neljapäev, jaanuar 24, 2008
teisipäev, jaanuar 22, 2008
Kunsti rahastamise mõttepark
(klõpsates näeb suuremalt + päevakava!)Sel neljapäeval, 24. jaanuaril kell 11, täpselt kuu aega enne vabariigi aastapäeva algust, toimub Kultuurikatlas (Põhja pst 27A) järjekordne mõttepark, millel arutletakse kaasaegse kunsti rahastamise ja selle tulevikuperspektiivide üle.
Vaadeldakse kunsti rahastamist laiemalt kultuuripoliitika raamistikus, kaalutakse riigi ja erasektori poolseid kunsti rahastamise viise, motiive ja sellega seotud probleeme.
Mõttepark uurib olemasolevaid kunsti rahastamisviise ja seadusandlust, kunstiga seotud riiklike institutsioonide, suurettevõtjate, metseenide ja kunstikogujate huve ning nägemusi. Ja mõtestab kaasaegsesse kunsti toetamise/investeerimise tähendusi.
Kuidas on kunstipoliitika ja rahastamine korraldatud mujal maailmas? Kuidas on sellega seotud
kultuuripoliitikauuringud? Millised tingimused ja missugune keskkond on Eestis erasektorile kunsti toetamiseks loodud? Mõttepargil kõnelejad esindavad teoreetilisi ja praktilisi nägemusi, kunsti rahastamisest ja kunstipoliitikast.
Esinejad: Anu Kivilo, Piret Lindpere, Karlo Funk, Armin Kõomägi, Mari Kartau, Kaja Kaasik.
Seminarile eelneb Tallinna loomemajanduse visiooni uuringu tutvustus (kell 10-11), mille viivad läbi Katri Ristal, Veiko Jürisson ja Külliki Taffel.
Mõtteparki korraldavad Margaret Tali ja Maarin Ektermann koostöös Kultuurikatla ja Tallinna loomemajanduse visiooniprojekti komisjoniga.
teisipäev, jaanuar 15, 2008
Margolin ise Eestis
M. Tamme intervjuu Victor Margoliniga: Sa rääkisid oma loengus, kuidas on tekkinud vajadus kirjutada disaini ajalugu, mis ei oleks lihtsalt “kogum kauneid esemeid”, vaid käsitleks disaini kui iseseisvat, oma sisemise loogikaga diskursust.
Ma arvan et graafilises disainis toimub see, mis on juba juhtunud näiteks arhitektuuris, st on tekkinud suur huvi luua teatav üldine teoreetiline alus. Põhimõtteliselt seisneb uus lähenemine selles, et graafilist disaini ei käsitleta enam mingitsorti kommertsliku kunstina, vaid seda üritatakse mõista kui iseseisvat ja komplitseeritud kommunikatsioonivormi. Lahtine on aga küsimus, läbi milliste teooriate siis läheneda graafilisele disainile. Mõistagi on uuritud graafilist disaini, eriti logosid ja tüpograafiat, lähtudes semiootikast. Teine oluline teoreetiline lähtepunkt on kirjandusteooria, selle kaudu on käsitletud näiteks plakatikunsti. Muidugi ka kunstiteooria, kommunikatsiooniteooria… Juba 80ndatel lõi Hanno Ehses graafilise disaini retoorikateooria. Võtame näiteks Shveitsi tüpograafia. Varem öeldi, et see on neutraalne, aga nüüd me teame, et mitte miski pole neutraalne. Shveitsi tüpograafia pole universaalne, see on väga kindlast kultuurikontekstist lähtuv vorm info edastamiseks. Ja see on väga suur muutus – loobumine ideest, et on olemas mingi universaalne hea disain ja mõistmine, et kogu graafiline disain põhineb teatavatel retoorilistel argumentsioonil. Aga millest need argumendid lähtuma peaksid, on, nagu ütlesin, vähemalt esialgu lahtine.
Sa rõhutad, et on vajadus ja et liigutakse selles suunas, et luua disaini käsitlemiseks iseseisev teoreetiline baas. Miks juhtub see just nüüd? Miks mitte varem?
Ma arvan, et pikka aega nähti disaini puhul üksnes vormiuuendusi, inimesi erutas modernism ja kogu tähelepanu läks üksikutele objektidele. Enamus disaini kohta ilmunud kirjutusi lihtsalt kirjeldas uusi objekte. Ja ühtlasi olid olemas tugevad vormilised strateegiad nagu Shveitsi disain, Hollandi disain, Poola plakatikunst. Mingil hetkel jõuti aga olukorda, kus vormiuuendus polnud enam nii tugev. Samas kerkisid teistsugused, mõneti sisulisemad teemad, nagu näiteks keskkonnateadlikkus. Disaini tuli hakata vaatlema üha enam kontekstis, erinevate distsipliinidega kokkupuutes.
Ja üldises plaanis toimus muidugi pop-kultuuri välja tõus, selle muutumine akadeemilise uurimise, kultuuriuuringute objektiks. Disain haarati selle voolu poolt kaasa.
Aga millest ikkagi disainil järsku see vajadus toetava teksti ja teooria järgi? Ühest küljest on muidugi selge, et iga uus distsipliin hakkab mingi aja pärast otsima oma olemust, esitama iseenda kohta küsimusi. Aga teisalt, kas selline vajadus teooria ja argumentide järele tähendab ühtlasi, et kaasaegne disain on muutunud hämaramaks, raskestimõistetavamaks? Et seda ei saa enam vahetult kogeda, vaid see vajab vahendavat teooriat?
Mõneti on see nii. Kommertsdisain kasutab teadlikult vägagi rafineeritud võtteid ja kaugelearenenud teooriaid inimkäitumise ning taju kohta. Teiselt poolt tomub pidev infovahetus disaini ja teiste kultuuriväljade vahel. Võibolla ongi kultuuriplakat hea näide meediumist, mille kaudu toimub selline ideede ülekanne ja süntees kõrvalväljadelt. Ütleme, et tegemist on näiteks performancei-üritusega, millele siis disainer teeb plakati. Mõistagi mõtestab ta enda jaoks sel juhul performancei lahti ning üritab selle olemust tõlkida graafilise disaini keelde. Midagi võetakse sellise tegevuse käigus üle.
Või võtame näiteks 90ndatel tegutsenud Octavo Groupi, kes oli tugevalt mõjutatud poststrukturalistlikest ideedest ning avaldas neist lähtuvalt seeria väikeseid autori-ajakirju.
Oletame, et graafiline disain teeb institutsionaliseerumisprotsessi edukalt läbi ja muutub iseseisvaks akadeemiliseks distsipliiniks. Kas sel juhul võiks oodata tavapäraseid distsipliinisiseseid reaktsioone etableerumisele - isatappe, eneseitust mingisuguse antidisaini liikumise näol näiteks? Või siis vastupidi – näiteks manifeste teemal “disain disaini pärast”?
Näiteks 80ndatel Itaalias tegutsenud Studio Alchemiat võib nimetada antidisainiks. Aga see on ka ainus näide, mis mulle pähe tuleb. Kindlasti on võimalikud mitmed erisugused liikumised, aga sel juhul peame me ikkagi disaini kuidagi piiritlema.
Ma arvan, et graafilise disaini puhul see, mis peab olema ja ilma milleta disaini pole disain, see on semantiline väärtus. Graafilise disaineri kohus on hoolitseda, et nö liini teises otsas oleks keegi. Selles suhtes ma ei usu “disaini disaini pärast”. Minu jaoks see poleks disain. On küll olemas väga eksperimentaalset disaini, mina nimetaksin seda metadisainiks ja see balansseerib kuskil loetamatuse piiril, kommunikatsiooni katkemise serval. Aga ka sel juhul säilib vähemalt kavatsus edastada teksti. Sealt edasi tuleksid tekstisarnased, kuid tegelikult tähenduseta märgid, aga see pole enam disain.
Totaalse disaini näiteks aga võiks tuua liiklusmärgid – see on puhas sõnum, disain on sisuliselt läbipaistev, tekst voolab sellest läbi.
Kui nüüd veidi puudutada disaineri kui autori teemat, siis alustagem sellest, mis on autor. Autor on see, kes teeb steitmendi. Ja selleks, et öelda, kas disainer on autor või mitte, tuleb lihtsalt vaadelda konkreetseid juhtumeid. Üldiselt võikski välja tuua kolm peamist disaineripositsiooni: esiteks läbipaistev disain – see on siis niisugune, mis edastab etteantud teksti, jäädes ise võimalikult nähtamatuks; daisiner-kollaboraator – sel juhul teeb disainer algteksti autoriga koostööd, osaledes sellega lõpliku teksti loomises, näiteks Lissitzki raamatukujundused; ja siis on disainer kui autor, kes loob ka algteksti ise.
Muidugi, võib üldse väita, et autorit pole üldse olemas, aga ütleme nii, et poststrukturalistlik filosoofia pole päris minu maitse.
Sa kritiseerisid loengus seda, kuidas kunstimuuseumid disaini eksponeerivad, mis juhtub enamasti stiilis “100 huvitavat tooli”. Aga kas disainil on üldse vaja väljapanekuid kunstimuuseumides ja galeriides? Ma saan aru, et valge kuup on totaalne kultuurifetish, ülendav formaat iseenesest, aga võibolla galeriiformaat ei sobigi disaini hõlmamiseks? Võibolla oleks disaini eksponeerimiseks vaja mingeid teistsuguseid formaate?
Ma arvan et muuseumid ja galeriid on disaini eksponeerimiseks head kohad. Ma ei arva sugugi, et sellega seoses peaks väitma, et kunst ja disain on olemuslikult samad. Muidugi on piir hägustunud, aga ma arvan, et oleks viga üritada seda täiesti kaotada. Ütleme otse, disain jääks sel juhul kaotajaks. Kunstimaailm on aja jooksul kasvanud niivõrd totaalseks, kõik need imposantsed kultuuritemplid, tohutu hulk teoseid katvaid tekste, kogu see institutsionaalne ja teoreetiline võrgustik, sellele ei oleks disainil praegu midagi vastu panna. Kui vaadata kasvõi siin – see tohutu KUMU ja siis teiselt poolt see pisike disiainigalerii, need on praegu reaalsuses eksisteerivad proportsioonid.
Aga rääkides eksponeerimisest on põhiline viga, mis tehakse, et disaini eksponeerimisel muuseumis või galeriis lähtutakse kunstiteose eksponeerimise loogikast, see tähendab, et esitatakse “ilusaid objekte”. Aga tool ei ole skulptuur. Pargipink on palju enamat kui lihtsalt teatava kujuga objekt, selle puhul mängib palju olulisemat rolli kontekst, see, kuidas pink toimib linnaruumis, kuidas mõjutab inimeste käitumist. Puudus on kuraatoritest, kes mõistaksid disaini. Kui vaadata kaasaegset kunsti, siis seal kompetentsete kuraatoritega erilist probleemi pole. Me käisime abikaasaga just KUMUS vaatamas Saksa 90te näitust, see polnud just eriti huvitav väljapanek. Minu arvates. Aga vähemalt oli see asjatundlik. Kuraator ilmselgelt tundis tolleaegset Berliini kunstielu ja vaevalt saaks keegi öelda, et näitus oleks olnud segane või rabedalt komponeeritud.
Disaininäituste puhul aga kohtab pidevalt kuraatorite asjatundmatust. Et kõigi nende hulgast, kes graafilise disainiga tegelevad, osata esile tuua neid, kes tõesti nihutavad piire, et edastada mingit uut suundumust ja luua arusaam mingist uuest tendentsist, peab disaineritööd väga hästi tundma. Seetõttu on mitmed õnnestunumad disainiekspositsioonid kureeritud disainerite endi poolt. Aga kindlasti on disainiväljal puudus kompetentsetest kriitikutest ja kuraatoritest.
neljapäev, jaanuar 10, 2008
Tartu möliseb: Ringkäik galeriides
Indrek Grigor: Ringkäik galeriides
"Minnes vastu lugejate soovidele" Rael Artel Gallery
2.11. 07 - 04.12. 08.
Autorid: Kristiina Hansen, Taaniel Raudsepp, Krõõt Tarkmeel, Laura Toots, Rael Artel
.........................................................................................................................................
"The Making of Utopia" Tellervo Kalleinen ja Oliver Kochta-Kalleinen
Rael Artel Gallery 07.01.08 - 02.02.08
http://www.ykon.org/kochta-kalleinen/utopia.html
...........................................................................................................................................
"Mäng ja kunst" Andrus Raag ja Irina Krivonogova Y-galeriis
02.01.08 - 19.01.08
"Mäng ja kunst" on osa nn. dekonstruktsioonile ja maalikunsti ristumisele muude kunstiliste väljendusvahenditega orienteeritud praktilisest maalikursusest, mis päädib galeriis toimuva näituseprojektiga.
Irina Krivonogova ekspressiivne maneer muudab kõik mida ta puudutab ainukordseks ja tähenduslikuks - sümbolistlik, neurootiline värviorgia tema uutel maalidel ("Taevas", "Paraadportree" "Nelgid kangelaste haual", "Autoportree" ja "Võitlus") on raugemas ja otsekui udust kooruvad konkreetsed märgilised kujundid - olgu nendeks kumminuia vibutavad, skafandri-sarnastes vormides politseinikud, langenud peainglid, autoportee pioneerina või häbitult kroonlehti lahtirullivad gladioolid-nelgid viiel väikesel lillemaalil. Krivonogovalt on näitusel ka lilleteemaline "madala eelarvega" multifilm lilledest. Just nii, te lugesite õieti - mitte tirazheeritud lillepildid ( mis seekord hoopis "kõrgkunsti" pürivad ) - vaid "müügiks tehtud lillevideod" - odavast plastiliinist ja krepp-paberist teostuses.
Krivonogova esineb näitusel ka tundliku installaatorina - hernehirmutis kui kollektiivse versus personaalse hukkamõistu ja häbi arhetüüp.
Andrus Raagi maalidel esineb kõrgtehnoloogiline maailm kõrvuti destruktiivsete, ekspressionismi toitvate impulssidega. Vastandusest toituv analüütiline pildikeel esindab uuele nüüdismaalile tunnuslikku, paradoksidest tulvil fantaasiamaailma.
Autori sõnul on "..näituse tuumas kõrvutatud mäng ja kunst. Need kaks mõistet vahel sulanduvad, vahel vastanduvad./..../ Mäng on näituseprojekt sel moel, et ta toetub omamütoloogiale. Selle omamütoloogia tuuma moodustavad kangelased, kes elavad oma elu ja teevad tegusid, mida nad on määratud tegema. Näitusel on proovitud kangelast üleüldse veidi lähemalt vaadelda./.../ Mõnikord on mäng reaalsem kui tõelisus, milline on aga kunsti ja reaalsuse piir? /.../"
Raag esitab näitusel ka tehnoloogilise kultuuri jääke installatsiooni kujul, sellega otsekui kinnitades näituse eri väljendusvahendite sümbioosi teesi ja loomulikkust kuidas "loo jutustamine" nüüdiskunstis mänglevalt ühest meediast teise võib libiseda.
Pressiteksti koostas Tartu Ülikooli Maalikunsti õppetooli professor Jaan Elken.
"Paraadportree"Irina Krivonogova
"Kurja lilled"Irina Krivonogova
"Hernehirmutis" ja "Lahing"Irina Krivonogova
"Matrioskatehas"Andrus Raag
......................................................................................................................................
"Maalid" Eda Lõhmus
Ateena kultuurikeskus 04.12. 2007 - 20.01. 2008
"Maalid" Eda Lõhmus
Ateena kultuurikeskus 04.12. 2007 - 20.01. 2008
........................................................................................................................................Noorte Kujurite Ühing Vikerla 1917-1918
Tartu Kunstimuuseumi Viltune maja 21.12.2007 - 02.03.2008
MÖLISE VASTU:
esmaspäev, jaanuar 07, 2008
Vedelik Võrus
Kunstirühmitus Vedelik - ORBIS ZENSUALIUM PICTUS (meeltega tajutab maailm piltides).
Võru Linnagaleriis, 03.01.2008 - 31.01.2008
Näitusel eksponeeritud tööd on valminud 2007. aasta 20.-22. juulil MoKS-is kunstirühmituse Vedelik kollaažilaagris, mida juhendas Meelis Salujärv.
Osalesid: ühelt poolt Vedeliku kunstnikud, teiselt poolt Maarja küla inimesed ja kohalikud noored. Esimesel päeval püüti järgida kontseptsiooni, mis seisnes Meelis Salujärve poolt koostatud viieteistkümnest temaatilisest pildimapist, mis olid algmaterjalideks valmivatele kollaažidele. Teine ja kolmas päev oli vabakava - lõiguti ja kleebiti niiöelda kõike, mis kätte juhtus ja inspireeris.
Kunstirühmitus Vedelik tegutseb alates 1995. aastast. Rühmitus on põhiliselt välja andnud almanahhe. Viimase albumi, mis on peagi ilmumas, teemaks on olemise mood.
Võru Linnagaleriis, 03.01.2008 - 31.01.2008
Näitusel eksponeeritud tööd on valminud 2007. aasta 20.-22. juulil MoKS-is kunstirühmituse Vedelik kollaažilaagris, mida juhendas Meelis Salujärv.
Osalesid: ühelt poolt Vedeliku kunstnikud, teiselt poolt Maarja küla inimesed ja kohalikud noored. Esimesel päeval püüti järgida kontseptsiooni, mis seisnes Meelis Salujärve poolt koostatud viieteistkümnest temaatilisest pildimapist, mis olid algmaterjalideks valmivatele kollaažidele. Teine ja kolmas päev oli vabakava - lõiguti ja kleebiti niiöelda kõike, mis kätte juhtus ja inspireeris.
Kunstirühmitus Vedelik tegutseb alates 1995. aastast. Rühmitus on põhiliselt välja andnud almanahhe. Viimase albumi, mis on peagi ilmumas, teemaks on olemise mood.
Y-kohtumine
MoKS ja Y galerii esitlevad:
Teisipäeval, 8. jaanuaril kell 18.00 leiab Y galeriis (Küütri 2, Tartu) aset järjekordne Y- kohtumine.
Seekord saab kuulda-näha MoKSi jaanuarikuist residenti Tomas Jonssonit, kes on Kanadas elutsev kunstnik, kuraator ja kriitik.
Teda tõmbavad linnad, nende kasvamine ja pidev muundumine. Tomas Jonsson on Calgaris asuva The New Gallery programmi direktor, millega seoses on ta tihedalt seotud kunsti- ja kirjandussündmuste korraldamise ning propageerimisega sealsetes kogukondades. Tomas jahib magistrikraadi Keskkonnateaduses, rõhuga sotsiaalsel planeerimisel, Yorki Ülikoolis Torontos ( Environmental Studies, York University in Toronto, with an emphasis on social planning). Tomas kuulub ka Calgari West Queen West piirkonna elanike eeskostegrupi Active 18 juhatusse ning on Fuse Magazine nõukogu juhatuses. Viimased pool aastat on ta veetnud aga Bauhausis, Dessaus, Saksamaal, kus ta osaleb Border Cities Kolleg programmis.
Soe teretulemast.
Leib ja tee!
*************************************************
Üritustesari Y kohtumine toimub 2008. a kevadeni, reeglina iga kuu viimasel teisipäeval Y galeriis. Üritustesarja eesmärgiks on tutvustada MoKSi residentkunstnike tegemisi. Seoses selliste ootamatute sündmustega nagu jõulud ja aastavahetus toimub seekordne Y kohtumine hoopis teisel teisipäeval. Edaspidi üritame taas viimaseid teisipäevi järgida! Üritustesarja toetab Tartu Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.
Teisipäeval, 8. jaanuaril kell 18.00 leiab Y galeriis (Küütri 2, Tartu) aset järjekordne Y- kohtumine.
Seekord saab kuulda-näha MoKSi jaanuarikuist residenti Tomas Jonssonit, kes on Kanadas elutsev kunstnik, kuraator ja kriitik.
Teda tõmbavad linnad, nende kasvamine ja pidev muundumine. Tomas Jonsson on Calgaris asuva The New Gallery programmi direktor, millega seoses on ta tihedalt seotud kunsti- ja kirjandussündmuste korraldamise ning propageerimisega sealsetes kogukondades. Tomas jahib magistrikraadi Keskkonnateaduses, rõhuga sotsiaalsel planeerimisel, Yorki Ülikoolis Torontos ( Environmental Studies, York University in Toronto, with an emphasis on social planning). Tomas kuulub ka Calgari West Queen West piirkonna elanike eeskostegrupi Active 18 juhatusse ning on Fuse Magazine nõukogu juhatuses. Viimased pool aastat on ta veetnud aga Bauhausis, Dessaus, Saksamaal, kus ta osaleb Border Cities Kolleg programmis.
Soe teretulemast.
Leib ja tee!
*************************************************
Üritustesari Y kohtumine toimub 2008. a kevadeni, reeglina iga kuu viimasel teisipäeval Y galeriis. Üritustesarja eesmärgiks on tutvustada MoKSi residentkunstnike tegemisi. Seoses selliste ootamatute sündmustega nagu jõulud ja aastavahetus toimub seekordne Y kohtumine hoopis teisel teisipäeval. Edaspidi üritame taas viimaseid teisipäevi järgida! Üritustesarja toetab Tartu Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium.
Rohkem infot:
http://www.ygalerii.blogspot.com/
Ahvid Buddha peas, hommikumaatrip
Kiwa reisikiri
Bombai
Ühel detsembrihommikul astun kahel käel taskus ja Sigue Pistolsi ketsid jalas Bombai lennujaamast välja. Suured kõrvaklapid peas, näen ilmselt nii tulnuka moodi välja, et isegi kohalikud rikshajuhid ei julge potensiaalse kliendi pärast kaklema hakata. Ootamata oma pagasiga reisimist pooldavaid reisikaaslasi, veeren Velcro Fasteneri loo Real Robots Don't Die saatel lähima palmisalu suunas. Kihutava rongi vagunilävel istudes jälgin kuidas vilguvad mööda kodutute tolmused laagrikvartalid. Kerjused tormavad karkudel rongidele järele ja hiivavad end vilunult vagunisse, et reisijate seas väike korjandus läbi viia. Madalaima klassi kõhnad hindud istuvad segiläbi odavaimas klassis, mõned ainult hädapärastes kaltsudes ja näomaalingutega hõimud, ent palmilehest pampude asemel firmakotid. Kõrgklassi paksud hindud sõidavad konditsioneeritud kalleimas klassis ja joovad rasvast tsaid. Keskklassi hindud, kes üritavad triiksärkide ja viigipükstega lääne inimeste moodi välja näha, sõidavad keskklassis ja igatsevad ka ruttu paksuks saada. Raudtee möödub kümnetest heleda nahaga meestüüpe propageeriva pleegitamiskreemi ning ameerika limonaadi reklaamidest, kihutab läbi kapitalistliku india sinnapoole, kus asub maailma esimene aastal demokraatlikul teel valitud kommunistliku valitsusega osariik. Kui kapitalistlikus Indias moodustab kerjamine 4% rahvusliku kogumajanduse produktist, siis lõuna pool kohtan ainult üht kerjust, kes anekdootlikul kombel on hoopis valge, rootslanna välimusega naine.
Cheray
Krabid jooksevad mööda India ookeani liivaranda nagu rotid. Nagu näitavad vaatlusandmed, positsioneerivad nad end iga järgmise, ebakorrapärase tugevusega ja tugeva müra saatel randa tormleva laine uhteulatuse suhtes täpselt 5-11 sentimeetri kaugusele. Lähenedes kaovad nad külitsi joostes liiva aukudesse, mida rannal hulganisti leida võib. Eemal on märgata mõningaid delfiine, kes soojade ilmade tõttu on ujunud Cheray ranna lähivetesse. Ootan ookeanirannas Tsunamit, ent alles nädal peale minu lahkumist tabavad üleujutused Kerala rannapiiri ja Sri Lankat, jättes koduta 175 tuhat inimest. Kommunistide rannas pole valget turistirämpsu ollagi ja külad palmide all ümberringi on nagu eksootiline paradiis. Vaid mõni Tamili Tiigrite hulka kuuluv human bomb pidada end aegajalt õhkima. Koolilaste buss ähvardab ümber minna, kui sõitjad akende alla tormavad, et näha valget inimest. Kõikjalt kostab teletupsu aktsendiga ja valgete hammaste särades: Hi, how are you? Mootorratal 60 km tunnikiirusega liikluses võngeldes ilmub pidevalt sinu kõrvale mõni kaasliikleja ja kuuldub täpselt ajastatud: Hi, where are you from? enne kui liiklusvool teid jälle igavesti lahku viib. Kuuldes et minu kaugel kodumaal on kommunism võrdustatud kuritegevusega, soovitavad kohalikud kiirelt relvastatud vastupanu alustada. Siinne ideoloogia on kummaline surrogaat katoliiklusest ja marksismist, kuigi nii euroopa marksistid kui katoliiklased väidavad, et selline süntees pole võimalik. Kommunistlik valitsus on Kerala osariigis olnud aastast 1959, samal aastal sündis siin ka üks praegusi maailma esiintellektuaale Arundhati Roy, kelle Bookeri preemiaga auhinnatud raamatu “Väikeste asjade jumal” tegevus toimub samuti osaliselt siin.
Majnu Ka Tilla
Sean rattad ja tiivad uuesti põhja, Himaalaja mäestiku poole, mis kuuldavasti on täis lumeinimesi, salajasi või kadunud rahvaid, riike ja linnu. Üks rahvas ja riik on taas sisenemas müütilisse ajajärku.Tiibeti eksiilvalitsus ja Tema Pühadus Dalai Laama redutavad India territooriumil Dharam-Shalas, rahvas laiali mööda pagulaste laagreid või riigi annekteeritud territooriumil, kus toimub assimileerimine, keele ja kultuuri h4vitamine. Poliitilisel kaardil on näha vilkat India ja Hiina vahele jäävate väikeriikide jagamist suurte naabrite poolt. Maailma katuseks hüütav Tiibet, mis on andnud maailmale ainsa vägivallal mittepõhineva suurreligiooni, budismi, on juba pool sajandit Hiina poolt okupeeritud. Läänemaailm vaikib ükskõikselt. Peatun New Delhis asuvas tiibeti pagulastekoloonias päeval, mil möödub aasta TP Dalai Laamale nobeli rahupreemia andmisest. Ühe Majnu Ka Tilla meetrilaiuse tänava ääres asuva pudukaupluse leti taga mängib VHSile salvestatud tseremoonia kõne. Poe ette on kogunenud kümmekond inimest, kes vaikides vaatavad. Mõned lapsed kannavad mütse kirjaga Free Tibet. Tiibet on maa meeles ja südames, sõnab Dalai Laama välimusega mees nende kooliõpiku illustratsioonil. Krüptiline linnamaastik oma labürindisarnase koopastikuga meenutab "Kadunud laste linna". Rohkem mõnda teise aega kuuluvate salapäraste ehitiste vahelt leiab moodsa välimusega hotelle ja küberkohvikuid. Poolteist ööpäeva mööda mägesid hüpleva ja aegajalt maoistide kontrollpostides peatatava bussiga algab teekond Nepaali poole.
Katmandu
Istun päikesetõusul Kathmandu View nimelise viiekorruselise betoonhotelli katusel kümnete lillepottide vahel ja kuulan võimendatult läbi klappide siia kostuvat ärkava linna helimaastikut, intensiivset praginat, autosignaalidest tekkivaid banaalseid meloodiakatkeid, hääli, haukumise, köhimisi ja vaateakende kardinate kokkurullimisi, kuhu sekkuvad üle oru lendavate Buddah Airlines lennukite madalsagedused, pilvedes vibreerivad bassihelid. Ümberringi avaneb vaade Buddha kausi nimelisele orule, mille põhja on laotatud Nepaali ainus metropol, pealinn Kathmandu. Ümbritsevate mägede silueti panoraamvaade moodustab ringkontuuri, mis paistab siia nagu mikroosakesele hiigelsuure vinüülplaadi mängurada. Seostuvad igavesti pöörlevad svastikad, mateeriasse jälje jätnud ümbersündide ring, kõlakausid ning helispektri ülim kontsentriline mõjukese. Erinevate reaalsuste vormilised manifestatsioonid sulavad siin sujuvalt, erinevate spirituaalsete reaalsuste kontsentratsioon ühe kuupsentimeetri kohta on maksimaalne. Kardetakse küll, et tärkav vabariik ei garanteeri kõikide religioonide siiani toimunud rahumeelset kooseksisteerimist. Samas lämmatas nepaali erilise tantristlikust filosoofiast mõjutatud budismiversiooni just domineeriv ortodoksne hinduism.
Gauthama Buddha sünnimaa Nepaal on pärast aasta tagasi toimunud arvutinohiku välimusega kuningalt regendiõiguste äravõtmist mitmeparteiline liberaaldemokraatlik vabariik. Käimas on kodusõda ekstreem-kommunistlike maoistidega, kes soovivad kehtestada diktatuuri, midagi Hiina ja Kuuba vahepealset. Kui Katmandu tänavad turistidele oma poolmüstilise õhkkonnaga keskaega meenutavad, siis maapiirkondades see kestabki, mis Nepaali majandusnäitajate poolest maailma üheks vaesemaks riigiks liigitab. Enne tosin aastaid kestnud ja siiani jätkuvalt keerukaid poliitiliste muudatuste aegu oli Kathmandt tuntud kui Aasia Amsterdam või San Francisco. Turiste hakati Kathmandusse lubama alles 50ndatel aastatel, kui mitutuhat aastat kestnud keskaegne monarhia enam endisena ei saanud edasi eksisteerida. Hipide, lillelaste ja friikide subkultuur õilmitses siin 60-70ndatel. Prekonventsionaalsest protestimeelest lääne kapitalistliku ühiskonna, "rottide võidujooksu" ja hüpokriisi vastu otsiti siin kiirnirvaanat, mis seisnes pealiskaudsetes religioonifilosoofia-alastes teadmistes ning radikaaltantristlikus elustiilis. Aegade muutudes rändasid true-headid odavamasse Indiasse, ülejäänud imeti tagasi konventsionaalsesse ühiskonda ja vaid üksikud nendest elavad oma eksootilist elu edasi müütilises ajamõõtmes. Keegi ei mäleta enam üht inimloomulikkuse eest võitlejat, kes siin 70ndate alguses riiete mittekandmise tõttu korduvalt vanglasse pandi, kus ta lõpuks talle keha katmiseks toodud linaga end protestimärgiks üles poos.
Päike loojub Langtang Himali 6000 meetri kõrguste tippude taustal oleva Swayambu pühamukompleksi taha, nii et "ahvide tempel" linna kohal mäeküljel kuldses pilves helendama jääb. Kathmandu muutub veel rohkem iseendaks, "poolmüstiline linn eilse serval", nagu kirjutab David Hatcher Childress oma kadunud linnade raamatus. Graafiku järgi toimub erinevate linnajagude pimendamine, mis on üks osa kohaliku kultuuri askeetlikust mõõdukusest, nagu ka küttesüsteemide puudumine ja ökoloogiline mõtteviis. Kõikjal hõljub viirukite lõhn, iga nurga taha või väiksele väljakule on püstitatud templeid, pühamuid ja pagoode, kujudel ripuvad lillevanikud. Kitsaste tänavate labürinte ääristavad tänavakaubitsejad ning valgustatud, viimse võimaluseni tekstiile, maitseaineid, viirukeid ja ehteid täis riputatud poekesed. Inimeste vahel sõeluvad lilledega ehitud velorikshad, juhid haugatavad pea kohal: Yes, sir, tadgy, sir! Üks taibukam neist üritab ka helikopteri pakkumisega tähelepanu pälvida. Muistsele linnamaastikule on külge kleepunud õrn kiht moodsat lääne kultuuri, mis aga koheselt on kattunud tolmuga ja nii omandavad isegi reklaamplakatid ja kastid kapitalistide limonaadipudelitega siinse spetsiifilise välimuse, sulades kohalikku linnamiljöösse. Kõikjal sõeluvad signaalitavad mootorratturid. Üldse kannavad pooled inimesed ümmargusi kiivreid ja/või näomaske, kui nad tumedate majade avadest hõljuvates apokalüptilistes valgusvihkudes ringi sebivad või kaelakuti tänavatel põlevate lõkete ümber hängivad.
Ühel õhtul suundun india sigaretti suitsetades mööda tänavat raamatuäri poole. Vastu sammub soliidse välimusega, mõnda Kitano filmi yakuza pealikku meenutav kivistunud näoga härrasmees, kes möödudes mulle otsa vaatab ja konstateerib: Smoking. Hush. Yes. No sir, it's tobacco, ütlen üle õla. Smoking, kinnitab tundmatu uuesti. Järgmisel päeval samal kellaajal kõnnib sama mees minust jälle mööda. Nüüd suitsetan ma tavalist euroopa sigaretti. Ta vaatab mulle otsa ja konstateerib ükskõiksel, ent kindlal häälel: Smoking.
Kohalikes raamatupoodides on valik suurem, kui ühe elu jooksul lugeda jõuaks, ainuüksi tühjusest kirjutatud raamatud täidavad ühe viieteistruutmeetrise ruumi. Ilmselt pealkirjade tõttu on siia sattunud ka Viktor Pelevini "Buddha's Little Finger" ning Jack Kerouaci "Dharma Bums".
Hoone ees kasvava, sajanditevanuste juurte alla ehitatud pühamuga bodhipuu otsas elav öökull jääb istuma rõduservale ja takseerib mu helisalvestajat, pöörab pea selja taha, linna poole, kust kostab helimaastik ja siis vaatab uuesti mind, nagu tahaks küsida: Misjauks neid helisid reprodutseerida? Vastust ära ootamata lendab ta pimedusse ja naaseb mõne aja pärast, nokas üks linna arvukatest rottidest. Naerva Buddha kujulise termose kaane all prõgisevad teemullid ("Yes, sir, tea. Tshai, tshaaja. Ginga, extra strong.").
Chisa Pani
Päikese loojudes kella kuue paiku läheb m4gedes nii pimedaks, et pole võimalik aru saada, kus on ülal, kus all. Sellise pimedaga võib jääda jeti kätte, kukkuda kuristikku, langeda maoistide kätte vangi või saada tina nepaali armee piiluritelt, kelle garnison asub siinsamas mäeserval hotelli läheduses. Südaöö paiku hakkab täiskuu peegeldama lumistelt mäetippudelt, nii et kõik ümberringi sädeleb nagu esimene lumi uv-valguses. Eemalasuvast hoonest kostab vaikselt kellegi ekstaatilist trummimängu ja joigu. Taevas säravad üksikud tähed, sama kaugel all orus mõned tuled, väike tuli paistab ka üles kaljuservale peidetud laskezlotist. Siitkandist olid pärit need kolma buda munka, keda piibel nimetab kolmeks targaks. Kokkusattumuslikult on just alanud päev, mil läänemaailm tähistab sündi, mida need targad kuulutasid. Siin mägedes õppis Kristus ka piibli nn "puuduvatel aastatel" meditatiivse transi tehnikaid, mille abil ta hiljem end kataleptilisse seisundisse viies ristilöömise üle elas ja siis väidetavalt Kashmiri rändas.
Mägede siluett taamal on nagu vibratsiooni lainekuju, ääretus avaruses kostub vaikseid helisid, ma tunnen mikroorganismide tegevust ja vaatan lõpmatusse. Mul on kõrvaklapid, helisalvesti ja pudel vett. Hotelli seinad pole mõeldud külma pidama ja kütmist siin ei harrastata. Tuld tehakse harva, kui on kogunenud piisavalt kapitalistlike tarbijaobjektide tühje pakendeid. Istun jakinahast kasukasse mähitult rõdul nagu Hincus filmist "Hukkunud Alpinisti hotell" ja kuulan Alva Noto plaati "Postfabric". Siinuslaineline ja valgemüraline arhitektuur on nagu heliks kodeeritud arhitektuur teiselt planeedilt, minimalistlik esteetika on sama askeetlikult mikro- ja makrotasandeid ühildav kui koidik mägedes.
On vaatepunkte, kust näeb galaktikate lõpmatust. On vaatepunkte kust näeb tühjust aatomites. Tühjuses ei ole kaja, lõpmatuses kaja ei vaibu. Peeglid on nii tühjuse kui lõpmatuse illusiooni masinad. Nii mõnigi peegelpilt on optiliselt kodeeritud. Nii mõnigi heli tekitab orienteerumishäireid. Mida peegel ei näita, pole olemas, mida kuulda pole, on ürgheli.
Pimeduses tuiab üksik püha lehm, saba alt paistmas pooleldi seedimata kapitalistide limonaadipudel; paar ahvi istuvad kuldse buddakuju peas, jõllitades oma tumedate nööpsilmadega nagu odaliskid. Tiibeti piirini on jäänud veel vaid paarkümmend kilomeetrit.
Ki wa
Kiwa resikaaslase Roy Strideri reisikirja Himaalaja jutud leiate siit:
1. osa
2. osa
3. osa
4. osa
Bombai
Ühel detsembrihommikul astun kahel käel taskus ja Sigue Pistolsi ketsid jalas Bombai lennujaamast välja. Suured kõrvaklapid peas, näen ilmselt nii tulnuka moodi välja, et isegi kohalikud rikshajuhid ei julge potensiaalse kliendi pärast kaklema hakata. Ootamata oma pagasiga reisimist pooldavaid reisikaaslasi, veeren Velcro Fasteneri loo Real Robots Don't Die saatel lähima palmisalu suunas. Kihutava rongi vagunilävel istudes jälgin kuidas vilguvad mööda kodutute tolmused laagrikvartalid. Kerjused tormavad karkudel rongidele järele ja hiivavad end vilunult vagunisse, et reisijate seas väike korjandus läbi viia. Madalaima klassi kõhnad hindud istuvad segiläbi odavaimas klassis, mõned ainult hädapärastes kaltsudes ja näomaalingutega hõimud, ent palmilehest pampude asemel firmakotid. Kõrgklassi paksud hindud sõidavad konditsioneeritud kalleimas klassis ja joovad rasvast tsaid. Keskklassi hindud, kes üritavad triiksärkide ja viigipükstega lääne inimeste moodi välja näha, sõidavad keskklassis ja igatsevad ka ruttu paksuks saada. Raudtee möödub kümnetest heleda nahaga meestüüpe propageeriva pleegitamiskreemi ning ameerika limonaadi reklaamidest, kihutab läbi kapitalistliku india sinnapoole, kus asub maailma esimene aastal demokraatlikul teel valitud kommunistliku valitsusega osariik. Kui kapitalistlikus Indias moodustab kerjamine 4% rahvusliku kogumajanduse produktist, siis lõuna pool kohtan ainult üht kerjust, kes anekdootlikul kombel on hoopis valge, rootslanna välimusega naine.
Cheray
Krabid jooksevad mööda India ookeani liivaranda nagu rotid. Nagu näitavad vaatlusandmed, positsioneerivad nad end iga järgmise, ebakorrapärase tugevusega ja tugeva müra saatel randa tormleva laine uhteulatuse suhtes täpselt 5-11 sentimeetri kaugusele. Lähenedes kaovad nad külitsi joostes liiva aukudesse, mida rannal hulganisti leida võib. Eemal on märgata mõningaid delfiine, kes soojade ilmade tõttu on ujunud Cheray ranna lähivetesse. Ootan ookeanirannas Tsunamit, ent alles nädal peale minu lahkumist tabavad üleujutused Kerala rannapiiri ja Sri Lankat, jättes koduta 175 tuhat inimest. Kommunistide rannas pole valget turistirämpsu ollagi ja külad palmide all ümberringi on nagu eksootiline paradiis. Vaid mõni Tamili Tiigrite hulka kuuluv human bomb pidada end aegajalt õhkima. Koolilaste buss ähvardab ümber minna, kui sõitjad akende alla tormavad, et näha valget inimest. Kõikjalt kostab teletupsu aktsendiga ja valgete hammaste särades: Hi, how are you? Mootorratal 60 km tunnikiirusega liikluses võngeldes ilmub pidevalt sinu kõrvale mõni kaasliikleja ja kuuldub täpselt ajastatud: Hi, where are you from? enne kui liiklusvool teid jälle igavesti lahku viib. Kuuldes et minu kaugel kodumaal on kommunism võrdustatud kuritegevusega, soovitavad kohalikud kiirelt relvastatud vastupanu alustada. Siinne ideoloogia on kummaline surrogaat katoliiklusest ja marksismist, kuigi nii euroopa marksistid kui katoliiklased väidavad, et selline süntees pole võimalik. Kommunistlik valitsus on Kerala osariigis olnud aastast 1959, samal aastal sündis siin ka üks praegusi maailma esiintellektuaale Arundhati Roy, kelle Bookeri preemiaga auhinnatud raamatu “Väikeste asjade jumal” tegevus toimub samuti osaliselt siin.
Majnu Ka Tilla
Sean rattad ja tiivad uuesti põhja, Himaalaja mäestiku poole, mis kuuldavasti on täis lumeinimesi, salajasi või kadunud rahvaid, riike ja linnu. Üks rahvas ja riik on taas sisenemas müütilisse ajajärku.Tiibeti eksiilvalitsus ja Tema Pühadus Dalai Laama redutavad India territooriumil Dharam-Shalas, rahvas laiali mööda pagulaste laagreid või riigi annekteeritud territooriumil, kus toimub assimileerimine, keele ja kultuuri h4vitamine. Poliitilisel kaardil on näha vilkat India ja Hiina vahele jäävate väikeriikide jagamist suurte naabrite poolt. Maailma katuseks hüütav Tiibet, mis on andnud maailmale ainsa vägivallal mittepõhineva suurreligiooni, budismi, on juba pool sajandit Hiina poolt okupeeritud. Läänemaailm vaikib ükskõikselt. Peatun New Delhis asuvas tiibeti pagulastekoloonias päeval, mil möödub aasta TP Dalai Laamale nobeli rahupreemia andmisest. Ühe Majnu Ka Tilla meetrilaiuse tänava ääres asuva pudukaupluse leti taga mängib VHSile salvestatud tseremoonia kõne. Poe ette on kogunenud kümmekond inimest, kes vaikides vaatavad. Mõned lapsed kannavad mütse kirjaga Free Tibet. Tiibet on maa meeles ja südames, sõnab Dalai Laama välimusega mees nende kooliõpiku illustratsioonil. Krüptiline linnamaastik oma labürindisarnase koopastikuga meenutab "Kadunud laste linna". Rohkem mõnda teise aega kuuluvate salapäraste ehitiste vahelt leiab moodsa välimusega hotelle ja küberkohvikuid. Poolteist ööpäeva mööda mägesid hüpleva ja aegajalt maoistide kontrollpostides peatatava bussiga algab teekond Nepaali poole.
Katmandu
Istun päikesetõusul Kathmandu View nimelise viiekorruselise betoonhotelli katusel kümnete lillepottide vahel ja kuulan võimendatult läbi klappide siia kostuvat ärkava linna helimaastikut, intensiivset praginat, autosignaalidest tekkivaid banaalseid meloodiakatkeid, hääli, haukumise, köhimisi ja vaateakende kardinate kokkurullimisi, kuhu sekkuvad üle oru lendavate Buddah Airlines lennukite madalsagedused, pilvedes vibreerivad bassihelid. Ümberringi avaneb vaade Buddha kausi nimelisele orule, mille põhja on laotatud Nepaali ainus metropol, pealinn Kathmandu. Ümbritsevate mägede silueti panoraamvaade moodustab ringkontuuri, mis paistab siia nagu mikroosakesele hiigelsuure vinüülplaadi mängurada. Seostuvad igavesti pöörlevad svastikad, mateeriasse jälje jätnud ümbersündide ring, kõlakausid ning helispektri ülim kontsentriline mõjukese. Erinevate reaalsuste vormilised manifestatsioonid sulavad siin sujuvalt, erinevate spirituaalsete reaalsuste kontsentratsioon ühe kuupsentimeetri kohta on maksimaalne. Kardetakse küll, et tärkav vabariik ei garanteeri kõikide religioonide siiani toimunud rahumeelset kooseksisteerimist. Samas lämmatas nepaali erilise tantristlikust filosoofiast mõjutatud budismiversiooni just domineeriv ortodoksne hinduism.
Gauthama Buddha sünnimaa Nepaal on pärast aasta tagasi toimunud arvutinohiku välimusega kuningalt regendiõiguste äravõtmist mitmeparteiline liberaaldemokraatlik vabariik. Käimas on kodusõda ekstreem-kommunistlike maoistidega, kes soovivad kehtestada diktatuuri, midagi Hiina ja Kuuba vahepealset. Kui Katmandu tänavad turistidele oma poolmüstilise õhkkonnaga keskaega meenutavad, siis maapiirkondades see kestabki, mis Nepaali majandusnäitajate poolest maailma üheks vaesemaks riigiks liigitab. Enne tosin aastaid kestnud ja siiani jätkuvalt keerukaid poliitiliste muudatuste aegu oli Kathmandt tuntud kui Aasia Amsterdam või San Francisco. Turiste hakati Kathmandusse lubama alles 50ndatel aastatel, kui mitutuhat aastat kestnud keskaegne monarhia enam endisena ei saanud edasi eksisteerida. Hipide, lillelaste ja friikide subkultuur õilmitses siin 60-70ndatel. Prekonventsionaalsest protestimeelest lääne kapitalistliku ühiskonna, "rottide võidujooksu" ja hüpokriisi vastu otsiti siin kiirnirvaanat, mis seisnes pealiskaudsetes religioonifilosoofia-alastes teadmistes ning radikaaltantristlikus elustiilis. Aegade muutudes rändasid true-headid odavamasse Indiasse, ülejäänud imeti tagasi konventsionaalsesse ühiskonda ja vaid üksikud nendest elavad oma eksootilist elu edasi müütilises ajamõõtmes. Keegi ei mäleta enam üht inimloomulikkuse eest võitlejat, kes siin 70ndate alguses riiete mittekandmise tõttu korduvalt vanglasse pandi, kus ta lõpuks talle keha katmiseks toodud linaga end protestimärgiks üles poos.
Päike loojub Langtang Himali 6000 meetri kõrguste tippude taustal oleva Swayambu pühamukompleksi taha, nii et "ahvide tempel" linna kohal mäeküljel kuldses pilves helendama jääb. Kathmandu muutub veel rohkem iseendaks, "poolmüstiline linn eilse serval", nagu kirjutab David Hatcher Childress oma kadunud linnade raamatus. Graafiku järgi toimub erinevate linnajagude pimendamine, mis on üks osa kohaliku kultuuri askeetlikust mõõdukusest, nagu ka küttesüsteemide puudumine ja ökoloogiline mõtteviis. Kõikjal hõljub viirukite lõhn, iga nurga taha või väiksele väljakule on püstitatud templeid, pühamuid ja pagoode, kujudel ripuvad lillevanikud. Kitsaste tänavate labürinte ääristavad tänavakaubitsejad ning valgustatud, viimse võimaluseni tekstiile, maitseaineid, viirukeid ja ehteid täis riputatud poekesed. Inimeste vahel sõeluvad lilledega ehitud velorikshad, juhid haugatavad pea kohal: Yes, sir, tadgy, sir! Üks taibukam neist üritab ka helikopteri pakkumisega tähelepanu pälvida. Muistsele linnamaastikule on külge kleepunud õrn kiht moodsat lääne kultuuri, mis aga koheselt on kattunud tolmuga ja nii omandavad isegi reklaamplakatid ja kastid kapitalistide limonaadipudelitega siinse spetsiifilise välimuse, sulades kohalikku linnamiljöösse. Kõikjal sõeluvad signaalitavad mootorratturid. Üldse kannavad pooled inimesed ümmargusi kiivreid ja/või näomaske, kui nad tumedate majade avadest hõljuvates apokalüptilistes valgusvihkudes ringi sebivad või kaelakuti tänavatel põlevate lõkete ümber hängivad.
Ühel õhtul suundun india sigaretti suitsetades mööda tänavat raamatuäri poole. Vastu sammub soliidse välimusega, mõnda Kitano filmi yakuza pealikku meenutav kivistunud näoga härrasmees, kes möödudes mulle otsa vaatab ja konstateerib: Smoking. Hush. Yes. No sir, it's tobacco, ütlen üle õla. Smoking, kinnitab tundmatu uuesti. Järgmisel päeval samal kellaajal kõnnib sama mees minust jälle mööda. Nüüd suitsetan ma tavalist euroopa sigaretti. Ta vaatab mulle otsa ja konstateerib ükskõiksel, ent kindlal häälel: Smoking.
Kohalikes raamatupoodides on valik suurem, kui ühe elu jooksul lugeda jõuaks, ainuüksi tühjusest kirjutatud raamatud täidavad ühe viieteistruutmeetrise ruumi. Ilmselt pealkirjade tõttu on siia sattunud ka Viktor Pelevini "Buddha's Little Finger" ning Jack Kerouaci "Dharma Bums".
Hoone ees kasvava, sajanditevanuste juurte alla ehitatud pühamuga bodhipuu otsas elav öökull jääb istuma rõduservale ja takseerib mu helisalvestajat, pöörab pea selja taha, linna poole, kust kostab helimaastik ja siis vaatab uuesti mind, nagu tahaks küsida: Misjauks neid helisid reprodutseerida? Vastust ära ootamata lendab ta pimedusse ja naaseb mõne aja pärast, nokas üks linna arvukatest rottidest. Naerva Buddha kujulise termose kaane all prõgisevad teemullid ("Yes, sir, tea. Tshai, tshaaja. Ginga, extra strong.").
Chisa Pani
Päikese loojudes kella kuue paiku läheb m4gedes nii pimedaks, et pole võimalik aru saada, kus on ülal, kus all. Sellise pimedaga võib jääda jeti kätte, kukkuda kuristikku, langeda maoistide kätte vangi või saada tina nepaali armee piiluritelt, kelle garnison asub siinsamas mäeserval hotelli läheduses. Südaöö paiku hakkab täiskuu peegeldama lumistelt mäetippudelt, nii et kõik ümberringi sädeleb nagu esimene lumi uv-valguses. Eemalasuvast hoonest kostab vaikselt kellegi ekstaatilist trummimängu ja joigu. Taevas säravad üksikud tähed, sama kaugel all orus mõned tuled, väike tuli paistab ka üles kaljuservale peidetud laskezlotist. Siitkandist olid pärit need kolma buda munka, keda piibel nimetab kolmeks targaks. Kokkusattumuslikult on just alanud päev, mil läänemaailm tähistab sündi, mida need targad kuulutasid. Siin mägedes õppis Kristus ka piibli nn "puuduvatel aastatel" meditatiivse transi tehnikaid, mille abil ta hiljem end kataleptilisse seisundisse viies ristilöömise üle elas ja siis väidetavalt Kashmiri rändas.
Mägede siluett taamal on nagu vibratsiooni lainekuju, ääretus avaruses kostub vaikseid helisid, ma tunnen mikroorganismide tegevust ja vaatan lõpmatusse. Mul on kõrvaklapid, helisalvesti ja pudel vett. Hotelli seinad pole mõeldud külma pidama ja kütmist siin ei harrastata. Tuld tehakse harva, kui on kogunenud piisavalt kapitalistlike tarbijaobjektide tühje pakendeid. Istun jakinahast kasukasse mähitult rõdul nagu Hincus filmist "Hukkunud Alpinisti hotell" ja kuulan Alva Noto plaati "Postfabric". Siinuslaineline ja valgemüraline arhitektuur on nagu heliks kodeeritud arhitektuur teiselt planeedilt, minimalistlik esteetika on sama askeetlikult mikro- ja makrotasandeid ühildav kui koidik mägedes.
On vaatepunkte, kust näeb galaktikate lõpmatust. On vaatepunkte kust näeb tühjust aatomites. Tühjuses ei ole kaja, lõpmatuses kaja ei vaibu. Peeglid on nii tühjuse kui lõpmatuse illusiooni masinad. Nii mõnigi peegelpilt on optiliselt kodeeritud. Nii mõnigi heli tekitab orienteerumishäireid. Mida peegel ei näita, pole olemas, mida kuulda pole, on ürgheli.
Pimeduses tuiab üksik püha lehm, saba alt paistmas pooleldi seedimata kapitalistide limonaadipudel; paar ahvi istuvad kuldse buddakuju peas, jõllitades oma tumedate nööpsilmadega nagu odaliskid. Tiibeti piirini on jäänud veel vaid paarkümmend kilomeetrit.
Ki wa
Kiwa resikaaslase Roy Strideri reisikirja Himaalaja jutud leiate siit:
1. osa
2. osa
3. osa
4. osa
Tellimine:
Postitused (Atom)
