fragmentidega, see valimise-kokkupanemise protsess toimub justkui pooljuhuslikku (bri)kollaži tehnikat järgides.

Niisiis, tegeletakse siin põhiliselt ornamendiga, kuid erinevaid ornamendi fragmente ühendatakse mingi uue süsteemi loomiseks. Ornamendi funktsioon on seega antud juhul puhtinstrumentaalne, ornament ise on muutunud vahendiks demonstreerida või öelda midagi muud. Nagu näiteks lehtedes, mis kujutavad keskaegse katedraali põhiplaane, on põhikujutis koostatud ornamentaalsetest struktuuridest. Selles kunstiprotsessis kasutatakse ornamenti esmavahendina, umbes nagu joont, mille abil kujutatakse kõik muu.

Stambergi kompositsioonid kujutavad endast visuaalselt ja intellektuaalselt nauditavat ornamendikeelel põhinevat mängu, erinevate ornamendisüsteemide põhjal genereeritud metaornamenti. See on süntees, mis nagu üritaks võtta kokku ornamendikirjades sisaldavat teadmist omapärase palimpsesti kujul, millest paistavad läbi erinevad kultuuri- ja infokihid. Autor laenab elemente liivi vöödelt ja rahvaornamentikast, kasutab gooti katedraalide põhiplaane – neid skolastilisi ikoone, mis kujutasid endast universumi mudelit, ning samuti universumi skeemina toiminud labürindi kujundit (siin on nii vana aja labürinte nagu Kreeta labürint, ning ka keerulisema struktuuriga keskaegne labürint, mis on väljalaotud Amiens’i katedraali põrandal).

Tsentraalkompositsiooniga pildid, kus on selgelt väljendunud keskpunkt, võiksid isegi haakuda mandalate esteetikaga. Kuid meditatsiooniobjektina tõrgedeta toimimist takistavad neil teatud “süsteemirikked” – kompositsiooninihked, mis ei luba tekkida lõpetatud ja harmoonilisel kontempleerimispildil, tuletades meelde kujutatu tinglikkust. Ornamendiga tegeletakse siin edasi, mitte ei kopeerita mehhaaniliselt valmisvorme – just sellepärast võib neid pilte käsitleda kui kunstiteoseid, mitte näiteks kui etnograafilisi joonistusi. Kunstnik kasutab erinevatest kultuuridest pärinevate ornamentide struktuure oma süsteemide loomisel, oma lugude jutustamiseks.

Mõnes mõttes dekonstrueerib Stamberg ornamente, tekitades neis regulaarsetes struktuurides mõnusaid nihkeid. Näiteks rikub ta kompositsiooni rütmi, lisades sinna absurdsete tühikutena mõjuvaid valgeid ruute või ebamäärase kujuga täppe. Teistes töödes võime näha ühe ornamenditüübi ülekasvamist mingiks uueks vormiks – põhielemendid kas sulanduvad omavahel kokku või vastupidi hajuvad suurema pinna peal. Kohati on äratundmatuseni deformeeritud labürintide käikudes tunda isegi opkunsti esteetikat. Seejuures autori taotluseks on rääkida lihtsast ja universaalsest: inimese eluteest, maailma duaalsusest, valikute tegemisest, tõeotsingutest, saamisloost. Oma ornamentides põimib Stamberg kokku mikro- ja makrokosmost.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

jätkates kuulutuste lainel -----


Sihtasutus Tallinna Kunstihoone Fond kuulutab välja konkursi
TALLINNA KUNSTIHOONE
j u h a t a j a
ametikohale alates 1. veebruarist 2008.

Kandidaadilt ootame:
- kõrgharidust (eelistatavalt kunsti- või kunstiajalooalast)
- kunstialaste projektide kureerimise kogemust
- suurepärast kursisolekut kaasaegses kunstis toimuvaga
- head eneseväljendusoskust
- suhtlemisoskust
- kahe võõrkeele valdamist

Kasuks tuleb varasem juhtimiskogemus.

Avalduse (koos kuni 2000 tm lühiesseega oma sobivusest vastavale kohale ja nägemusest tulevasest tööst) koos CV ja diplomikoopiaga palume saata 8. detsembriks 2007 (postitempli kuupäev) aadressile:

Eesti Kunstnike Liit
Konkurss/Kunstihoone Nõukogu
Vabaduse väljak 6 10146 Tallinn
Info 6442818


Uue juhataja valib fondi nõukogu laekunud avalduste seast salajasel hääletusel 20. detsembriks 2007. Vajadusel kutsutakse kandidaadid täiendavale vestlusele. Sobiva kandidaadi puudusel võib fondi nõukogu kuulutada välja uue konkursi.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Sarjas "Väike kunst" esineb Kütioru kunstnik ja loodusfilosoof Peeter Laurits


Neljapäeval 15. novembril kell 17.30 toimub Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas
järgmine loeng sarjast "Väike kunst". Ettekandega "Kiviaegsed labürindid" esineb
Peeter Laurits, Kütioru kunstnik ja loodusfilosoof, Ööylikooli armastatud
lektor.

Tule kuulama!
Sissepääs muuseumi piletiga. Kunstiõppuritele tasuta.

Sarja toetab Tartu Kultuurkapital.


Täpsem info www.tartmus.ee/et/yritused
Lisainfo Liisa Kaljula
Tel 744 10 80 või liisa@tartmus.ee
Tartu Kunstimuuseum

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

ART SECURITY kiirreageerimisüksus pakub tööd

Tere,


Oled selle kirja saanud, sest sind jälgitakse.


Poola turvafirma „Art Security" Tartu filiaal otsib kontakte ning koostööpartnereid 2008. aasta veebruaris tegevust alustava kiirreageerimisüksuse ART SECURITY meeskonda.


Ameti nimetus:
agent

Töö kestvus:
7-15 veebruar 2008

Töö asukoht:
Tartu ja Tartu lähiümbrus

Tööülesanded:
likvideerimine, installeerimine, värbamine, õpetamine, parandamine, demagoogitsemine

Vastutusala:
Audiovisuaalse keskkonna reanimeerimine e sanitaarraie elukeskkonnas.
Kaasaegse kunsti levitamine kõiki vahendeid kasutades.



Kandidaadilt ootame:
kiiret reageerimisvõimet, julgust, sõbralikkust, head suhtlemisoskust, stressitaluvust, jõulisust.



Omalt poolt pakume:
elamusrikkaid tööpäevi
paindlikku graafikut
loomingulist rahvusvahelist kollektiivi
erisoodustusi


Palume teavet levitada
Kontakt ja täpsem informatsioon: artsecurite@gmail.com

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Tartu Kunstikuu 2008 „TARTU pikk, ART lühike“ raames

 KUNSTIMESS

Tule ja osale!

AEG: 31/01/08 – 02/02/08

KOHT: Tartu Kunstimaja

TEEMAD:

• Neljapäev: HARIDUS;
• Reede: ALTERNATIIV;
• Laupäev: PEREPÄEV

Ootame teid osalema kas ühel või kõikidel päevadel. Mida võiksite teie pakkuda linnarahvale?

• Meisterdada oma boksi, kus näidata omi tegevusi ning teha midagi üheskoos?
• Etendada midagi teemakohast mõnel konkreetsel päeval?
• Või on mõni täitsa uus mõte?

Osalemine on tasuta!

Jääme ootama teie vastust kuni 15. novembrini 2007.

Triin Käpp

Kunstikuu 2008 projekti koordinaator

triin.kapp@ut.ee

56 909 272

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Tõnis Vindi kaks reaalsust

Tõnis Vindi personaalnäitus G-galeriis, 17.-27. oktoober 2007

Rahvusvaheline graafikakonverents Impact 5, mis toimus seekord Tallinnas, võttis oma kontseptsiooni aluseks Henri Bergsoni filosoofiast tuletatud “lõigutud aja” mõiste. Konverentsiga kaasnes terve rida näitusi, mida korraldajad on samuti üritanud oma probleemipüstitusega seostada. Neist kõigist satelliitnäitustest on “lõigutud aja” kontseptsiooniga kahtlemata kõige paremini haakunud Tõnis Vindi väljapanek G-galeriis, mis pakkus oma tõlgenduse aja probleemile, mõtestades ümber kategooria aeg(ruum).

Näitust juhatas sisse seinatekst tuntud looga hiina filosoof Zhuangzist (369-286 eKr), kes nägi ükskord unes, et ta on hoopis muretult lendav liblikas. Sellest asjast saadik et suutnud Zhuangzi enam aru saada – kumb tegelikult magab, inimene või liblikas, st kumb neist maailmadest võrdub tegelikkusega. Tõnis Vindi vastus sellele taoistlikule mõistatusele ilmselt oleks, et võimalikud on mõlemad maailmad, lihtsalt kahes erinevas reaalsuses, paralleelsetes koordinatsüsteemides.

Mõiste “paralleelsed maailmad” ei ole antud juhul seotud teiste planeetide tsivilisatsioonidega, ega ka mitte müstilise hingede maailmaga. Paralleelne maailm eeldab meie maailmaga sarnast reaalsust, mis hüpoteetiliselt võib eksisteerida kuskil meie maailmast sõltumatult, kusjuures samad sündmused võiksid seal areneda teisiti kui meil. Viimasel ajal on teaduslikes ringkondades kogunud populaarsust ning muutunud tõsiseltvõetavaks teooria paralleelsetest universumitest, mida on välja pakkunud kvantfüüsikud relatiivsusteooria ja kvantmehhaanika põhjal. Nende arvates on võimalik, et elame multiversumis või meta-universumis, kus võib olla mitmeid universumeid ning meie universumil võivad olla teisikud.[1]

Sarnast vaatepunkti esitas tegelikult ka XX s. teisel pool esile kerkinud võimalike maailmade teooria. Peale II Maailmasõda töötasid mitmed loogikateadlased (Saul Kripke, David Lewis jt) välja semantilisi süsteeme, kus tegelikku maailma vaadeldi ühena võimalikest. Võimalike maailmade teooria on mõjutanud ka teisi valdkondi – sellel põhineb Jorge Luis Borgese novellide maailm, näiteks “Hargnevate teede aed” sisaldab endas lahkneva aja mudelit. Borgese tegelased surevad reeglina mitu korda, muutes sündmuste kulgemise suunda: novelli “Teine surm” faabula ühes versioonis tapetakse peategelane lahingus, teises – oma voodis. Võimalike maailmade semantika mängib suurt rolli ka postmodernses poeetikas. “Balkani Borgese”, serbia kirjaniku Milorad Pavići “Kasaaride sõnastik” jutustab sellest, kuidas kasaarid valisid IX s. endale uue usu: kristlaste versiooni järgi võtsid kasaarid vastu kristluse, moslemite väitel – islami, juutide arvates – judaismi.[2]

Näitusel “Kaks reaalsust” läheneb autor võimalike maailmade probleemile nii teoreetiliselt kui praktiliselt, koondades selleteemalisi uurimismaterjale või mängides kahte paralleelset reaalsust läbi konkreetsetes töödes. Väljapanek koosneb kolmest osast, esimene neist põhineb Tõnis Vindi pikaajalistel ornamendi- ja märgisüsteemide uuringutel. Raamitud lehed autori enda poolt töödeldud pildimaterjali ja lühikeste seletavate tekstidega meenutavad võrdlustabeleid, kus kunstnik-uurija toob välja seoseid erinevatest kultuuridest ja visuaalsetest märgisüsteemidest pärinevate kujutiste ja kujundite vahel. Tõnis Vint otsib ornamentide ja visuaalsete kujundite seas struktuure, mis sisaldavad tema jaoks märke meie maailma duaalsusest, viiteid kaksiksüsteemile. Ta viib kokku topeltstruktuuril põhinevaid ornamente, mis pärinevad kreeta-mükeene, vana-hiina, keldi jt kultuuridest, aga ka näiteks mängu- ja ennustuskaarte, mille kujundus kasutab alates Napoleoni ajast peegelpilti.

Kahe reaalsuse kontseptsiooni on Tõnis Vindi arvates võimalik välja lugeda ka arhitektuurist. Antiigi amfiteatri põhiplaanis oli ruum jagatud kaheks – üks pool kuulus vaatajate maailma, teine aga esitavate fiktsioonide, teatrimüsteeriumite maailma. Pueblo indiaanlaste linnade plaanid olid ringikujulised, kuid ringist ehitati välja vaid ühe poole, eeldades, et teine pool jääb muu, nähtamatu reaalsuse valdusesse. Tõnis Vint viidab kohati ka teispoolsuse kui teise reaalsuse käsitlustele erinevates kultuurides, kus teispoolsust kujutatakse ette meie maailmamudeliga võrreldava reaalsusena. Pole juhuslik, et liblika kujund kaunistab šamaani trummi – erinevates traditsioonides seostatakse neid mõlemaid teise ilmaga. Kui šamaan suhtleb jumalate ja esivanematega, siis liblikas sümboliseerib sageli inimese hinge, olles kohati kas surnu kehastuseks või teispoolsuselt pärineva tarkuse vahendajaks.

Näituse teine osa kujutab endast Tõnis Vindi vabagraafikat, kus autor mängib läbi paralleelsete maailmade võimalusi, lisades kujutisele selle peegelpildi. Aluseks on kunstnik võtnud Tallinna (Revali) kaarte ja hollandi arhitekti Jan (Hans) Vredeman de Vriesi raamatut “Perspektiiv” (1604-05) illustreerivaid gravüüre. Mõlemal juhul kasutatakse töö ülesehituses mängukaartidega sarnast skeemi: kõik kompositsioonid koosnevad topeltkujutisest, motiivist ja selle peegelpildist. De Vriesi hommage’i puhul on aga see printsiip muudetud varieeruvamaks, maneristlikke perspektiivvaateid ühendatakse mitmel erineval viisil. Kujutist kaheks jagav sümmeetriatelg võib olla nii harjupärasemalt horisontaalne kui ka läbida lehte pisut ootamatult vertikaalselt, vastavalt sellele asuvad kaksikpildid kas teineteise all või teineteisest kõrval. Motiivi otsevaade võib olla paigutatud ülesse ja selle peegelpilt alla, ülaosaga allapoole, kuid võib ka vastupidi – üleval on tagurpidipilt ja all on otsevaade. Just nagu mängides kaleidoskoobiga.

Kujutistevahelist sümmeetriat nihestavad punased abstraktsed elemendid – ruudud, kolmnurgad, kettad ja pulgad, mida kunstnik on lisanud teineteist peegeldavatesse kujutistesse igal lehel. Geomeetriliste elementide integreerimine kompositsioonidesse on iseloomulik ka Tõnis Vindi varasematele töödele, näiteks tema 1970ndate psühhogeomeetrilistes pildiruumides tähistavad sellised struktuurid liikumist ja arengut püsiva kompositsiooni sees, mingis mõttes energia kogunemispunkte. Kõnealustes teostes ei ole värviliste aktsentide paigutus sümeetriline, nad elavad lehe kahel poolel erinevat elu. Selles avaldubki paralleelsete maailmade, kahe erineva reaalsuse printsiip – sündmused ei pruugi neis kokku langeda.

Võib-olla kõige üllatavam on näituse kolmas osa, mis kujutab endast videotööd – formaati, mis on täiesti uus Tõnis Vindi kunstipraktikates. Vaataja ees jookseb värvilistest geomeetrilistest struktuuridest koosnev pind, mis pidevalt transformeerub uuteks sarnases võtmes teostatud kompositsioonideks. Video aluseks on olnud kompositsioonid, mis on oma põhimõttelt väga sarnased Piet Mondriani neoplastitsistlikele maalidele – värvidest on kasutatud lisaks kolmele põhivärvile ka musta ja valget, kõik elemendid on asetatud vaid horisontaal-vertikaal telge mööda. Tõnis Vindi video, mis on filmitud kaameraga pilti piksliteks jagava režiimi peal, demonstreerib, kuidas ühest stabiilsest struktuurist on võimalik tuletada lõputu arv uusi.

Selline pidev nihestamine on sisuliselt kujundi dekonstrueerimine – lammutamisele järgneb uue põhimõtte järgi kokkupanemine. Väike punane ruut, mida kunstnik lisab vahel kompositsiooni pingestamiseks kaadrisse, muudab pidevalt oma vormi, võttes koguni võrdhaarse risti kuju, ning sel hetkel geomeetriline kompositsioon hakkab meenutama rahvaornamenti. Nii kaameratöö kui videos kõlav muusika on autori enda tehtud. Mõneti šamanistlikku akti meenutav on põrandale väljalaotud värviliste lehtede filmimine, kus mitme tunni jooksul liigutakse muusika saatel koos kaameraga mööda põrandat ja fikseeritakse erinevate fragmentide metamorfoosi.

Elnara Taidre,

kes kirjutab Tõnis Vindist oma magistritööd

(pildid ka Elnara ülespildistatud)

---

[1] Vaata näiteks: Tiit Kändler. Meid võivad ümbritseda paralleelsed universumid. – Eesti Päevaleht, 24. november 2006 (http://www.epl.ee/artikkel/363979) või http://en.wikipedia.org/wiki/Multiverse_(science).

[2] Baдим Руднeв. Энциклопедичecкий cловарь культуры XX векa. Аграф, Москва, 2001, lk. 390-391.

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Marco Laimre Artist talk

Marco Laimre artist talk oma isikunäitusel "Väikesed Puust Inimesed Väikeses Puust Linnas" Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas 31.10.07
Vabandame salvestuse kehva kvaliteedi pärast.



1. Analüüsimeetod neokriitiline põmm (14:28)

2. Miks Käpiknukk (9:37)

3. Postaprill ja uus leping. Lokaalsus (15:40)

4. Viis kõige idiootlikumat kunstnikupositsiooni (7:01)

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Tartu Lastekunstikooli galerii ootab näitusetaotlusi 2008. aastaks

Tartu Lastekunstikooli galerii ootab näitusetaotlusi 2008. aastaks

Tartu Lastekunstikooli galerii 2008. aasta plaanis on veel täitmata kohti. Seetõttu oodatakse kõiki pakkuma oma kunstiprojekte, mida võiks siin näidata. Tartu Lastekuntikooli galerii aadressil Jakobi 52 koosneb kahest kõrgete seintega suure põrandapinnaga ruumist, kus on soodne eksponeerida igat liiki teoseid. TLKK galerii näitused kestavad reeglina ühe kuu. Näituse tegemine galeriis on tasuta.


TAOTLUS PEAKS SISALDAMA JÄRGNEVAT:

1. vabas vormis avaldust
2. näituse võimalikult täpset kirjeldust
3. soovitavat aega
4. kõigi osalejate nimesid, CV-sid
5. kontaktisiku andmeid (telefon, e-post)
6. portfooliot (kas digitaalselt, paberil või viidatuna
veebilehele)


Taotlused palun saata aadressile tlkgalerii@gmail.com märksõnaga TAOTLUS või postitada/tuua hiljemalt 1.detsembriks 2007 aadressile Tartu Lastekunstikool, Tiigi 61, Tartu.

Margus Kiis, TLKK galerist
GSM: 55680151
email: tlkgalerii@gmail.com

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

Sarjas "Väike kunst" esineb loomepsühholoogilise etüüdiga Vaino Vahing

Neljapäeval 1. novembril kell 17.30 toimub Tartu Kunstimuuseumi Viltuses majas
järgmine etteaste sarjast "Väike kunst". Loomepsühholoogilise etüüdiga
"Psüühikahäired ja looming" esineb Vaino Vahing, psühhiaater, kirjanik,
põlvkonna väljakutsuvamaid kultuurikriitikuid.

Tule kuulama!

Sissepääs muuseumi piletiga.

Sarja toetab Tartu Kultuurkapital.


Täpsem info www.tartmus.ee/et/yritused
Lisainfo Liisa Kaljula
Loengusarja "Väike kunst" koordinaator
Tel 744 10 80 või liisa@tartmus.ee

Tartu Kunstimuuseum

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back

JÜRI KASK RETROSPEKTIIV ATHENA KULTUURIKESKUSES
Alates kolmapäevast, 31. oktoobrist saab Athena Kultuurikeskuse galeriis näha Jüri Kase maalide ja joonistuste retrospektiivnäitust. Väljas on suureformaadilisi lõuendeid ja väiksemaid joonistusi ajastuliselt lahknevaist, kuid loominguliselt ometi kontinuiteetsetest kümnenditest. Nõnda nagu näitusepaik Athena, otsib ka Jüri Kask antud näitusega kadunud aega. Mõni endise Ateeni treppidel eksponeeritud töödest on otsesemaski mõttes peale pooleteise kümnendi tagustes ajaloopööristes kaotsiminekut taasleitud.

Jüri Kask (1949) on eesti kunstis järjekindlamaid geometriseeriva laadi esindajaid, õppinud Tartu Kunstikoolis kunstilist kujundamist ning Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maali, pärjatud K. Raua nimelise preemiaga, töötab ta õppejõuna Tartu Ülikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias.

Jüri Kase maalide ja joonistuste retrospektiivnäitus jääb avatuks kuni 2. detsembrini 2007.

Liisa Kaljula
Tel: 7441080
Tartu Kunstimuuseum

Voldi lahti / Unfold

Lükka kokku / Fold back