„Elu 69“: seks ja erootika Eesti kaasaegses kunstis

Merike Estna



Rakvere Näitustemajas sai jaanuarist aprillini vaadata näitust „Elu 69“, mis andis ülevaate seksuaalsuse ja erootikaga seotud teemadest Eesti kaasaegses kunstis. Näituse kuraator Teet Veispak, keda kujundamisel aitas Liina Siib, oli kokku korjanud nii uuemaid kui vanemaid erootika-teemaga haakuvaid töid. Esindatud olid kunstnikud Evald Okasest Merike Estnani. Eksponeeritute hulgas oli nii nõukogude aegseid, 1990. aastatest pärinevaid kui spetsiaalselt näituse jaoks valminud töid.

Näitus oli märkimisväärne juba ainuüksi seepärast, et sinna oli koondatud suur hulk Eesti praeguste tippkunstnike töid. Neist mitmed olid valminud alles hiljuti või spetsiaalselt Rakvere väljapaneku jaoks. Näitusemaja valgusküllastes II korruse saalides eksponeeriti nii graafikat (Tõnis Vint, Leonhard Lapin, Valeri Vinogradov, Jüri Kass, Jaak Visnap, Kadri Alesmaa), maale (Ado Lill, Jaan Paavle, Jaan Toomik, Estna, Okas, Lembit Sarapuu, Maarit Murka), fotosid (Liina Siib, Tanja Muravskaja, Destudio), videosid (Siib, Toomik, Marko Mäetamm) kui skulptuure (Simson von Seakyl, Margus Kadarik, Anna Daniela ja Paul Rogers, Jüri Ojaver, Terje Ojaver). Samuti eksponeeriti ühte kontseptuaalset tekstiiliteost (Lylian Meister); üks näitusesaalidest oli muudetud installatiivseks keskkonnaks (Raul Rajangu).





Hea kunst, kuid nõrk üldkontseptsioon

Teoste valik oli esinduslik, kuid näituse pelgalt seksi- ja erootikateemale üles ehitatud üldkontseptsioon jäi nõrgaks. Veispakul on väga suur teadmistepagas seksuaalkultuuri ja erootikat puudutava osas. Tema loengud erinevates kõrgkoolides on aastate jooksul tõmmanud ligi suuri kuulajaskondi. Arvestades Veispaku teadmisi, oleks kuraatorilt oodanud seksuaalsuse ja erootika käsitlemist mitmetahulise sotsiaal-kultuurilise, mitte pelgalt visuaalset ja füsioloogilist mõnuaistingut pakkuva nähtusena. Näitus oleks saanud mõjukam ja mitmekihilisem kui kandev idee oleks põhjalikumalt läbi töötatud, sest pea kõik näitusel eksponeeritud tööd on tehtud professionaalsete kunstnike poolt ning pakuvad iseseisvate teostena mitmekülgseid interpreteerimisvõimalusi. Lisaks käsitlesid enamik eksponeeritud teostest seksuaalsuse kõrval ka muid üldinimlikke teemasid ning sidusid seksuaalsuse teiste ühiskondlik-kultuuriliste nähtustega.

„Elu 69“ üldkontseptsiooni vähene läbitöötatus väljendus eelkõige selles, et ühes ja samas (seksiteemale allutatud) võtmes ning mitmel puhul ka samas saalis eksponeeriti kunsti, mis on oma tunnetuslikelt ja maailmavaatelistelt alustelt täiesti erinevad. Mida on ühist Jaak Visnapi popkunstilikul litograafial, mis käsitleb tänaste noorte seksuaalidentiteete („Balti kett“ ja „Ilus naine“), ja Jaan Paavle kosmoloogilis-mütoloogilisel maalikunstil? Mis on ühist Maarit Murka poliitiliselt piprasel institutsioonikriitikal („Ass-Kissing“) ja Lembit Sarapuu rahvusmütoloogilisel vallatlemisel („Ja liha vedeleb maas“)? Mis ühendab Raul Rajangu („Superluminous Darkness“) ja Jaan Toomiku („Valmisolek No 2”, maal ja ”Nimeta”, video) sünget ürgeksistentsialismi ning Anna Daniela ja Paul Rogersi britilikku poliithuumorit („Nimetu akt“)? Vastus on see, et kõik tööd käsitlevad otseselt või riivamisi seksuaalsust, mis osutus kuraatori jaoks piisavaks põhjuseks, et neid samal näitusel eksponeerida. Eelpool öelduga ei taha ma väita, et samal näitusel ei võiks eksponeerida erinevate kunstnike töid, vaid juhtida tähelepanu sellele, et Rakvere näitusel olid mitmes saalis kõrvuti teosed, mis teineteist vaid minimaalsel määral kõnetasid. Olemuslikult väga erinevate tööde koondamine liialt kitsa ühisnimetaja (antud juhul ’seks/erootika’) abil takistab nende väärtustamist ning piirab tõlgendusvõimalusi.

Eesti tippkunstnikud ja mõned teised

„Elu 69“ näitusel eksponeeritud tööde puhul oli seksuaalsus ja erootika küll üheks, kuid mitte ainsaks oluliseks teemaks. Tööd käsitlesid soorollide problemaatikat, seksuaalse identiteedi kujunemist, seksi ja argielu suhet ning seksi suhet surma ja poliitikaga. Näitusel oli hulk töid, mis vääriksid iseseisvat analüüsi. Järgnevalt teen valiku oma lemmikutest ning erinevalt kuraatori seksi-kesksest teemapüstitusest vaatlen neid avaramas tõlgendusväljas.
Raul Rajangu installatsioon „Superluminous Darkness“ (2008/2009) on spetsiaalselt „Elu 69“ jaoks valminud teos, mis kujutab endast videoprojektsiooni seinal ning hämara ruumi keskel paiknevale musta linaga kaetud alusele paigutatud kollasest läbipaistvast pleksiklaasist kirstu, mille kaanel inimkolp ja krutsifiks. Kirstu sees on väike ekraan, kust tuleb pornofilm. Suurelt seinale kuvataval videol lamab kirstus alasti mees, kes sealt välja tuleb ning klaasseinte või piiretega abstraktses ruumis ebamäärase motivatsiooni ajel liigub. „Elu 69“ avamisel tegi Rajangu performansi, mis osaliselt kordas videol toimuvat.

Rajangu on mulle alati tundunud kunstnikuna, kes seisab lähedal inimeksistentsi piiritsoonidele. Isikupärasel viisil ühitab ta argireaalsuse vaimse ja alateadvusliku sfääriga. Täpselt määratlematu tähendusega sümboolsed argiesemed paigutab ta sellistesse suhetesse, mis punguvad ebalevast, skisofreenilisest, ebalineaarses ajas ja ruumis vallanduvast eneseleidmise ja –kaotamise dialektikast. Indiviid oma mälu, tunnete ja igatsustega on ümbritseva maailmaga ebamääraselt hägusas, kuid pingestatud suhtes. „Superluminous Darkness“ on õõva ja külmust õhkuv teos, kus mehena kujutatud isiksusest näib olevat kadunud soov ja igatsus mõtestatud maailma ja kommunikatsiooni järele. Rajangu on sellesse teosesse suutnud laadida tohutu annuse hirme, mis seotud surma, üksinduse ja elu häguspiirse tegelikkusega.

Jaan Toomiku video „Nimeta“ (1999) on kümne aasta tagune lühivideo, mis kujutab hägusalt fokuseeritud lähivõtet suguaktist. Rütmiliselt ilmub paaritujate jalge vahelt sirav päike, mis pimestab vaataja. Videos ilmneb Toomiku 1990. aastate töödele omane keskendumine ühele tugevale kujundile, milleks antud juhul on suguakt kui maailma loomise rituaal. Toomiku loodud kujund toimib argise ja universaalse vastastõmbes looduva ning piiritletud aegruumi ületava kosmogoonilise olemispoeesiana.

Marko Mäetamme animatsioon „All We Have is Love“ oli näituse vaimukaim teos. Oma viimaste aegade low-tech animatsioonile omaselt kujutab Mäetamm must-valgete pabernukkude ja ise tehtud heliefektide abil abielupaari rutiinset seksielu. Seks näib mõlemale tegelasele olevat kohustus. Seda tõsiasja teineteise eest varjata püüdes, demonstreerivad nad oma sportlikku võimekust ja „tõelist armastust“ pornofilmidele omaste akrobaatiliste poosidega. Teost vaadates tuleb tahtmatult naer peale. Ma arvan, et paljud vaatajad tunnevad ennast sellest videost ära. Mäetamme animatsioon mõjub esialgu tobedalt ja naiivselt, aga oma koomiksilikkuses paneb ta kujutlusvõime aktiivselt tööle ja vaataja reaktsioon ei lase end kaua oodata. Meeletult naljakas ja samas traagiline on see Mäetamme maailm.

Maarit Murka „Ass-Kissing“ (2008) on temale omane fotorealistlik maal. Selle esiplaanil on kujutatud kahte „musitavat“ tagumikku. Maali tagaplaanil on selgesti äratuntav Tallinna Kunstihoone fassaad. Murka poliitiline teadlikus ja sotsiaalne tundlikkus lähtub sellelgi korral kunstnikupositsioonist ning tema kriitika on suunatud Eesti kunstiinstitutsioonide vastu. Raske on aru saada, kas maalil kujutatakse mehi või naisi, aga Murka arvates näib Kunstihoonesse pääsemine sõltuvat kunstniku võimest vajalike tüüpide tagumikke suudelda.

Kadri Alesmaa „All the Girls are Bad“ I-II (2006) ja Jaak Visnapi „Ilus Naine“ (2001) ning „Balti kett“ (2008) on litograafiad, mis kujutavad popkunstile omase kerguse ja helgete värvidega noori tüdrukuid ja naisi. Õpitud poosid, kelmikad naeratused, näiliselt muretu elu. Meedia dikteeritud soorollid ja nende piiride järele proovimine. Alesmaa ja Visnap näikse küsivat käibivate iluideaalide ning sotsiaalsete normide eetilisuse ja päritolu üle.

Anna Daniela ja Paul Rogersi installatiivne skulptuur „Nimetu akt“ (2008/2009) koosneb kuldraamis peeglist, mille keskele on liimitud erekteerunud sini-must-valge rahvuspeenis, ning selle ette postamendile paigutatud lopsakast ja peenutsevalt kaunist Euro-tordist, mille keskel ahvatlev urruauk. (Vabandage mu järgnev ropendamine – CDL) Provintsimunn imetleb end peeglist ja unistab ainult kreemise eurovitu trukkimisest. Pean tunnistama, et nii heal tasemel briti huumor tõmbab mul kõhu naerust krampi. Suurepäraselt välja mängitud iroonia ennast imetlevate provintsi-eestlaste ja nende Euroopasse suunatud pugejalikkuse teemal. Hea huumor on kaasaegses kunstis üsna haruldane. Seda toredam, kui seda Eestist leiab, mis sellest, et välismaalaste tehtuna. Ega vist eestlane ise oskakski enda üle sellisel moel naerda. Kui Mäetamm välja arvata.

Häirivalt domineeris näituse üldmuljes vanema põlvkonna meeskunstnike obsessiivne noore naiseihu kultus (Vinogradov, Ojaver, Lapin). Töödearvult oli ülemäära tugevalt esindatud Simson von Seakyl, kelle looming on minu arvates küll heal tasemel rahvakunst ning kohati tabav oma muhedas iroonias, kuid jääb nii kontseptuaalselt kui esteetiliselt (eriti võrreldes mitmete Rakvere näitusel esindatud kunstnikega) ühekülgseks, liialt pinnaliseks oma tähenduskoes. Tema „Monument“ (2008) on postamendil paiknev neljast vapilõvidega kaunistatud peenisest koosnev rist – kunstniku üheselt mõistetav kriitika Vabadussõja monumendi rajamise ja disaini suhtes.


Carl-Dag Lige
Kevadises Helsingis, 04.05.2009


Simson von Seakyl - Monument

Liina Siib - Botaanikaaed

Maarit Murka - Ass-Kissing

Marko Mäetamme pabernukud

Mäetamm, video

Raul Rajangu installatsioon

esiplaanil Rodgersite poliithuumor