ARTISHOK: INTER FENSTER

Marco Laimre kureeritud „Inter Fenster“ EKA galeriis 10. - 26. veebruar

Kuna Kunstiakadeemia vananeb pidevalt, tuleb sünnipäevi juba väärikalt tähistada. Sel aastal 95. korda (mõtle, EKA on vanem kui EV!). Galeriis jooksebki läbi aasta 5 näituse näol eriprogramm, kus erinevad isikud on kutsutud formeerima oma nägemust akadeemiast. Esimesena siis härra Laimre koos oma fotokatega (antud juhul BARON von DOM (Jarmo Nagel), Paul is a Dead Man Kuimet, Mia, Olga Logvina ja Madis on Squar Garden Luik).

Laimre on koos oma fototudengitega näidanud viimastel aastatel üles erakordset aktiivsust. Kõrvaltvaatajale tunduvad fototudengid praegu kindlasti EKAst kõige rohkem ühtse rindena silmapaitsev seltskond, kelle langeb osaks mitmekülgne koolitus. Ja mitte ainult akadeemilises / fotograafiaalases mõttes. Fotokateedrist tundub olevat saanud elustiilikeskus. Või rühmitus. Millel on oma keskne isafiguur (institutsinaalselt tunnustatud kunstniku uus passioon pedagoogika näol) ja oma väljund isikliku muuseumi – EKKM – näol. Igatahes toimub fotokateedris midagi rohkemat kui kellast kellani loenguplaan. Ja nii mõneski mõttes oli Inter Fensteri näitus selle elustiili manifestatsioon, mis andis väga hästi aimu, millega tegeleb üks aktiivsemaid osakondi kunstiakadeemias ja mida väärtustavad noored fotograafid. Ise rokkimist eelkõige, võib etterutates öelda.

Teadupärast asub EKA galerii EKA fuajees. Selliste „paneme koridoris pildid välja“-tüüpi galeriidega on keerulised lood, kuna inimestel on tempel mällu igaveseks, et see on ju läbikäiguruum. See, mis seintel toimub, pälvib tihti palju vähem tähelepanu kui oleks ära teeninud. Seega peaks sellistes galeriides näitama näituseid, mis arvestavad ruumi fuajeelise olemusega. Variant a) oleks kiskuda mineja pilk endale (seda tegi näiteks päris edukalt eelmine näitus Tantsupidu); variant b) nö sulanduda ruumi enda loogikasse ja tekitada sellega arvestades mingeid nihkeid.

Inter Fenster mängiski viimase variandi peale. Galeriisse sissejalutades hakkasid eelkõige silma oranzh diivan ja näoga seina poole vaatavad viis erinevat istet. Lisaks natuke väljaprinditud pildilist materjali seintel ja mingi telekas. Üldmulje oli üpris lage.

Tegemist oligi nö hängimisnäitusega, mis on täiesti omaette toimimisloogikaga näituse tüüp. Lähtub põhimõttest, et galerii ei ole elust isoleeritud valge kuubik, kus tuleb kõndida ainult kikivarvul ja rääkida sosinal. Vastupidi, galeriisse võib igaüks tulla intellektuaalselt aega veetma, kuna tegemist ei ole mingi auraatilise siseringi teadmistempliga. Galerii on ka uute ideede / inimeste kohtumispaik, labor jne. Ja ennekõike tähendab hängimisnäitus sotsiaalse sõlmpunkti kõrval ka seda, et töödesse tuleb süveneda, mitte lihtsalt läbijoosta. Tuleb maha istuda ja nendega põhjalikumalt tutvuda. Muidu ei ava eksponeeritav materjal end üldse ja külastajat võib vallata pettumus (a ise on süüdi!). Vt ka arhiivnäitus; muuseumipedagoogika, korternäitus jms. Eestis üritas nt Rael Artel oma suvise Pärnu garaazhigaleriiga sama fluidumit tekitada.

Niisiis, arvestades, et galerii, kuhu Laimre oli kutsutud kureerima, asus fuajees, on see igati loogiline formaadivalik. Alati on EKA fuajees probleem, et kui sa pead seal kedagi ootama, siis pole kuskil istuda. Järsku oli aga täitsa mitu istumiskohta. Pehmed ka veel. Istud pahaaimamatult maha ja siis avastad, et tegelikud oled sa nüüd sattunud istuma millegi ette.

Esmalt, oranzhil diivanil istudes sai vaadata Alfred Hitchcocki filmi „Rare Window“ (1954). Teisena on Inter Fensteri liikmed kasutusele võtnud „ülikuulsa Pennie Smith’i untsuläinud foto sellest, kuidas Clashi bassist Paul Simonon oma Fender Precion basskitarri 1979 aasta 21. septembril New Yorgi Palladiumi lava vastu virutab. Ehk nagu ajakiri Q hiljem refereeris: “See pilt võtab kokku rock`n`rolli absoluutse sisu – igasuguse kontrolli totaalse kaotamise”. Kolmandaks käsitab INTER FENSTER Flan MacMillani mitte vähem kuulsat kaadrit Abbey Road`l täiesti “valgete triipude” (kurikuulus olematu ülekäigurada Tallinna Kaubamaja ja Eesti Kunstiakadeemia vahel) realistlikus kontekstis.“ (Laimre pressitekstist).

Kõige huvitavam on antud näitust käsitleda just uue põlvkonna uurimiskeskusena, kes on oma teise korruse staabist välja tulnud ja end ise kenasti luubi alla laotanud. Kui vaadelda tähelepanelikult valitud formaate, tsitaate ja tõlgendusi ning näituse toimimist, annab see uurijale kätte nii mõnedki iseloomulikud tunnused „MP3-põlvkonnast“, nagu Laimre ise kokku võtab.

Estiteks tegelemine recyclemisega. Tundub, et tsitaadimängud on üllatuslikult ikka veel aktuaalsed (võibolla on see ka eelmisest põlvkonnast päris Laimre mõju). Tore on, et tsitaadid ei pärine vähemalt kunstiajaloost, vaid visuaalkultuurist ja muusikaajaloost. Eriti võluv on biitlite legendaarse sammumõõtja (kurat, igal mul Tartu tuttaval ripub see pilt kodus seinal) asetamine tänasesse ühiskonnakriitilise aktivismi peale. Teadupärast on EKA arhitektuuritudengite sebraprojekt legendaarne ja kõigile, kes soovivad tegeleda interventsionismi või lihtsalt aktivismiga, pea ainukeseks näiteks, et siin skeenel ka midagi kaasaegselt nutikat end liigutab. Sebra, mis kadus freesimasinate all järgmise päeva jooksul – well, väikesed solidaarsuse tribuudid (triibud) sellele elavad meie hinges edasi. EKA mäletab! Kolmas koht tööle tekkis loogiliselt tuletatud nimest „White Stripes“, mis muusikateadlikul inimesel käivitab muidugi kohe juba järgmise soundtracki peas...

Teine esitatud tsitaadimäng oli mainitud kitarripurustamise omapoolsed audiovisuaalsed tõlgendused. Kui rocki absoluutne sisu oli muuhulgas ka iseenda hävitamine, siis MP3-põlvkond virutab vastu põrandat mida iganes – kaamera, kassettmagnetofoni, põrandaharja jms. Piltide juures rippusid nende endi koostatud playlistid, mis olid ka klappidest kuulatavad. Saad istuda ja vaadata elusuuruses fotot millegi virutamisest ja kuulata, mis muusikat see tüüp kuulab, kes parajasti virutab. Virutavad nad ka muidugi juba eneseteadlikult, zhestid väljamõõdetud, aksessuaaride valikuga naljatledes.

Sest MP3 põlvkonnal täiesti oma suhe muusikaga – see ei ole enam midagi ülevat, mille puhul tajutakse ka selle piire ja reeglistikku, mida peaks lõhkuma hakkama. Ajal, kui muusika levib järjest rohkem MP3dena ning on vabalt allalaaditav, lingitav, yuutuubitav jne, pole ka mõtet rakendada oma energiat millegi purustamisele, vaid selle kasutamisele. Kitarripurustamine laval oleks tänapäeval juba maitsevääratus, wannabelise ülepüüdlikkuse tunnus. Klishee nagunii. Your are not what you own, but what you share.

(Kolmas mõtteline näituse komponent, see, et diivanil istudes sai ära vaadata kerge nimekuju muutumise läbiteinud filmiajaloo klassikateose – selle paigutamist näitusesse ei oska ma kuidagi analüüsida. Minu jaoks kinnitas see lihtsalt näituse inside- ja brikollaazhilikku tsitaadivalimis-loogikat – ilmselt on kõigel mingi põhjusja seletus seal taga, aga mina ei saanud aru.)

Neljas osa näitusest, mis kulges tegelikult täiesti märkamatult, olid aegajalt otse bändi prooviruumist gleriisse projetseeritud loengud-jamsessionid. Selle kohta mingit infot ei levinud, materjali ei salvestatud. Mina nägin ainult ühte episoodi – kuidas tüübi seletasid mõistet punk, tehes tahvlile skeeme ja natuke kitarri juurde plõksides.
See kinnitas veel näituse „pidu iseeneses“ ja DIY toimimisloogikat. Publik pole oluline (kuigi on tore, kui sõpruskond ka on kaastud, st tegemist pole mingite loneritega – avamine oli väga rahvarohke); oluline on ise teha kunsti ja bändi vahel ka ning kui kutsutakse, siis korraks kolitakse kogu oma elustiil kuhugi galeriisse välja. Samas sellega piirdubki publikule vastu tulemise määr (kohaoluga) ja end peale ei suruta (soft-rokk selles mõttes muidugi). Galeristina mulle muidugi meeldis, et mingid tüübi tulid ja võtsid galerii oma käsutusse, ja panid selle kaheks nädalaks toimima kui oma ruumi. Kõiki, keda huvitas, said võimaluse heita pilk EKA fotoosakonna tegemistesse. Ja kuulata, kuidas ja mis muusika järgi nad rokivad.

Maarin Mürk, EKA galerist
meta name="GENERATOR" content="OpenOffice.org 2.3 (Win32)">

(Nüüd ma tegingi midagi sellist, mis tegelikult mulle ameti-eetilises mõttes ei meeldi. Nimelt kirjutada artikkel näitusest, mis toimus minu koordineeritavas galeriis. Ma tõesti püüdsin leida kedagi, kes sellest siia kirjutaks, aga ma pean ka tunnistama, et teadmised noorte (mul oli tunne, et peaks kirjutama sellest just keegi noor) potensiaalsete kirjutajate kohta hakkavad ennast ammendama...Nii ma olengi jõudnud ise kirjutamiseni, kurb lugu muidugi.)