Al Paldrok saatis kommentaari Ingraafikat puudutavale artiklile (mille võib leida siit). Allpool saab lugeda ka minu vastust.

--------------------------------------------------

Tundub, et Maarinile ei ole ikkagi kohale jõudnud Big Performance toimimise struktuur ja konseptsioon – see ei olnud muusikute ja kunstnike kui esinejate koostöö vaid eri kunstliikide asetamine sama teema all ühte ruumi. Kodutööd ei teinud rohkem vastaspoolega eelnevalt ja üheskoos ka eelmiste osade esinejad.

Lihtsalt ei saada lahti vaid esteetilisel kogemusel põhinevast kunstikäsitlusest, "ilusast ja sobivast" a'la Tõnu Talve ja Tunnetusyksus.

In Graafika ja Pärnu Nyydismuusika Päevad on ikkagi 2 täiesti erinevat festivali, kuna nad mõlemad toimusid aastaid jaanuarikuus siis funktsioneerimise huvides on kavad sünkroniseeritud ja ka üritatud leida kokkupuutepunke, milleks oli esimene Big Performance.
Kunstnikud osalesid Arnold Schoenbergi Ühingu korraldatud ettevõtmisel kutsutud külalisesinejatena ready made üritusel.

In Graafika ettevalmistamisse Andrus Kallastu Uku Masingu "Palimpastide" lavastamine projektinimetuse Big Performance 2 alla kuidagi ei kuulunud. Kui Arnold Shöenbergi Yhing otsustas 33-tunnisest lavastusest loobuda finantskaalutlustel, siis on see tingitud muusikavaldkonna eripärast - vastupidi tegevuskunstnikele ei piisa heliloojatel oma teoste ettekandmiseks nende endi fyysisest, vaid nad vajavad sajapealist interpreetide armeed, kes etturitena täidavad oma tööposti ja saavad selle eest kindla numbri oma pangakontole.

Ja nii Tallinnas kui Pärnus esitatud festivali lõppakord Action Kuubis ei jäänud vaatamata nulleelarvele sisuliselt milleski alla läinudaastasele Big Performancele.

In Graafika ja Pärnu Nyydismuusika Päevade yhisfestival kestis pea kuu aega igapäevase rahvusvahelise programmiga, nii et viibides vaid pool päeva avamisel, ei ole imestada, et ei saa vaibi kätte. Tegelikult oli ju ka Tallinna buss rahvast täis, puudus vaid Vabagraafikute Yhenduse seltskond, kelle näitust seekord ei olnud ja kes seetõttu tavakohast massi ei täitnud.

Pärnus, Tartus, Narvas toimuvate ettevõtmiste eesmärgiks ei ole lõbustada pealinna kylalisi avamisbankettidel. In Graafika organiseerimisel on tehtud teadlik valik liikuda lyhiajalise action
yrituse formaadist pikema ja sisulise programmi poole.

Tegelikult viibis Tallinna buss festivalil vaid avamiste ajal, päeva kulminatsioon Sadama Villas algas peale Tallinna bussi lahkumist ja kestis hommikuni. Margus tegi sellest ju ka näituse - SEE OLI PARIM PIDU. JA MA EI KÄINUD SEAL".

-------------------------------------------------------------

Tänud Alile kommetaari eest, mis oleks küll ehk võinud olla vähem patroneerivas toonis. Siiski tunduvad mitmed asjad mulle ikkagi nö tagantjärgi õigustusena. Rõhutan veelkord üle: ma ei kritiseerinud BPd kui sellist, vaid eelkõige ürituse ühe osa, selle kõige lihtsakoelisema skandaali üleshaipimist. Tihedamate protsessuaalsete suhete poole liikumise vastu pole mul loomulikult ka midagi.

Kuid paar konkreetset metakommi enne skandaalsuse juurde asumist:

Jutt, et muusikud vajavad erinevalt tegevuskunstnikest hulgaliselt rohkem finantsilisi vahendeid, on antud juhul mõnevõrra kaheldav – ma ei ole kindel, kas muusikategemine peaks olema paremini rahastatud kui kunstitegemine. Mida mina kritiseerisin, oli kogu ürituse asetamine ühele kaardile – kui Kulka ei toeta, siis üritust ei toimu. Oleks võinud äkki valmistuda pikemalt – Kulkal on teatavasti 4 taotlusvooru aastas – või püüda leida alternatiivseid rahastusallikaid – Kul min, Hasartmaksumängunõukogu (toetab just erialadevahelisi projekte), kohalikud allikad vms.

Jutt, et tegelikult Big Performanceil polnudki eemärgiks, et performanceikunstnikud ja muusikud teevad koostööd - ma arvan, et see on üks neid tagantjärgi põhjendusi. Ma väga ei usu, et te alustasite koos Schönbergi seltsiga ühisürituse planeerimist, eesmärgiga mitte teha laval koostööd. Mis siis pidi olema selle performanceikunstnike ja muusikute kooesinemise põhjus - et kamba peale oli kontserdimaja odavam üürida või, või et sattusite juhuslikult samale ajale ja hiljem ei saanud enam midagi muuta?

Ma väga ei taha laskuda RAMi minemajalutamise-skandaali teemasse, küll aga võiks rääkida skandaalidest üldiselt.

Kunstiväljalt jõuab laiemasse ajaviitemeediasse skandaale, seda ikka aegajalt juhtub, see on ju iseenesest tuttav muster, nagu ka kogu seda saatev retoorika, tigedad netikommentaarid ja kunstiametnikud, kes hakkavad rääkima mõistujuttu sellest, kuidas kunstnik on nagu kanaarilind jms.

Minu jaoks on skandaal lihtsalt üks kommunikatsioonivorm teiste hulgas. See ei ole iseenesest ei hea ega halb. Skandaali tekitamine iseenesest pole ju mingi kõrgem pilotaazh – Peeter Võsa on ka skandaalne. See ei nõua järelikult erilist vaimeset võimekust. Õhtuleht pakub iga päev valiku erinevaid skandaale. Järelikult pole skandaalide toimumises ka midagi erakordset. Skandaal on lihtsalt kommunikatsioonivorm, küll keskmisest intensiivsem suhtlusviis, aga iseenesest siiski ainult vahend millegi edastamiseks, mitte millegi kulminatsioon. Küsida, kas skandaalne kunst on hea või halb, radikaalne või labane, on umbes sama, kui küsida, et kas kõva häälega laulmine on radikaalne või on see hoopis labane. Sõltub ikkagi kontekstis ja konkreetsetest asjaoludest. Enamik meedias levivaid skandaale ebahuvitavad, palju skandaalsest kunstist on samuti ebahuvitav. Skandaal on huvitav siis, kui selle kaudu selgub midagi uut, kui öeldakse midagi, mis muidu jääks ütlemata. Cnopti ja RAMi katkenud koosesinemine ei öelnud suurt midagi. See ei toonud midagi uut esile ega lükanud midagi vana ümber.

Aktsioonist kuubis. Ma täiesti usun, et siusliselt polnud see kehvem BPst. Aga BP point polnudki selle sisus, vaid selle suuruses. Sisuliselt võttes on ju kunstnikud ja muusikud varemgi koostööd teinud. Aga sellises massis, nagu BPl, pole meil tõesti kunstnikud ja muusikud koos esinenud, see oli erakordne, uus tase. Aga kui sa nüüd ütled, et sel aastal oli teil küll väiksem üritus, mis oli sisuliselt sama kõva kui eelmisel aastal, kõlab see siiski tagasilangusena.

Ma saan aru, meil on tõesti meediasituatsioon, kus kunst on täiesti alakajastatud, vähegi Kunstnike Liidu aastanäitusest alternatiivsemal kunstisündmusel on nö laia avalikkuse ette jõudmine vähetõenäoline. Ja enamasti juhtubki see ainult skandaali kaudu. Ka see on minu jaoks okei, skandaal kui survivor-taktika, hea vahend emerging-kunstnikele püünele pääsemiseks. Aga Big Performance polnud küll see üritus, mille puhul oleks olnud karta, et keegi ei kirjuta, analüüsi, intervjueeri. Seetõttu ei saa ma ka aru, miks korraldajad otsustasid, et just see on sündmus, mis on oluline, mille kaudu ennast reklaamida. See lihtsalt tekitas BP ümber hulga tühja müra ning tuli kokkuvõttes sündmusele pigem kahjuks. Arvestades NG edukat ja etableerunud staatust kohalikul kunstiskkenel, pole enam iseenesest vajadust selliste emerging-taktikate kasutamiseks, aga ilmselt see tuleb kätteõpitud rutiinist. Pole vaja. Te olete juba võitnud. Võite kaevikust välja tulla.

Kokkuvõttes muidugi jõudu ja loodetavasti toimub ka tulevikus sama suurejoonelisi üritusi, kui seda oli BP.

PS ja ma ikkagi ei mõista, miks oli vaja siis buss Tallinnasse vara tagasi saata ja siis õhtul teha vägev üritus?

PPS ja Marguse näituse näitest ei saanud ma ka aru. Margus palus, et sa seletaksid seda lähemalt.

Maarin