Eesti videokunst kaasaegse kultuuri foorumil “White Nights” Riias sellel laupäeval 30. augustil 2008 Laupäeval 30. augustil 2008 toimub Riias kaasaegse kultuuri foorum “White Nights”. Ürituse raames seatakse Daugava jõe tammile üles mastaapne välikino, kus 4 ekraanil linastuvad öö läbi erinevad videoprogrammid. Ürituse peakülalised on Jaapani meediakunsti festivali korraldajad Abe Yoshihisa (festivali juht) ja Maiko Wakui (festivali välissuhete koordinaator). Japan Media Art Festival on meediakunsti üks oluliseimaid festivale, mis käesoleval aastal toimub 12. korda ning kus kunstiline väljendus kohtub uusima tehnoloogiaga. Osalevad tööd jaotuvad 4 kategooriasse: kunst, mängud, animatsioon ja manga. “White Nights” üritusel on võimalik näha valikut 2007. aasta festivali teostest. Peale selle on võimalik näha ülevaadet Serbia videofestivalil “Videomedeja 2007” linastunud teostest. Seda esitleb festivali juht Ivana Sremčević. Lätlased on külla kutsunud ka naabrid Leedust ja Eestist, ligi pooleteist-tunniseid valikuid esitlevad Virginija Januskeviciute (Leedu Kaasaegse Kunsti Keskuse kuraator) ja Annika Räim (Eesti Kunstimuuseumi kaasaegse kunsti koguhoidja). Eesti programm on suures osas kokku pandud toetudes Inpordi videofestivali ja Pärnu Fideo- ja Vilmifestivali arhiividele ning Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonile. Teostega on esindatud Andres Tenusaar, Marje Eelma, Pink Punk, Enno Hallek, Merike Estna, Silja Saarepuu, Puhas Rõõm, Kristin Kalamees, Külli Mariste, Neformat Studio, Jasper Zoova ja Kiwa. Ürituse korraldajaks on kunsti- ja kultuurikeskus NOASS: www.noass.lv Pressiteate koostas: Annika Räim ( + 372 51 06871)
neljapäev, august 28, 2008
ANNA RAHA!
Think Big! Võimalus olla metseeniks legendaarsele kunstirühmitusele.
The Yes Men (kui ei tea, vaata http://theyesmen.org/) plaanib uut aktsiooni. See on kuidagi seotud USA presidendivalimistega. Ja nad tahavad selle jaoks trükkida paarsada tuhat koopiat mmm....mingit asja. Ja selleks vajavad nad sinu abi.
Annetusi saab teha siin: http://theyesmen.org/donate/. Vastu saab tasuta koopia (mingist asjast).
Kes tahavad aga otse aktsioonis osaleda (see eeldab NYs viibimist), kirjutagu mailto:newyork@theyesmen.org.
Sellised kettkirjad, kus tahetakse raha, on tihti kahtlased, kuid kahtlejaid peaks antud juhul rahustama Yes Meni kinnitus, et nende aktsioon on suunatud riiki juhtivate kaabakate vastu ja sõja vastu. Ning et see saab olema nutikas, naljakas ja üldse fantastiline.
esmaspäev, august 25, 2008
SUURMEESTE ELULOOD II / Luther Blissett
Luther Blissett
Sünd
Luther Blissett on tõenäoliselt kõige tuntum ja populaarsem kollektiivne persoon. Sündis 1994 Italias, Bologna kunstnike ja aktivistide ringkondadest.
1994 novembris levis meilinglistides kellegi Luther Blissetti poolt kirjutatud kiri, omamoodi uuskogukondlikuse manifest, kus muuhulgas kirjeldati selle kollektiivse nime all mitmel pool maailmas läbi viidud provokatiivseid aktsioone (väidetavalt toimus esimene aktsioon muide Soomes,Turku Kauppatoril, kuid tõenäoliselt on kirjas loetletud aktsioonid väljamõeldised). Ning mis peamine, kirjas kuulutati, et nüüdsest on kõik teretulnud olema Luther Blissett. Üleskutses rõhutati, et liikmed ei pea omaks võtma ühtset käitumist, ei pea omandama mitte mingit grupi-identiteeti, kõik vastuolud ja eriarvamused on teretulnud, “sest me ei pea kellegagi võistlema, sest meiega pole võimalik võistelda, sest meie oleme sina ja sina oled meie”.
Luther Blissett moodustas sellega avatud ühenduse, millega liitusid sajad kunstnikud, kirjanikud, aktivistid jne Euroopast ja Põhja-Ameerikast, keskuseks jäi Itaalia, lisaks olid suuremad grupid Saksamaal ja Hispaanias.
Luther Blissett oli "an open pop-star". Sisuliselt on see häkkerieetika - info ja intellektuaalse omandi vaba levik - ülekandmine kultuuritööstusele. Idee "avatud" meediastaarist pärineb tegelikult neoistidelt, kes juba 1979 eksperimenteerisid Monty Cantsini nimelise kollektiivse persooniga. Erinevalt Luther Blissettśt, ei jõudnud Monty Cantsin küll iial tõelise popstaari staatusesse ja jäi rohkem siseringi naljaks.
Elu ja tegevus
1994 aasta lõpus avaldas Luther Blissett esimese tekstina pikema isatapjaliku essee: “Guy Debord is really dead”, kus muuhulgas mängiti sõnadega Debord, deboredom. Üldiselt heitis ta situatsionistidele ette siniverelisust ja vähest efektiivsust.
Luther Blissett oli üldse väga viljakas kirjutaja, ilmselgelt grafomaanlike kalduvustega. Ta võttis provotseerivalt sõna kõikvõimalikel ühiskondlikel teemadel, põhjustades oma ebakonventsionaalsete seisukohtadega kohati tõelisi skandaale. Näiteks konfiskeeriti poodidest ja hävitati kohtu otsusel Luther Blissett 1997 aastal avaldatud raamat *Let The Children... "Pedophilia" as a Pretext for a Witch Hunt*, kus Luther Blissett käsitles ühte pedofiiliaga seotud massihüsteeria-juhtumit. Lisaks esitati selle raamatuga seoses Luther Blissetti vastu hiiglaslik trahvinõue ning Itaalia kohtuaparatuur oli silmitsi olukorraga, kus nad peaksid hakkama kohut mõistma kollektiivse persooni üle. Kohus lükkas hagi tagasi, viidates sõnavabadusele. Kuivõrd teoseid endid see klausel miskipärast ei säästnud, võib üsna kindel olla, et tavaline üksikisikust autor poleks samuti nii kergelt pääsenud. Tõenäoliselt pelutas kohtuametnikke mõnevõrra mõte eelseisvast juriidilisest peavalust ja grotesksetest kohtuistungitest.
Luther Blissett suhtes oli tõesti keeruline rakendada tavapäraseid seaduslikke survemeetodeid ja seetõttu sai ta tegutseda üsna karistamatult ning võis endale lubada kaugelt rohkem, kui tavalised, füüsilisest isikust skandalistid või enfant terribled. See kõik lisas Luther Blissett persoonile kahtlemata pahelist sharmi.
Luther Blissett muutus järgnevatel aastatel Itaalias omamoodi folkloorseks superkangelaseks, triksteriks, keda seostati kõikvõimalike meediaskandaalide ja -provokatsioonide korraldamisega. Luther Blissett oli ülimalt populaarne ja sel ajal kindlasti üks meedias enim kajastatud persoone.
Blissett´le omistatavad aktsioonid on väga erineva kaaluga, kõikudes kettkirjade saatmisest ja väikestest absurdinaljadest üleriiklike segaduste tekitamiseni. Ma ei hakka neid üles loetlema, neid on tõesti palju, kõik huvilised võivad vaadata Luther Blissett koduleheküljelt või ise juurde googeldada.
Kõige tuntumad on Blissett meediakelmused - iseenesest üsna lihtsad kuid see-eest nahhaalsed ettevõtmised, kus ajakirjandusele söödeti ette absurdseid ja väljamõeldud uudiseid.
Üks põhjalikumaid selliseid projekte oli 1997 Kesk-Itaalias läbi viidud kampaania, millega õnnestus tekitada tõeline massi-paranoia. Nimelt avaldas kõigepealt kohalik ja seejärel ka üleriiklik ajakirjandus terve aasta jooksul järjest shokeerivaid paljastusi salajastest satanistlikest rituaalidest, Viterbo metsades toimuvatest nõiasabatitest, kristlike nõiaküttide katsetest saada olukord kontrolli alla jne. Leiti asitõendeid veristest riitustest, muuhulgas ähmane ja üsna naeruväärne amatöörvideo mustast missast. Viterbo metsad ja koopad omandasid kurjakuulutava maine, mis püsib neil mingil määral siiani. Satanistide vandenõu tõusis koguni rahvuslikuks julgeolekuprobleemiks. Mitmed prominentsed poliitikud esinesid meedias avaldustega, kus lubasid aktiivselt võidelda nõiduse ja saatanakummardamise vastu.
Aasata möödudes tunnistas Luther Blissett kõik satanismiteemalised uudised ja leitud “asitõendid” enda kätetööks ning põhjendas oma aktsiooni sooviga näidata, kuivõrd kergesti mõjutatav ja mittefaktipõhine on meedia ning kui lihtne on seeläbi tekitada massipsühhoose.
Nagu öeldud, oli Luther Blissett ülimalt tekstiproduktiivne, andes välja ka mitmeid romaane. Tuntuim neist on 1999 väljaantud “Q”.
Vaatamata oma postmodernsetele identeedi-mängudele ja Luther Blissett senisele mainele, polnud antud juhul tegemist fiktsiooni, vaid tõsiseltvõetava kirjandusteosega. Ja kui võiks oodata, et see on üks neid omaaegse postmodernismi vaimus toodetud skisoidseid tekstimassiive, siis ei sugugi, tegemist on korraliku narratiivse ilukirjandusliku tekstiga. See, et Luther Blissett annab välja ajaloolise romaani, tekitas fännide hulgas mõnevõrra segadust. Tekst on küll keelemänguline ja allusioonirikas, kuid siiski oli narratiivsus 90te edumeelsemates ringkondades liiga suur tabu. Romaani on tõlgitud paljudesse keeltesse, see on pälvinud mainekaid kirjandusauhindu ning antud romaani on käsitletud ühe näitena loojutustamise tagasitulekust avangardsesse kirjandusse.
Surm ja surmajärgne elu
1999 kuulutas Luther Blisset, et tema viisaastakuplaan on täidetud ning ta sooritab Seppuku - rituaalse harakiri.
See tähendab, et senised aktiivsed liikmed lõpetasid projektiga tegelemise, See küll ei takistanud Luther Blissett´l elamast mõningast surmajärgset elu, ta võtab ikka siin seal netifoorumites sõna, samuti on aegajalt teda politsei poolt arreteeritud. 2007 toimus ka üks suurem aktsioon, kuhu olid lisaks Luther Blissett´le segatud veel Harry Potter ja kristlikud häkkerid, kuid iseenesest oli see aktsioon üsna ebahuvitav, ega lisanud tema varasemale tegevusele midagi uut.
Luther Blissett ei surnud järglasi jätmata.
Kõigepealt on ta tuntud kunstniku Darko Maveri isa. Darko Maverit peetakse Luther Blissett viimaseks ja rühmituse 0100101110101101.ORG esimeseks projektiks.
Kuigi 0100101110101101.org on kategooriliselt keeldunud vastama küsimusele, kas nende näol on tegemist endiste luterblisseelastega, on seosed üsna ilmsed. Kogu Darko Maveri saagas on tunda Luther Blissett kogemuste rakendamist, võrreldes Blissettga on Darko Maveri projekt palju kitsam, aga ka fokusseeritum ja eneseteadlikum - kui Luther Blissett oli üdini eksperimentaalne persoon, kes otsis oma identiteeti paljususes, olles hajutatud erinevate tegevusväljade vahel ning testides katse-eksituse meetodil oma võimeid meediaga manipuleerimisel, siis Maveri loojad juba teadsid, et meedia on vägagi kergesti mõjutatav, et juhul, kui ettesöödetav lugu on „piisavalt ilus“, ei kontrollita fakte. Ka leidub Luther Blissett portfolios meediakelmus, mis meenutab kohati Maveri-saagat: populaarsele teleshõule lekitati uudis „tuntud Briti kunstniku“ Harry Kipperi kadumaminekust Jugoslaavia-Itaalia piiril ning lasti siis võttegrupil mööda Euroopat olematu kunstniku jälgi ajada.
Teiseks Blissett järglaseks on rahvusvaheliselt tuntud kirjanik Wu Ming. Selle nime all tegutseb sama autoritegrupp, kes kirjutas romaani Q.
vähesed teadaolevad pildid kirjanik Wu Mingist
Kuna Wu Ming esindab antikopirait-suhtumist, saab kõiki nende teoseid tasuta alla laadida.
Milline oli Luther Blissett isiksusena?
Selgrootu ja põhimõttelage, mõistagi.
Ootuspäraselt (sest ta on sündinud 90te keskel ja on seega tüüpiline postmodernist) tundis Luther Blissett sügavat vastumeelsust igasuguste ideoloogiate suhtes, nii vask- kui parempoolsed grupid said tema kirjutistes ühtemoodi mõnituste osaliseks. Ilmselgelt sümpatiseeris Blissettile üksnes anarhism ja neoistide liikumine.
Luther Blissett on kirjeldanud ennast kui kommunikatsiooni jõudu ja kollektiivset intelligentsi, mis on vormunud üheks isiksuseks, müütiliseks kangelaseks, kes on tulnud, et teha kultuuritööstuse elu kibedaks ja “no copyright can fight him back”. Blissett pärineb uuest meediast ja seetõttu, juba ainuüksi oma olemasoluga esitab väljakutse vana meedia hierarhilistele süsteemidele ja jäikadele struktuuridele, mis vähemalt siis, kümmekond aastat tagasi defineerisid kultuuritööstust. Põhimõtteliselt võib öelda, et Luther Blissett olemasolu ongi Luther Blissett kogu idee ja ideoloogia. Kusjuures Luther Blissetti tegutsemisloogikat võiks kokku võtta lausega ühest tema rammatuarvustusest: “ta tuleb, ta teeb, mis suudab ja liigub siis edasi”. Ei mingit ideoloogiliselt determineeritud sihti, üksnes konkreetsed situatsioonid.
Kui Luther Blissett oleks jäänud netikommuunides ringlevaks fantoomiks, poleks selles olnud ka tol ajal midagi erilist, õieti oleks see olnud üsna mõttetu. Kuid see, et Blissett´l oli nimi ja nägu, võimaldas risoomsel ja amorfsel kommunikatsioonivõrgul siseneda hoopis teistsuguse struktuuriga meinstriimmeediasse ning seal efektiivselt laamendama hakata.
jätkub....
-------------------------
Margus Tamm
laupäev, august 23, 2008
Anna ja Bernhard Blume „Reine Vernunft“
B Blume toodetud nõudekomplekt
Anna ja Bernhard Blume on kunstnikepaar, sündinud mõlemad 1937 Saksamaal. 60ndate keskel õppisid Düsseldorfi Kunstiakadeemias härra Beuysi käe all. Ühtse tiimina tegutsevad alates 70ndate keskpaigast ning mõlemad ajavad lisaks ka oma rida – joonistavad (eraldi). Neid peetakse lavastusliku foto pioneerideks. Elavad Hamburgis ja Kölnis, koos õde ja kasuvennanaisega.
Pidu iseeneses
AB Blume ehitavad oma scened ise, lavastavad-pildistavad ise ning on lõpuks ka oma fotoseeriate peategelased. Väidetavalt ei kasuta nad kunagi fototöötlust, vaid vaasid ja kartulid tõesti vihisevad mööda korterit ringi, vanapaar käib metsas turnimas ning väänab end modernistlike valgete lattide vahel. Kuid NB!– nad pidavat kasutama julgestusköisi ja maandumismatte, kuna tegemist on „ohtliku fotograafiaga“. Nunnu.
Kommunaalkorteri metafüüsika
AB Blumede varasemad fotoseeriad (Küchenkoller (köögimeeletus) `85; Im Wald `87/`91; Trautes Heim `85/`90; Vasenekstase (vaasiekstaas)`86/`87) on kõik nagu erinevad peatükid ühest väikekodanlikust absurdisci-fist. Nimelt, tädi Anna ja onu Bernhard elavad tavalises kommunaalkorteris. Neil on elutoas mugav diivan ja suur pärsia vaip, tumedad sektsioonikapid, seinal vaikelud ja kapi peal iluvaasid (nagu meil kõigil). Ühel päeval, kui tädi Anna läks kööki kartuleid koorima, hakkasid äkki juhtuma kummalised asjad. Kõik kartulid tõusid õhku ja edasi toimus üks suur meeletus – kartulid vihisesid mööda kööki ringi, ründasid tädi Annat ja moodustasid tagatipuks korrapäraselt keerleva ringi nagu keegi oleks nendega osavustrikki sooritanud. Kartulikoored olid aga kerinud end kummalisteks kujunditeks (kas see oli mingi sõnum?). Ning ega onu Bernhardilgi elutoas kergem ei olnud – teda hakkasid kimbutama lillevaasid. Sellised asju juhtus neil seal veel. Väga kõhe. Pühapäevase jalutuskäigu ajal ei julge nad metsa puid kallistama minna ilmselt enam tükil ajal.
Ordnug muss sein. Oder nicht, sagen die Blumen!
Teadagi on sakslaste korraarmastus eriline ja emapiimaga sissesöödetud. Blumed aga mässavad veel hiliseski eas oma juurte vastu (mõlemad usklikust töölisperekonnast) ja on pühendanud suurejooneliselt kogu oma loomingu Korra kahtluse alla seadmisele. Ja nad ei ründa mitte üksnes mugavat ja turvalist väikekodanlikku maailma (kus hakkavad äkki juhtuma kummalised asjad), vaid samasuguse ülevõlli süüdimatusega tegutsevad ka kunstikaanonitega. Fotoseeriad „De-Konstruktivism“, „Transzendentaler Konstruktivismus“ (`86/`92/`94) ja "Abstrakte Kunst" (`02-`04) kujutavad neid mässamas valgete lattidega, mis meenutavad pildist väljatõstetud ja mahuliseks muutunud kõrgmodernistlikke kompositsioone. Füüsiliseks konstruktsiooniks alandatuna saab ülevast geomeetrilisest abstraktsionismist temaatiline lõbustuspark, kus pole isegi aru saada, kas parajasti toimub ehitamine või lammutamine. Polegi oluline, käimas on lihtsalt mäng, mis on ühelt poolt küll irooniline ning mitmeid tõlgendusviise pakkuv, kuid teiselt poolt ka lihtsalt fun nii tegijatele endile kui ka vaatajatele.
Trenditeadlikud vanainimesed
Kogu Blumede looming mõjub väga värskelt ning seda ei signaliseeri mitte üksnes Adidase papud kunstnike jalas. Tegelemine väikekodanluse häirimisega (mis iseenesest on juba vana ja tüütu teema) võõrandunud kommunaalkorteri ja paranormaalsete nähtuste võtmes on praeguste retrolainete valguses väga tervitatav. Pöördumine lähiminevikku ja otsimine sealt, kus tavaliselt ei otsita – standartsete sekstioonikappide vahelt, kolme vanainimese käest ära läinud telekavaatmiseõhtust jne. Nõuka lõpul olid Unidentified Flying Objects igati kuum teema, koos sektsioonikappidega siis.
Lisaks teeb tööd eriliseks, et piltidel (ja kaamera taga seda kõike lavastamas) on vanad inimesed. Tädid ja onud (eriti rõhutatult „tädid“ oma lilleliste kleitide ja lokitud juustega ning „onud“, kes isegi metsas käivad ülikondade ja kaabudega). Vaatamata kõikvõimalike reto, kämp jms tagasivaatavatele lainetele, mis on aastatega ikka tulnud ja tulnud, jääb noorte lavastatud töödes (mis iganes meediumit siis kasutada) kajama ikkagi juba selge distantseerituse tunne. Nad ei saa enam näidata end süütutena. Nad on juba a priori (enese)teadlikud. Kui aga sovietiaegsete sektsioonikappide taustal on lillevaasi hullutavat pöörlemist sattunud pealt nägema üks onu, siis on mõju hoopis suurem. See tundub palju ehedam, palju võimalikum. Blumede fotoseeriaid iseloomustavadki sürreaalsus, grotesk ja estraadilikkus ning kohatine langemine halba maitsesse (ülepingutatud naljakad näod jms), kuid kokkuvõttes suudavad nad jääda peene huumori tasandile. ABBlumed on popid ja noortepärased ning seda täiesti teisel tasandil kui noored ise.
Näitus Hamburger Bahnhofis, 04.aprill – 10.august (esimene nii suuremahuline muide Berliinis)
Maarin Mürk
PS Kellegi fänni loodud MySpace lehekülg!
neljapäev, august 21, 2008
SUURMEESTE ELULOOD I / Darko Maver
Käesolevaga alustan minisarja suurmeeste elulugudest.
Sissejuhatuseks
Väljapaistavd isiksused on teema, mis vaatamata lugematutele kordustele, lahkamistele ja läbinägemistele ei kaota ikkagi oma elujõudu. Sest selle taga on soov olla väljapaistev, soov olla tähelepanu keskmes. See soov põhjustab pidevaid traumasid ja pettumusi ning võib oma piirsituatsioonides viia üsna grotsksete tulemusteni. Samas on see soov nii loomulik ja üldinimlik, et tähelepanu keskmes olemine võiks minu poolest olla üks põhilisi inimõigusi. Kõik on alustanud wannabeedena. Iseenesest on ju ka see mõnitusena mõeldud tiitel ilus elujaatav sõnapaar – "Tahan olla!", see kõlab umbes nagu "Saagu valgus!". Miks mitte. Häda, nagu me teame, on selles, et oma eesmärgini jõuavad väga vähesed. Läänelik popkultur kultiveerib müüti, et “there can be only one.” Kõikvõimalikud realityshõud ja lauluvõistlused esitavad sotsiaaldarvinistlikke õppevideosid sellest, kuidas võrdsetelt positsioonidelt alustanud mängijaid langeb ridamisi välja, tagasi ebaisikulisse massi hulka ning lõpuks jääb alles ainult üks üleelusuuruseks kasvanud superstaar. Alfa. El Ultimo Hombre. Loodusliku valiku survivor. Et see on süsteem, mis toodab sotsiaalset ebavõrdsust, vähestele rahuldust ja enamikule kaotusi, pole muidugi kellelegi uudis. See, et staari-institutsioon on tänapäeval demokratiseerunud aka devalveerunud, ei muuda olukorda tegelikult vähem traumaatiliseks, pigem vastupidi, võitlusväli on lihtsalt laienenud, haarates ka neid gruppe, kes varem osalesid üksnes pealtvaatajatena.
Teiselt poolt on üldinimlik tung kuuluda gruppi, paljusarjatud karjainstinkt. Ka see soov on nii üldinimlik, et tegelikult on silmakirjalik seda hukka mõista. Samas seondub karja kuulumine saavutuskeskses ühiskonnas allajäämisega, beeta- või oomegaisend olemisega ning on vähemalt retoorika tasandil hukka mõistetud ja häbenetud.
Esmapilgul tunduvad need kaks soovi - soov silma paista ja soov gruppi kuuluda, olevat vastandlikud ja teinteist välistavad.
Aga milleni ma tahan järgnevate elulugudega jõuda, on, et lisaks sotsiaaldarvinistlikul-neoliberaalsel maailmanägemusel põhinevale staaritööstusele on olema ka teisi strateegiaid.
Darko Maver
Kui üritada nimetada kõige skandaalsemat kaasaegset kunstnikku, siis tugev kandidaat sellele tiitlile oleks kindlasti Serbia päritolu kultus-kunstnik Darko Maver, kes muuhulgas esines üliedukalt 1999 aasta Veneetsia Biennalil. Skandaalne on ta kahel põhjusel.
Darko MaverEsiteks:
Tema pühendumus oma kunstile oli kompromissitu ning tema töid iseloomustades ei saa mööda väljenditest "shokeeriv", "radikaalne", "tabusid eirav".
1962 aastal sündinud serblane Darko Maver tegutses kodumaal outsiderina ning tema õõvastavad skulptuurid ja installatsioonid ei leidnud Jugoslaavia ametnike silmis mõistmist. Sestap valis noor vihane, äsja Belgradi Kunstiakadeemia pooleli jätnud mees vagabundielu ning asus tegutsema täielikult väljaspool ametlikke institutsioone, rändas mööda Jugoslaaviat, skvottides mahajäetud hooneid ning rajades neisse oma skulptuuriparke. Tema töödeks olid valdavalt plastikmannekeenidest ja tööstusjäätmetest valmistatud õõvastavad hüperrealistlikud skulptuurid, mis meenutasid moonutatud laipu, kohutavalt vigastatud inimesi, ärarebitud kehaosi. Oma installatsioonid ehitas Darko salaja avalikkesse paikadesse, kus juhuslikud inimesed need hiljem avastasid ning kas sattusid nähtust lihtsalt segadusse või siis, raskemal juhul said närvivapustuse, arvates näiteks, et nad on sattunud ülijõhkra mõrvaskeene tunnistajateks.
mõned leebemad näited Darko Maveri installatsioonidest materjalid: vaha, polüester, lateksvärv
Mõistagi tõid sellised taiesed tihti kaasa korralike kodanike pahameele ja politsei sekkumise.
Euroopa avangardsemate kunstiringkondade teadvusse jõudis Darko Maver 90te lõpul, kus põhimõtteliselt suust suhu levis lugu kellestki väga radikaalsest noorest Serbia kunstnikust. Samal ajal käis Maveri käsi kodumaal aina halvemini, teda süüdistati ebapatriootlikkuses ning tema kodusõja-ängist kantud töid keelduti vastu võtmast näitustele.
Darko ei piirdunud skulptuuridega, ta kirjutas ka tekste. Vaatamata üldisele surutisele, mõned poolpõrandaalused ajalehed siiski avaldasid neid, kirglikke iskuvabaduse ja radikaalse leppimatuse manifeste. Tekstide stiil oli isikupärane ning traditsioonilistesse esse- või ilukirjanduskaanonitesse mittemahtuv, need kandsid krüptilis pealkirju nagu "Anaforagenetica" või "The Dimension of Extrabodies". Tuntud Itaalia mõtleja Antonio Caronia näiteks nimetab neid tekste väga omapäraseks seguks poeesiast ja poliitikast ning hiljem on mõned kriitikud võrrelnud Darko ekstaatilis-poliitilis-esoteerilisi tekste Francis Baconiga.
1998 vahistati Darko Maver esimest korda Kosovos, süüdistatuna ebapatriootlikus kihutustegevuses. Samal ajal kõrvaldati Darko tööd Ljubljana suurimalt kunstifestivalilt. See uudis tekitas juba laiemat nördimust ning sõltumatu Ljubljana Kapelica galerii korraldas protestiks sellisele tsensuurile Darko Maveri isikunäituse. Kuivõrd ei kunstnik ega tema tööd polnud kättesaadavad, koosnes ekspositsioon Maveri kodulehelt pärinevatest piltidest ja tekstidest. 1999 teatati Darko uuest arreteerimisest. Seepeale organiseeriti samasugune näitus juba Itaalias Bolognas, Darko Maveri vabastamise nimel algatati kampaania nimega Free Art.
Näitus galeriis Livello 57Darko Maveri salapärane persoon äratas tähelepanu. Mitmed Euroopa kunstiväljaanded ülistasid noort serblast kõrgelt kui radikaalse kehakunsti lipukandjat, Viini aktsionistide ideede edasiarendajat, teda nimetati koguni uueks Stelarciks. Mõned kirjutised siiski olid skeptilisemad ning kahtlustasid, et kogu oma püüdliku undergroundi hoidmise ning deliirsete manifestidega püüab Darko end näidata põnevamana, kui ta tegelikult on.
Samal ajal muutus poliitiline olukord Jugoslaavias aina pingelisemaks, NATO üksused sekkusid kodusõtta ning Darkost polnud riiki haaranud kaoses mitu kuud enam mitte midagi teada. 1999 15. mail ilmus shokeeriv uudis - Darko Maver on segastel asjaoludel sooritanud vanglas enesetapu. Välja lekkis ka pilt väiksest räpasest vangikongist Darko Maveri verise kägarasse tõmbunud kehaga.
mõrv või enesetapp?See uudis rabas Euroopa kultuuriringkondi ning põhjustas üsna tormilise poleemika Darko Maveri kui kunstniku suuruse üle. Üks novaatorlikkuse poolest tuntud Itaalia teatritrupp lavastas hukkunud serblasest näidendi, mille suurejooneline ja õõvatekitav lavakujundus lähtus kunstniku töödest, lisaks avati mitmeid Darko Maveri postuumseid näitusi, kus originaalide puudumisel püüti taasluua tema hävinud teoseid ning eksponeeriti reprosid koduleheküljelt.
Sellest, millise kultusstaatuse Darko Maver postuumselt omandas, räägib juba asjaolu, et tema Rooma retrospektiiv langes kunstiröövlite ohvriks.
Kõige krooniks koostasid 1999 aasta Veneetsia Biennali kuraatorid esindusliku väljapaneku Darko Maveri elust ja loomingust, eksponeerimisele tulid ka mitmed seni tundamata, 80te algusest pärinevad tööd (õigemini küll tööde reproid, sest kõik originaalid olid kadunud või hävitatud Jugoslaavia kodusõja kaoses). See mahukas väljapanek oli väga edukas, esimest korda – kahjuks küll alles postuumselt – jõudis serblane kogu maailma tähelepanu ja austuse keskmesse, näitusekülastajad kirjeldasid väljapanekut üksmeelselt kui äärmiselt shokeerivat kuid intensiivset ja hingepõhjani liigutavat elamust.
48s Veneetsia Biennaal, Itaalia paviljonTeine põhjus,
miks Darko Maver nii skandaalne on, on selles et tema näol on tegemist suurejoonelise kunstipettusega. See on kindlasti vähemalt sama poleemiline kui 20 sajandi algusest tuntud Vermeeri-Meegereni juhtum.
1998 aastaks oli rühmitus 0100101110101101.org välja töötanud fiktiivse persooni, tundmatu Serbia kunstniku tervikliku eluloo ning esimese asjana seati üles Darko Maveri kodulehekülg, kus leidus arvukalt väljamõldud retsensioone ning feigitud näitustebiograafia. Kõik Darko Maveri tööd, mis legendi kohaselt olid hüperrealistlikud skulptuurid, olid tegelikult pildid reaalsetest laipadest, väärarengutega loodetest jms ning pärinesid need kõik friigi-saidilt www.rotten.com. Darko Maveri manifestide kohta aga on 0100101110101101.org ise öelnud, et need olid paroodiad selliste „radikaalse kunsti“ klisheede põhjal, mis õieti kunagi moest ei lähe, et tekstid olid teadlikult segased ja asjaosliste kinnitusel täiesti pointless.
Edasi asus rühmitus laiali saatma pressiteateid Darko Maveri tegevuse kohta ning levitama viiteid olematutele näitustele, väljamõeldud skandaalidele jne. Info Darko Maverist levis ning kuna Jugoslaavia oli väga aktuaalne piirkond, pälvis kannatav Serbia kunstnik kiiresti tähelepanu. Eriti huvitav on Darko Maveri puhul, et tegelike tööde puudumine polnud mingiks takistuseks – usinad kuraatorid tekitasid need vajadusel ise. Kui kogu eelnev näitustebiograafia oli väljamõeldis, siis alates 1998 Ljubljana näitusest, lõid näitusekoostajad osalt teadlikult, osalt teadmatusest aina täiuslikumaid ja suurejoonelisemaid simulaakrume, samuti muutusid Darko Maveri jampslikud mõtteavaldused kultuuriajakirjanduse vahendusel aina mitmekihilisemateks ja tähendusrikkamateks.
Pärast Veneetsia Biennaali triumfi otsustas 0100101110101101.org, et nad on saanud, mida tahtsid ning saatis laiali pressiteate pealkirjaga "Do you ever get the feeling you're being cheated?". Rühmituse esindaja Franco Birkuti sõnul mõistsid nad, et kui nad ise oma väljamõeldist ei tapa, ei peata mitte miski Darko Maveri edasist karjääri.
shallallaaaMis oli selle kõige mõte (peale segadusekorraldamisega kaasneva pahelise naudingu, mõistagi)?
0100101110101101.org enda sõnul polnud nende eesmärk mitte kritiseerida kunstiinstitutsioone, vaid lihtsalt näidata selle toimemehhanisme. See on neile üsna tüüpiline enesepositsioneering, nad on ka Nike Plaza projekti puhul kirjeldanud oma tegevust: “Me tekitame segaduse ja siis istume tugitooli ning vaatleme, mis toimub”.
0100101110101101.org märgib vaid, et nende projekt on suunatud eelkõige kuraatorite ja kriitikute ülemäära suure rolli vastu, mille taustal kunstnik ja teos võivad ka olemata olla.
Minu jaoks jääb selline märklaud siiski veidi juhuslikuks, Darko Maveri puhul ei süüdistaks ma mitte mõjuvõimsaid vahendajaid - sest promootorite mõte ongi promo tegemises. Pigem toob see esile kogu akadeemilise artworldi institutsioonide teatavat mahajäämust infoühiskonnas.
Maveri persoon loodi klisheesid kuhjates, üksteise otsa lükiti kõige levinumaid märksõnu kunstnikemüütidest – raske lapsepõlv, poolelijäetud kunstikool, probleemid politseiga, probleemid narkootikumidega, vagabundielu, radikaalne kehakunst, esoeerilised manifestid, enesehävituslik elustiil, varane surm jne. See, kui hästi – 2 aastaga eikusagilt kunstimaailma tippu – töötas käibefraaside korrutamine, näitab, et süsteem ei ole enam võimeline vahet tegema originaalil ja karikatuuril. Süsteem on hõlpsasti lahtihäkitav, üldteada passworde sisestades on võimalik kunstimaailma aparatuuri hõlpsasti siseneda, selle muidu kõige kaitstumate osadeni – nagu hüperprestiizhikas ja hüperihaldusväärne Veneetsia Biennaal - välja. Ka ilmneb Maveri loost, et artworldi autoriteetsed traditsioonilised institutsioonid ei suuda eriti hästi eristada reaalsust ja virtuaalset reaalsust – näituse kohta saadetud pressiteade samastati automaatselt näituse toimumisega, skandaali kohta saadetud pressiteade samastati automaatselt skandaali toimumisega jne. Kokkuvõttes näitas Darko Maveri juhtum, et kunstimaailma senised selektsiooni- ja kaitsemehhanismid olid aegunud ning ei pea vastu isegi lihtlabasele meediaspämmimisele.
Intervjuus Jaka Zeleznikarile konstanteerib 0100101110101101.org, et kui kaasaegse kunsti paradigmaks on sulam uudsusest, originaalsusest ja autentsusest, siis Internet on muutnud kogu kommunikatsiooniparadigmat, tuues sisse informatsiooni ligipääsetavuse ja duplitseerimise ning põhimõtteliselt tekitanud olukorra, kus teo ja selle talemuse vahel ei valitse ajaline determineeritus, kõigepealt võib olla ka info sündmusest ja alles seejärel toimuda (või ka üldse mitte toimuda) sündmus ise.
Metapersoon
Raske on öelda, kui paljud inimesed olid pühendatud sellesse meediapettusesse ja aitasid Maveri müüdile teadlikult kaasa, kui paljud autoriteetsed kultuurikriitikud aga langesid lõksu. Näiteks indie-ajakirja „Flesh Out“toimetus oli algusest peale projekti kaasatud ja seal ilmusid ka esimesed teated Darko Maverist. Lisaks kirjutasid mõned 0100101110101101.org-ga seotud inimesed Maveri-vaimustuse tipul kultuuriväljaannetesse needsamad paar artiklit, kus seadsid kahtluse alla Darko Maveri suuruse kunstnikuna ja süüdistasid serblast meediaga manipuleerimises.
Sama ambivalentne olukord on Darko Maveri näitusetegevusega – kuni 1998da aastani oli tegemist väljamõeldud ja tegelikult mittetoimunud näitusteloeteluga, teadlike meediamanipulatsiooniga, siis hilisemate, reaalselt toimunud näituste osas on selline vahettegemine raskem. Kuna ma ei leidnud kuskilt selget kinnitust, millised näitused olid teadlik ja millised mitteteadlik feik, küsisin seda 0100101110101101.orgi ühe põhiliikme, Franco Mattese enda käest. Niisiis, Mattes kinnitas, et tõesti, esimesed kaks Darko Maveri näitust – Ljubljana Kapelica galeriis ja Bologna Livello 57 galeriis toimunud - olid nende korraldatud. Edasises buumis nad aga otseselt kaasa ei löönud, samas ei välistanud ta, et fiktsioonil võinuks olla teisigi teadlikke kaasosalisi, kes nii nagu Darko Maveri algsed loojadki, tahtsid näha, kui kaugele ja kõrgele saab lennata selline meediafantoom.
Pärast pettuse avalikuks tulemist on mitmed Darko Maverit käsitlenud arvamusliidrid väitnud, et nad said kohe aru, et Darko Maver on väljamõeldis, kuid mängisid lusti pärast kaasa. See võib olla rohkem nii või rohkem naa, aga igal juhul on Darko Maveri näol lisaks osavale kultuurijammingule tegemist ka kollektiivse geeniusega.
Jätkub…
0100101110101101.org
Art, Multiplicity and Awareness by Pier Luigi Capucci
------------------
Margus Tamm
Foto Kvartals 4/2008
Indrek Grigor (2:42)
Panorama of Riga by Leons Balodis. Insight into Leons Balodis’ life and work.Tekst: Jānis Borgs.
Sails and Camels’ Humps: The Silhouette of Riga.
Tekst:Jānis Taurens
Foto: Leons Balodis The first Panorama of Riga photographed by Leons Palodis. 1966.
Panorama of Riga. Late 1990ies – early 2000.
A Romantic Tending to MelancholyTekst: Eiženija Anna Freimane
Foto: Aivis Šmulders. Self Portrait
The Medium is the Message? Latvian Contemporary PhotographyTekst: Līga Lindenbauma
Foto: Galka Kūlio from the series Benzin
Foto: Elīna Ļihačeva. Winter / Summer. From the series Merry People
Foto: Anda Bankovsa. Peonies. 2007. Red Window. 2007.Ivars Grāvlejs (in cooperation with Avdey Ter-Oganyan). From the Series The Medium is the Message. 2008.
Foto Kvartals 3/2008
Indrek Grigor (3:52)
Strong Coffe for the Guests to the StudioTekst: Jana Kukaine
Foto: Astrīda Meirāne Maija and Andrejs. From the series Guest to the Studio
Foto: Astrīda Meirāne Andra and PatrīcijaZane and Jānis
From the series Guest to the Studio
Elaboration of Photographically Depicted RealityTekst: Baiba Vanaga
Foto: Mārtiņš Krūmiņš. Some Transformations of a Self-portrait 1979-1989
Foto: Mārtiņš Krūmiņš. Jorney in Space II 1985Jorney in Space III
Foto: Mārtiņš Krūmiņš. Hommages to Liepāja I. 1990November Variations II. 1990
Natura morte umnaya*(*The Stupid Still Life)
Tekst: Maija Rudovska
Foto: Edgars Jurjāns. Ethnical Prerogative. 2005
Foto: Edgars Jurjāns From the series Free Movements in the City Environment. Berlin 2006Spring. 2006
Foto: Edgars Jurjāns Humbert. 2006Ritvars. 2007
One Day in LatviaTekst: Ilona Brūvere intervjuu Ilmārs Znotiņš'iga
Foto: Aldis Jermaks and Gunārs Jermaks. Dzintra Klapere in gas station on Pleskava highway near the turn to Smiltene in Valka region. 1987. From the photo project One day in latvia
Aigars Jansons. Inmate of Jēkabpils prison. 2007.Ilmārš Znotiņš Flea-market Latgalīte in Riga. 2007
Viesturs Koziois Gulf of Riga coast in Limbaži region near Salacgrīva
From the photo project One day in latvia
Photographs of a Future CityTekst: Santa Rēmere
Foto: Jiro Ishihara. From series Macdonaldites. 2004
Foto: Jiro Ishihara. From series Macdonaldites. 2004